Armastus lootusetuse ja hirmu (kadumise) keskel

Nädalavahetusel haarasin lugemise väljakutsel sarvist ja lugesin läbi Margus Pikhofi "Mahakantud inimeste saare" (Läheb 19. punkti alla - kaasagne Eesti autori teos). Raamatu tegevus rullub lahti Euroopa Alcatrazina tuntud vanglasaare Goli otok lootusetus, julmas ja räpases keskkonnas.

Goli otok, müütiline ning kurikuulus kaljusaar Horvaatia Põhja-Aadria meres on avalikkusele teada kui “Alasti saar“, “Asustamata saar“ või “Euroopa Alcatraz“. Need nimed on saar tänu oma kirevale ja verisele ajaloole auga välja teeninud. Algusaastatel kasutasid saart nudistid. Esimeses maailmasõjas saatis Austria-Ungari Goli otok’ile oma sõjavangid. 1949. aastal muudeti kogu saar Jugoslaavia valitsuse poolt kõrge turvalisusastmega ülisalajaseks vanglaks ning sunnitöölaagriks. Vangid elasid ja töötasid väga rasketes tingimustes. Neid piinati, peksti ja tapeti - kas siis valvurite või ka vangide endi arveteklaarimise läbi, mida valvurid ei takistanud. Inimesed kannatasid haiguste ning nälja käes. Ka ilmastikutingimused olid ekstreemsed. Temperatuur tõusis suvel 35-40 kuumakraadini, talvel laastas saart jäine Bora tuul.

Kuigi 1988. aastal vangla suleti ja 1989. maha jäeti, on saar kohalike seas senini tabuteema staatuse säilitanud. Analüütikud aga usuvad, et juba iseenesest Goli saarelaagri olemasolu oli põhjuseks, miks Titol jäi saamata Nobeli rahupreemia, mille ta justkui välja oli teeninud. Hoolimata sellest, et paljud kohalikud tunnevad nüüdisajal puudust Titost, kelle režiimi ajal polnud tööpuudust ja õppimine ning ravi olid tasuta, on inimeste kollektiivne mälu ikkagi üllatavalt lühike. Teatud repressioone - nagu saart - ei soovita meelde tuletada. Tito surma 15. aastapäeval 4. mail 1995 ei toimunud kõikvõimsa marssali austamiseks mingeid ametlikke mälestustseremooniaid. Meedia tegi mõne üksiku kommentaari, millest enamus olid negatiivsed või sarkastilised. Kuni 1990. aastani külastas Tito mausoleumi 14 miljonit inimest, kuid nüüd ilmusid kohale vaid pereliikmed ja mõned pisikese ning poliitiliselt marginaalse kommunistliku partei liikmed. Tito hauda ei valva enam presidentlik auvalve. Müüt Titost, suurest ühendajast, poliitilisest ja sõjalisest geeniusest, kes oli julgenud vastu astuda Stalinile endale, kadus aegade hämarusse. Saar aga eksisteerib meeldetuletusliku monumendina “mahakantud inimestele“.

(Autori eesõna, Quote made with Fabula.)

Raamat on piisavalt rõve (et mulle meeldida). Ma olen ju sada tuhat korda öelnud, et ma olen üks veider inimeseloom, kes naudib piinamisi, julmusi, ebainimlikke kannatusi. Palun öelge, et te saite aru, mida ma mõtlesin? Et te ei lugenud siit välja, et ma kodus kassipoegi piinan või kõht vappudes naeran kui kellelgi küüsi ära tõmmatakse. Ma kardan valu, aga mulle meeldivad lood, mis ühtepidi oma rõveduse ja julmusega ajavad mul südame pahaks, aga teistpidi on nii põnevad, et ei saa raamatut käest. 

See raamat siin on jällegi üks neist. Kui sündmustik toimub ülisalajases vanglas, siis on teada, et julmusest puudust ei tule. Selliseid lugusid lugedes mõtlen ma alati, et mis viib inimese nii kaugele, et ta on võimeline teist inimest ebainimlikul moel piinama? Mis toimub nende inimeste peas? Mis on inimesed nii kaugele viinud? Kallis lugeja ei pea arvama, et ma kaitsen ka kriminaale, aga peategelasest 17-aastasest Fatmirist on mul küll kahju.

"Esimest hoopi tundis poiss kõige teravamalt. Oo jaa! Fatmiri pea raksatas. Ajudes kärgatas kõu. Nahkkinda metallneedid rebisid näolt nahka. Löök oli sedavõrd jõuline, et saatis ta toolilt tahapoole lendu. Fatmir sülgas suutäie lappavat verd ja hambatüki põrandale. Ta ei öelnud sõnagi, ei palunud, ainult oigas. Kusagilt kummastus talle Bato lausutud trööstiv fraas “Surm tuleb linnutiivul meie kõigi juurde“. Nii oligi, täna oli lihtsalt tema kord. Poiss ei tundnud hirmu ega ka mitte viha, polnud vajadust saada andestatud, väljalunastatud. Ta oli maailmaga rahu teinud, oma kurja saatusega leppinud. Olukord ei allunud enam temale. Drago rebis teda toolile tagasi. Fatmiri kätesse soonisid valusalt robustsed köied. Käed sidusid kinni Sabani vennad, kes nüüd peksmist koos Arminäoga pealt vaatasid. Tentsikute rahulolevad näod lõid iga löögi järel sadistlikult, egoistlikult lõõskama. Need värdjad nautisid etendust."

Ma teadsin, et raamat on kurva lõpuga ja seepärast olin ma kindel, et peategelane saab surma, piinatakse surnuks, või veel hullem, et mingil põhjusel piinatakse surnuks tema armastatu Mariana. Õnneks ei juhtunud kumbagi, aga lõpp oli ikkagi kurb. Veelgi kurvem. Traagiline armastuslugu. Ja kellele ei meeldiks armastuslood?

Raamatu autor on kriminaalse taustaga ja raamat on kirjutatud eeluurimisvanglas. Kui ma lugema hakkasin, mõtlesin ma, et kuidas ometi suudab keegi nii ehedalt žargooni kasutada. Kirjaniku taust vastas sellele küsimusele. Autori kohta võite huvi korral lugeda ka ühest õhtulehe intervjuust: http://www.ohtuleht.ee/680085/vanglaelu-rank-reaalsus-eesti-krimiromaan-valmis-sveitsi-vanglas. Ei tea mina, kui suur pätt autor tegelikult on, aga mulle meeldib, et raamatu kirjastanud Sass Henno on 2005. aastast mitmeid kinnipeetavaid loovkirjutamisega tegelema julgustanud, sest usub, et see aitab inimesi "suuremast sitast välja". 

"Mahakantud inimeste saar" ei ole vaid julma vanglareaalsuse kirjeldamine, vaid lugu sellest, kuidas kõige selle keskel kaob hirm, milliste tagajärgedega on reetmine, lugu sõprusest, vaprusest ning nagu öeldud armastusest. Äkiline, pingeline ning hästi kirjutatud. Mina lugesin raamatu läbi päevaga, sest ma tahtsin teada, kuidas ülestõus lõpeb, kas Fatmir pääseb saarelt ja mis saab Marianast. 

Mulle väga meeldis. Ma olen kuulnud ka teistsugusi arvamusi, et on ebaveenev ja kohutavalt halb. Eks maitsed ongi erinevad.

Mees on alati süüdi

Mul on Facebookis sõbralistis inimesi kooliajast, kelle tegemistest tean ma vaid nii palju kui mu Facebooki uudistevoogu sisse sajab. Nende seas ka üks mees, kelle kohta mul on tänu tema Facebooki kontole jäänud mulje, et alkohol on talle tibake liiga palju meeldima hakanud, üsna tihti ilmub sinna pilte teise päeva poistest. Aga mitte tema oletatavast joomalembusest ei tahtnud ma rääkida.

Kui ma olen õigesti aru saanud, siis töötab ta ise Norras ja laps ning lapse ema elavad Eestis. Hiljuti postitas see mees oma kontole pildi, kus ta on sõbraga lennukis (ei mitte eralennukis vaid tavalises liinilennukis), ei tea mina, kas ta oli teel tagasi tööle või puhkusele, pole ka minu asi ja ega väga ei huvita ka. Mul kihvatas aga siis kui ma nägin selle pildi all olevat kommentaari, et „hea isa küll, sõidad lennukiga, aga last toetatud ei saa“. Ja uskuge mind ma ei kihvatanud selle pärast, et ma oleksin selle kommentaariga nõus olnud, vastupidi. Ma ütlen veel kord, et seda meest ei ole ma näinud rohkem kui põhikooli lõpetamisel ( ja sellest on ikka aega möödas!), niisiis ei ole mul siin mingit põhjust teda kaitsta, kuid ta on mu mõtte hea illustratsioon. 

Teie saite nüüd teada, et tal on laps ja ilmselt hoiab ta kõrvale alimentide maksmisest. Milline siga, mõtlete te ehk nüüd? Joodik ja hoolimatu isa? Mida te aga ei tea, on see, et (tänu jälle samale Facebookile tean mina, et) lapse ema joomalembuse tõttu sattus laps ühel korral lastekodusse. Oletame nüüd, et mees ei maksa seadusega ette nähtud alimente, kuid toetab oma last igal muul moel. Ostab riideid, käib kinos (ja jällegi see sama Facebooki konto toob minuni ka pilte isa ja lapse ühistest tegevustest) ja nii edasi. Raha ei kanna ta sel põhjusel, et naine jooks selle maha. Ma nüüd rõhutan, et tegu on minu oletustega, ma ei tea ju tegelikkust, kuid mul on nii paganama kopp ees, et alati on süüdi mees. Alati.

Nagu te teate, ei tule ma ise mingist musterperekonnast, nii et te ei saa öelda, et mida mina ka tean. Tean küll. 

Mul on kopp ees, et kui mees ja naine lähevad lahku, , emast saab märter ja isa on süüdi, süüdi selles, et ta ei hooli perest,lapsest ja jumal hoidku kui ta ei maksa alimente, siis on ta rahvavaenlane number kolm (Jegveni Ossinovski ja Toomas Hendrik Ilvese järel). Kas te teate, mitu korda ma oma tutvusringkonnas olen kuulnud lauset „aga, ma panen talle, raisale, alimendid peale“? Või „aga ega ma talle last ka ei anna enam“? No kümneid kordi õnneks ei ole, aga kahjuks siiski rohkem kui ma tahaks. Need laused on tulnud kibestunud ja mahajäetud naiste suust, kes ise on oma mehed viimase piirini viinud, lapsest (sest mehed on armastavad isad olnud) on saanud kättemaksuvahend. Kibestunud ja kurjade naiste kättemaksuvahend. Need on need naised, kelle sõbrannad, kirjutavadki selliseid „aga ise sõidad lennukiga“ kommentaare, mõtlemata et võib-olla sõidab see isa teise riiki tööle, et teenida raha, et maksta lapsele. Võimalusi on palju, kuid alati on kõige lihtsam halvustada. Ma tahan rõhutada, et ma ei püüa mitte mingil moel õigustada oma kohustustest kõrvale hiilimist, kuid ma vihkan seda must-valget pilti, mis meile halbadest meestest ja isadest maalitakse.

Mul on kopp ees, et maailm on must ja valge, kui asi seda teemat puudutab. Ema hea, isa halb. Ma tean üht lugu, kus mees väidetavalt oma naist halvustas ja hulluks tembeldas, kuid tegelikkus oli, et naine oligi ebastabiilne. Laps jäi talle vaid tänu sellele, et ta sõbrannad kohtus valetasid. Mees jäi ka siin loos halvaks kangelaseks.

Igal lool on alati kaks osapoolt ja tõde on kusagil vahepeal.Tihti ei ole need „oma kodust lastega välja visatud naised“ sugugi kannatajad, lihtsalt seadus on automaatselt emadeja naiste, kui nõrgema sugupoole, poolt. Teate, tahad ma avaldan teile saladuse. Naised pole nõrgem sugupool. Naised oskavad vajadusel olla väga munadega (Anu Saagimi intervjuust jäi mulle kõlama, et need asuvad meil lihtsalt natuke kõrgemal kui meestel), kavalad, aga ka manipuleerivad, kättemaksuhimulised ja õelad. Lapse on parim relv ühele mehele kättemaksmiseks. Ja siis tulebki see, „aga ma panen talle, raisale, ka alimendid peale!“kuigi mees võib olla tasub nii lapse huviringide, hobide, talvesaabaste, kinoskäikude jms eest (seaduse silmis need ju arvesse ei lähe).

Ja võib-olla ongi nii mõnigi haavnud mees, kes enam oma last näha ei saa, ning seetõttu alimente ei maksa. Mitte kõige täiskasvanulikum mõtteviis ilmselt, aga ma suudan mingil määral seda mõista.

„Sul ei ole enam last kuni sa selle uue l***ga koos elad,“ on vihahoos endise naisepoolt välja pursatud ja mees mõtleb, et seniks kuni last pole,ei maksa ta ka raha. Tausta lahkuminekute ja suhete ja erinevate manipuleerimismängude kohta ei tea keegi. See pole ka oluline. Mees on alati süüdi.

Just nagu minu jutu kinnituseks nägin ma, et Äripäev (oli vist?) avaldas suurimate elatisevõlglaste nimekirja. Palun seletage mulle, mis kasu teeb selline avalik ristilöömine? Keda see list üldse huvitab? Kas te kõik olete selle läbi käinud, et näha, kas äkki on naabri-Jaan ka seal ja millisel kohal, sest naabri-Malle on juba aastaid rääkinud, milline siga see Jaan on? Arutate seda nimekirja kohvitassi taga? Või milleks selline nimekiri.

Mulle tundub lihtsalt, et järjekordselt nagu Eestile kombeks lähenetakse probleemile valest otsast. Ei, mina ei tea,milline on lahendus, kuidas kõik need kohutavad inimeseloomad oma lastest hoolima panna (sest seda selle listiga ju öelda tahetakse, et palun, siin on inimesed, kes oma lastest ei hooli), aga mul on nii kopp ees. Nii kopp sellest eestlaslikust kombest kõike sotsiaalmeedias valimatult jagada. Ikka on vist tõsi, et parim magustoit on teine eestlane (hetkelmuidugi tundub et üsna maitsev on ka üks vaene lätlanna), sest ma ei suuda kuidagi teisti neid jagamisi ja avaldamisi enda jaoks lahti seletada.

Vanasti pandi „pattu teinud“inimesedkiriku ette avalikku häbiposti, nüüdon avalikuks häbipostiks saanud sotsiaalmeedia. Sinna sobib üles panna. Kõige hilisema näitena tuleb mulle meelde üks taksojuht.

Surm kui kunstiteos

Samal ajal kui maailm leinab David Bowie't, olen mina tema surmast lummatud. Jah, ma veendun iga päevaga, et ma olen üks kummaline isend, sest kas midagi saaks kõlada veel kummalisemalt kui see, et  surm  mõjub lummavalt. Võib-olla lummav ei ole õige sõna? Ma püüan siis selgitada nii hästi kui oskan, ilma totaalselt Wednesday Addamsina kõlades. 

Üks minu lemmikmaale on Hans Holbeini "Saadikud". Või ütleme siis nii, et suures pildis ei tekita maal minus mingeid emotsioone, sellel on lihtsalt kujutatud kahte otse vaatavat meest, saadikut. Ei ole üldse minu teetassike. Ma ei kujutaks ette, et selline maal mu elutoa seinal ripuks. 

Või siiski? 

Kui vaadata, et see pole lihtsalt maal kahest "suvalisest" mehest. Gloobus, sirkel, vinkel, kardina taha peidetud krutsifiks ei ole sellel pildil niisama. Kõik nad peegeldavad reformatsiooni poolt põhjustatud muutumist - pürgimist teadmiste poole ja eemaldumist kirikumeelsest maailmapildist. See on üks sügavasisuline teos (keda huvitab võib maalist lugeda rohkem näiteks siit). Ma olen Londonis seda ka vaatamas käinud. Kas te olete ka naernud nende inimeste üle, kes kunstimuuseumis mõne maali ees terve igaviku seisavad, mõned hullud lausa istuvad tooliga maali ees ja muudkui vahivad midagi? Mina olen ka üks neist hulludest olnud. Selle sama maali ees. See lummas mind. Mind lummas see kummaline ese saadikute jalge ees. Memento mori. 

Õige nurga alt vaadatuna võtab kujutis tavalise kolba kuju, mõjudes surma meeldetuletusena. Memento mori (ladina keeles "mõtle surmale, pea meeles, et oled surelik") on kunstis kasutusel, et meile meie surelikkust ja inimelu haprust meelde tuletada (link) ning enamasti kujutatud pealuuna. See on esimene kord kui surm kui kunst/surm kunstis/kunst surmas mind lummas. 

(Ma ostsin Londonist kaasa "Saadikute" plakati.)

Teine kord kui surm mind lummas oli paar päeva tagasi. David Bowie "Blackstar" videot vaadates. See on  õõvastav ja kriipiv, aga samal ajal nii paganama hea teos.  Ma ei saa öelda, et ma olen David Bowie loomingu väga suur austaja olnud ja ega ma temast suurt midagi ei tea(dnud). Kuulasin kuidas inimesed teda geeniuseks nimetasid ja noogutasin kaasa, et ju jah. 

Kui ma aga Lazaruse ja Blackstari oli ära vaadanud (ja kuulanud!), sain ma ka aru, et pagan võtaks, ta oli tõesti geniaalne artist. Oma surmast nii peenelt kunst teha. Selleks peab annet olema. Kas te ei nõustu? Blackstar on geniaalne. 

Keegi kirjutas kusagil, et tegu on "täieliku rämpsuga", et kui Bowie poleks surnud, siis ei saaks see miskit tähelepanu. Ta eksib. Muusikalises mõttes on mu meelest sa superkihvt ja saaks kindlasti tähelepanu, kuid tõsi David Bowie nimel on oluline roll.

Ilma David Bowie surmata ei mõjuks see lugu nii nagu see mõjub. Ja nii nagu see ka mõeldud on. Hästi läbimõeldud hüvastijätt fännidega. Kunstiteos. Hirmuäratav aga lummav. Surmast sai kunstiteos.

Iga jumala aasta üks ja sama jama

Igal aastal kui lumi maha tuleb, saan ma aru kui hea ja mugav oleks elada linnas ja mis on maal elamise kõige suuremad miinused. Ühistranspordist või poodidest ma ei hakka isegi rääkima, sest see, et Eestis oleks normaalne ühistransport, mis ka maainimesed ilma autota liikuma laseks, ja väikesed külapoed, kus asjad ei maksaks 83 korda rohkem (juhul kui need poed üldse olemaski oleks), kuuluvad niikuinii pigem utoopia valdkonda. 

Kogu selle aja jooksul, mis me oleme Ussipesas elanud, mäletan ma vaid ühte aastat, kui lumekoristusega probleeme pole olnud. Tol imelisel aastal oli tegu isegi nii toreda traktoristiga, kes paar korda kui lumi juba kilomeetrite kõrguseks kippus lausa meie parkimisplatsigi puhtaks koristas. 

Muidu aga tundub mulle igal aastal, et me elame jumala poolt hüljatud paigas, mida talvel mitte keegi üles ei leia (http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2012/12/fucking-jumala-poolt-huljatud-paik.html). Kuidas muidu seletada seda, et igal aastal peame me lärmama, et meie tee ka lahti saaks aetud, ilma lärmamiseta ei kipu keegi tulema. Miks? 

Ja ma ei pea siin silmas seda, et KOHE varahommikul ei aja keegi teed lahti või et keegi enam sõbralikult ka meie parkimisplatsi ei korista, ma räägin lihtsalt tavalisest tee lumest puhtaks ajamisest nii et autoga Ussipesast välja saaks. 

Eelmisel aastal ei käinud meil selle pärast post ja prügi jäi mitusada korda ära viimata, sest prügiauto ei saanud lihtsalt ligi. Ühel aastal oli aga isegi asi nii vahva, et külatee oli küll enam-vähem puhtaks tehtud, kuid meie tee ette oli vall aetud. Ja katsu sa siis sellest läbi sõita. Isegi dziibiga ei saaks. Nii olen ma auto pidanud poole maa peale jätma ja oma kodinatega läbi lume sumpama. Vihast ja külmast sinine. 

Miks ei võiks ühelgi aastal olla nii, et tee saab lihtsalt ilma igasugu jamata puhtaks aetud? Selles "jumala poolt hüljatud" külas ei ole ju nii palju majapidamisi, et see üks õnnetu Ussipesa meelest saaks minna? Meil on teel isegi silt väljas, et seal "pärapõrgus metsa sees" on üks väike maja...

Paneme poe kinni?

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et mulle VÄGA meeldib poodi pidada. See on täiesti sõnaseletamatu kogemus, aga...pood ei ole välja kukkunud just täpselt nii nagu ma tahtsin. Esialgne plaan oli ju poekene avada ja siis tagasi koju minna. 

Läks teisiti. Ilmselt nii nagu pidi. 

Kui ma terve detsembrikuu igal tööpäeval kella seitsmeni poes olin, lisaks veel kõik nädalavahetused, hakkasin ma mõtlema, et see ei ole õige. Ma tahan poodi pidada, aga ma ei taha, et sellepärast elu elamata jääks. Ma tahaks oma lapsega minna kelgutama, küpsetada piparkooke, minna külla vanaema(de)le, linna peale jalutama külla tulnud sõbrannadega. Seda ei saanud ma endale lubada. Mis pood see selline on, kui üks päev on lahti ja siis jälle ei ole. Nii hakkaski minu ja naabrinaise peas küpsema mõte poed kokku kolida. Esiteks hoiame me kulusid kokku, teiseks võidame me mõlemad külastatavusest ja kolmandaks ei ole me kumbki enam poe külge aheldatud. 

nESTi uus pind on tore. Suurem ka - see kulub ära, sest sellele väiksele pinnale ei tahtnud kõik ära mahtuda. Loodetavasti saan ma varsti veel paari toredat uudist jagada. Praegu on veel vara hõisata, aga lootus sureb viimasena. 

Mu elu saab otsa 55-aastaselt? Mulle ei sobi see

Ma lõpetasin eile päeval oma (skandaalse?) raamatuäpiga Raimond Valge elulooraamatu lugemise ja õhtul oli vaja kuidagi aega sisustada, nii et jumala pärast ei peaks tööd tegema. Nii ma siis nuputasin, et mida järgmiseks lugeda, aga samas nagu väga lugeda ka ei viitsinud. Silma torkas selline asi nagu "Numeroloogia käsiraamat".

Ma olen alati öelnud, et numbrid pole minu teetassike, aga samas on  minu teetassike igasugu "ennustamine" ja selline maagiline värk, kui numeroloogiat nii nimetada saab. Ja nüüd ma vannun end maapõhja, et selle käsiraamatu endale alla laadisin. Nii põnevaks läks, et terve eilse õhtu (kui ma oleks juba pidanud ammu magama) lugesin ja liitsin ja lahutasin ja üritasin aru saada, mida millega ikka liita tuleb, et see isikliku aasta ja kuu ja päeva asi selgeks saada.
Nagu ma ütlesin, numbrid ei ole minu teetassike ja nii ma pusserdasin liita 1+3+3+1+9+8+1, et see tulemus omakorda lahutada mingist kõrgema matemaatika valemist, mis annaks mulle mu "väljakutse numbri" teada. Irooniline on see, et ma siin muudkui pasundan, et numbrid pole minu rida, aga need samad numbrid, va sindrinahad, soovitasid mul karjääri teha muuhulgas pankuri ja raamatupidajana. Kui need ei peaks sobima,siis olid valikus ka puusepp, lõhkeainete ekspert ja ettevõtja:D (Marek seevastu võiks alustada karjääri kirjanikuna).

Ma ei saa öelda, et ma horoskoope ja muud sellist puhta kullana võtaksin, viimasel ajal eriti horoskoope, sest no ma ei tea juba mingi sajas aasta lubavad need mulle "just sel aastal" rikkust, aga ma ei näe kusagil kratte kottidega minu suunas jooksmas. Võib-olla on see siis muu rikkus olnud;) Mina, vana materialist olen ehk ise valesti aru saanud? (Samas lubas Mang mulle ju muuhulgas eelmisel aastal ka kohtus käimist ja see imetabane üritus läks ju ometi täide).
Aga tegelikult osa minust ikka usub igasugu ettemääratud ja nö nimesse kirjutatud asju. Ma usun, et osa asju on ettemääratud, kuid oma teekonda saab ikka ka määrata. Eriti negatiivses mõttes. Noh näiteks kui horoskoop ütleb, et see aasta läheb ikka täiega pekki, siis inimene alateadlikult hakkab tegema valesid valikuid, sest "kõik on ju niikuinii ette määratud pekki minema". Ma olen alati uskunud märkidesse. See ei tähenda, et ma alati oleksin neid osanud märgata, kuid ma usun, et keegi kusagil tahab meile aeg-ajalt midagi teada anda. Samamoodi usun ma kaitseinglitesse (igakord sellele teemale mõeldes tuleb mulle meelde see meie autoõnnetus, kus auto läks mahakandmisele, aga minul ja Idal ei olnud isegi ühtegi sinikat). Ja nüüd tulevad ka need numbrid. 

Ma ei taha kõlada nagu mingi poolearuline, kuid kui ma siin pika arvutamise tulemusena olin kätte saanud oma elutee-, karjääri-, hinge- ja nimenumbri ning välise isiksuse numbri, siis see kõik, mis minu elus on toimunud tundus nii loogiline. Ma rääkisin Marekile, et minu eluteenumbriga inimene on võimeline looma majandusimpeeriumi ja Marek hakkas naerma, kui ma lisasin, et sama numbriga inimene võib olla liiga võimukas, sallimatu ja tige, vastas ta "jepp, jepp, siis võib olla küll". Okei, nali naljaks, aga tõesti  paljud asjad said kuidagi selgemaks. Kusjuures ma usun ka ise, et ma olen päris paljuks võimeline, sest mu loomus on selline, et ma ei anna alla ning ma usun, et inspiratsioon ning kujutlusvõime annavad tulemusi,seda ei pea mulle numbrid ütlema, aga ma sain kuidagi nagu vastuse, miks asjad mõnikord "pekki lähevad" ja mida sellest peaks õppima.

Ma sain teada, et elu koosneb üheksa aasta pikkustest tsüklitest ja sündmused korduvad iga üheksa aasta järel. Mulle meeldib see mõte. 2007 oli mu mäletamistmööda hea aasta. Norra sai olulisema rolli mu elus, sellega omakorda kaasnes vastutus, töö, aga ka igati vääriline palk (mille ma tookord oskasin kenasti kingade ja kleitide peale laiaks lüüa. dziisus kui lühinägelik minust, mõtlen ma nüüd), Marek tekkis mu ellu.

Mäletate ma olen (siin või facebookis) kirjutanud, et mul on paar püsiklienti, kes tulevad poodi siis kui neil on kurb või masendus peal, sest "minuga suhtlemine pidi neil tuju heaks tegema"? Naljakas, et seesama numeroloogia raamat ütleb, et minu ellusuhtumise numbri järgi annab minu külaskäik inimestele lootust ja julgust kui neil on masendus. Ei, ma ei pea end Jumala asemikuks maa peal, lihtsalt sellised huvitavad asjad tulid siit välja.

Natuke võite mind karta ka. Juhul kui ma "negatiivne kaheksa" peaksin olema;)

Ja siis suutsin ma välja arvutada oma neli apogeed. Kuna ma ikka jään arvamuse juurde, et ma ei ole numbritega kõige osavam, siis ma usun, et siin tegin ma mingi arvutusvea. Mulle ei sobi, et selle arvutuse järgi saaks minu neljas ehk viimane apogee (mis kestab elu lõpuni) otsa kui olen 55-aastane. Mul on natuke rohkem  plaane. See siin ei lähe minu plaanidega kokku. Aga kui see nii on, siis ma ei saa kuidagi pahandada kui anonüümsed käod mind keskealiseks nimetavad. Ma olen kohe 35-aastane:) 

Muidugi ei ütle ma, et kõik see numeroloogia on puhas kuld ja nüüd nii ongi, kuid ääretult põnev lugemine oli sellegi poolest. Mõtlemapanev kahtlemata ka. Isegi kui te sellist "voodoo-värki" ei usu, siis juba lihtsalt matemaatiliste tehete pärast on huvitav see raamat ette võtta. 

Minu ja Mareki elutee numbritega inimesed pidid ka väga hästi kokku sobima. See mis seal kirjas oli, kipus küll väga kenasti meid kirjeldama. 

SOOVITAN oma viimase aja lemmiktooteid

Juba enne jõule tahtsin ma kingiideede käes vaevlevaid inimesi aidata paari ideega, aga aeg läks kuidagi nii kiiresti ja sinnapaika see soovitus jäigi. Kuna nüüd käreda külma tõttu on mu nahk jälle ekstreemselt kuiv, tuli mulle käsi kreemitades meelde, et ma ei olegi seda postitust veel ära kirjutanud. Parem hilja kui mitte kunagi. Ehk on kellelgi kasu. 

Ma muidugi ei tea, kuidas seda postitust kirjutada, et see usaldusväärselt kõlaks, mitte kohutava kohutava reklaamina, aga kuna ma ei oska teistsugune olla nagu ma olen, siis lihtsalt kirjutan. Nii nagu asjadest arvan, igaüks loeb siit välja, mida ise tahab:)

1. Magrada kadakaseep Rhassoulsaviga. Esiteks meeldib mulle kadakalõhn ja teiseks jääb nahk beebipehme. Uskuge mind, minu jaoks on see VÄGA oluline, sest oma sajatuhande veidruse juures on mul ka selline veidrus, et ma ei kannata kuiva nahka. Ma ei suuda oma käsi katsuda kui need on sellised vastikud ja kuivad, eriti kui nad on talvel ka külmast veel sinakasvalged. Öäk! Ja seepärast on mul väga hea meel, et ma enda jaoks Magrada seebid avastasin. Nende toodetega saate tutvuda  ja tellida siin. Vaarikaseep kookosega lõhnab muide jumalikult. Nagu te võib-olla teate olen ma ka lõhnafriik. Näiteks kui ma käin hotellides, siis minu plusspunktid saavad alati need hotellid, mis hästi lõhnavad. Kõlab küll totakalt, aga no näiteks GMP hotell Pühajärvel on üks selline hea lõhnaga hotell. 

2. SRV kuiva naha näokreem on mu viimase aja PARIM LEID. Nagu öeldud olen ma talviti hädas väga kuiva nahaga ja seepärast on mulle väga oluline hea niisutav kreem. Muidugi sobib alati ka vana hea klassika Elisabeth Ardeni Green Tea with Honeydrops, mis mind juba sadatuhat aastat on välja aidanud hädast. Pluss lõhn! Kellele ei meeldiks selle EA kreemi lõhn? Isegi kui Green Tea lõhnaõli on "so yesterday", siis kuulub see ikka mu lemmikute hulka. Juba aastaid. Hind on ka hea sellistel "vanakooli" toodetel (näiteks siin). Aga tagasi SRV kreemi juurde. Ma ei oska isegi sõnadesse panna KUI hea see kreem on. Mu nahk ei kisu kusagilt ega ole nagu paber. Ainuke miinus minu jaoks on see, et ta ei lõhna ägedalt/seksikalt/maitsvalt. Paljude jaoks on see ilmselt pluss, aga mulle meeldivad kirsi-ja ploomi- ja šokolaadi-ja vaarikalõhnalised asjad;) Kuigi tegu on näokreemiga, siis mina kasutan seda ka oma kuivadel jalgadel. Eriti varvastel ja kandadel. Te ei kujuta ette kui koledad ja kuivad mu jalad ilma kreemitamata on. Eks ta natuke kreemi raiskamine on, aga niisutatud naha nimel pole mul millestki kahju. SRV tooted on müügil Ülikooli apteegis.

3. Naljakas, et minu kolmandaks lemmiktooteks on saanud Irina Erise Provoke Light Radiance Base. Kui ma kunagi siin oma "alasti tõega" välja tulin, siis ma küll ütlesin, et mulle tundus, et jätab naha värskemaks ja tervemaks, aga praegu talvel on sellest saanud minu (hõreda sisuga) kosmeetikakotist lemmiktoode. Ma ei kasuta igapäevaselt jumestuskreemi ja igapäevaselt ei raatsi ma end selle SRV kreemiga ka sisse määrida, sest tuub on otsakorral, aga niisutamata nahaga ma talvel välja minna ei taha. Nii ma siis proovisingi seda IE aluskreemi. Ja olen vaimustuses. Nahk on 1) niisutatud 2)särav (aga mitte idaeuroopalikult sädelev) ja 3) klaarim (selles mõttes, et naha ebaühtlused peida vära). Mõnus klaar jume jääb näole.

Ahjaa, Salon+ salongist soetasin ma mingi aeg tagasi endale  Joico K-pak šampooni + palsamikomplekti kahjustatud ja ületöödeldud juustele. See on ka igati väärt oma hinda. Mu juuksed, mis mõnda aega tagasi olid veel nagu takutuustid, hakkavad  juba juuste moodi välja nägema. Hetkel on komplektile soodushind ka.

Vot selline ilublogija nurgake tänasesse hommikusse!