Everybody is a Genius. But if you judge a fish by its ability to climb a tree...

Olgugi, et ma sain oma eelmise sarnaseteemalise postituse peale ka kriitikat, et üldistan ja eestlased siiski armastavad sporti, julgen ma jääda eriarvamusele. See, et 1 miljonist (vabandust, 1,3 miljonist) 100 perekonda laupäeviti Mustamäe pargis suusatamas käivad ning mõned lasteaiad/koolid ka ehk/äkki/võibolla tegelevad lastesse positiivsel moel spordipisiku süstimisega ja et osa inimesi on lausa nii tublid, et teevad läbi kõik maratonid, ei tee Eestist ikkagi veel spordimaad.  Minu arvates ei propageerita (ja toetata) sporti piisavalt. 

Lõpust alustades, siis vastake mulle palun, miks trennis käimiste asemel hängivad noored kaubanduseskeskustes või joovad/suitsetavad bussipeatustes? Kas põhjus võib olla selles, et sport pole popp + on ka vanemate rahakotile kulukas? 

Koolidest ja kehalise kasvatuse tundidest olen ma ka juba rääkinud. Spordipisiku süstimise asemel on kehalise kasvatuse õpetajad lapsed sporti vihkama pannud. Mina olin kehalises kasvatuses viieline, ometigi on mul ka meeles mõned üsna krõbedad tülid, sest oli asju, millega ma lihtsalt ei saanud hakkama. Veidike teemast kõrvale kaldudes, siis ei oska ma joonistada ja kui minu maja nägi välja nagu allveelaev, siis keegi ei hinnanud loovust, ma sain kolme. Viie sain ma siis kui ma suutsin kellegi ära moosida (nt Hannela oskas väga hästi joonistada ja nii me ahistasime kõik teda). Õpetaja PIDI ju aru saama, et see pole minu tehtud pilt, kuid kuna vastas normidele, siis nö varastatud pildi eest sain ma viie, oma püüde eest aga pahandada ja halva hinde. 

Kui ma peaksin Eesti koolisüsteemile hinnangu andma, siis väga hästi sobiks mu meelest see tsitaat: " Everybody is a Genius. But if you judge a fish by its ability to climb a tree, it will live its whole life believing that it is stupid".

Lasteaedade kohta ei julge ma väga palju sõna võtta, sest mul pole liiga palju kogemusi, küll aga tean ma lasteaedasid, kus lapsed istuvad päevad läbi toas, sest kasvatajad ei viitsi neid riidesse panna või on väljas paha ilm või "lapsed ei taha". 

Nädalavahetuseti on kaubanduskeskuste parklad autosid täis, perekonnad sõidavad vaba aega veetma kaubanduskeskustesse. ERITI talvel, sest siis on väljas külm. Pealegi on spordiriided kallid, varustus kallis, mida nad muidugi on ka, aga palju algab ka prioriteetidest. Teate ju neid esimese Eesti probleeme, et ei saa trenni minna, sest pole kõige ägedamaid riideid või kapis on valet värvi tossud või...

Ja nii jõuan ma Ida Norra lasteaiani. Pole ime, et siit tõesti igast külast "meie Bente" või "meie Björn" tuleb, sest maast madalast tegelevad lapsed spordiga. Ja see ei saa sugugi algust võistluste vormis. Ida lasteaias on lapsed väljas IGA ILMAGA. Kui just pussnuge ei saja. Üleeile kui ma Idale järgi läksin, leidsin ma tema kapist kilekotti pakituna läbimärja kombes, saapad, salli, mütsi, kindad. Selliseid kotte olid kõik kapid täis. Vihm ei pannud neid toas passima. Nad hullasid õues. 

Kahe päeva pärast algavad Lillehammeris noorte olümpiamängud. Selle valguses on lapsed õppinud olümpiamänge, nii 1994.aasta mänge ja sellega seonduvat kui nüüd 2016. noorte mänge. Enam ei ole mingi üllatus kui Ida nõuab kodus OL-floka laulu, tunneb ära olümpiamaskotid Kristini ja Haakoni ning iga kord kui näeb olümpiarõngaid, hüüab Lillehammer. Läbi mängu, tantsu ja spordi on kahe-aastased õppinud (kohalikku) kultuurilugu. See on muljetavaldav. Otseloomulikult on siia juurde käinud sport. Suusatamine, kelgutamine, ISEGI suusahüpped. Lapsed ei võistle, vaid lustivad. SPORTIDES. 

Reedel on ka neil lasteaias oma olümpiamängud koos avatseremooniaga. Kas see pole mitte tore, kuidas õpetajad nii vahvalt kasutavad ära kohalikku spordisuursündmust. Lapsed on vaimustuses. Eelmisel nädalal kui noorteolümpia maskott Sjogg lasteaias külas käis, olin ma reaalselt Ida peale kade. Ma oleksin ka tahtnud seal olla. Jällegi käisid ühes käes sport, mäng, tants ja laul. Pole siis ime, et spordipisik ka kõige pisemaid nakatab. Minagi olen nakatunud, nagu ma juba varem olen rääkinud. Nii see kõik alguse saabki. Ja nii saame me rääkida spordimaast. Päriselt. Mitte Eesti moodi, alles siis kui üks tubli sportlane midagi saavutab. Mitte enne. Et sarnaseid sportlasi rohkem tuleks. 

Kui ma 17. eluaastani olin arvanud, et sport on kohutav piin, siis nüüd 35-aastaselt tean ma, et see on hoopis mõnus vabaajaveetmiseviis. Seda õppisin ma Eestist eemal elades.

Although not everyone agrees with me when I say that Estonia is far from being a country of sports, I dare to disagree.

I mean the fact that  100 families from 1 million inhabitants of Estonia go skiing every weekend and some schools/kindergartens "inject the sportsbug" to children and some Estonians even go to different marathons doesn't make us a great sports country (like we now seem to think). 

Sports is not popular in Estonia. 

Let me start from the end. Please tell me why there are so many teenagers hanging at shopping malls or smoking/drinking, instead of being intersted in sports? Can the reason be that it is not in with sports + it is not the cheapest hobby to have? 

I have talked about school and gym classes. In stead og getting a sportsbug from school many (in my age) hate sports thanks to gym classes. I was an "A" student in gym, but I also remember some fights because I was not good in some sports (like basketball). To go a bit off topic I have no talent in drawing. When I draw a house it looked  like a submarine boat and of course I was not given an  "A" or a "B" for effort, but  a "C" or "D" for failure. Only when I asked someone who was good in drawing to draw for me, I got a good grade. The teacher MUST have seen it was not my drawing, but as the norm was to draw a house for the "stolen" drawing I was given an "A", but when I tried myself I was told off. 

If I could give a grade to Estonian school system, I would say that this quote suits well:  " Everybody is a Genius. But if you judge a fish by its ability to climb a tree, it will live its whole life believing that it is stupid".

I cannot say too much about kindergartens. I don't remember much from my own experience as it was AGES ago and I only have a few months experience with Estonian kindergarten with Ida. But I do know there are kindergartens where children are inside whole days, because the teachers don't want to go outside (with an excuse that it's either bad weather or the kids don't want).

When you look at parking lots of shopping malls in weekends, it looks like "spending quality time with your family" means shopping in Estonia. Especially in  winter. Because then it's cold outside. And as we know the proper  clothes for being outside cost a lot, which it of course does, but I also have one word for this. Priorities. And you know the first world problems like "it's the wrong colour", "it's not the latest fashion"? That is very Estonia in my mind. 

And now about Ida's kindergarten in Norway. No wonder there's so many "our Bentes" or "our Björns" from every village (opposite to Estonia when we get one Kelly, Kristiina or Andrus once in 20 years). The kids are into sports from the early age. It's starts as a play in the kindergarten. The children are outside NO MATTER weather. If it's not -70degrees of course ( I wanted to write -40 degrees at first, but I think it's not cold enough for Norwegians to stay inside. I have winterboots which are supposed to keep my feet warm with -60degrees, so...)

One day wen I went to pick up Ida, there where bags full of wet boots, jackets, hats, scarfes in every cupboard. It had rained, but the children were having fun outside like they would have every other day.

in two days the Youth Olympics will start in Lillehammer. Because of this the children have been learning about Olympic Games, they know the rings, they know the mascots of 1994 games, they know the songs, they have learned the 2016 YOG song. It doesn't suprise me anymore when Ida asks for OL-floka at home or starts jumping when she sees the OG rings, she knows the mascots of 1994.games and of course the mascot of 2016 games. THE Sjogg. Combined with play, song and dance the two year olds know the (local) cultural/sports history. It's quite impressive if you ask me. The are skiing, sledging and even have ski jumping in kindergarten. Not competing but having fun when doing sports.

On Friday they even will have their own Olympic Games and an opening ceremony. How cool is that? Sjogg has visited the kindergarten twice now (if wish I could have been there also, it's not possible to not fall in love with Sjogg). Again it was sports, dancing and singing hand in hand. No wonder the sportsbug gets to you. Even I have been infected. 

This is how it all starts. So  that we can talk about a country of sports. Not in Estonian way where we become great after one athlet wins a medal, but BEFORE. 

Until I was 17 I thought sports is a torture, now at the age of 35 I know it's a lifestyle, a way to spend quality time with family, to relief stress. I learned this living abroad. In Estonia I would have taken my family to a shopping mall instead of a walk in the nature.

Lahendasin müsteeriumi, miks ma paljudele ei meeldi

Sest see kõik on tähtedes kirjas:

Kukk     

Peamised trumbid: Ausus ja siirus.

Suur puudus: Kiidukukk, uhkustaja, kalduvus agressiivsusele.

Meeldib: Luksus, heaolu, hiilgus, kõik, mis särab.

Ei meeldi:  End rivaali poolt välja lasta tõrjuda. Et teised tunnevad ja teavad tema nõrku külgi.

Armastuses: Eelistab rohkem olla armastatud, kui armastada. Kerglane aga seda enese rahustuseks. Mitte väga enesekindel.

Tema soov: Et teda imetletaks, et teda toetataks, et teda imetletaks, et teda kiidetaks.

Rahaline külg: Ei suuda olla ilma raiskamata.

Vietnamlased kutsuvad kukke rohkem kanapojaks aga see on nimetus, mis meie uhkele kukekesele vähem meeldib, sellepärast, jääme hiina traditsiooni juurde ja kutsume teda edasi kukeks - Kukele meeldivad meelitused! Kukk on otsekohene ja võib vahel näida julma ja agressiivsena. See võiks halvasti lõppeda, kui tema ohvrid ei paneks tema sellist hoiakut siiruse ja ekstravagantsuse arvele.
Tema ohvrid aga eksivad. Kukk on muidugi kuldselt otsekohene. Ta ütleb seda, mida ta mõtleb, nagu ta seda mõtleb ja ilma keerutamata pauguga.  Aga see siirus on pigem egoismi kalduvusega - huvitumata absoluutselt teiste tunnetest, leiab ta, et ta ei pea teisi inimesi säästma. See selgitab ka , miks Kukk ei saa teha karjääri diplomaadina.

Mis puutub tema ekstravagantsusesse, siis on see ainult näiline. Loomulikult meeldib talle silma paista ja tal on harjumus kanda kirevaid ja väljapaistvaid riideid aga tegelikult oma sügavamas sisimas on ta täiesti ja absoluutselt konservatiivne, isegi oma poliitilistes arvamustes ja omaenda kuludega.

Kukk on kindel, et tal on alati õigus ja et ta teab, mida ta teeb. Ta ei usalda mitte kedagi ja hoiab kõiki saladusi endas alles. Ent ta armastab jagada heldelt nõuandeid teistele.

Kukk olevat uljas-pea ja seiklusteotsija, ent ärge uskuge seda. Tegelikult on ta täis topitud igasuguseid absurdseid ja ebareaalseid projekte. Ta armastab unistada, mediteerida, kujutada endale ette, et ta on suur kangelane ent tegelikult unistab, mediteerib ja kujutab ta seda kõike endale ette soojad sussid jalas istudes mugavas tugitoolis. Ta on lühinägeliku vaimuga filosoof, kes ei armasta improviseerida.

Kukk ei ole tagasihoidlik, vastupidi, ta on julge (see seletab paljutki tema juures) ja isegi väga julge, kui see vajalikuks osutub. Julge niipalju, et riskeerida oma eluga naeratus huulil. Sellepärast ei saa temast head sõdurit.

Inimesed leiavad ta tavaliselt huvitava isiksuse olevat. Aga tegelikult kukk on kiidukukk, ta ütleb alati rohkem, kui teeb. Kukele meeldib särada ja sellepärast on ta palju meeldivam seltskonnas, kui omavahel olles.

Nagu ta armastab palju mõtiskleda, võib arvata, et ta on laisk. Aga tegelikult töötab ta palju ja kogu hingega ja on üldjuhul suur töömees. Ta tahab alati teha rohkem, kui ta peab ja võtab enda peale üle jõu käivaid kohustusi. Kui ta neid lõpule viia ei saa, hoolimata oma suurtest jõupingutustest, on ta löödud. 

Ja tal on õigus olla aktiivne. Raha ei kuku talle ilma raskusteta sülle. Ta peab töötama, et elada ja kui maapind on viljakas, võib ta isegi rikkaks saada. Sellegipoolest on võimalik, et ta ka viljatu maapinna pealt oskab kasu lõigata. Vietnamlased väidavad, et tänu noka ja küüntega maapinnas tuhnimisele leiab kukk vihmaussi ka kõrbest. See selgitab sümboolselt tema pidevat ringijooksmist, mis teda iseloomustab.  Ent, kui kukk laseks end lõdvaks ja hakkaks unistama või laisklema, nagu talle tegelikult meeldiks teha, saaks temast kodutu filosoof, sest peale kõige on see ju teine moodus, kuidas silma paista.

Kukel on annet põllutööle ja ametitele, kus ta peab teistega suhtlema.

Igal juhul, nagu ta väga on helde, raiskab ta aja jooksul ära kõik selle, mida ta teenib ja tal võib ette tulla suuri rahaprobleeme. Oma suurte unistustega võib ta ka kogeda läbikukkumisi, pankrotte, katastroofe... Kukk ei oska raha kõrvale panna.


Armastuses: Ta peab vaeva nägema, et võita ja hoida oma armastatu südant. Ta petab teda tihti, sest see reaalsus, mida ta temaga jagada tahtis, pole kunagi tema unistuste kõrgusel. Kummalisel moel jääb ta alati siiraks.

Kukest mees armastab naiste seltskonda, kus ta saab särada ja hiilata, olla armastusväärne ja flirtida. Vaevalt läheb see sealt kaugemale. Teda ei huvita sõpradega väljas käimised, meeste seltskonnas tunneb ta igavust.

Kukest naine armastab naiste seltskonda ja eelistab ameteid, kus ta saab teistega kontaktis olla.


Eluetapid: Kukel on tõusud ja mõõnad kolmel eluetapil, nii rahaliselt küljest, kui tundeelus. Ta tõuseb vaesusest rikkusesse, ideaalsest armastusest kõige keerukamatesse suhteprobleemidesse. Tema vanadusaeg on õnnelik.

On vanasõna, mis ütleb, et kaks kukke ühes majas muudavad elu võimatuks. Tõde või vale?

Lugesite läbi? Mina lugesin. Noh, kas teile meeldiks selline inimene? Minule ka ei meeldiks. Aga nii kurb kui see ka pole, siis suur osa siin kirjapandust kirjeldab mind üsna täpselt.
Kas teie horoskoop läheb ka täppi? http://kodusedlood.blogspot.com.ee/2015/12/suur-hiina-horoskoop.html

 

Kummalised lood

Eelmisel aasta märtsis sattus meie majja elama üks kaval rebane. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ta Ussipessa jõudis, aga kodustatud ta igatahes sai. Või nii enam-vähem. Ta saabus meie ukse taha kenasse karpi pakendatult ja kasutusjuhend pakil ütles, et temaga ei ole suuremat muret ja vaeva, sest 99,9% ajast ta magab. Enam-jaolt nii ka tõesti oli ning ülakorruselt oli 99,9% ajast kuulda tema mõnusat unesegast nohinat. Aga nagu ma ütlesin, oli ta üks kaval rebane ja kodustatud nii enam-vähem. 

Ükskord kui me koju tulime, oli ta terve elamise sassi ajanud. Ida haaras tal sabast ja tahtis teda koos endaga magama panna, kuid rebane punnis vastu. See oli see üks 0,1% kordadest kui ta ei maganud. Sel päeval oli ta otsustanud modelliks hakata. Mis meil siis ikka üle jäi kui temaga kaasa mängida. 

NB! Edasi lugemine omal vastutusel, sest tulemas on übernunnud pildid, mis nunnumeetri katki võivad lüüa. Alles hiljuti ühel Ööloomal nii juhtus. Õnneks oli tal garantiiaeg ja nunnumeeter sai korda tehtud, aga kui te pole oma nunnumeetri töökindluses päris kindlad, siis olge ettevaatlikud. 

Fotod. Hele-Mai Alamaa

Vot selline kaval rebane meil Ussipesas elabki. Kui me nüüd mõneks ajaks Norra kolisime, jäi rebane meist sinna maha. Põõnab unemagusalt ja 99,9% ajast rumalusi ei tee. 

Ühel ilusal päeval kuulsime me aga tuttavlikku unenohinat ka siin Norra kodus. Piilusime vaikselt magamistuppa, et kas tõesti oli kaval rebane meile külla tulnud. Kuidas see oleks võimalik olnud, me ei teadnud, aga kahtlustasime, et sellisel juhul on jälle tegu selle 0,1% ajast kui ta ei maga. Võib-olla on ta unes kõndima hakanud?  Rebast ei olnud kusagil, kuid nohin läks aina tugevamaks, lausa norinaks. 

Me käisime läbi kõik toanurgad, et leida üles, kust see nohin tuleb. Meil on seina sees üks hiir ja ma korraks hakkasin kahtlustama, et ehk on tema meile tuppa pugenud ja nüüd kuhugi diivani alla magama jäänud. Veidike kartlikult vaatasin ma diivani alla. Hiirt seal ei olnud. Seal oli hoopis ükssarv!

Saate aru, päris ükssarv. Magas magusalt. Me ajasime ta üles, et uurida, kuidas ta meie diivani alla sattunud on. Ta ajas end ringutades jalule ja ütles, et tuli meile Eestist sõnumit tooma. Sõnumit? olime me üllatunud. Sõnumit jah, kordas tema ja ulatas meile kirja. Seal seisis: "Ole alati sina ise. Välja arvatud juhul kui saad olla ükssarv. Siis ole kindlasti ükssarv." Me võtsime selle teadmiseks. 

Halva kvaliteediga fotod: Juust 4S

Vallatud näotekid on pärit Öölooma poest SIIT. Silma tasub peal hoida ka nende Facebooki lehel, see lihtsalt on nii krutskeid täis kogu aeg.

You know at home in Estonia we have a fox living with us. Quite a cool one. 99,9% of time it´s sleeping (and wishes we were too), so when you visit our little house in the prairie forest you can almost all the time hear someone snoring upstairs. It's the fox. 

0,1% of time it's full of energy and seems to think it's a model. Like Naomi or Tyra, or Cindy. See? I told you!

When we now moved to Norway we didn't want to wake it up, so the fox stayed in Estonia. But one day last week we heard snoring in our Norwegian home. What?  Whe started to look around in the house to find out who's snoring. Is it the fox? What does the fox say? We looked in the kitchen, bedroom, bathroom, but there was no fox. Just the snoring. I started to suspect it was the mouse that lives in the wall. Has he come to visit us and fell asleep? A bit scared I looked under the sofa. I am not very fond of mice. But there was a unicorn. A real unicorn. Sleeping. When we woke it up it sayed it had a message to us. We opened the letter the unicorn had with. "Always be yourself. Unless you can be an unicorn. Then always be an unicorn" it stood in the letter. We pinned the letter to the wall.

The faceblankets are available at Ööloom store HERE 

Pimekohting geniaalse mõrvariga

Tegelikult oleks muidugi õigem nimetada seda pimekohtinguks geniaalse parfüümimeistriga, sest eelkätt oli  Jean-Babtiste Grenouille  just seda, mõrvadeni ei viinud teda mitte perversne kirg, vaid "täiusliku lõhna" otsingud. 

18. sajandil elanud Grenouille´d, keda samal ajal elanud Sade ja Masochi kõrval on nimetatud  geniaalseks koletiseks, võiks nimetada ka parfüümimeistrite Mozartiks, Lõhnaõlid olid väljaheidete, kanalisatsiooni, pesematuse järgi lehkavas ühiskonnas moeasi, mida jõukam elanikkond endale haisu peitmiseks pudelite kaupa peale valas. Parfüümimeistrid võistlesid klientide pärast, kuid keegi ei saanud vastu geniaalsele Jean-Babtiste Grenouille, ta oli tolle aja parim lõhnameister. Täiusliku parfüümi otsingul, millega inimeste üle valitseda, tappis ta 25 noort naist. Nende naiste tapmises ei olnud midagi sadistlikku ega himurat, tal oli vaja talletada nende lõhn. 

Millest ma ometi räägin, mõtlete te ehk juba ja ei saa midagi aru. Lugemise väljakutsest ehk 48. raamatust. Ma natukene kartsin silmi kinni panna ja haarata raamaturiiulilt suvaline raamat, sest meie üürikodus on raamaturiiul täis rootsikeelseid pakse raamatuid ning kuigi ma olen võimeline lugema ka rootsi keeles, tundus hirmuäratav lugeda mõnd mitte minu teetassikeseks kvalifitseeruvat raamatut võõras keeles. Mul läks hästi ja kätte sattus norrakeelne Patrick Süskind´i romaan "Parfüüm. Ühe mõrvari lugu". 

Või noh esialgu  ma ei teadnud, et hästi läks. Ma võtsin raamatu ja hakkasin lugema, et aimu saada. Esimesed leheküljed olid nii humoorikad, et ma ei saanud enam aru, mis žanri see raamat kuuluda võiks. Oli see humoorikalt kirja pandud elulugu või väljamõeldis. Faktid, aastaarvud, võrdlused, kirjeldused viitasid tõsielule, aga kuidas sai keegi 1738.aastal sündinud mõrvari hingeelu nii hästi teada? Mul on kahju, et ma ei saa siia tuua näiteks mõnda tsitaati humoorikast algusest, sest ma lihtsalt ei oska nii hästi tõlkida, aga näiteks Grenouille´i ema kirjeldab autor umbes nii: " üsna noor, 25-aastane ning tal olid alles veel enamus hambaid ja isegi juuksed peas, kellel ei olnud tõsisemaid haigusi kui süüfilis ja kerge tuberkuloos ta oli kindel, et elab veel kaua, nii umbes viis kuni kümme aastat"  Sarnaseid musta huumoriga kirjeldusi on päris palju. 

Jean Babtiste Grenouille on sündinud inimeselõhnata ja tema olek ja välimus panevad inimesi end tema seltskonnas ebamugavalt tundma, nagu külm õhk hiiliks ligi ja tekitaks kananaha ihule. Lastekodus püüdsid teised teda mitu korda padjaga lämmatada, et sellest ebameeldivast tundest lahti saada, kuid Grenouille ei surnud kõikidest katsetest hoolimata. See annab aimust, et temas oli midagi ebainimlikku. Ta tundus olevat midagi Hannibal Lecteri ja Quasimodo vahepealset. Üheltpoolt geenius, kes eristas ja tundis kõiki maailma lõhnu ning oskas õlide ja aroomidega käia ringi nagu helilooja, teisalt eemaletõukava välimusega väikene mees. Nii nagu ikka (mõrvarite ja geniaalsete koletiste juures) paelus mind midagi ka tema juures. Äärmiselt põnev karakter. Ja üldsegi mitte tülgastav nagu võiks ühe massimõrvari kohta arvata.

Võib-olla mängib olulist rolli see, et Jean-Babtiste Grenouille´d pole kunagi päriselt eksisteerinud. Tegu on täielikult kirjaliku väljamõeldisega. Et ta aga tundub nii tõene, siis ma otseloomulikult ka guugeldasin "kas Jean-Babtiste Grenouille oli päriselt olemas?"

"Parfüüm" on minu arvates fantastiliselt lõhnav raamat. Tänavatele visatud väljaheidete ja kõikide muude jäätmete, inimeste, kes haisesid higi ja aegajalt ka sperma järgi, haiguste, lillede, erinevate eeterlike õlide, taimede, surnud koerakutsika, kassikaka, roiskunud liha, rasva, villa ja noorte naiste lõhnad ärkavad raamatus ellu. Seda raamatut on võimalik lisaks lugemisele ja nuusutada. Need lõhnad tungivad lugedes ninna. Ausõna, ma ei valeta. Lugege ja te tunnete ise kõiki neid lõhnasid. Jällegi on mul kahju, et ma ei saa näitena tuua seda, kuidas ta ahmis endasse esimese noore tüdruku lõhna, nuusutas teda pealaest jalatallani, et midagi kaotsi ei läheks, kuidas ta ootas mitu aastat, et viimase "kroonijuveeli" lõhn küpseks täiuslikuks, kuidas ta seda nuusutamas käis ja mis moodi ta selle lõpuks säilitas, millise detailse täpsusega ta oma tööd (mõrvasid) ette valmistas. Autori humoorika kirjastiili tõttu ei mõju mõrvad kohutavalt. Ühtepidi on mul kahju, et ma ei saa teile näiteid tuua, kuid teisalt on mul hea meel, et see jääb teil endal avastada kui peaksite otsustama raamatut lugeda. 

Kui ta siis lõpuks arresteeritakse ja terve linn on end hukkamispäevaks üles löönud,  naistel on seljas pühapäevkleidid, mehed on pühkinud lakk-kingadelt tolmu, toimub midagi ootamatut. Mis täpselt, lugege ise, aga lõpuks õnnestub maailma parimal parfüümimeistril ning geniaalsel koletisel saada võim inimeste üle. Täiuslik parfüüm on teinud oma töö. 

Kirg ja seks ajagraafiku järgi

Avameelselt seksist rääkimine ei ole minu teetassike, nii et kui lootsite (ma ei tea muidugi, miks peaks) siit leida detaile minu magamistoa uste taga toimuvast, siis ärge laske end pealkirjast eksitada. Ma ei taha öelda, et ma oleksin maailma kõige konservatiivsem inimene, kuid mingil põhjusel on seks üks nendest teemadest, millest ma rääkida ei taha. Ka oma sõbrannadega, teoorias on mul üks sõbranna, kellega ma vist ehk äkki võib-olla oleksin võimeline ka neid lugusid jagama (jp, Mariann, sina see oled), aga seda ka teoorias.  

Täna teen väikese erandi ja natuke ikka räägin.

Olgugi, et seksiteemasid minu blogist ei leia, on mulle mõned lugejad sellistel teemadel kirjutanud. Ei, mitte selleks, et mingeid perversseid lugusid jagada, vaid seoses laste ja magamatuse teemadel on ka sellest teemast juttu tulnud. Näiteks üks noor naine kirjutas, et neil pole mehega oma lapsi kellegi juurde "jalust ära saata", aga teinekord nii tahaks mehega vaid kahekesi olla ja seksida, nii et ei peaks teise silmaga ukse poole piiluma, et ega lapsed kogemata sisse ei astu. Tema lapsed on ka juba üsna suured, kuid neil on komme öösiti ema-isa voodisse pugeda, noh ja sel samal põhjusel ei suuda naine ka end magamistoas vabaks lasta, sest mõelda vaid kui lapsed nägema satuks. 

Teine naine kirjutas, et armastab oma meest südamest, kuid peale lapsesaamist ei suuda ta endas leida kirge. Ta kirjutas et ei tunne mitte mingit vajadust füüsilise läheduse järgi ja kui varem mehe puudutused teda erutasid, siis nüüd jätavad need teda külmaks ja läheb piiiiikalt aega enne kui ta "käima läheb". Aga et meest mitte solvata, siis ta leiab endast jõudu "meritähte mängida" ja on õnnelik kui vahekord väga kaua ei kestagi. Seda kõike lihtsalt põhjusel, et ta on väsinud lapse magamatusest ja kisast ning kõik see, mis varem mõnu pakkus, jätab teda nüüd külmaks ja ükskõikseks. Ja tegu ei ole "minusuguse vanamutiga", vaid ikka täitsa noorema naisterahvaga. 

Kolmas naine (nüüd natuke vanem, "minusugune vanamutt") kirjutas, et ta täiesti mõistab, miks mehed (ja miks mitte ka naised) endale kellegi teise leiavad, sest kui kodus on vaid tige. väsinud partner, kes näib vaid lapsele/lastele elavat, siis kaua sa ikka jaksad. See naine lükkab eemale kõik mehe lähenemiskatsed ja seda põhjendusega, et tal ei ole lapse kõrvalt mehele aega, ta tunnistab, et saab aru, kui vale see käitumine on, kuid ei suuda end ka muuta. Tema jaoks on hetkel oluline vaid laps. Neljas kirjutas lausa, et tema on oma mehele lubanud üheöösuhted. 

Lugusid on mõned veel, mul ei ole kõik enam täpselt meeles. Veel paar aastat tagasi oleks ma endale rusikatega vastu rinda tagunud ja öelnud, et laps(ed) ei muuda midagi, kuid täna ma mõistan nende inimeste muresid. Ma mõistan kui raske on leida aega vaid teineteise jaoks. Ja isegi siis kui olemas on lapsehoidjad. 

Me oleme Marekiga ikka saanud Ida juurest ära hiilida ka (elu ei ole ainult nii hall nagu teinekord mu dramaatilise pealkirjadega postitustest mulje võib jääda), aga kas te teate, mida me siis teinud oleme. Olnud! Lihtsalt vedelenud, nautinud vaikust, lobisenud maast ja ilmast. Vedelenud ja maganud. Ma mõistan, et pikaajalises suhtes kaob metsik silmipimestav kirg ja asendub millegi muuga ning kui võrrandisse lisada veel lapsed, magamatus ja argimured, siis on seda kirge raske uuesti leida. Seks ajagraafiku järgi ( kui lapsed magavad, on jalust ära vanavanemate juures, laagris, koolis, kui on planeeritud romantiline spaapuhkus) ei ole ka eos juba kõige kirglikum lähenemine asjale. 

Targad naisteajakirjad rõhutavad, et seks on oluline (ja teoorias teavad seda ju kõik), aga kuidas aitab see neid, kes ei suuda endas kirge leida nagu ülatoodud näited. Mina vastata ei oska. Tarkadele naisteajakirjadele vastukaaluks raiub aga mingi osa naisi, et mehed peavad olema mõistlikud ja saama aru, mis antud hetkel oluline on. Ka sellega ei ole ma nõus. Aga kuidas siis leida tasakaal emaks-isaks ja naiseks-meheks olemise vahel? 

Vanakooli kirjade väljakutse /Oldschool letter challenge

Oma hullumeelsete ideedega sõbrannast Heilyst olen ma juba rääkinud, tänu temale liitusin ma sel aastal lugemise väljakutsega, kaalun roheliste rattaretkel osalemist ning tagatipuks "sundis" ta mind oma kirjutamise väljakutsega vanakooli kirju kirjutama. Paberile ja pastakaga, käsitsi! Hullumeelsus eksju? Ma mäletan kui ma esimest korda Norras elasin ja päeva põnevaim osa oli hommikuti postkasti juurde jooksmine, et näha, kas täna ka kirja on tulnud. Ümbriku avamine ja kirjade lugemine oli kirjeldamatu emotsioon. Me kirjutasime palju! Ja siis tuli internet.

Kui ma nüüd jaanuaris Heilylt kirja sain, siis tuli mulle jälle see vanakooli soe tunne sisse ja ma lubasin, et võtan ta väljakutse vastu. Ma olin kohe nii rõõmus kirja üle, et kilkasin Facebookis, et davai, teised ka, saatke mulle kiri, ma kirjutan vastu. Täna tõigi postiljon mulle ühe pakikese. Tundmatult inimeselt, kes sõnasabast kinni haaras ja mulle kirjutas. Te ei kujuta ette kui vahva algus see hommikule oli! Ja nüüd ma siis mõtlesingi, et kutsun teid üles endale kirjutama. Ma kirjutan vastu ja lisan ümbrikusse ka mõne teise kirjasaatja aadressi. Mis te arvate? Kirjutamisteni!

Minu aadress on:

Haugen Nest

Storgata 91

2615 Lillehammer

Norra

I have this friend. With craziest ideas. One of her last ideas was to send me an oldschool letter and challenge me to write her back. One letter every month. Do you know how hard it is? 

I rememeber when I moved to Norway the first time. The highlight of the day was opening a letter. Honestly! This feeling when you run to the mailbox and find a letter is hard to describe. Or forget. Me and my friends we wrote a lot. Until internet.

When I now in January received a letter from my friend I was so happy. I didn't know to expect it and it was such a lovely surprise, so I shouted on my Facebook page "More letters please, here's my address!" 

And you know what? Today I received a letter. From someone I didn't know, she reads my blog and thougt to accept the challenge. It really made my day. How cool is that? 

I thought to challenge you all to write to me. I will answer and add an address of another writter to the envelope, so that we can spread the challenge like a virus. Are you in? 

My address is: 

Haugen Nest

Storgata 91

2615 Lillehammer

Norway

Elu on natuke nagu värviline plastiliinikarp

Kaheksatunnine autosõit Rootsi oli täpselt paras aeg, et jälle üks raamat läbi lugeda. Kahjuks ei lähe see vist kuidagi ühegi "Lugemise väljakutse" teema alla, kuid kaanekujundus kohe kutsus just Nele Siplase "Mina olen moslem" raamatut lugema. Just eelmisel õhtul olin ma näinud Facebookis ringlevat videot islamist (vaata siit) ja seetõttu tundus vägagi intrigeeriv lugeda ühe eestlannast moslemi lugu.

Kohe esimestest lehekülgedest alates muutus autor mulle ääretult sümpaatseks, mulle meeldis tema ladus kirjutamisviis ja hoiakud, tundus kuidagi soe ja siiras inimene, aga võib-olla natuke ka kurb, üksildane. Sellest kurbusest saan ma tegelikult väga hästi aru. Ela sa Norras, Egiptuses, Abu Dhabis või Venemaal, igal pool oma plussid ja miinused, kuid ikka tuleb ette neid hetki, kus Eestimaa rohi tundub kõige rohelisem. Lugedes seda, kuidas Egiptuses pole väga parke, kus jalutada, mõnuleda, lastega aega veeta ning suurem osa aega veedetakse toas nelja seina vahel teleka ja konditsioneeri seltsis või hilisõhtul katusel, siis tuli mul ka kurb peale. Ma ei kujutaks ette kui mul ei oleks õhku ja ruumi liikumiseks, toas istumine ajaks mind hulluks ja nii ajaks ma ilmselt omakorda hulluks oma lapsed ja abikaasa. Raamatu autor küll oli selle tõsiasja üle kurb, kuid võttis seda kui paratamatust, mis kuulubki teise kultuuri kolimise juurde. Mulle meeldis tema suhtumine ja selline zen-olek. Ma oleks väga tahtnud, et raamatut oleks ka illustreerinud pildid, sest ma muutusin nii uudishimulikuks kui ta rääkis oma riietusest ja nägu katvast loorist, ma tahtsin näha, milline on ta looritatuna ja looritatult. 

Islamist ja moslemiks olemisest ta tegelikult väga põhjalikult ei kirjutanudki, pigem oma tõekspidamistest ja hoiakutest, esimese hooga ma pettusin, sest noh jällegi ma ootasin mingit metsikut intriigi sellest, kuidas ta mees sundis teda loori kandma ja kuidas ta usu (ja armastuse?) pärast on pidanud loobuma endale meeldivatest asjadest, kuid seda ei olnud. Mulle meeldis, et ta ei hakanud ajama mingit jama, et Muhammad ilmutas end talle ühel ilusal õhtul ja islam kõnetas teda kohe tol hetkel, vaid ütles, et kindlasti andis islamiusku pöördumisele tõuke armastus. Huvitav oleks lugeda nüüd kellegi teise lugu, kes ka teisest rahvusest ja kultuuriruumist on mingil põhjusel islami omaks võtnud ning räägiks sellest tumedamast poolest. Kas selline teos on olemas?

Ja siis ma hakkasingi mõtlema usust ning sellest, kus on siis tõde. Kas tõde on see, mida me näeme ülalpool lingitud videos või tõde on see, mida kirjutab Nele. Tema kirjeldab islami väga ilusaks. Ma julgen selle raamatu põhjal öelda, et Nele Siplasest saaks väga hea poliitik, ta oskaks musta valgeks rääkida. Ta tunnistab, et Pakistanis kannatab suurem osa naisi koduvägivalla käes, kuid lisab siis nii kenasti, et ega see vaid usust kinni pole, vägivaldseid inimesi on ka teiste uskude pooldajate seas. Noneh, tõsi ta ju on.  Selliseid kohti on veel palju, kus ta paneb lugeja mõtlema, et aga võib-olla tõesti. Võib-olla tõesti ei ole islam sugugi nii kole koll (aga miski sisimas jääb ikka skeptiliseks). Ma ei tea, võib-olla ei ole ka, mulle on see usk lihtsalt tundmatu ja võõras, kõik mis on võõras ja tundmatu on natukene hirmuäratav. (sotsiaal)meedias ringlevad videod ja uudised ei muuda islamit kuidagi soojemaks ja turvalisemaks. Aga nii vist ongi, et must-valget maailma pole olemas, seal vahel on ka terve trobikond halle varjundeid. 

Ah isver, peaaegu oleks unustanud. Vot ümberlõikamisest ja selle õigustamisest ei saa mina aru. Palun selgitage mulle rumalale, miks see hea on? Ja kui ma saan aru, mis poistel/meestel ära lõigatakse, siis palun öelge mulle, mis naistel ära lõigatakse. Ega ometi...? Aga ilmselt siiski, kui eesmärk on seksuaalse iha kaotamine. See on ju barbaarne! Seda osa lugedes ma reaalselt tundsin valu, kui keegi peaks mind mõnest teatud kohast noa (või millega?) nüsima. Jeebus. Ma kirjutaks kahe käega alla igale palvekirjale, mis sellise õuduse keelustaks. 

Ma ei saa öelda, et ma sain raamatut lugedes palju targemaks, kuid mõtlema see pani, lugemine läks ludinal ja silmaringi laiendamiseks tasuks see läbi lugeda küll. Muidu näemegi me vaid üht osa "suurest koledast islamikollist", Nele Siplase raamat andis meile ka teise vaatenurga. Kas me temaga nõustume või mitte, see on juba hoopis teine teema. Mina ei kritiseeri. Mina tahaks Nele Siplasega kohtuda.

PS: Ülaltoodud video tegi mul tegelikult raamatu lugemise natuke keeruliseks, sest autori ilusate sõnade taga olid mul samal ajal kogu aeg peas need koledad pildid tollest videost ning peas vasardas mõte "kus on siis tõde, mis on siis tõde".