Mis seos on lasteaial olümpiamängudega?

Vist on juba käimas Ida kolmas lasteaianädal. Ütleme nii, et kuigi ta läheb lasteaeda ikka hea meelega, näiteks ka eile kui me autoga sõitmas käisime, korrutas ta muudkui "lastea",hakkab ta kohe nutma kui näeb, et ma lahkun.

Õnneks on lasteaias palju töötajaid ja nii on hetkel üks õpetaja, kelles Ida ilmselt leidis usaldusisiku, just Ida oma tiiva alla võtnud. Kui reedel Ida aiast lahkudes seda õpetajat kallistas, tuli naisele pisar silma. Ta oli nii liigutatud. Liigutatud olin mina ka, sest ma pean ju ausalt tunnistama, et ega see nutva lapse lasteaeda jätmine ei ole kõige lihtsam. 

Samas mulle hästi meeldib, et lasteaias on väga konkreetne reegel, et vanem ei tohi lapsega seal ukse vahel sada tundi musitada ja kallistada või mängima jääda, vaid peab ütlema selgelt ja arusaadavalt, et emme läheb nüüd ära, tuleb õhtul järgi ja siis teeme kodus seda, teist või kolmandat. Seda selleks, et laps saaks aru, mida tähendab "head aega" ja "tulen õhtul järgi". Ei mingit vaikselt ära hiilimist nagu ma tean, et mõned vanemad Eesti lasteaias teevad.

Muidugi on lasteaed ikka VÄGA erinev lasteaiast Eestis ja kui mulle esialgu tundus, et seal puudub igasugune kord ja kasvatus, siis tegelikult on nad selles lasteaias väga osavad läbi mängu ja laulu lapsi õpetama.

Näiteks.

Mulle ei tulnud sugugi üllatusena, et hetkel õpivad nad lasteaias olümpiamänge. Suuremad lapsed mõistavad muidugi rohkem, kuid väiksemad (Idasugused) vaatavad huviga, kuidas tutvustatakse 1994. aasta olümpiamaskotte Kristinit ja Haakonit, olümpiarõngaid, olümpialaulu, spordialasid. Minul õnnestus olla ühel "fellessamlingul" (kui terve lasteaed koguneb suurde saali kokku), kus üks meessoost õpetaja demonstreeris lastele suusahüppeid, täisvarustuses - suusad, kiiver, riided... Hästi tore oli! Mulle meeldib, et töötajad selles lasteaias on üsna lapsemeelsed, nii et kui olümpialauluks läks, hakkasid kõik aktiivselt kaasa tantsima ja laulma. See on Ida lemmikosa. Talle meeldib nii laulda ja tantsida, et kui ma kodus "OL-floka" mängima panin, siis näitas ta meile ette kõik lasteaias õpitud sammud ja liigutused. Nüüd pean ma ise ka need selgeks õppima, et oskaks Idaga kaasa tantsida (ja no natuke laulda ka).

2016 aasta veebruaris on Lillehammeris noorte olümpia ja nii käis neil reedel külas selle olümpia maskott ilves Sjagg. Ida kartis varem selliseid suuri "loomi", kuid nüüd olla ta ilvesega koos tantsu vihtunud ja naerda lõkerdanud. 

Igatahes mulle nii kohutaval kombel meeldib see kõik. Ja nii nagu ma olen alati öelnud, mis sellest, et OMist on möödas 21 aastat, siis iga õige Lillehammeri inimene tunneb selle sündmuse üle ääretut uhkust. 

Suurema osa päevast veedavad nad õues. Iga ilmaga. Norras muidugi teisiti ei saakski, sest siin võib ühe päeva jooksul kogeda kõiki nelja aastaaega - lauspäikesest raheni. See tähendab muidugi, et ma pean Idale muretsema korralikud riided - villased bodyd, fliisid jne jne, et tal õues külm ei hakkaks. Mul on natukene ka hirm, et tal on vankris varsti külm magada. Kas ma peaksin vankrisse muretsema näiteks lambanaha? Või mis aitaks kõige paremini sooja hoida? Ida ei ole õues juba pea aasta maganud. sellepärast ei ole mul tegelikult ka õrna aimu, mis õues magamise basic varustusse kuuluma peaks.

Kõige harjumatum osa mu jaoks on siiski söömine. 90% söögikordadest koosneb võileibadest. Lastele see muidugi meeldib, kuid mina ei poolda väga võileibade söömist. Siis lähevad kusjuures ka minu ja Mareki arvamused totaalselt lahku. Ta vist on eelmises elus norrakas olnud, sest tema arvates on hommikusöögiks ja lõunaks võileibade söömine kõige normaalsem asi. Mina eeldaks ikka putru, jogurtit, mune, müslit...Ida viingi ma lasteaeda alles pärast seda kui ta on kodus hommikust söönud, nii umbes üheksa paiku.

Sellega seoses mõtlen ma, et kas Norra inimesed üldse tööl käivad. Laps viiakse lasteaeda kell üheksa ja kui ma Idale kell pool viis järele läksin, olid pooled lapsed juba kodus. Täitsa tavaline on ka see, et lapsele tullakse juba kell kaks järele. Kuidas see võimalik on? Kas tööandjad on nii mõistvad lastega vanemate suhtes? Või ei käi vanemad tööl? Aga miks siis laps lasteaias käib? Lasteaia asemel on Norras olemas ka "barnetreff", mis on selline lasteaed, kus kodused emad ning lapsed käivad päeval koos teiste lastega mängimas, laulmas, meisterdamas. 

Igatahes. Olles kuulnud Norra lasteaedadest igasugu õudusjutte (no alates sellest 5. eluaastani mähkmetes käimisest kuni mudasel põrandal söömiseni), siis ma ikka tõden, et mul on vist lasteaiaga tõesti vedanud. Loodetavasti möödub varsti ka Ida nutt.

Blogi - meelelahutus või tegelikkus?

Ma ei tea, kuna ja miks see täpselt juhtus, et mu blogi hakkas lugema rohkem inimesi kui vaid mu pere ja sõbrad. Tol ammusel ajal oli Facebook alles lapsekingades (ma olin alguses FB kasutaja Johanna Maria Prangeli nime all, sest ma ei saanud täpselt aru, millega tegu on, aga uudishimu tappis, ning ma ise olin üldse aktiivne Orkuti kasutaja), nii et mingit reklaamimist või jagamist väga ei toimunud. Ka blogindus oli minu jaoks üldse täiesti uus asi, mu andekas tädipoeg jagas tol ajal läbi blogi oma mõtteid ja luuletusi (millest mõned mulle ikka väga sümpatiseerivad, nt SEE) ja ühel hetkel mõtlesin ma kah proovida, et mis see blogimine siis on.

Sellest ajast saati olen ma siia oma mõtteid kirja pannud. Alguses anonüümselt ja  liialdades, siis hakkasin ma aina rohkem jagama ka killukesi oma elust, kuni lõpuks jõudsin ma selleni, et otsustasin "kapist välja tulla". Ma ei saa öelda, et mu blogi oleks megapopp ja mina mõni "staarblogija", kellele tänaval järgi vaadatakse või ära tuntakse, kuid ometigi pean ma üllatuse (ja veidike ka uhkusega) ütlema, et mõnikord panevad mind lugejate (õigem ja ägedam oleks tegelikult vist öelda "klikkide) numbrid ahhetama. Kust ja miks need lugejad on tulnud? 

Ma olen siiski end üleüldises  blogimaailmas "mutrikeseks" pidanud, ma ei ole mõelnud, et minu sõnavõtud ja arvamused kellelegi korda võiks minna ning seepärast olen ma oma blogis üsna mõtlematult "lahminud" - pildunud siia-sinna infot enda kohta, oma pere, oma ettevõtmiste kohta, lisaks mu teravad arvamused, vingumised, etteheited, halamised. Mulle tuli šokina kui mu blogi Perekoolis lahata võeti. Ja mitte üks kord. Kommentaarid ja arvamused on hoopis teine teema (keda huvitab, mida arvatakse mu hammastest või ajumahust, guugeldage!). Mulle tuli šokina, et endale aru andmata olin ma endast kujundanud maine kui "ullikesest, kes vaatab maailmale läbi roosade prillide ning ei tea midagi tegelikust elust". Siis tabas mind esimene kord reaalsus. Ma mõistsin, et mu blogi polegi enam "vaid üks anonüümne tuhandete seas", vaid ma olin ootamatult muutunud meelelahutuseks, reality show'ks. Ja nii nagu reality "staaride" puhul ikka - olin ma endale ootamatult kogunud enda ümber nii pooldajate kui tuliste vihkajate leeri. Vihkajate leeri kommentaarid on õelad, teevad haiget ning jah, panevad isegi aegajalt nutma. Ma ei ole neid kommentaare kunagi mõistnud. Kuni tänaseni. 

Mu ema suutis mulle öelda midagi, mis tegi mulle haiget ja ma solvusin pisarateni (pean lihtsalt ka mainima, et see on meie pere klassika!). Ma läksin õue pikale jalutuskäigule, et oma mõtteid sortida ja mõelda, miks ta nii ütles. Me jääme ilmselt elu lõpuni sel teemal eriarvamusele, kuid ma sain aru, kust tulevad anonüümsed ja õelad kommentaarid. Kui ma kirjutan blogis asjadest, kus mina olen esikohal, olen ma egoist. Kui ma kirjutan blogis, et ka mul on raske, olen ma virisev keskealine naine, kes oma eluga hakkama ei saa või kes tahab endast teha märtrit, et mulle kaasa tuntakse. Kui ma ei kirjuta kummaski võtmes, olen ma "kuiv ja igav". Ma olen oma blogis valinud kirjutada asjadest, kus  esikohal olen  mina ning endale aru andmata olen ma niimoodi lisaks muule (nagu "vaimuhaige", "pilves", "süüdimatu") endast loonud ülbe egoisti kuvandi. 

Muidugi on siin ka võimalus, et ma olengi selline ning elan lihtsalt metspardilikus eluvales?* Sellisel juhul ma ausalt palun teid, ärge võtke minult mu eluvalet! Laske mul elada teadmises, et ma olen hooliv ning teistega arvestav armastusväärne, sõbralik, tore, taibukas, intelligentne, imekaunis inimene. 

Nii jõuamegi me küsimuseni, kas blogi on meelelahutus või tegelikkus. Ma ei ole sellele varem väga mõelnud, kuid tänane seik pani mind mõtlema. Kui ma näiteks praegu postitaksin blogisse pildi endast ja Marekist Kanaari saartel puhkamas, kas blogilugeja arvaks, et see pilt on tehtud aastal 2007 või aastal 2015? Kõik sõltub sellest, mida ma ise sinna juurde kirjutan. Kui ma ütlen, et elan Lillehammeri kesklinnas kaheksa magamistoaga korteris, siis üks osa inimesi saab aru, et ma nimelt provotseerin mõnd anonüümset kommentaatorit, teine osa saab aru, et ma liialdan, kolmas osa arvab, et ma eputan, neljas osa mõtleb, et näe teenibki Norras miljoneid ja siis on osa, kes teab, et tegelikult on tegu ühiskorteriga, kus minu kasutuses on 1/8. Ma jätan selle osa rääkimata ja nii ongi tegelikkus juba muutunud reality'ks, mis elab oma elu. 

Samamoodi postitan ma mõnikord FB-sse mõne tsitaadi või seiga, mis on juhtunud päevi/nädalaid/kuid tagasi, kuid ühe või teise olukorraga seoses mulle meenub. Ma postitan teinekord asju viivitusega, et näiteks mitte avalikult teada anda, et sel kolmapäeval kell kaheksa oleme me kõik kodust eemal või liigume sel või sel trajektooril. Sama hästi võiksin ma kirjutada, et "meid pole hetkel kodus, võti on mati all, palun astuge sisse!". 

Ma ei olnud sellele varem mõelnud, et inimesed võtavad kõike blogis kirjapandut 100% tõena. Minu enda viga. Samal ajal kui mina enda arvates pean meelelahutuslikku päevikut suhtuvad paljud sellesse kui sajaprotsendiliselt minu argipäeva kirjeldavasse žurnaali, mille põhjal kujuneb ka arvamus minust.

Ma ei taha öelda, et blogi-mina ja päris-mina oleme kaks erinevat isikut. Kõik mu arvamused on 100% mina, kuid ma tahan öelda, et vaid blogi põhjal ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi minu ja mu tegemiste kohta. See on segu meelelahutusest ja tegelikkusest. 

Ja kuigi väga minulik oleks kõik oma tunded ja arvamused netti välja paisata, siis uskuge mind, isegi kui see nii ei tundu, ma valin aina enam hoolega, mida ja kellest ma kirjutan. Ma olen aru saanud, et blogis kirjutatu põhjal võidakse kujundada arvamust ka kolmandatest isikutest, sellist vastutusekoormat ma endale ei taha. Seepärast hoiatan ma teid, et mõnikord kirjutan ma "sõbranna" kui tegelikult kirjutan "emast" ja vastupidi. Ma ei ole päris kindel, kas ma seda tegelikult ka teinud olen, kuid võib-olla olen ma ka endast "tema" nime all kirjutanud. Teate ju küll, nagu Ameerika filmides "mul on üks sõber, kel on probleem..." Või vastupidi.

*Kui keegi veel ei tea minu armastust Ibseni ja "Metspardi" vastu, siis SIIN on üks "liiga pikk ja kuiv"  vana postitus sel teemal

Tegelikult ma tahtsin küsida sellist asja, et mis on Su lemmiklõhn?

Kuidagi ei tulnud hommikul töötegemise isu peale ja nii koperdasin ma blogides ringi, uimerdasin niisama, lõin aega surnuks, lükkasin oluliste asjade tegemise "homsesse" ning avastasin Liisi blogist vahva postituse. Loomulikult tundsin ma, et ma pean vastama kui mult midagi küsitakse:) 

Tegelikult tahtsin ma küsida sellist asja, et mis on Su lemmiklõhn? 

Mulle meeldivad nii paljud lõhnad. Mulle meeldib värske õhu käes kuivanud puhta pesu lõhn, eriti voodipesu. See lõhn, kui poed puhaste linade vahele ja liigutad tekki. 

Jeg kunne ikke finne motivasjon for å jobbe i dag, så jeg kastet bort tida ved å lese diverse blogg. Og i en av dem fant jeg tre spørsmal. Selvfølgelig måtte jeg svare.

Hva er favorittlukten din? Ikke parfume. Men lukt.

Jeg elsker så mange lukter. Nyvasket klær, som har hengt ute i friskt luft. Luften når man rer opp senga.

Sügise lõhn. Ma jumaldan suve, kuid mulle meeldib sügishommikute lõhn. Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga see karge ja puhas õhk varahommikuti. 

Lukt av høsten. Jeg syns sommer er den fineste årstiden, men jeg elser lukten av høst. Tidlig om morgenen, med første kulegrader.

Mulle meeldib lillelõhn. Pojengide lõhn. Ja tomatitaimede lõhn kui neile vastu minna.

Blomster. Jeg elsker lukt av blomster. Og tomatplanter. 

 Värskelt jahvatatud kohvi lõhn. Ja chai lõhn. 

Lukten av nykvernet kaffe. Og chai.

Kõik lõhnad, mis tulevad köögist. Isegi hapukapsasupi ja praetud kala lõhn. Mulle meeldivad toidulõhnad. Minu vanatädi armastas süüa teha, ta elas paneelmaja neljandal korrusel. Kui me talle külla läksime, oli tema imeliste toitude lõhna juba teisele korrusele tunda. Kõige enam meeldis mulle lihapirukate ja kaneelisaiade lõhn. Ja mulle meeldis tädi köögi lõhn. See oli segu vakstust, pestud petipakenditest ja erinevatest toidulõhnadest. Kirjeldades ei kõla see ilmselt kuigi hästi, kuid mulle tuleb see lõhn isegi praegu ninna ja see on jumalik!

Alle lukter som kommer fra kjøkkenet. Ja, til og med stekt fisk og kålsuppe. Min tante elsket å lage mat og jeg husker at ingenting var bedre enn å besøke henne og kjenne lukten fra kjøkkenet hennes. Kjøttpiroger og kanelboller!

Piparkookide ja glögi lõhn. Mulle ei maitse piparkoogid, kuid mulle meeldib neid teha. Põhjuseks ikka see lõhn! Selle pärast meeldivad mulle ka jõulud. Piparkoogilõhn, kuuselõhn, küünalõhn, verivorsti lõhn.... Jõululõhn!

Lukt av pepperkaker og gløgg. Og lukten av jul - en blanding av pepperkaker, gløgg, juletre, levende lys, blodpølser...

Mu lemmiklõhn. Hetkel ikka veel Guerlain'i La Petite Robe Noire. Ja Bvlgari Omnia Indian Garnet. Meestelõhnadest Issey Miyake L'eau D'issey Pour Homme. 

Og yndligsparfumen min. Guerlain La Petite Robe Noire. Bvlgari Omnia Indian Garnet. Issey Miyake L'eau D'issey Pour Homme.

 Ja mis Su lemmikheli on? Ja mitte muusikapala, kuigi oma lemmiklaulu võid ka ju kirjutada, aga just heli. Aga lemmikkoht? Mitte nagu puhkusesiht, vaid...koht?

Kas see tuleb üllatusena, et mu lemmikkoht on Ussipesa? Päris pikka aega oli mu lemmikoht diivan teleka ees. Tänu Idale ei mäleta ma, kuna ma niimoodi jalad laual viimati diivanil teleka ees vedelesin

Og hva er favorittlyden din? Men favorittstedet? 

Det kommer vel ikke som overraskelse at favorittstedet mitt er hjem? veldig lenge var favorittstedet mitt på sofaen foran tv'en. Na husker jeg ikke når jeg satt sist sånn, beina på bordet.

  

Mulle meeldib Ussipesa köök. Kui see on külalisi täis. Ühtlasi on see köögist kuulduv mõnus sumin üks mu lemmikhelisid. Teine mu lemmikheli on vaikus. Istud toas ja kuuled vaid kella tiksumist, mis mõne aja pärast hakkab mind nii häirima, et pean tiksuva kella ära peitma (loomulikult kohta, kust ma seda hiljem otsida ei oska).

Jeg liker kjøkkenet mitt. Med mange gjester. Og den hyggelige lyden når alle prater samtidig:) En annen favorittlyd er stillhet. Når det er helt stille, så stille at man kan høre klokken tikke (som etter hvert blir til den mest irriterende lyden og jeg må gjemme klokken, og selvfølgelig husker ikke hvor jeg gjemte den).

Mu lemmikkoht on kaisus. Ma ei  ole eriline õrnutseja või ninnu-nännutaja, kuid mulle meeldib kaisus olla. Tunda teise lähedust.

Jeg elsker å være i fanget. Föle nærheten av den andre. 



Järgnevad lemmikohad on küll natukene ka reisisihtkohad, aga ikkagi. Rooma. Mul ei saa Roomast kõrini. Kui tuvid välja arvata. Ma tahaks kogu aeg Rooma (või üldse Itaaliasse) tagasi.

Roma. Jeg får aldri nok av Roma. Bortsett fra duene. Jeg skulle ønske jeg kunne dra dit med engang.

Femöre kaljud Oxelösundis. Me oleme seal käinud paaaaaaalju. Alates esimesest Rootsi reisist kui ma olin 10-aastane (või midagi sinna kanti). Ilus, rahulik. Tuul ja merekohin. Lemmikoht ja lemmikhelid koos.

Femörehuvudet i Oxelösund. Jeg  har vært der maaaaange ganger, siden første besøket til Sverige (tror jeg var ti år gammel da). Det er så rolig og vakkert. Og lyden av havet. Lyden av vind.

Prangli saar. Koht, kus aeg peatub ja kõik argimured jäävad maha mandrile. 

En liten øy som heter Prangli. Tiden står stille der.

 

Oslo Ooperi katus. Võrratu vaade kogu linnale. Suurepärane ehitis. Turistid pilte tegemas. Kohalikud niisama aega veetmas. 

Snøhetta. En av de kuleste bygningene jeg vet. Jeg må dit hver gang jeg er i Oslo. Turister tar bilder. Innbyggerne i Oslo (hva heter de som bor i Oslo?) går på tur, ser på byen, koser seg, soler seg om sommeren. Nydelig sted.

 Ja mul oli veel üks lemmikkoht. Diip oli nagu teine kodu. Nüüd mälestustes. Heades ja halbades.

Diip var også en av favorittstedene mine. Mitt andre hjem. Nå er det minner. Gode minner. Og noen vonde.

Minu lemmikmuusikapala me juba teame. Jason Donovani "Any dream will do" ("Minu kümme lemmikut" LINK)

Og favorittlaten min. Yes, Jason Donovan og "Any Dream Will Do" (mine ti favoritter finner du her: "Minu kümme lemmikut" LINK)

Milline on Sinu lemmikoht? Lemmikheli? Ja lõhn? 

Kõige suurem muutus peale lapse saamist

Nii šokeeriv kui see arvutus mulle endale ka ei tulnud, siis peaaegu poole oma elust olen ma suitsetanud (või "suitsetanud"), mõnel perioodil rohkem, mõnel perioodil peaaegu mitte, mõnel perioodil nö mängult, aga siiski on ühel või teisel moel sigaretid kuulunud minu argipäeva. Mulle meeldis hommikul kohvitassiga maja ees istuda ja suitsetada, mulle meeldis töö juures suitsunurgas klatšida, mulle meeldis lihtsalt suitsetada. 

Küllalt kuulsin ma kommentaare, et suitsetav naine on kole, et hambad lähevad kollaseks (ma leidsin, et nad on niigi kollased), et ma suren kopsuvähki (ma leidsin, et vahet ei ole, suren kuna suren), et riietel on halb lõhn, et suitsetav naine läheb kiiremini kortsu ja nii edasi ja nii edasi. Ei mind huvitanud ükski neist kommentaaridest. Ei hirmutanud ka. 

Ja siis sain ma teada, et olen rase. Appi, ma pean suitsetamise maha jätma, mõtlesin ma. See ei saa kindlasti lihtne olema, mõtlesin ma edasi. Ometigi oli see kõige lihtsam asi üldse. Sõnad "rasedus" ja "suits" ei käinud minu jaoks kuidagi kokku ning nii jätsin ma päeva pealt suitsetamise maha. Mida aeg edasi, seda rohkem ma unistasin, et saaks jälle nagu vanasti kohvi juua ja suitsu teha, ma kasutasin isegi sõna "nautima".

Lõpuks jõudiski kätte see päev kui ma uuesti suitsetada proovisin. Ida oli paarikuune, restorani oli sisse murtud ja Marek tormas keset ööd linna. "Anna mulle ka üks suits!" palusin ma. Marek vaatas mind etteheitva pilguga, kuid loobus loengust. Mul on siiani meeles selle suitsu maitse. See oli valgusaastate kaugusel naudingust, kriipis mu kurku, haises ja pani pea ringi käima. Ma viskasin selle suitsu minema ning uskuge mind ma nühkisin oma käsi seebiga väga pikalt, sest mul oli tunne, et ma ei saa sellest haisust kunagi lahti. Ka kurgus oli nii kohutav maitse, et ma tahtsin oma kaela katki kratsida. Ma sõin suitsuvorsti, et maitsest suus ja kurgus lahti saada. 

Mis oli juhtunud? Ma ei saanud täpselt aru, kuid täpselt tol samal hetkel sain ma aru, et minu suitsetamised selles elus on suitsetatud. Täpselt nii ka on. See on ilmselt kõige suurem muutus, mis lapse saamine endaga kaasa on toonud. Mulle tundub suitsetamine kuidagi nii vale. Ma ei suuda aru saada, mis selle tegevuse mõte on. Rahustab närve vms tavatsesin ma teinekord öelda. Päriselt? Kui ma tahan närve rahustada, siis nüüd lähen ma jalutama, metsa, jalutan (ja nutan) end tühjaks, lülitan välja kõik telefonid, arvutid, päädid ning olen lihtsalt oma mõtetega üksi (nii palju kui see Ida kõrvalt võimalik). See rahustab. 

Kui just mõni pahe ikka peab olema, siis olgu selleks pigem veinijoomine. 

Ma ei saa öelda, et ma halvustaks neid, kes suitsetavad. Ma mäletan kui irriteeriv see pidev "jäta ometi maha!" loeng oli ja ma leiangi, et eks suitsetamine olgu igaühe oma asi, kuid alles hiljuti märkasin ma veel üht veidrat muutust. Ma olen pidanud aeg-ajalt laeval tuttavatele suitsu ostma ja mul on piinlik seda teha. Mingil põhjusel ma ei taha, et inimesed arvaksid, et mina suitsetan. Paar nädalat tagasi pidin ma ostma neid suitsetamisevastaseid plaastreid. "Palju te päevas suitsetate?" küsis müüja. "Mina?" vastasin ma põlglikult, "mina ei suitseta üldse!" (nagu müüja oleks pidanud seda teadma mulle otsa vaadates). Mul oli jälle piinlik, ma ei tahtnud, et keegi arvaks, et ma suitsetan. See oli nii veider. 

Ma pean ka käsi südamel ütlema, et kui ma muidu alati raiusin, et no mida te ajate, et suitsetav naine on kole, siis nüüd vaatan ma tänaval sigarette pahvivaid naisterahvaid (eriti kui nad on lastekärudega) ja mõtlen, et deem, tegelikult ju ongi kole. Suitsetav naine on kole*. Kui ta just Lana Del Rey ei ole.

*Samas pean ma ka ütlema, et tegelikult on suure õllekõhuga, üle keskmise vintis ja vulgaarse keelekasutusega, kollaste küünte ja sõrmeotsadega suitsetav meesterahvas 98x koledam vaatepilt.

Hea maitse ja halb maitse

Ma ikka kondan mööda blogisid ja vaatan huviga, kui erinevad me kõik oleme. Maitselt, stiililt, arvamustelt, välimuselt. Küll aga on meil üks asi ühine - kõikides blogides võtab alati sõna mõni anonüümne kommentaator, kes leiab, et mõni või teine asi on "nii kohutav" ja "totaalselt maitsetu", küll pole blogijal maitse- ega stiilitaju. 

Jah, ütlen mina ka, et 99,9% kordadest kui ma näen mõnd Sheinside või Romwe (?) postitust mõtlen ma dearmotherofgodwhy? Need kohutavad kohutavad kleidid, mis heal juhul meenutavad oma pikkuselt pluus ja no ma võiks näiteid tooma jäädagi, aga ma ei viitsi. Ma olen oma arvamuse Sheinside kohta öelnud juba sada tuhat korda ning mitte anonüümselt. 

Nüüd keegi kindlasti tahaks juba öelda, et kes minust stiiliguru tegi? Ärge muretsege, seda on sadatuhat korda ka juba öeldud, mu välimust ja riietust on igal moel arvustatud - alates mu "parketti kriipivatest hammastest" kuni "tolariietuseni, mistõttu pole ime, et mu mees mind petab". Samas olgu öeldud, et ma ise pean end täiesti kenaks ja ka piisavalt stiilseks naiseks. Muidugi on asju, millega ma pole rahul, kuid on asju, mida ma enda juures muuta ei saa ning pean nendega leppima ning armastama end nende vigadega koos. 

Nii nagu mind arvustavad anonüümsed kommentaatorid või mina arvustan Sheinside'is või dressides käivaid inimesi, arvustame me kõik teineteist. Kes avalikult, kes anonüümselt, kes sõbralikult, kes õelalt, kes vaikselt sõbrannaga itsitades, aga kes ütleb, kellel meist õigus on. Kes ütleb, mis on stiilne ja mis mitte? Kes selle üle otsustab? Sheinside riiete kandjad saavad komplimente, dresse kandvad inimesed saavad komplimente, moeblogijad saavad komplimente, mina saan komplimente. Ja kõik saavad ka kriitikat. 

Kui ma ütlen, et see oleks mu meelest imeline pulmakleit, siis osa teist kndlasti nõustub ja noogutab õhinal kaasa, teine osa võdistab õudusest õlgu. Onju? 

Kui ma küsin, kes on kõige stiilsem blogija, siis veame kihla, et vastused on seinast seina. Kui ma küsin, kes on kõige kaunim näitlejanna, siis lähevad kindlasti maitsed lahku. Näiteks Marekile meeldib Sandra Bullock, minule aga Julienne Moore, loomulikult ei meeldi mulle  Bullock ja temale Moore. Kui ma küsin, milline on ilus kodu, siis võib lausa kaklema minna...

Ja just maitsest kodusisustuses ma tahangi rääkida. Kas teid üllatab, et ma pean oma kodu armsaks? Kunagi (ikka perekoolis) lahati, et mis ma kujutan ette, et lillelise riidega üle löödud elamine on jube shabby chic, et pigem olevat mu kodu kohutavalt maitsetu. Et oleks lihtsam aru saada, millest ma räägin, siis siin on mõned meie kodu pildid. Kellele meeldib, kellele mitte.Maitse asi. 

Meie oleme oma segasummasuvilaga rahul. Kas see on ideaalne kodu? Kindlasti mitte. Mu peas on sada kakskümmend tuhat mõtet, mida muuta ja kuidas. Kahjuks (või õnneks ma ei tea) seavad meie rahalised võimalused minu lennukatele plaanidele oma piirid. Ja nii on meie kodu nagu paljud teised kodud. Tavaline, kuid siiski omanike näoga.

Tegelikult meeldivad mulle hoopiski natuke eklektilised kodud. 

Või industriaalse sisekujundusega elamised.  

(Minu jaoks) halva maitse näiteid võiksin ma tooma jäädagi. Aga paljud kodud on sellised. Inimesed tunnevad end nendes hästi ja on rahul. Pean jälle tunnistama, et kui netis mõnd sellist kodu näen, siis turtsatan ma kõige pealt omaette ja häbenen siis järgmisel minutil, sest kes ütleb, et need kodud on maitsetud, kes on paika pannud reeglid, mis on stiilne ja mis mitte. Kes ütleb, et minu eklektiline valik on parem kui wenge toonis sektsioonkapp ning lilla-hõbeda-musta kirju tapeet? Ma tean üht inimest, kelle kodu on beebiroosa. Minu jaoks on see kodu õõvastav, kuid suure tõenäosusega arvab tema sama minu kodu kohta. Kummal on õigus? 

Ilmselt ma nüüd šokeerin teid, aga mul on oksendamiseni nö Skandinaavia stiilis romantilistest kodudest, kus kõik on viimse detailini lihvitud. Ma ei tea miks, ilmselt üleküllus. Ja samamoodi ei ole mulle kunagi meeldinud suured kõledad modernsed kodud, mida ometigi stiilseteks peetakse. IKEA kodudest ma ei hakka rääkimagi. 

Aga milline on siis stiilne kodu? Kas see on üldse oluline? Kummal on õigus, kas anonüümsel kommentaatoril, kes kommenteerib "issand jumal, kas sa tõesti julged oma sellisesest kodust pilte näidata" või kommentaatoril, kes ütleb "omg, need karvased südamekujulised padjad on täiega nummid" või hoopis kellelegi kolmandal, kes istub oma ultramoodsas/überomantilises/eklektilises/skandiaanviapärases/80-aaste sektsioonkapiga/hõbeda-mustatapeedilises kodus ja muigab lihtsalt omaette, mõeldes, et küll mul on ikka ilus kodu? 

Det lille ekstra i hverdagen

"Se, baby,Ida" sa Ida da hun fant et bilde av seg selv på leverposteilokket!  Jeg synes det var gøy å overraske henne med eget bilde på lokket til favorittmaten. Også mannen min ble overrasket. "Hva? Er det vårt barn på lokket her? Hvordan?" 

Har du lyst å lage ditt eget personlige lokk? Da må du klikke deg inn på Stabburet.no! Bare last opp et bilde og skriv det du har lyst skal stå under. Tast inn adressen din og  så har du det i posten noen dager senere. Morsomt for både store og små. Last opp bilde, kjøp 3 bokser leverpostei og du er klar til lokket kommer!

Mer info og finner du på Stabburet.

Hull laps või halb ema?

Mustmiljon korda olen ma öelnud, et Ida näib toituvat vaid minu närvidest ning beebist saati oleme me teda hellitavalt nimetanud "funktsiooniveaga beebiks", sest ta ei ole meil kaks aastat magada lasknud. Nüüd õnneks on ta siiski õppinud magama ning (ptüi ptüi ptüi) magamata öid jääb aina vähemaks. Selle eest on ta aga väga aktiivseks lapseks muutnud - ta ei püsi paigal minutitki, ausalt isegi süües on tal vaja rabeleda/vehelda/jalgadega taguda, lisaks sellele on ta totaalselt kartmatu - kui ma teda 24/7 ei jälgiks, siis oleks ta kaheksakümmend kolm korda mõnda tiiki jooksnud pea ees või mõne suurema ja kurjema koera käest hammustada saanud. Sinikad on tema puhul nii tavalised, sest käies ei vaata ta ette, vaid kindlasti selja taha või üles ning jalutab nii peaga vastu tänavaposte või koperdab mõne kivi otsa. Nüüd on tal ka kombeks IGA asja peale karjuda (mitte nutta) ja end pikali visata. Nagu eile. Ütlen mina, et kallis Ida, ära mine sinna eemale, seal harjutavad suusatajad laskmist, tema vaatab mulle otsa ja hakkab kisama nagu oleks ma kassipoega tahtnud uputada ning järgmisel hetkel viskab ta end sinna samasse pikali. Või siis ütlen ma, et kallis Ida, palun ära võta poes mune karbist välja ja pillu neid ükshaaval korvi, tema vaatab mulle otsa nagu tahaks ma jälle kassipoegi uputama hakata ning viskab end pikali röökides. Kui me autoga sõites ei keera, kuhu tema tahab, järgneb kisa, kui me rongi asemel lennuki peale läheme, järgneb kisa, kui me ei sõida 415 korda eskalaatoriga üles-alla, järgneb kisa. 87% ajast on meie majas kisa.

Ida on ääretult armas laps, aga kui ta vihastab, siis mõtlen ma küll, et miks mind sellise hulluga õnnistatud on. Ta võib olla väga halb laps ja kui siia juurde panna väsinud ning magamata ema, siis jõuamegi me küsimuseni, kas mul on hull laps või olen mina halb ema. 

Ma olen siin naljaga pooleks ikka öelnud, et olen halb ema, et ei tee üht või teist või kolmandat, kuid teate, ma ütlen päris ausalt, et viimasel ajal olen ma aina rohkem mõelnud sellele, kas ma ehk olengi halb ema ja jõudnud järeldusele, et kahjuks küll. 

Ei, see ei ole siin selline postitus, et kiitke mind või tehke mulle virtuaalne kalli või musi-musi pai, ei. Ma olen pikalt mõelnud, kas sellel teemal üldse kirjutada või mitte. Me ju teame, kuidas minu väljaütlemisi kullipilgul jälgitakse ning iga väiksemagi "vea" kallal nokitakse. Ometigi otsustasin ma sellest kirjutada, sest ma usun, et ma ei ole siiski ainus ema, kes ei ole kogu aeg ja iga hetk oma last vaadanud vasikavaimustusega. Võib-olla see postitus aitab kedagi, aitab mõista, et ta ei ole ainus ega üksi, sest nagu ma olen aru saanud, siis tegelikult ei tohiks üks ema üldse kunagi midagi sellist välja öelda ega tunda. 

Ühe asja teen ma küll kohe puust ja punaselt selgeks (nii palju kui läbi neti saab) - ma armastan oma last rohkem kui kedagi teist, kõikidest muredest ja söödud närvidest hoolimata on ta meie päikesekiir ning ma ei oska tegelikult sõnadesse panna kui hea meel mul on, et ta olemas on. Aga... Ta on mind teinekord suutnud viia nii viimase piirini, et ma olen nutnud, karjunud, asju katki visanud, endast nii välja läinud, et pole suutnud oma last isegi vaadata, tema nutt on mind ajanud nii hulluks, et ma olen mõelnud mõtteid, mida üks ema ei tohiks mõelda. Ma olen isegi suutnud aru saada, kuidas üks ema on võimeline oma lapse ära tapma. 

Palun ärge mõistke minu sõnu valesti, aga ma suudan mõista olukorda, kus naisel on alkohoolikust ja vägivaldne mees, kes nõuab, et punkti pealt oleks kolmekäiguline söök valmis ning kodu korras ning natuke keerulisem laps, ma suudan mõista, et isegi ema on vaid inimene ning olles viimsele piirile viidud, võib juhtuda asju... 

Jumala eest, ma ei püüa leida õigustusi sellisele käitumisele ega taha siin nüüd üles tunnistada, et peksan oma last kui keegi ei näe, kuid viis kuud "üksikema" olles on paljus mu silmad avanud, ma ei leia, et mul on õigus kedagi kritiseerida või hukka mõista teadmata asjade tegelikke põhjuseid (ja seda öeldes ütlen ma ikkagi, et ma ei saa aru "emast", kes oma last väärkohelda suudab).

Ma olen Idat tutistanud ja sakutanud. Ta peale häält tõstnud ja öelnud asju, mida hiljem kahetsenud olen. Jah, ma olen end lohutanud sellega, et ta ei ole sõnadest aru saanud, kuid see pole oluline, emotsioonist saab laps väga hästi aru. Ja siis ma vaatan neid süütuid siiraid lapsesilmi, ma vaatan last, kes saab aru, et ta on midagi valesti teinud, aga ei saa aru mida, ta poeb mulle kaissu, paneb oma kaks kätt ümber kaela ja ütleb vaikselt, peaaegu sosinal "emme!". Sellistel hetkedel olengi ma jõudnud järeldusele, et ma olen tegelikult halb ema. Sest kuidas saab mõelda ja öelda halvasti kellelegi, kes on nii paganama armas, et tahaks teda katki kallistada. Kuni järgmise samasuguse hetkeni. Ja siis tuleb mulle silme ette film "Naerata ometi", kus laps armastas oma ema ka siis kui ema oli joodik ning lapsest ei hoolinud. Laps armastas siiski oma ema. Sellistel hetkedel ei lohuta ma end mõttega, aga ju ma ikka nii halb ei ole kui me järgmisel hetkel koos diivanil mürame ja naerda lõkerdame. Lapse armastus oma ema vastu on siiras ja piiritu, isegi kui see ema on kaugel ideaalsest emast.

Hea ema ei ütleks ka järgmisel hetkel, et ma enam ei viitsi, mul on tööd teha/koristada/blogida/ Facebookis aega raisata/süüa teha, sähh siin on iPad, vaata multikaid, hea ema tegeleks oma lapsega. Mina ütlen ausalt, et ma ei viitsi kogu aeg. Ma vaatan kadedusega pealt kõiki neid usinaid emasid, kes oma lastega päevad läbi meisterdavad, ma tahaks ka selline olla, aga ma ei ole, ma ei oska vaid päevad läbi lapsega tegeleda. Kas see tähendab, et ma pole oma olekult juba emalik tüüp? Misasi on üldse emalik tüüp? Aga ma tõepoolest ei viitsi kogu aeg. Või ei jaksa. Või ei oska. Ma ei tea.

Mind on kiidetud, et laps igal pool kaasas on. Kas ma ütlen teile ausalt? Kui mul oleks mõni teine võimalus, siis 50% ajast ma ei võtaks teda kaasa. Restoranis lapsega käimine ei ole mingi nauding ega ei pruugi seda olla ka külas või reisil käik, olgugi et sellest annab hiljem sotsiaalmeediasse postitada imearmsaid "wow-efektiga" pilte. Kui mul oleks laps kellelegi jätta, siis nii mõnigi kord ma jätaks.

Olen ma egoist, et ma tunnen, et ma tahan oma lapsest puhkust...Käsi südamel, kõik need minipuhkused, mis meil on Idast olnud, ei ole ma temast puudust tundnud. Jah, ma suurima rõõmuga vaatan pilte ja videosid temast ning me leiame end ikka ja jälle temast rääkimast, kuid ma ei ole kordagi tundnud süümepiinu, et olen oma lapsest eemal (välja arvatud see üks kord kui ma arvasin, et mu süda lõhkeb valust, et ei saanud kohe Ida juurde). Kui mu ema/tädi/õde pakub, et võib Idat hoida paar päeva, lähen ma rõõmust ogaraks. Ma olen rõõmust oimetu, kui keegi aitab mul Idat hoida. Ma naudin seda, kuidas ta klammerdub isa külge ja ei lase tal isegi wc-sse minna ning ajab teda hulluks, sest samal ajal saan mina hinge tõmmata.

Anonüümsed kommenteerijad on öelnud, et isver mis ema, ei saa ühe lapsegagi hakkama, mis siis teised peaks tegema, kel mitu last ja töö ja kodu ja... Ma tunnistan, et lapsekasvatamine on palju keerulisem kui ma oleks osanud arvata,  see on ka põhjus, miks ma olen väga kindlalt otsustanud, et Ida jääb ainsaks lapseks, ma olen "piisavalt halb" ema ühele, ma ei tahaks olla halb ema kahele või rohkemale. Ma ei taha, et mu lapsed kasvaksid tädide ja vanaemade hoole all, sest ema ei viitsi, ei saa, ei jaksa, tahab oma aega, tahab käia, teha. Aga just nii ma aegajalt tunnen. 

Ja ma olengi jõudnud järeldusele, et Ida ei ole hull laps, keskmisest aktiivsem küll, aga siiski täiesti tavaline kahe-aastane, selline nagu lapsed selles vanuses ongi. Endale ma aga rusikatega vastu rinda taguda ei saa.