Sõltuvus

Mäletate ma tutvustasin teile mõnda aega tagasi Fabula raamatuäppi (SIIN). Ma ei olnud kunagi varem e-raamatuid lugenud, sest see tundus kuidagi nii vale, aga tegin esimese raamatuga proovi ja täna ütlen teile käsi südamel, et olen sellest äppist täiesti sõltuvuses. 

Kuna ma võtan osa ka Lugemise väljakutsest, kus on vaja lugeda korralik ports raamatuid, olen ma olnud vägagi õnnelik, et nii mõnigi raamat saab läbi loetud nii, et ei pea "telliskivi" käekotis kandma. Hetkel loen ma Donna Tartti "Ohakalindu" (ma ei ole veel veeranditki läbi lugenud, aga see on väga kaasahaarav, ma kogu aeg mõtlen, et mis edasi saab). "Ohakalind" on aga korralik "telliskivi" - oli seal 600 või 800 lk ja mõelda vaid kui peaks seda kogu aeg kotis kaasas kandma. No vot, sellepärast on Fabula äpp jube praktiline.

Ma saan peatüki või paar läbi lugeda bussi oodates, rongis kasvõi ühe peatusevahe sõites, sest olgem ausad, kõik need sellised ootamise hetked oleks mul telefon niikuinii näpus. Aga nüüd selle asemel, et Facebookis üles alla scrollida või kellegagi mõttetult chattida, loen ma raamatut. Muidugi on iPadist kordi mugavam lugeda, kuid seda ei viitsi ma kogu aeg kotist välja võtta. Telefon on mul aga kogu aeg taskus.  E-raamatud on ikka üks paganama äge leiutus. Rongisõidud Oslosse ja Stockholmi on Fabula seltsis väga kiiresti läinud. Kui ma ei eksi, siis ma nägin, et ka Stigi "Minu Kennedy" oli neil valikusse tulnud. Minge uudistage natuke, hetkel saate seda teha tasuta kui aktiveerite koodi "PAABEL" (vt siit lähemalt)

Sandra M, Berit, Mariann, Kristiina ja Anete J, kes te "pidupäeva giveawayst" osa võtsite, saatke mulle Diip kunstiinimene Facebooki lehe sõnumitesse oma meiliaadress, saadame teile meilile lugemisõiguseks koodi.

PS: Seda postitust ei ole mult keegi tellinud ja keegi ei ole mulle selle eest maksnud. 

Siis kui ma (vist) keskealiseks sain

Ma ei ole sünnipäevadega siiani väga hästi hakkama saanud. Nii veider kui see ka pole (kuke aastal sündinud ja blogijana võiks ju midagi muud eeldada), aga mulle ei ole  meeldinud olla tähelepanu keskpunktis ja õnnesoove vastu võttes muutun ma kohmetuks. Seda kõike on liiga palju olnud.

Selle aasta sünnipäev oli aga teistsugune. Ma ei oskagi seda seletada, kuid kuidagi teine tunne on. Ka tähelepanu ei tee kohmetuks, vaid pigem on meeldiv. Ja noh olgem ausad, argipäeva on vaja mõnd päeva, mis teiste seast silma paistaks, oleks eriline.

Olgugi, et tegelikult veetsime me suurema osa päevast maja koristades, aknaid pestes, vaipu kloppides, siis oli see kuidagi nii eriline. Mõnus ja rahulik. Ma olen nautinud neid argiseid tegevusi. Kas põhjus võib olla selles, et ma olengi nüüd vanaks saanud. Lõpuks keskealiseks. Mis vanusest üldse ollakse keskealine? Kas 35 on keskealine? Iseenesest pole sel muidugi vahet, sest number on lihtsalt number.

Eilsest Maaemost ja sellega seotud emotsioonidest kirjutan ma eraldi. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna, milline elamus see oli. See oli midagi erakordset, vaimustavat, kordumatut ja unustamatut. Muinasjutuline. Ja palju rohkemat kui lihtsalt  toit. `

Aga kui sünnipäevad ongi nii toredad, siis võiks need kohe igal aastal olla;) Aitäh, sõbrad ja perekond, kes te vaimukaid ja armsaid sünnipäevaõnnitlusi saatnud olete!



Naiv. Super.

Minu esimene Erlend Loe raamat oli "L" - selle kinkis mulle mu vahetusperekonna "õde", sest ta oli kindel, et see on TÄPSELT minu maitse. Ta ei eksinud. Järgmiseks kingiti mulle "Naiv.Super" ja "Tatt av kvinnen". Ka need Erlend Loe raamatud kuuluvad mu lemmikute hulka. Erlend Loe minu lemmikkirjanike hulka. 

Selles mõttes ei ole ma eriti originaalne, sest Erlend Loe on Norra üks populaarsemaid kirjanikke, väga paljude lemmikkirjanik ja minusuguseid fänne on tal alates 1996.aastast olnud jalaga segada. Ma jäin praegu  mõtlema, et miks läbimurre kirjanikuna tuli teise raamatuga, miks "Naiv.Super" oli parem kui "Tatt av kvinnen" (ma ei tea, kas see on eesti keelde tõlgitud, kuid ma sattusin kunagi kogemata nägema ETVs selle põhjal tehtud filmi. Mis selle nimi eesti keeles oli, ma siiski ei tea,. Naisest võetud?)?  Mulle meeldib vist isegi esimene rohkem.

Nojah. Igatahes. "Naiv.Super" siis. Lugemise väljakutse 24. punkt on lemmikraamat. See on ilmselt selle väljakutse kõige keerulisem punkt, sest mul on neid raamatuid päris palju, mida ma ikka uuesti ja uuesti kätte haaran. Kui ma seal raamaturiiuli ees seisin, siis jäin ma lõpuks kahe raamatu vahele. Erle Stanley Gardneri "Kaks juhtumit" (tühja plekkpurgi juhtum ja ohtliku mänguasja juhtum) ja "Naiv.Superi" vahele valima. Pean tunnistama, et tegelikult tegin ma vist sohki, sest juhtumite-raamatut olen ma rohkem lugenud, samas "Naiv.Super" tundus õigem.

Olen ka siin ebaoriginaalne ja ütlen, et on hea raamat. Nii nagu on öelnud tuhanded teised. Seda on nimetatud geniaalseks. Ma mõistan seda. Nii nagu raamatu tagakaanel on kirjas, siis on see "lihtne raamat keerulistest asjadest". Täpselt nii see ongi. Naiivsete lühilausetega kirja pandud. Kuid mõte, mis sõnadega taga peidus, on hoopis midagi sügavamat. Väga lühidalt kokku võttes saab 25-aastane peategelane vennaga kriketit mängides närvivapustuse, maailm variseb kokku ja talle tundub, et mitte miski ei ole enam õige, millegi pole mõtet ja ta ei tea, mida elult tahta. "Miks mul hea ei ole?" on küsimus millele (naiivne kuid samal ajal (elu)tark) peategelane peab vastuse leidma. Läbi lihtsuse ja otsekohesuse. Ta loobub kõigest - jätab pooleli õpingud, ütleb üles üürikorteri, kolib venna reisiloleku ajaks tema korterisse ning püüab läbi palliviskamise, kopsimisaluse ja nimekirjade kirjutamise end leida.

Ma olen seda raamatut väga mitu korda lugenud. Esimene kord plaksutasin mõttes käsi ja hüüdsin ka "Geniaalne!", teine kord lugesin seda Oslo Ülikoolis "Skandinaavia kirjanduse" kursusel kui seda teost analüüsisime ja mõtlesin "Vau, kui diip", siis sain ma aru kui sügavamõtteline see raamat tegelikult on, kolmas ja neljas ja viies ja kuues (ja ma ei tea mitmes veel) lugesin ma ajaviiteks, kirjastiil on nauditav. Ma ei saa eestikeelseid näiteid tuua, sest ma ei oska nii hästi tõlkida ja mul pole eestikeelset raamatut käe pärast, kuid mõned inglisekeelsed näited siia:  

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.” 

“I have enough trouble with useful information, never mind being burdened with what is useless.” 

“When the universe is ephemeral, one can easily feel that human existence is meaningless. Why should I do anything at all?
On the other hand it is tempting to try and make the best of it. I'm here, anyway. The imagination won't cope if I try to picture where I'd otherwise be.” 

“I still don't know if things fit together, or if everything will be all right in the end. But I believe that something means something. I believe in cleansing the soul through fun and games. I also believe in love. And I have several good friends, and just one bad one.” 

Lihtsad laused, mis annavad kaks võimalust:

- loed läbi, naerad ja liigud edasi
- loed läbi ja hakkad mõtlema öeldu peale, sobitad mõtted oma elu-oluga.

Tekivad küsimused:

- Miks mul hea ei ole?
- Kas asjad lähevad hästi või halvasti?
- Millesse ma usun? -
- Kas mul on ka mitu head ja üks halb sõber?
- Miks mul on halb sõber?
- Mida ma tean?
-  Mida teha kasutute teadmiste ja faktidega?
- Kas aeg on olemas?
- Aga ruum?

Järgmisel hetkel tunned sa vastupandamatut soovi nimekirju kirjutada:

- Asjadest, mis sul on;
- Asjadest, mida sul ei ole;
- Loomadest, keda sa oled näinud;
- Asjadest, mis sind lapsena rõõmustasid.

Ma ei saa öelda, et see raamat mulle seekord sama tugevat muljet avaldas kui esimesel lugemisel. Ma kadestan neid, kes seda esimest korda lugeda ja analüüsida saavad, kuid sellest hoolimata on see üks paganama hea raamat. Pole ime, et see üks mu lemmikuid on. Väga hea kaaslane vaba aja veetmiseks. Hummorikas, lihtne ja mõtlemisainet pakkuv. 

Mis Idal (nüüd) viga on? /What´s wrong with my baby?

Ma olin peaaegu unustanud, et tahtsin ühest natuke kummalisest uuest joonest Ida puhul rääkida, täna kui ta ühtäkki on otsustanud üht õpetajat kartma/vihkama hakata, tuli see mulle jälle meelde. Me käisime nädal tagasi Eestis, Ida oli kolm päeva mu tädi ja täditütrega koos. Kui ma kolmandal päeval ka sinna läksin, selgus, et täditütar ei või Ida lähedalgi olla, sest Ida hakkab "neiiiii!" karjuma, peksab teda, jõllitab vihaselt ja on armukade. Rääkimata sellest, et ta ei tohtinud puutuda Ida asju ja kuna hetkel on kõik asjad "Ida omad" (kaasa arvatud linnas sõitvad bussid), siis ega väga palju asju ei olnud, mida täditütar teha tohtis.

Mu jaoks oli seda kummaline kuulda, sest iga kord kui ma talle "Maeenist" rääkisin, läks ta nägu särama, kui ma talle "Maeeni" pilti näitasin, hakkas ta naerma ja nüüd järsku selline muutus. Me suutsime mõista, miks ta võis kaks esimest päeva nii käituda, emmet polnud ja tal oli hirm, et keegi võtab tädi Pepe ka ära. Sellega seoses tuli mulle ka meelde, et kui me tädi juurde olime jõudmas, hüüdis Ida "Minu Pepe". Mina norisin vastu, et "tegelikult on rohkem ikka minu Pepe olnud", mille peale Ida vaatas mind pilguga, mis oleks võinud tappa ja karjus mulle näkku "MINU PEPE!". Olgu, ma leppisin sellega ja loovutasin oma Pepe talle. Aga millest selline järsk viha täditütre vastu? Millest see tingitud? Miks seda viha ei olnud vaid siis kui nad kahekesi kelgutama läksid? Ja kõik teised võisid tädi läheduses olla, välja arvatud tädi enda tütar. See ei olnud selline hakkan-korraks-pillima-keegi-võttis-mu-tädi-ära, vaid nagu konkreetne viha. Millest selline käitumine?

Ja lasteaias on ta ühtäkki hakanud kartma või siis keeldub suhtlemast õpetajaga, kellega tal ei ole oktoobrist saati ehk sellest ajast kui ta lasteaias alustas ühtegi probleemi olnud. Ei saa ka olla, et tegu oleks uue õpetajaga, kellega ta harjunud pole. Kui paar kuud tagasi tuli Ida rühma meesõpetaja, kartis Ida teda, tänaseks päevaks ei saa me lasteaiast ära minna, ilma, et Ida ka rühma aknast möödudes ei hüüaks "Tsau, Jørgen!" (ja kui Jørgen ei näe, siis koputab Ida aknale, et kindlasti just sellele öpetajale ka "head aega" öelda. Aga millest selline vastumeelsus nii järsku ühe öpetaja vastu? Õpetaja ise arvas, et ehk on ta mingil hetkel midagi keelanud teha/võtta/öelda ja Ida on nüüd solvunud. Aga see oleks nagu konkreetne hirm. Mul hakkas õpetajast täna lausa kahju, sest ma ei arva, et õpetaja midagi valesti teeb, kuid päeval saatis ta mulle igaks juhuks ka sõnumi, et Idaga on kõik korras, et nutt jäi järele ja ta mängib kenasti teistega.

Mingitel hetkedel valib Ida välja inimesed, kes talle ei meeldi ja siis võiks see inimene, kasvõi pea peal käia või lubada Idal Sokolaadifondüüs supelda, midagi ei muutuks. Kui Ida ei taha, siis see "põlualune" ei tohi süüa Ida võid, juua Ida vett, istuda Ida toolil, rääkida, vaadata, mängida, liikuda, hingata. Ida lihtsalt karjub ja lööb. Miks? Miks ta aegajalt näib mõnd inimest vihkavat?  Sealhulgas ka mind. Kui issi on kõrval, tundub nagu kannaks mina küüntest kübarat. Ma olen nähtamatu ja soovimatu (aga sellest issi-lembusest suudan ma erinevalt eelpool mainitust aru saada).

Mis värk on?

Today when I took Ida to kindergarten I saw something that I didn´t understand. After five months in kindergarten with same teachers, she suddenly was afraid of one of them. Started crying and refused to play with her, the teacher said that it had been the case for couple of last days and seems like Ida suddenly is afraid of her. I felt bad, because I don´t think the teacher can have done anything wrong, but the teacher felt she had to explain to me that they have not done anything to her. She even sent sms to me when I had left, that everything is okay, Ida has calmed down and is playing with others. But why the sudden change of hearts? Why this teacher suddenly had became the enemy? The teacher thought maybe she had been strict and Ida now is afraid, but she has always liked this teacher. What happened now?
I can understand that she is a bit afraid of new people. When a new male teacher came to kinder garten Ida didn´t seem to like him too much, but the last days I have seen that Ida cannot leave kindergarten before she has said "good bye" to this teacher. This change and behaviour makes sense, but the other way around? Not so much.

And I especially felt bad today, because for me it seemed like the teachers are trying to convince me that Ida is not suffering in the kinder garten. I don´t need to be convinced. I could not be more satisfied with the kindergarten. But I understood the teachers´fear. Let´s say it was not me (a "chill parent"), but a real "preditor" who thinks that every time a child cries in the kinder garten, the teachers are doing something wrong and the teachers get told off by overprotective parents. I think it is a bit sad, I mean of course their job is to teach the children, protect and nurse them, but it is also okay to be strict sometimes as well without being afraid of overprotective parents. Do you agree?

To make the teacher feel better I told her that Ida sometimes chooses out people she doesn´t like. Her choice doesn´t make any sense, it can be people that would like to play with her 24/7, but she just refuses. Screams and refuses. Even if she would be allowed to take a bath in chocolate fondue, it would not help. Ida just has decided to not get along with some people. Why?

The strangest thing happened when we last were in Estonia, she was so jelous and even angry to my aunt´s daughter. "Maeen" like she calls her was not allowed to do anything, and when I say anything, I mean ANYTHING. Lucky for her she was allowed to breath. Ida just looked at her and started to scream the moment "Maeen" was too close, took something that belongs to Ida (at this age EVERYTHING belongs to Ida)  or just was together with us. Ida seemed to hate her from the bottom of her heart. Which is also starnge, because when I showed Ida photos of my aunt´s daughter, she was so happy and excited to get to visit them. Why she loved her on Facebook and was so angry with her in real life.

What´s the deal with her?

Uus algus ilma fassadita

Ma olen sada tuhat korda viimaste päevade jooksul mõelnud oma blogile ja kommentaaridele, elule, probleemidele, lahendustele. Ma ei usu, et ma olen "ärahellitatud tattnina", kuid ma tean ja pean ka tunnistama seda, et osa minust naudib süllekukkuvat/süllekukkunud/väljateenitud/mitteväljateenitud elu nö luksuslikku poolt. Vaadake, eelmise postituse pilti! Istuda niimoodi kusagil mägedes mähitud alpakapleedi või siis ka võimalus külastada suurepäraseid restorane või hotelle on luksus. Luksus, mille abil endale fassaadi kujundada ja vihavaenlasi luua. Suure tõenäosusega ei kotiks mu "luksus" kedagi kui elu oleks läinud teistmoodi, aga noh läks nii. 

Te teate ka (nüüd) seda, et olen olnud depressioonis ja negatiivusesesse/enesehaletsusse/kurbusesse /nõrkusesse uppuma, kõige tumedamas augus olles ei tahtnud ma seda kellelegi tunnistada. Võib-olla ka iseendale ja nii on lihtne endale blogi abil luua fassaad. "Metspardi" pööning, kuhu tegelikkuse eest põgeneda. Mulle on palju kordi antud nõu, et ära jaga blogis kõike, kuid mina olen ikka olnud nagu Hjalmar Ekdal oma eluvalega. Ma ei ole saanud leppida sellega, et keegi võtab ära mu eluvale ja ma retuSeerisin pilte endale sobivaks. 

Ma jagasin suurima hea meelega seda, et tädi oli Idale ostnud uue Burberry kleidi, kuid jätsin rääkimata selle, et samal ajal tuli mul wc-s käimiseks joosta lähedalasuvasse hotelli, sest korteris, kus ma elasin, oli terve suvi vannitoas remont. Sellise info jagamine oleks olnud alandav. Pööningule põgenemine tundus palju lihtsam väljapääs. Ja te ju teate, mis juhtub kui keskpäraselt inimeselt võtta eluvale? 

Niisiis on mul eriti viimane aasta olnud muinasjutuline elu, imeilus kodu, suurepärane abielu, ma ise olen olnud kõige kaunim, targem, osavam, armastusväärsem. Ja mulle on tehtud liiga. Võib-olla ongi. Kuid see polegi oluline. Ma olen edastanud retuSeeritud pilti tegelikkusest. Täna tundsin ma, et ma enam ei viitsi. Aga ma ei viitsi ka halada. Liiga palju.  Te ei kujuta ettegi, milliseid blogi lugejatelt saadud meile ma täna lugesin. Nendega muredega võrreldes on minu mured vaid materiaalsed. Ületatavad. Ja nii ma püüan siit blogist jätta välja luksuse. Unistused ja argipäeva ilustamise. Mis läbi mu "isikliku tsensuuri" siia mahub, ma ei tea. Seda ma aga tean, et blogimata olla ma ei suuda, see on mu teraapia, mu hobi (tööalast blogi  saate huvi korral lugeda Hotelliveeb.ee blogist). Ma ei tea, mis siia kirja saab pandud, kuid seda olen ma otsustanud, et isegi  naljaviluks ei kritselda ma üles  wishliste utoopilistest toolidest ja saabastest. Unistan vaid hambaarstile minekust. 

Ahjaa, Maaemo restoranikülastuse palun ka ära tühistada. Kui see uskumatu unistus oli nii lähedal täitumisele nüüd kui ma oskasin seda kõige vähem oodata, küllap tuleb ka uus võimalus. Ja kui ei tule, siis jääb see wishlisti koos Arne Jacobseni toolidega. 

Närvivapustuse äärel?

Eilne ja tänane on mul olnud tusatuju päevad. Tegelikult terve see nädal on olnud kuidagi negatiivne. Nii tööalaselt kui eraelus. Vanaisa haigus, väga hea sõbra haigus - sõna "vähk" tekitab minus hirmu,    ma hakkan mõtlema mõtteid, mida ma ei taha mõelda. Mulle tuleb meelde jutt mõttejõust ja siis ma tuletan endale meelde, et ei tohi negatiivselt mõelda, kuid avastan end hirmuga jälle kõige kurvemaid lõppe mõtlemas. Lisaks üks tüli, kus mulle öeldud sõnad nii haiget tegid. Jällegi hakkasin ma mõtlema. Mõtlema, et kas äkki ma siis olengi kohutav inimeseloom, kes kellegagi läbi ei saa? Aga miks mul on siis palju sõpru? Edasi mõtlesin ma nende kommentaaride peale, mis siin eelmiste teemade kohta on tulnud. Mõtlesin, kas ma olengi laisk ja lohe? Kasutan inimesi ära? Olen "ärahellitatud tattnina"? Mu pea on mõtetest paks olnud. Ma ei oska seisukohta võtta. 

Ma loen hetkel Erlend Loe "Naiv.Super'it"

Seal  saab peategelane kerge närvivapustuse, talle tundub, et "midagi pole enam õige, ei klapi kokku". Mul on hetkel sama tunne. Lihtne elu on täis keerulisi asju. Nii et midagi ei klapi enam kokku. Ka närvivapustuse äärel?

Praegu pidi olema uus trend - igal hetkel olla õnnelik ja eluga rahul (http://www.sisekosmos.ee/meelerahu/vaata-ennast-isegi-siis-kui-sa-masenduses-oled/)

Mina ei oska ja ei tahagi vist. Mina tahan täna (ära) kassida. 

PS: mul on nii hea meel, et mu sõbrad meil just praegu külas olid. Õigemat hetke ei oleks vist saanud validagi. Ja Ida on nagu ümbervahetatud olnud. Nii heas tujus 87% ajast. Ptüi, ptüi, ptüi.

Rahvusluse uus tase

Ma isegi ei jaksa tegelikult kogu sellest vihast ja vaenust ja inimeste ignorantsusest kirjutada, mis seoses pagulaste teemaga nii ägedalt üles on kerkinud. See on keeruline teema, kuid eestlane on ikka üks uskumatu loom. Ma räägin nendest juhtumitest, kus välistudengeid pillutakse kividega ja/või tumeda(ma)nahalisi turiste mõnitatakse. Nüüd aga tundub, et eestlus on jõudnud uuele absurdsele tasemele. Kuidas muidu  selgitada seda, mis juhtus mu ristitütrega täna bussis. 

Kopin siia teksti tema ema/minu sõbranna Facebooki seinalt: 

Niisiis, kui olete veidi tõmmuma nahaga, siis vutt-vutt poodi valgendajat ostma! Või siis tuletage hümni sõnad meelde, et oleksite võimelised niimoodi reageerima nagu mu ristitütar. Kuldaväärt reaktsioon 15-aastaselt tüdrukult!