Kuidas elada välja oma negatiivsed emotsioonid

Me oleme Marekiga koos olnud üheksa aastat. Meil on ilusamaid ja raskemaid aegu olnud, praegu on minu jaoks meie ajaloo kõige keerulisem aeg ja seda põhjusel, et ma olen ise nii stressis, et kipun rohkem kui tahaks keskenduma negatiivsele. Ma isegi kardan loota ja uskuda, et asi muutub, sest iga kord kui liigun sammukese edasi, tundub mulle, et kohe järgneb sellele uus tagasilöök. Ma ei ole kunagi elus niimoodi kartnud ega stressanud.

Marek püüdis mulle eile selgeks teha, et me saame hakkama, et meil on olnud ju ka teisi raskeid hetki, kuid selle asemel, et teda mõista või isegi nõustuda, hakkasin ma hoopis maurama, et kui ta tahab öelda, et mingi aja pärast vaatame me kõigele sellele tagasi ja naerame ning et võib-olla on veel hullemaid hetki ees ootamas, siis mina seda ei usu ja midagi sama rasket mina enam üle ei elaks. Ühesõnaga, iga positiivne asi, mis Marek mulle ütles, ärritas mind. Mind ärritas, et ta mulle kui napakale (mida ta otseloomulikult ei mõelnud, vaid see oli ärritunud minu liialdus) selgitas, et ma pean positiivsele keskenduma, et ma pean mõtlema Ida peale, et ma ei tohi Idat oma stressiga stressi viia, et ma ei tohi alla anda, et ma ei tohi... "Ma saan ju sellest kõigest ise ka aru, ega ma loll pole," nähvasin ma, "aga ma ei suuda!"

"Lase lahti! Mõtle ilusatele hetkedele!" ütles Marek. 

Mina nähvasin jälle, et kui see nii lihtne oleks, siis ma ju ei oleks selline. Ja ma maurasin ja jaurasin ning nutsin ja tõstsin häält. Esimest korda elus olime me üksteisele "head ööd" soovimata ja tülis magama minemas. Mind ärritas see, et Marek ütles, et olen selga keeramas neile, kes vaid toetada ja aidata tahavad, mind ärritasid tema püüded mind rahustada, ma ei tahtnud enam suheldagi, tahtsin lihtsalt pleedi alla pugeda, kuuma teed juua ning vaadata mõnd totakat komöödiat. 

"Milles mina ja Ida süüdi oleme?" küsis Marek lõpuks. Loomulikult ei vastanud ma sellele küsimusele midagi mõistlikku, vaid jaurasin midagi oma raskest ajast edasi. Hiljem hakkasin ma mõtlema, et aga miks on tõesti nii, et kui mul on raske või paha tuju, siis ma elan selle välja nende peale, kes mind armastavad ja minust hoolivad. Miks see nii on? Miks ma käitun siis halvasti nende inimestega, kes seda ära ei ole teeninud? Miks ma selline imelik olen? Aga kuidas oma negatiivsed emotsioonid välja elada? 

Blogides - jaa. Aga kõike ei saa siia kirja panna. Jalutama minnes - jaa. Aga kui sajab paduvihma. Ma ei taha halva tujuga selline bitch olla nagu ma olen. Kuidas teie halvast tujust ja halbadest emotsioondest vabanete? Ehk on teil mõni nipp, mida ma ka proovida võiks. 

Lõpetuseks ütles Marek, et tema tahab, et me jätkaksime meeldivate ja ilusate mälestuste loomist vähemalt kuni me mõlemad oleme üheksakümne-aastased, nii et me saame istuda aianurgas kiiktoolis, näidata lastelastele pilte ja neid oma mälestustega surnuks tüüdata.

Selle viimase pildi saatis Mariann mulle täna. See on nii täiega heatujupilt, et mul on see nüüd ilmtingimata vaja lõuendile saada. Kes teeb? Ma olen kusagilt varem paar suurt pilti tellinud, aga ma ei mäleta enam, kust:(

Kinnimaksmata reklaam ja elusolemine

Ma natuke vannun end juba ette maapõhja, et sel teemal sõna võtan, sest kõik blogid räägivad hetkel Triin Tulevist ja ega mul poleks ka väga suurt soovi tema raamatu promole kaasa aidata, aga no mis sa teed kui suu ei püsi kinni ja käsi kohe trügib klaviatuurile. Raamatut ma siiski arvustama ei hakka, sest ma ei ole seda lugenud rohkem kui need lõigud, mis Mallukas (siin) välja tõi ja selle põhjal ei tuleks mu arvustus kuigi positiivne (arusaadavatel põhjustel?), küll aga tahan ma kirjutada sellest, miks see teema mind marru ajab. 

Koduvägivald on midagi õõvastavat, ma võin küll eksida, aga kusagilt jäi mulle silma selline kohutav statistika, et iga neljas naine saab/on saanud koduseinte vahel peksa. Ma tean naisi, kes kannatavad koduvägivalla all, kuid ometigi ei jäta oma mehi maha, sest "meil on ju ka ilusaid aegu olnud" või "kui ta purjus pole, siis ta on ju tore" ja "kui ma ise ei oleks eksinud, siis ta poleks mind löönud" ning "ta lubas, et enam ei tee" (peale 38. korda kui naine sinise silmaga tööle läks). Ma tean koduvägivallast rohkem kui ma tahaksin (sellel teemal olen ma kirjutanud siin). Kui Triin Tulevi lugu "Pealtnägijas" avalikustati oli mul sellest noorest naisest kahju ning mul oli hea meel, et sellisel teemal avalikult räägiti, tuntud inimese poolt, sest nii leiab see teema rohkem kajastust ja ehk aitab see mõnel teisel naisel silmad avada. Väikese kõrvalpõikena meenus mulle hetkel üks ammune skandaal selle lambanahast vesti kandva jalgpallikohtuniku ja tema naisega, kus naine "Kroonikas" ja mujal hirmsad saladused avaldas, aga ma ei mäleta, millega too lugu päädis. Kas keegi mäletab? Oli too mees siis vägivallatsejast pervert, kes naist külaliste ees paljalt sundis olema või midagi sarnast? Igatahes.

"Pealtnägija" loo lõpus tuli välja, et Tulevi kannatustest ilmub raamat. Olgu, natuke ülepaisutatud ja reklaamimaigune lugu, mõtlesin ma, kuid ma mõistsin, miks see naine tahab oma loo paberile panna. Kirjutamises on tihti midagi vabastavat. Pealegi nägin ma siiski ka kasutegurit, et see võiks olla õpetlik noortele tüdrukutele või siis ehk silmiavav mõnele vanemale naisele.
Ma ei pannudki tähele, kuna see raamat ilmus, üldse oli see teema mul juba meelest läinud, sest noh olgem ausad mu oma elu on viimased neli kuud olnud nagu halb tõsielusari, aga siis avaldas Mariann Facebookis mõned katkendid sellest raamatust. Okei, esimese hooga hakkasin ma naerma, sest see oli nii halvasti kirjutatud ja ma juba kujutasin ette, kuidas keegi ütleb, et aga pühajumalaema sa vaata, kuidas sa ise kirjutad ja alles siis tule kritiseerima (fair enough!).

Siis aga asendus mu naer pahameelega. Me, kes me Triinu ja tema mehi, ei tunne, ei saa täpselt teada, mis ja kas toimus, küll aga hakkas mulle jääma mulje, et keegi soovis lihtsalt oma sinise silmaga teenida, kasutada ära oma nö tuntust, tekitada kõmu ja jõuda (tagasi?) pildile. Mis seal ikka, me kõik oleme müüdavad, mõtlesin ma. Miks siis pahameel? Esiteks ma tean, et Eestis on nii palju andekaid kirjutajaid, kelle käsikirju kirjastused päevast päeva tagasi lükkavad (ei, irvhambad, ma ei pea ennast silmas, aga küll ühel päeval keegi minust J.K.Rowlingu teeb) ja siis ilmub selline teos. Nii suure meediakajastuse saatel? Mul tekkis ausõna küsimus, kellega peab magama, et sellised teosed trükivalgust näevad ja miks kõik kanalid sellest kui millestki erakordsest rääkisid? 

Teiseks, et traagilisest üleelamisest (või kas siiski oli?) tehti hoopiski odav meelelahutus. Raamatut lugemata ja vaid nähtud lõikude põhjal jäi mulle mulje, et see on teismelise päevik, kus  päev päeva järel möödus (vanuseliselt ebasobivas) stiilis "sõin jogurtit. sain peksa. valus oli. sõin kahe mehega kohupiima. olin masseeriv. sain peksa. kurb hakkas. tegin kokaiini. ei saanud piisavalt tähelepanu. vihastasin."

Jah, keegi kusagil ütles, et ohvri üle pole ilus naerda. Ma olen sellega nõus. Ja ütlen, et mitte mingil juhul ei ole mitte kunagi ükski naine ära teeninud peksmist ning lapse kaotamine on tõeliselt midagi kõige hullemat, mida naine võib üldse läbi elada, kuid kui sellistest teemadest kirjutatakse kokku selline raamat, siis tuleb paratamatult nii pahameel kui naer samaaegselt peale. 

Ning kolmandaks - pagan võtku, rääkige koduvägivallast, kirjutage sel teemal, aidake kaasa, et iga päev alandust ja hirmu tundvad naised teeks oma silmad lahti ning noored naised ei satuks vägivaldsete meeste küüsi või vähemalt saaks aru, et vägivallale ei ole mitte kunagi õigustust, aga ärge sünnitage juurde "staare". Lihtsalt selle pärast, et vanad "staarid" on igavaks muutunud. 

(Jaajaaa, aitasin mina ka uue "staari" taassünnile selle artikliga kaasa. No mis seal siis ikka, jään vaid lootma, et raamatule ei ilmu järge). 

Put on your hiking boots!

A week ago I was so lucky to visit this lovely little mountainhotel in Rondane naturepark. It is the oldest and said to be the prettiest nature parks in whole Norway. It is hard to describe the beauty of this park with photos and words, you have to visit the park. Close your eyes and sense the mountains. Over 2000 metre-high tops decked in snow, the rays of sun on landscape, tranquilillity. The sun is shining but the temperature is low, the wind is blowing. The landscape with towering mountains is almost magical and the knowledge that you are in one of the most beautiful places in Norway makes it special. 

In the middle of  this beauty one will find Høvringen Fjellstue. It is one of the oldest mountain lodges in Rondane which has been in the same family for more than 120 years. Their guestbook dates back to 1903, but they have been welcoming guests since the 1890's. Today the hotel is run by 3. and 4. generation - mother Marit and son Tormod. They are the ones welcoming you when you enter the fjellstue. 

It is hard to see this hotel as a hotel, as you can see history of the family in each corner of the house. Marit proudly shows you the chair her great grandfather made. It is a strange mixture of visiting a grandmother and a museum. The warm and good feeling when sitting by the fireplace and drinking hot cocoa after a hikingtrip in the mountains.  Or sitting in the "living room" enjoying the view. And it sure is magical waking up in total quietness to these views. 

I got this urge to climb the highest mountains (as they seem so near when looking from the window) the moment I opened my eyes, but unfortunatley I discovered I had forgotten my hiking boots and you do not go far in your ballerinas. The whole evening I had laughed at my husvand who had forgotten a warm jacket, guess who was laughing when I didn't find my boots in the suitcase... 

I still went for a little walk, but really at 7 AM it was quite cold, so make sure you take with you warm clothes when you go there. Even if it is summer, it is cold in the mountains. But you knew that, right? 

Our room was really nice. For me it was as Norwegian as it can get. Everything from wood - I remember when I moved to Norway first time 18 years ago it confused me, I didn't like this style too much, but this time it was like coming home to one of my hostfamilies from Rotary-times. The hotel is closed for couple of months from the end of September, but they open again in the winter and I have this crazy idea to go back there in wintertime. "Remember "Shining"?" my husand joked, but somehow I don't think Jack Nicholson will be there waiting for us. When we go back in the winter, I hope we can stay at a cottage. It seems so cozy. 

Before breakfast we played, or tried to play chess. I had never in my life played it before, it seems so complicated. My husband tried to teach me and I must say it was quite fun, but I couldn't rememeber all the rules, so I was happy when our daughter joined in and "saved" me from defeat. 

The food in this hotel is exceptional. Again I thought of one of my hostfamilies, where creamy au gratin potatoes accompanied with brown sauce, beautiful lamb and vegetables was one of the dishes which was served in the weekends or holidays where whole family got together. It tasted so good then and it tasted so good now. I didn't remember how much I had loved the brown sauce. Our daughter seemed to enjoy the meal as well and when a child likes the food, it sure must be good...

Before you go hiking you can pack a lunch bag and fill thermos with hot coffee or tea. How sweet is this? Yes, this is a lovely hotel and I am so glad I got the oppertunity to be there with my family. I mean, I am used to visiting the hotels with my daughter, everyone already knows that, but that my husband also got to be with us, that was such a blessing. 

Thank you, Høvringen Fjellstua for a wonderful stay! 

Eestikeelset arvustust võite lugeda Hotelliveebi blogist SIIN. 

"Vihma-sadas-läksime-külla-oli-tore-pühapäev-postitus". Või intriigi mõttes, kuidas ma tasuta asju sain.

Ma olen tegelikult alati kahevahel kui ma selliseid postitusi nagu see kirjutan, sest ikka  kuulen ma ühest või teisest kohast, et no keda kotib kellegi "panime-riidesse-läksime-külla-oli-tore-pühapäev-postitus". Sest tõesti. Alles hiljuti lugesin ma ise üht blogi, mille sisu oli ilma liialdamata selline: "Täna paistis päike. Läksime maale. Arvasin, et hakkab vihma sadama, aga ei hakanud siiski. Korjasime lilli. Panin selga sheinside'ist tellitud kleidi, suht nõme, aga vähemalt tasuta sain (link siin). XOXO" ja ma mõtlesin, et no milleks selline blogi või kellele. Ja nüüd olen ise kirjutamas samasugust. Sry. Aga lisaks negatiivsete emotsioonide väljaelamisele, pean ma välja elama ka mõned niivõrd positiivsed emotsioonid, et jälle kord ei suuda ma uskuda, et mul on sellised sõbrad. 

Lilian kustus meid Idaga pühapäeval õhtusöögile ning ma pean ütlema, et ma ei pea neid enam sõpradeks, vaid perekonnaks. Antoniga sain ma sõbraks juba ammmmmmuuu, Rotary vahetusõpilase ajast, nii et see ei tule mulle üllatusena, et meie ikka nii hästi klapime, aga et Lilianist ja Nicolaist on meile Idaga saanud siin pereliikmed, see on selline soe tunne, mida ma ei oska kirjeldada. Ja jesver, need toidud, mida see naine valmistab. Need viivad keele alla! Eile pakuti meile muuhulgas helmat nimelist ühepajatoitu (?). Põhimõtteliselt oli tegu justkui supiga, kus sees olid suured maguskartuli-, porgandi-, kaalikatükid ning vorst, mis taldrikus pudruks tuli teha kahvliga. Kirjelduse järgi ilmselt ei kõla kõige hõrgutavamalt, kuid maitse see eest.... Kas keegi, kes Norras elab/elanud on, teab sellisest toidust midagi? Mina kuulsin sellest esimest korda. 

Aga igatahes tean ma, mida õhtusöögigrupi tüdrukutele oktoobris süüa pakun;) Tuleb üks korralik Norra õhtusöök. Ja ei pääse nad ka "hapukalast". Kui üks proua mulle ehk oktoobris siia küllagi tuleb, siis talle söödame ka seda sisse. Hahh, ja nii lihtsalt ma teemast kõrvale kaldusingi. 

Aga palun saage tuttavaks. Siin nad on. Minu Norra perekond. Imelised inimesed, kes teevad võimatuks olla kurb või masenduses. Nende ellusuhtumine ja mõttemaailm on nii eluterve. "Perekond ennekõike" ja Kardemoni linna reeglid - "Ei tohi kedagi kiusata, tuleb olla hea ja sõbralik, aga muidu  tohib teha seda, mida tahad" 

Anton seenior oli võtnud endale õhtu missiooniks meid punasest veinist purju joota. "Skal!" ütles ta ja tõstis klaasi. Mina ka. "Oot-oot, sa tõstsid klaasi, aga ei joonud tilkagi, mis see siis olgu," "pahandas" ta minuga. Me naersime, kuidas 85-aastane mees esitas mulle joomise väljakutse. Mulle meenus tädi Lola, kes kehva silmanägemise tõttu ajas segamini gžinni ja tooniku pudelid ja tegi meile ühel õhtusöögil maailma kõige kangemad kokteilid, maitses enda oma, kehitas õlgu ja ütles: "Hüvasti, selge päev!" Ka tema on Antonivanune. Antonil tundus eile sama taktika olevat. *Igaks juhuks ma ikka ütlen, et loomulikult ei joonud keegi meist end laua alla ega ka ei roomanud ma pärast koju. Igaks juhuks mainin:) 

 Kui me siis kenasti õhtusöögilaua taga istusime, ulatas Lilian mulle ühtäkki autovõtmed. "Vanaisa pakkus välja, et sa võid tema autot laenata kui te siin elate, sest ausalt nüüd kui sa pead hakkama Idat lasteaeda viima, siis jalgsi on sinna liiga pikk tee," ütles ta. Kas te suudate seda uskuda? Mina ei suutnud. Ma ei osanud kuidagi isegi oma tänulikkust väljendada. Ma olin sõnatu. Sõnatu, et keegi midagi sellist teeb.  "Ja kui see jama siin läbi saab lähme kõik koos puhkama, vanaisal on Türgis korter," lisas ta. Enne kui ma jõudsin sellelegi reageerida, lisas Anton: "Tea et sina ja su pere olete sinna alati teretulnud!"

Ma ei saa kahjuks rääkida, mida tegi veel üks teine sõber minu heaks, ma siiani ei suuda seda isegi uskuda (võib olla ühel hetkel ma siiski kirjutan, millisest olukorrast ta meid välja aitas. Praegu ma tunnen, et pole selleks emotsionaalselt valmis). 

 Liliani vanaema oli Idale uue ratta ostnud. Ida oli seda juba ammu nende esikus näinud ja ma olin talle püüdnud selgeks teha, et ta ei tohi seda puutuda, sest see on kellegi teise oma. Kujutate siis ette seda lapselikku rõõmu kui ta eile õhtul sai teada, et see on tema oma ja võis sellega koju kärutada. Mis sellest, et viieminutilise jalutuskäigu asemel kulutasime me 35 minutit. Ja, ei, väljas ei ole veel nii külmaks läinud, kuid väike fashionista sai endale lasteaias käimiseks uued kummikud ning mütsi ning nõudis, et need talle selga/jalga pannakse. Korraks on küll rahalistel põhjustel Ida lasteaias alustamine küsimärgi all, kuid ma loodan, et ma leian sellele murele lahenduse. Sest tänu sõprade abiga olen ma suuremast s***st lahti saamas ning saan ehk lõpuks ometi rahulikumalt hingata (ptüi, ptüi, ptüi!).

XOXO, right? 

//These amazing friends I have in Lillehammer. I feel like they're more like a family already. It is hard for me to describe how much they mean to me and Ida, how much they have supported me these last months and how they continue suprising me with their kindness. 

Like yesterday. They invited us for dinner. Helmat, something Norwegian, which I had never heard before was served, but it tasted heavenly. I start drooling when I think of it. Simple and good. Have you heard of it before? But it's not the food I wanted to tell you about. Can you imagine that they just gave me keys to one of their cars? My daughter will hopefully start in kindergarten from October and they ment it is too long to walk there (as I didn't get Ida to a kindergarten near or house). "You can borrow it as long as you need it," they said. 

It is impossible to be sad when you have friends like this. And Ida got a new bike. She had seen it before in the hall at Lilian's house and I had to explain her that she cannot take this. can you imaagine how happy she was yesterday when she got to ride home on it. Although we used way too much time going home. She was sooooooooo happy!

I've always had mixed feelings when writing these kinds of posts. Like who cares about "it was raining, we had dinner, lovely sunday" kind of posts, but I still felt the need to share the positive feelings. I even feel it's right to add "XOXO" to this post.

XOXO then;) 

Söömata jäänud kook

Eile, peale seda kui olin lugenud üht blogilugeja kommentaari, kuidas ta oma vanaemast puudust tunneb ja ei mõista, kuidas elu nii kiire oli, et tihti ei jätkunud aega vanaemale küllaminekuks (ja nüüd on liiga hilja), hakkasin ma mõtlema sarnase asja peale. 

Mina olen õnnelik, minul on vanaema olemas. Just eile helistasin ma talle, et tedagi rõõmustada uudisega, et tema imevahvad sokid siin nii kiiresti ära osteti, kuid see ei tähenda sugugi, et ma liiga tihti helistaks. "Homme" ja "pärast" mõtlen ma tihti ning unustan. "Homme" ja "pärast" mõtlen ma uuesti. Ühe "hommega" ma jäin juba liiga hiljaks, see kripeldab mul ikka natuke südames. 

Mul oli väga lähedane suhe oma vanatädiga. Kuna vanaema oli palju maal ja emme tööl, siis elasin ma päris palju tädi juures. Mulle meeldis seal juba seetõttu, et paljud mu sõbrad elasid kooli lähedal. Meie olime saanud korteri Annelinna, kus mulle lapsena sugugi ei meeldinud, see oli vanaemast ja tädist ja sõpradest ja koolist liiga kaugel, mis sellest, et seal oli majas lift ja soe vesi ja wc polnud ka külmas koridoris. Ma olin tädi laps. 

Mulle tundubki, et ma olen paljus oma tädi Helju moodi. Vanama on alati naljaga pooleks öelnud, et tema on "matsiplika", aga tädi on "proua". Selles ütluses pole mitte midagi halvustavat, need kaks "sestrjoonat" nagu nad üksteist kutsusid, olid väga lähedased, lihtsalt väga erinevad. Tädi armastas süüa teha, kohvitada, peenemat käsitööd teha, tal oli palju sõbrannasid, ta oli väga terava ütlemisega, samal ajal kui vanaema armastab pigem hoida omaette ja tööd teha, on pehme ja armas. 

Mitte et tädi poleks armas olnud, aga vanaema on meil selline heakene (kuni tõeliselt vihastab, mida juhtub harva harva), tädi aga otsekohene ja selline keda karta. Me oleme ka tihti mõelnud, et mina ja õde oleme nagu tädi ja vanaema. Mina ei anna muidugi veeranditki tädi daamilikkust välja, pigem on daami moodi Marian, kuid ometigi on meis mõlemis vanaema ja tädi iseloomujooned olemas. Mina olen tädiga sarnasuse üle uhke. Ma ikka ütlen Marekile, et temast saab minu "nunnu", nii nagu tädi oma meest elu lõpuni kutsus ja Marek ikka ohkab selle peale, sest ega tädi polnud mingi lihtne naine ning seda pole ka mina. Ilmselt blogi lugedes olete te ka aru saanud, et ma olen üks paras frukt. 

Tädil ei olnud lapsi, nii oleme me kõik - mu ema, onu, mina ja õde - tema lapsed olnud. 

Mitu aastat tagasi oli peaaegu terve pere kogunenud meie juurde Ussipessa, see oli mu sünnipäeva paiku. Tädi helistas mulle, kuid ma ei vastanud, sest ma olin hõivatud söögitegemisega. "Pärast helistan tagasi," mõtlesin ma. Ma ei vastanud, sest tädi tahtis viimasel ajal pikalt rääkida, ta ei mäletanud enam asju ja kordas kõike mitu korda, ma tundsin, et mul pole hetkel tema jaoks aega. Mis te arvate, kas ma helistasin talle tagasi? Ma unustasin. Õhtul hilja, kui me end juba magama sättisime helistas vanaema emmele ja ütles, et läheb tädi poole, sest "nunnu" oli tädi tervise pärast mures olnud. Kui vanaema tund aega hiljem uuesti helistas, saime me kõik, enne kui emme meile seda ütles, aru, et tädi on lahkunud. 

Minu viimaseks jutuajamiseks tädiga jäi lubadus, et kui uuel nädalal Tartusse lähen, siis peame me mu sünnipäeva ja sööme kooki. See kook jäi söömata. Aeg-ajalt tuleb mulle see lubadus ja see vastamata kõne jälle meelde ning kriibib mul hinges. Ma olen enda peale pahane, et mul oli tihti liiga kiire. Kuidas saab oluliste inimeste jaoks olla liiga kiire? Kas see ei ole lihtsalt prioriteetide küsimus? 

Tänasel vanavanemate päeval tahangi ma öelda, et ärge kiirustage, olge olemas nende jaoks, kellest hoolite, keda armastate. Leidke aega oma vanavanemate jaoks, ka siis kui nad teinekord kipuvad olema veidike aeglased ja tüütud, ei mäleta ja ei saa kõigest kohe aru. Elu on täis kummalisi keerdkäike, kunagi ei tea, mis meid järgmisel hetkel ees võib oodata. 

 On see juhus, et vanades postitustes tuhnides avasin ma esimesena selle postituse:  http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2014/06/elamisejoud-on-talumisejoud-aalliksaar.html? (PS: Kas selle postituse all pole mitte absurdne random kommentaar? Ma ei mõistnud toda kommentaari siis ega ka praegu. Mariann, kas sa tahad mulle midagi üles tunnistada?)

 See pilt on tehtud "Estonial". Ma julgen pakkuda, et olen 12-aastane, seega peaks pilt olema 1993.aastast.

 Tädi ja "nunnu". Mu meelest tülitsesid nad kogu aeg, kuid see oli selline armastav tülitsemine, selline "miks-sa-poest-vale-leiba-ostsid-sa-ju-tead-et-ma-ei-söö-köömneid- ülitsemine ja "nunnu" läks tagasi poodi õige leiva järele. 

 Minu lemmikumad hetked on alati olnud need, kui terve pere koos on olnud. Ikka koogi ja kohvi saatel. 

Kohutav ja suurepärane üheaegselt

Ma ei tea, kas ma olen kunagi maininud, et mind huvitab  kõik II maailmasõjaga seonduv - ma võin lõputult sel teemal lugeda, dokumentaare ja mängufilme vaadata. Ma ei tea täpselt, mis selles teemas on, mis mind nii paelub. 

Ärge jumala eest saage minust valesti aru, kui ma ütlen, et paelub, siis ma ei pea kuidagi silmas seda, et sõda oleks äge (ma olen patsifist), vaid pigem paeluvad mind inimeste lood, psühholoogia, millistes tingimustes inimesed pidid hakkama saama, millistest tingimustest eluga pääseti, et kogu selle kurja keskel leidus ka headust. Mind huvitavad sündmuste arengud, seosed, tagajärjed. II maailmasõda nii koletu kui see ka pole ja nii kohutavalt kui see ka ei kõla, on üks minu lemmikteemasid. Pole ka imestada, et minu lemmikraamatuteks on just selleteemalised raamatud. Näiteks "Naine Berliinis" (sellest olen ma varem kirjutanud siin). Üleeile võtsin ma kätte Tatiana De Rosnay "Sarah's Key" norrakeelse versiooni ja pean tunnistama, et sellest on saanud üks minu uusi lemmikraamatuid. 

Lugu ise on õõvastav. See räägib 1942.aastal Pariisis toimunud juutide massilisest koonduslaagritesse saatmisest. Üks asi on koonduslaagritesse saatmine, kuid see raamat käsitleb  Vél d`Hiv nime all tuntud sündmust, kus prantsuse politsei poolt arreteeriti üle 7000 juudi, kellest enamus olid naised ja lapsed (perekonnad olid kuulnud võimalikust arreteerimisest ja nii olid mehed peitu läinud, arvates et naised ja lapsed on väljapool ohtu, kuid siin nad eksisid). 4000 last vanuses 2-12 saadeti koonduslaagritesse, kust nad kunagi tagasi ei tulnud. Kogu selle aja, mil  ma lugesin, millistes tingimustes juute mitmeid päevi joomata ja söömata kuumas ruumis kinni hoiti, kuidas lapsed oma emade juurest ära kisti, tundsin ma, kuidas mu süda pahaks läks. Ma ei suuda siiani uskuda, et üks inimene on võimeline teist inimest nii ebainimlikult kohtlema. Ma tahtsin mitu korda raamatut käest ära visata, sest kõike seda oli nii kohutav lugeda. Kuid samaaegselt on see nii põnev. 

Romaanis põimuvad kaks lugu. 10-aastase Sara Starzynski ja tema perekonna lugu peale seda kui nad 16.juulil 1942 arreteeriti ja ajakirjanik Julia Jarmondi lugu, kes Vél d'Hiv'ist lugu kirjutama hakkab.  Sara Starzynskil on väikene vend, kelle ta politseinike eest peidab ära salajasse kappi ja keerab ukse lukku, et nad teda ei leiaks. Sara on veendunud, et nad tulevad perega kohe tagasi ja nelja-aastane Michael saab kapist välja, kuid tundidest saavad päevad, päevadest nädal(ad). Kogu õuduse keskel, mida Sara kogeb, mõtleb ta vaid oma väikese venna peale ja hoiab kramplikult taskus võtit. Tema ainuke mõte on jõuda tagasi venna juurde. Ma reaalselt tundsin tema südamevalu, tema hirmu, tema meeleheidet. Ma puhkesin nii mitu korda raamatut lugedes nutma. 

Saral õnnestub laagrist põgeneda ning kaks nädalat peale arreteerimist jõuab ta koju tagasi. Ta ei jaksa mõelda, miks avab tema kodu ukse võõras poiss, ta ei pane tähele, et korterisse on tekkinud teine mööbel, ta tormab salajase kapi juurde, et uks avada.

Ma ei tea, kas see raamat eestikeelsena on ilmunud, kuid ma soovitan teil seda igal juhul lugeda. See on kriipiv, liigutav, kohtav, kuid samaaegselt suurepäraselt kirja pandud raamat koletust sündmusest Prantsusmaa ajaloos, millest keegi rääkida ei soovi. 

Siis, kui ma peokingades matkamas käisin

Pean ausalt tunnistama, et minu elus on hetkel väga tume periood, nii et kui Ida, Marek ja pood välja arvata, siis pean ma väga vaeva nägema, et leida põhjusi ja jõudu voodist ülestulemiseks, et leida elul mõtet ja kõik need muud sarnased klišeed, mida stressis inimesed ikka ütlevad. 

Täna hommikul koputas poeuksele Anton (mul on hea meel, et ta tuli!), kes oli nagu Karupoeg Puhh, lai naeratus näol, meepurk kaenlas ja lausus. "Ei ole võimalik olla masenduses kui sul on mett!" Ma hakkasin paratamatult naerma. Siis märkas ta Ida õhupalli ja täpsustas tsitaati: "Ei ole võimalik olla masenduses kui sul õhupall!". Väljas paistis päike ja ma mõtlesin Harjeti kommentaarile, mis järgmisel hetkel meilile tuli. Et kui püüaks hommikut alustada positiivselt. Nii tuligi mulle meelde, et ma pole teiega jaganud veel muljeid nädalavahetuse Rondane retkest. Rondane rahvuspark asub Lillehammerist 2h autosõidu kaugusel ning ma pidasin juba mõnda aega plaani Idaga sinna sõita, kuid 4h autosõitu edasi-tagasi tundus natuke liiga palju ja nii ta sinnapaika jäi. Kuni Høvringen Fjellstue mind külla kutsus. Ma olin veel nii õnnelik, et ka Marek sai meiega liituda. Eelmisel laupäeval me Høvringe suunas teele asusimegi. 

Rondane rahvuspark, mis avati 1962,aastal ja laiendati 2003.aastal, on 960km2 piirkond Hedmarki ja Opplandi maakonnas. Kõrgemad mäetipud ulatuvad siin 2000 meetrit merepinnast. "Sa vaata neid kaugeid kõrgeid tippe seal eemal," ütlesin ma Marekile kui me aina kõrgemate mägede vahel sõitsime. 

Kui me lõpuks 6 km mööda käänulist teed mööda mägesid ülespoole sõitsime, et jõuda oma ööbimiskohta, saime me ühel hetkel aru, et me olimegi jõudnud "ühe selle kaugeloleva mäe tippu". Profikaamerata ja kesiste fotografeerimisoskustega on keeruline seda ilu läbi piltide edasi anda, kuid ma siiski loodan, et ma suudan natukenegi edastada seda, miks Rondane on Norra kõige ilusam rahvuspark.

Kui "maa peal" oli õhutemperatuur kenad 16 soojakraadi, siis hotelli hoovis olid kraadid langenud 5,6 kraadini. Minule ei teinud see midagi, sest mina olin kenasti soojad riided kaasa pakkinud nii endale kui Idale ja kuigi ma olin Marekile öelnud, et me läheme mägedesse, et võta soe jope kaasa, tuli tema nagu Londoni suvitaja vaid teksatagi väel. Ta oli mõelnud, et no kui mägedesse me siis ikka läheme. Noh mis seal siis ikka, hilpharakaga me väga palju jalutada ei saanud, kuid sellest polnud ka tegelikult midagi, sest ka see väike jalutuskäik, mis me teha saime, oli nii hingematvalt kauni looduse keskel. Rondane on tõepoolest IMEILUS. 

Ma ikka natuke ilkusin Mareki kallal, et kuidas ta alasti sai mägedesse tulla, sest mina oleks tahtnud kohe kuhugi pikemale matkale minna, kuid õnneks jõudis kätte ka õhtusöögi aeg ning meil poleks ka aega olnud. Hetkel ütlen vaid nii palju, et hotelli õhtusöök oli jumalik, aga ma kirjutan hotellist natuke hiljem pikemalt (muidu läheks see postitus liiga romaaniks). 

Ida äratas meid hommikul pool seitse, hommikusöögini oli kaks tundi aega ja nii ma otsustasingi, et teeme ära pisikese hommikuse matka. Ma pakkisin meid riidesse ja hakkasin tenniseid jalga tõmbama. Ja mis te arvate, mis ma avastasin? Ma olin tennised maha jätnud. Nii ma siis seisin keset hotellituba kenastu riidesse pakituna ja vaatasin oma paljaid varbaid, kuhu otsa sain ma vaid baleriinad tõmmata. Sokid ei oleks ka parima tahtmise juures sinna mahtunud. Ma krigistasin hambaid ja Marek pidi naerust voodist maha kukkuma. "Kui rumal peab olema, et peaokingadega mägedesse tulla?" itsitas ta. "Muidu käid igal pool tennistega ja nüüd siia tulid kingadega, hea et sa veel miniseelikut selga ei tahtnud panna!" Ja ta muudkui itsitas ja itsitas. Mina keeldusin väikesest matkast loobumast, venitasin varba otsa Ida põlvikud, sinna otsa baleriinad ning nagu Ida-Euroopa turist läksin ma 3,2 kraadise "soojaga" poolpaljaste varvastega "matkama". 

Muidugi ei jõudnud ka meie kaugele, sest no päriselt selliste jalanõudega ei olnud kümne kilomeetri pikkune matk mõeldav, eks ta natukene kripeldama jäi, et me vaid mõned kilomeetrid jalutada saime matkamise asemel, kuid seda enam on põhjust sinna tagasi minna. 

Imeline imeline nädalavahetus. Imekaunis kohas. Imelises seltskonnas. Ma saan üha enam aru, miks öeldakse, et parimad asjad siin ilmas on tasuta. See on veider, kuidas mu elu on hetkel nii sassis. Ühelt poolt kogen ma hetkel nii palju positiivset ja meeldivat, teiselt poolt aga olen ma omadega nii läbi ning pean tegelema selliste probleemidega, et igasugu koledad mõtted käivad peast läbi. Elu on ikka imelik küll.