Liiga isiklik ja avalik?

Seoses jaanipäevaga on palju räägitud alkoholist/alkoholi liigtarbimisest/alkoholitarbimisest tingitud probleemidest. Ma olen iga kord kui selliseid teemasid loen kahevahel, kas oma lugu jagada või mitte. Blogimisega on see lugu, et mõnikord on raske leida piiri selle vahel, mida tahaks lugejatega jagada ja mis on liiga isiklik, et lugejatega jagada. Üks selline teema on minu lapsepõlv.

Ma võin käsi südamel öelda, et mul oli imeilus lapsepõlv, mul on meeles vaid kõige helgemad mälestused ja ma olen olnud üks ääretult hellitatud, armastatud ja hoitud laps, olgugi et alles paar aastat tagasi tuli välja, et samal ajal kui mina oma ema olen maailma parimaks pidanud, on tema tundnud süümepiinu, et on halb ema olnud. Ma tahan, et minu laps oleks täpselt sama palju ja veel rohkem hellitatud, armastatud ja hoitud.

Samas vastab vist tõele, et inimese aju blokeerib ära ebameeldivad ja halvad mälestused, sest hoolimata tõepoolest vahvale lapsepõlvele on sinna kuulunud ka seiku, mida ei saa sugugi helgeks nimetada. Need seigad kõik on seotud alkoholiga. Ma pean alustama sellest, et ma ei mäleta, et ma lapsena oleksin kunagi näinud, et minu ema, vanaema, vanatädi, onu või onunaine oleksid alkoholi tarbinud. Ma ei usu, et nad karsklased olid, kuid minu ees ei ole nad ilmselgelt kunagi alkoholi tarbinud. Sellest hoolimata olen ma näinud alkoholist tingitud tülisid, karjumist, kaklemist, põgenemist, ma olen tundnud sõnaseletamatut hirmu. Ma olen näinud, kuidas mu ema on löödud, ,ma olen näinud kuidas suured purjus mehed on meie koridoris kakelnud, nii et verepritsmed seintel meenutasid seda koledat sündmust veel aastaid, ma olen oma tillukese õega põgenenud (ei, meid pole kunagi keegi sõrmeotsagagi puutunud), sest ma kartsin, ma olen näinud, kuidas uksi maha lõhutakse ja asju puruks lõhutakse, ma olen näinud vastikuid ilgeid tolguseid laua taga tukkumas, ma olen näinud mõnitamist, halvustamist. Ma mäletan kõige rohkem üht korda kui me ema ja õega keset ööd põgenesime ja kui me olime peidus, hoidsime me hinge kinni, et mu õde ei köhataks ( ta oli alles beebi ja parasjagu just natuke haige).
Me elasime suures üheksakordses majas, seal elas igasugu karvaseid ja sulelisi, nende seas ka terve trobikond joodikuid. Me ei olnud ainukesed, kes aegajalt põgenesid. Me pakkusime tihti peidupaika  mõnele naabrinaisele, üks neist oli vanem naisterahvas, kelle poeg kippus purjus peaga oma ema isegi kirvega taga ajama, me oleme naabritega hiirvaikselt istunud toas ja lootnud, et naabrinaise mees ei taipa oma naist meie juurest otsida. Ma olen näinud, kuidas mees oma naist juukseidpidi trepist alla tirib, ma olen kuulnud kõige rämedamat sõimu ja naiste alandamist.

Minu lapsepõlves ei möödunud pea ükski püha ilma tülide ja joomisteta, ma kartsin nädalavahetusi ja veelgi rohkem kartsin ma pidupäevi - sünnipäevad, aastavahetused...
See kõik on minusse jätnud suure hirmu. Ma kardan siiani purjus inimesi, ma kardan liiga valjult rääkivaid inimesi ja ma hakkan alateadlikult värisema, kui ma näen, et inimesed purjus peaga nö arveid klaarima hakkavad. Mul ei ole ammu enam põhjust karta, kuid ma kardan siiski.

Miks ma seda lugu jagan?

Mul on alkoholiga alati soojad suhted olnud, ma armastan veini, kui ma olin noorem tähendasid nädalavahetused pidusid ja alkoholitarbimist (suurtes kogustes), ma ei ole selle üle uhke, aga ma ka ei häbene seda. Mis olnud see olnud. Nüüd emaks saades suhtun ma alkoholi natuke leigemalt, selles mõttes, et vein meeldib mulle ikka, kuid ma leian, et selle joomiseks on oma aeg ja koht ning mitte iga nädalavahetus ja pidu ei pea enam tähendama ohtras koguses tarbitud alkoholi.
Alles hiljuti nägin ma sadamas hirmsat pilti, kus naine palus oma meest, et too rohkem ei jooks, mees käratas, et on puhkusel ja tahab lõõgastuda ning ei lugenud talle ka see kui naine ütles, et üks perepuhkus võiks ju ometi mööduda nii, et lapsed ei peaks vanemate omavahelist kaklust nägema. Ma ei tea, kas ta pidas silmas sõnasõda või midagi rohkemat, aga see pilt ja need sõnad jäid mind nii painama.
Ma nii tahaks, et kõik inimesed, eelkätt vanemad, oskaksid alkoholi vastutustundlikult tarbida. Et selliseid koledaid seiku vähem oleks.

Jaanipäeva "afterparty"

Kui ma jaanipäeva õhtul vaatasin Facebookis pilte kõikide meeleolukatest jaanipidustustest koos pere ja sõpradega, siis pean ma tunnistama, et puges ikka veidike kadedust ja kurbust hinge, ma hakkasin isegi kahetsema, et ma pisikest vihma kartma hakkasin ja otsustasin mitte Maihaugenisse minna. Nii möödus meie jaaniõhtu kodus - Ida magas ja mina vaatasin "Kuninga kõnet". See oli mu elu esimene jaanipäev nö üksinda. 

Siis helistas emme. Tal olid töölt vabad päevad ja ta oli otsustanud Norra meile külla tulla. Juba hakkaski paremaks minema. Ma vaikselt korraks lootsin, et ehk on Marek ka temaga, kui ma teadsin, et see on võimatu, aga teate ju küll seda tunnet, kus te teate, et midagi on võimatu, aga salaja ikka loodate? 

Aga olgu, seekord piisas emmest ka. Loomulikult hakkas ta KOHE siia jõudes minuga pahandama, et põrand on pesemata, riided on riiulis valesti kokku pandud, et all poes on vale kardin, et üks riiul peaks olema teises kohas, et lillevaasi on vaja uut vett, et potilill on kastmata ja nii edasi ja nii edasi. Klassikaline emme ühesõnaga! Loomulikult oli tal kaasas terve autotäis sööki ja sada kakskümmend paari kingi ja mänguasja Idale. 

Peale seda kui ta oli päev otsa Idat hoidnud, oli ta surmväsinud ja ei suutnud mõista, kuidas on Idaga võimalik 24/7 hakkama saada. Kusjuures ma ise pean tunnistama, et jah kuigi mõni päev on mul tahtmine Ida kuhugi kotti kinni panna, siis tegelikult ei ole temaga koos olemine sugugi nii väsitav kui see tundub. Mul on tunne, et ma toimin lihtsalt juba mingil auto-režiimil ja tean, et mul ei ole võimalust temast tüdineda ega puhata, ma pean hakkama saama, üksinda. Ma väsin Idast palju rohkem ära kui keegi on abis, sest siis ma tean, et mul on võimalus väsida ja keegi teine vaatab Ida järele. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin rääkida imevahvast jaanipäeva "afterpartyst"/õhtusöögist, kuhu Lilian meid kutsus. Loomulikult kutsusid nad ka emmet, kuid emme arvas, et sel ajal kui me Idaga jalust ära oleme, saab tema poes/kodus rahulikult mööbeldada ja asjad "õigetele" kohtadele panna. 

Lilian oli valmistanud õhtusöögi, millest oleks jagunud poole Lillehammeri toitmiseks. Minu suureks üllatuseks oli laual ehtne Eesti jaanipäeva toit - grillitud liha, kartulisalat, erinevad salatid, hamburgerid. Kohe selline kodune tunne tuli peale. Nagu olekski jaanipäev olnud. Norras tähistatakse küll ka Sankt Hansi, kuid see ei ole sugugi nii suur püha kui Eestis. 

Mul oli eile ühe kaubasaadetise arvega tollis probleeme ja kui ma tarnijale helistasin, et ta kiiresti muudatused sisse viiks, ei saanud ma aru, miks Eestis keegi telefonile ei vasta, ma olin hämmingus, sest oli ju ometi tavaline kolmapäev. Alles õhtul söögilaua taga tuli mulle meelde, et Eestis on pühad.

Me istusime piduliku õhtusöögilaua taga ja nautisime kodurestorani hõrgutisi, lobisesime maast ja ilmast, unistasime, kuidas me Lillehammeris koos kohviku avame ning ma olin nii pagana õnnelik, et olin tol päeval kui kogemata tänaval Antonit nägin, tagasi läinud. Mõelda vaid kui ma poleks seda teinud. Siis ei oleks meil Lillehammeris nii fantastilisi tuttavaid. 

Kui me koju hakkasime minema, andis Nicolai Idale kaasa mõned oma "beebimänguasjad". "Mul on liiga palju mänguasju," ütles ta asjalikult, "ja need ongi mu jaoks juba liiga titekad. Ma annan need hea meelega Idale." Samal ajal oli Lilian meile "natuke" sööki kaasa pakkinud. Nii natuke, et Liliani vend, kelle nimi on ka Anton, pidi meid autoga koju viima. Nüüd võiksime meie omakorda pool Lillehammerit endale külla pidusöögile kutsuda. 

Nii uskumatu, et veidike nukra alatooniga jaanipäevast sai tegelikult üks ääretult vahva jaanipäev. 

             

Ahjaa. Ma sain ka tunda, et vanamutina ja Liliani vennale Antonile öelda, et me oleme temaga varem kohtunud, siis oli ta 11-aastane, aasta oli 1998. Aga ma ka pean ütlema, et just tänu tollele mineviku Antonile oskan ma slaalomit sõita: 

Enne kui ma arugi sain, et Anton oli mind ninapidi vedanud, olime me kõige kõrgemas mäetipus ja ainuke rada, mis sealt alla tuli, oli tähistatud musta sildiga. Nii palju kui mina asjast aru sain, tähistas must rada kõige järsemat rada. Anton hakkas ilma igasuguse raskuseta mäest alla sõitma.

„Oota, sa igavene suslik,“ hüüdsin ma talle järele, „ma ei oska siit alla tulla, see on nii järsk, et ma murran oma kaela.“

Anton muigas. „Midagi sa ei murra, ma õpetan sind, ära ole selline beebi.“

„Mina ja beebi?“ mõtlesin ma, „ma talle veel näitan.“ Hakkasin hulljulgelt Antoni järel mäest alla sõitma, aga mägi oli tõepoolest nii järsk, et ma suutsin enne kõhuli lumme heitmist vaid mõelda, kuidas ma ülihelikiirusel mäest alla tuhisen ja kaela murran või siis suurelt kiiruselt pidurdamiseks lumme heites kaela murran. Igal juhul teadsin ma, et see sõit lõppeb mu kaela murdumisega. Kui ma olin kõhuli heites siiski suutnud metsiku hoo peatada ja tundsin, et ka kael on terve, otsustasin ma, et suuskadel ma alla küll ei sõida. Võtku see või päev otsa aega, aga mina jalutan mäest alla.

„Ära karda, ma õpetan sulle, kuidas hoogu pidurdada ja kuidas siit ilma kukkumata alla saada,“ ütles Anton nähes, et ma suuski jalast ära püüan saada. Ma olin ta peale nii vihane, et ta mind oli mustale rajale meelitanud, et ei tahtnud teda kuulatagi, kuid Anton oli oma vanuse kohta väga hea läbirääkija ja mõjutaja. Pärast mõningast vaidlemist olin ma nõus tema näpunäidete järgi mäest alla sõitma. Kui viha pisikese poisi  vastu oli lahtunud ja me õnnelikult tagasi „kindla maa“ peale jõudsime, olin ma Antonile selle kogemuse eest tänulik. Ilmselt ei oleks ma ilma ekstreemse olukorrata kunagi slaalomisuusatamist päriselt ära õppinud ja olekski jäänud madalatel küngastel edasi-tagasi nühkima. 11-aastane Anton süstis minusse slaalomipisiku, mis on minu sisse siiani püsima jäänud.

Aga miks siis korraks blogi parooliga kaitstud oli?

"JÄLLE kinni?" küsis keegi. Ei, sugugi mitte. Ja sugugi mitte selle pärast, et ma tahaks end põnevaks teha või mitte blogida. Ma leian, et kui ma olen otsustanud avalikult blogida, siis parooliga blogimisel pole mõtet. On kaks varianti - kas blogida või mitte. 

Parooli panin ma blogile korraks peale, et mõelda, kas vastata ühele haigele inimesele samasuguste ähvardustega, kuid jõudsin järeldusele, et debiilikuga pole mõtet vaielda. See ei ole väärt närvide kulu ja pealegi ühel ilusal päeval saab ta oma palga niikuinii. Ilma minu sekkumiseta. Siis naeran mina. Kes viimasena naerab, naerab paremini!  

Ma ei teagi, kuidas seda öelda...

...viisakalt, ilustamata. Ma siis ütlen otse ja nii nagu ma mõtlen: "Käige kõik p***e, kes te mind kritiseerite ja ütlete, et ma vingun liiga palju!" Ma ei ole kunagi öelnud, et kõik mulle liiga teevad või et vaid minuga juhtub halbu asju, ma lihtsalt kirjutan asjadest nii nagu nad on - hästi või halvasti. On tõuse ja mõõnu. Hetkel on mõõn. Ma ei ütle, et vaid mul on raske - kui ma loen vanamemmest, kes oma viimased neli eurot andis pojale, et too piima ja leiba tooks, kuid too hoopis alkoholi ostis ning memm peab inimestelt tänavalt abi paluma või kui ma mõtlen üldse pensionäridele või kodutetele või nälgvatele lastele,siis loomulikult ei ole minu elul midagi viga, aga mul on õigus öelda, et ka minul on raske. Eriti oma blogis.

Alles hiljuti oli mu rahakotis kaheksa krooni ja ma ei teadnud, mille eest süüa osta, mul on hambajuure põletik, mis teeb põrgulikku valu, kuid mida ma ei saa ravida, ma pean vastu võtma kellegi vana kasutatud ja ka katkise vankri, sest Ida enda oma läks katki jne jne Karma, parastate te. Võib-olla tõesti. Võib-olla ma olengi selle ära teeninud. Võib-olla. Lisaks pean ma 24/7 olema lapsega üksinda.  So what, ütlete te, sada tuhat üksikema saab hakkama, mis siis sinu "mure" juures nii erilist on. Ei olegi. Mõni päev on nagu muinasjutt ja teine päev jälle mitte nii väga. Olete te  iga päev lapsega koos tööl olnud? Olete te käeotsas tassinud rasket peeglit ja püüdnud väsinud lapsele selgeks teha, et emme ei saa teda hetkel sülle võtta? Kui olete, siis saate aru, et see pole kõige kergem. Kui ei ole, siis pole teil ka sõnaõigust.

Kas ma julgen öelda, et mu juuksed on välja kasvanud või pillutakse mind sellise "first world probleemi" pärast kividega surnuks? Ma võin nende asjade pärast  tujust ära olla, "vinguda", ma võin öelda, et ka mul on raske. Aga teate mis? Ma "vingun" ja saan hakkama! Elu ei jää seisma. Ma leiangi teisi asju, millest rõõmu tunda.  Rõõmustangi pisiasjade üle. Asjade üle, millele ma võib-olla varem ei leidnud aega tähelepanu pöörata. Kas te teate, mis tunne see on, kui kell kuus hommikul vaatavad sulle otsa kaks suurt silma ja sa tahaks vaid magada, aga siis poeb see suurte silmade omanik sulle kaissu, paneb mõlemad käed ümber kaela ja ütleb "kalli-kalli". See on selline hetk kui need mured lähevadki meelest ja ma sisendan endale: "Kõik see möödub. Mõõnale järgneb tõus!"

Ja ma ütlen ilma viisakuseta, et minge ka p***e kõik teie, kes te mind petiseks, ullikeseks, debiilikuks, lihtsameelseks, ebaadekvaatseks või ma ei tea kelleks veel nimetate, minust kõike teate, rohkem ja paremini kui ma ise, kes te kõike minust paremini teete. Ma ei pea teile midagi tõestama või teile isegi meeldima, sest teie ei meeldi ka mulle - tunne on vastastikune. Kui te loete bussipeatuse seinale soditud "Maša on l**s", siis see ei tee veel Mašast lõtvade elukommetega neidu. See võib ka tähendada, et Maša on Kati poiss-sõbra üle löönud ja Kati ei oska suurest vihast midagi täiskasvanulikumat välja mõelda ning kirjutabki bussipeatuse seinale "Maša on l**s". 

Ja käige p***e ka teie, kes te leiate, et see blogi on nõme/igav/valelik. Teie õnneks on palju palju toredaid, nunnusid ja armsaid blogisid ilusatest imimestest, ilusas fondis, ilusate piltidega, ilusatest asjadest. Minu blogi on selline nagu ta on. Mina ei käi külas inimestel, kes mulle ei meeldi, ka teie ei pea minul külas käima. Kui teil muidugi teeb tuju paremaks kui leiate siit  midagi mille kallal nokkida/norida, siis jumala eest, laske käia. Kui teile pakub rõõmu minu "ebaõnnestumine", siis rõõmustage ja tehke paremini, kui teetegi paremini, siis palju õnne teile, mul on hea meel teie üle. Ei, te ei pea mind pidama tubliks, et ma julgesin uuesti püsti tõusta ja uue ettevõtmisega alustada. Sest see ei ole nii. See kukkus lihtsalt nii välja. Kui ma ei oleks uue ettevõtmisega juba sügisel alustanud, siis ei, ma ei julgeks hetkel kohe, pärast kukkumist, uue asjaga alustada. Õnneks/kahjuks kukkus aga nii välja, et uus algus sattus vana lõppu. Ja mul on selle üle hea meel, et see just nii läks. Asjad juhtuvad täpselt nii ja siis nagu peavad...

Kui te leiate, et mu elu on nagu reality või meelelahutus, siis seda ta ongi. Teie jaoks. Ma olen varemgi öelnud, et ma olen võtnud vastu otsuse avalikult blogida ja olla meelelahutus ning lepin ka sopaga, mis sellega kaasneb. Ühte ütlen ma aga küll, et ma saan aru, miks tõsielusarjades osalejad on jõudnud ka enesetappudeni. Enda kohta solki lugeda ei ole lihtne. On vaid üks moodus sellest pääseda - mitte end "eksponeerida" või mitte lugeda. 

Kõige rohkem aga ütlen ma käi p***e sina, haige inimene, kelle nime ei tohi nimetada, sest siis kukud sa kohe oma uhke advokaadiga ähvardama ja kohtusse kaebama. Kas mina ei peaks hoopis sind kohtusse kaebama?  Ja käi p***e ka sina, kallis selle inimese abistaja, sina oledki üks selliseid inimesi, kes kaitseb kohtus vägistajaid ja koerapiinajaid, sest raha ei haise. Kui mul ei oleks pärisprobleeme, siis ma võitleks teiega, kuid mul ei ole selleks jaksu, mul ei ole varnast võtta uhket advokaati.

Usun, et sa loed seda siin praegu ja mõtled juba vihast värisedes, kuidas ma julgen sind haigeks nimetada ja haud juba plaani, kuidas selle eest kätte maksta. Ma ütlen sulle uuesti käi p***e! Ja ära unusta karmat, sest sinu südametunnistus on must, palju mustem kui sa tahad minu oma näidata.  Käige p***e ka teie, kes te nüüd vangutate pead ja ütlete, et miks ta ometi selle postituse kirjutas, misjaoks, kas ta on hulluks läinud. Ma lihtsalt pidin välja ütlema, mis ma asjadest tegelikult arvan. 

Lõpetuseks ütlen ma veel, et käige p***e ka need, kes te mind maailma kõige mõttetumaks nartsistiks peate. Kas te teate, et nartsismi ja kõrge enesehinnangu vahele ei saa võrdusmärki panna? Ma arvan endast hästi ja ei häbene seda. On see tõesti häbiasi? 

Ja ma ei teagi, kuidas nüüd seda öelda, aga ma olengi big deal. Meeldib see teile või mitte. Mõnusat kommenteerimist, kritiseerimist, halvustamist, parastamist! Või ka lihtsalt head blogilugemist ja kaasaelamist! 

Koselig pop-up café utenfor sentrum

Vi har fått en tradisjon med Britt Ida at vi går på en lengre tur hver søndag - ikke så mye annet å gjøre når man ikke har familie eller venner i Lillehammer. Heldig for oss er sommeren ankommet og det er deilig å være ute.

Det lønner seg ta en tur utenfor sentrum og ikke bare i retning "Maihaugen". Vi gikk på tur i Gamleveien og fant den koseligste caféen i Lillehammer. Og prisene var rimlige. Lurer på om de holder åpent hver søndag? 

Tre søte jenter med en liten pop-up café. Når jeg skal åpne en café her i byen skal jeg ansette dem:) 

Rosinboller var to die for. Smakte som hjemmelaget. Men vent! De var jo hjemmelaget.

                             Når jeg vinner på lotto, skal jeg kjøpe dette huset! 

Jeg ble så glad da vi fant tusenfryd, men fikk også litt hjemlengsel igjen. Det er jo sankthans feiring i morgen. Hadde likt å være sammen med familie og venner hjemme hos oss. Men jeg fikk gode nyheter i går - onkelen min med familie skal ta en tur til Sverige for å besøke mora mi og de skal ta med mormora også. Da skal jeg og Ida ta en tur til Sverige. Det blir så koselig. Jeg begynner å telle dager:) 

En kjedelig liten by eller en koselig liten by?

Jeg vet at jeg gjentar meg, men helt ærlig, jeg var nesten sikker på at det ikke blir sommer i Lillehammer. Mai var jo så uvant kaldt, for meg i hvertfall, fordi i Estland pleier det å være en av de varmeste sommermånedene og det er sjelden jeg ikke har fatt en fin brunfarge på huden til slutten av mai. I år (og det er nesten slutten av juni!) er jeg blek som en potetspire. Men...nå skal jeg ikke klage mer. De siste dagene (ukene) har vart solfylte at jeg og Britt Ida har kost oss med lange turer i byen om morgenen för vi åpner butikken. Det som jeg liker best ved sommer er at man trenger ikke å kjøpe blomster, det er bare å finne litt ugress som blir til fineste blomsterbuketter i vaser. Litt lupiner og syrin i tillegg og det blir så koselig i butikken. Litt shabby og chic, akkurat som jeg liker det. Mangler bare noen peoner...

Har ikke Britt Ida fått en nydelig hårpynt? Kan kjøpes i butikken (Storgata 91). Håndlaget selvfølgelig.

En idyllisk morgenstemning i parken. Sol, syrin og ingen andre. Tror andre sover klokka åtte på en lørdag. Men ikke vi, Britt Ida vekker meg kl 5-6. 

Vi tok med oss noen syrin gren og da var det på tiden å apne butikken. Jeg håpet at det blir en bra salgsdag, fordi Lillehammerdagene var i gang og byen bugnet av folk. Jeg hadde aldri hørt om Lillehammerdagene og visste egentlig ikke hva jeg skulle vente, men boy! var det en kul sommermarked/street-festival/shopping-arrangement.  Er det nå et år til neste gang? Kunne vi ikke ha Lillehammerdagene minst en gang i uka? 

                                  Jeg tror ALLE som bor i Lillehammer var ute og koste seg.  
                                                  Bildet fra Lillehammer Sentrum 

Skal du til Lillehammer i sommeren, skal du velge Lillehammerdagene- helg. Den stemningen som var i byen de fire dagene, det et nesten vanskelig å forklare med ord, men jeg håper dere får med litt av stemningen fra bilder. 

Bildet fra Lillehammer Sentrum 

Lillehammer Sentum er så flink til å pynte byen. Bildet fra Lillehammer Sentrum 

Og så det beste ved Lillehammerdagene. Det internasjonal mat markedet på Lilletorget. Så mange delikatesser fra forskjellige land. Ost, salami, godteri. Nevnte jeg ost? Jeg syns ikke valget i norske matbutikker (og egentlig i spisesteder heller) er det beste og norsk mat kan vare litt kjedelig. Jeg vet ikke om nordmenn ikke liker god mat og delikatesser, men i hvert fall er det vanskelig å finne noe slikt i en vanlig matbutikk. Det internasjonale mat markedet var som en oppfylt drøm midt i byen. 

Hadde jeg vunnet noen millioner i lotto, hadde jeg åpnet en mathalle og vinbar i Lillehammer;) Ikke stjel ideen min da, fordi det kan jo hende at jeg vinner i nærmere framtid!

Ser dere? Nydelig! Bildet fra Monica73.blogg.no

Og godteri! Jeg kunne spise flere kilo av disse. Egentlig litt bra at Lillehammerdagene er bare en gang i året, ellers hadde jeg snart veid 120kg;) 

Bildet fra Monica73.blogg.no

Jeg var så glad at så mange kom innom butikken og var ikke gjerrige med gode ord. Det var glade at jeg har tatt litt "frisk luft" med til byen. "Fint å ha ting som ikke alle andre har," sa de. Jeg var superglad, fordi jeg ma jo si at jeg ikke var sikker på om hvordan dette skal gå. Kan  ikke si at   første måneden var en suksess (hele Storgata burde väre gågata og det skulle väre flere arrangement på Lilletorget). Men nå ser jeg at dette begynner å gå bra og at det jeg gjør er riktig. Jeg har bestilt nye varer, en damekolleksjon ankommer allerede om noen dager  og masse spennede nytt kommer i midten av juli. 

Allerede fra neste uke kan du finne den kolleksjonen i butikken. 

Mange har sagt til meg at jeg er dum som valgte Lillehammer, fordi folk her er gjerrige, de liker ikke "innvandrere" som meg og kommer aldri til å kjøpe noe - for dette er et sted "in the middle of nowhere" har de sagt. 

Jeg er ikke enig. Jeg tror folk i Lillehammer vil også ha litt fashion, litt unik design, noe du ikke kan kjøpe i H&M eller BikBok, noe du kan ta på seg og väre sikker på at du er den som stråler på festen.

Ja, jeg ma innrømme at Lillehammer kan være en litt kjedelig by, særlig på søndager, kjedelig og søvnig, men det er ogsa en innmari koselig by. En fin by a bo i! Og nå har jeg fatt sa mye positiv tilbakemelding på ting jeg har i butikken at det har gitt meg sa mye energi og styrke. 

Det eneste som gjør meg trist er at en av kjolene ble borte på fredag. Jeg forstår at det var en nydelig kjole, men å bare ta den??? Hvem er det som vil ha på seg en stjålen kjole? Jeg håper at det ikke var noen fra Lillehammer, jeg har bare et eksempel i hver størrelse, sa det hadde vært veldig dumt å ta den og ikke kunne gå med den. 

En helt fantastisk handlaget sommerkjole. Forstår at det var lett å bli fristet men å stjele...

#stopyulin2015 ehk aita keelustada koeralihasöömise-festival

Jumala pärast, ma kahetsen tihti kui mõne juba üsna õõvastava pealkirjaga uudise lahti teen, sest minu roosas mullis on palju lihtsam elada. Täiskasvanud inimesena mõistan ma muidugi, et niimoodi pead liiva alla peita ja teeselda, et elame täiuslikus maailmas ei ole ka õige. Nii ma siis täna, peale seda kui olin näinud, et Instagramis jagati #stopyulin2015, otsustasin lähemalt lugeda, mida koeralihasöömise-festival endast täpsemalt tähendab. 

Seda, et Hiinas koeraliha süüakse, olin ma muidugi kuulnud, aga sellest festivalist, kus  umbes 10 000 koera üle riigi kohale tuuakse, neid piinatakse (veetakse autode taga, hoitakse kitsastes puurides, pekstakse, nülitakse elusalt) ja siis ära süüakse, ei olnud ma (õnneks/kahjuks) siiani kuulnud.  Kas te suudate kujutada ette, et teie lemmikloom varastakse, pannakse siis elusast peast põlema või keedetakse elusalt? Mina ka ei suuda. Ometigi on see karm reaalsus paljudele lemmikutele. Sel aastal on näitleja Ricky Gervais sotsiaalmeedias kutsunud inimesi üles seda festivali peatama. #stopyulin2015 on Instagramis saanud palju tähelepanu ja aitab kaasa ürituse keelustamisele. Jaga sina ka ükskõik, millist pilti selle hashtag alt ja aita see õudus peatada. SIIN saate allkirjastada petitsiooni festivali keelustamiseks. 

Lähemalt saate Yulin festivalist lugeda näiteks SIIT. Hoiatan, et artikkel sisaldab õõvastavaid pilte.