Reedel sõitsime me uuele seiklusele Rootsi. Eesmärgiga ikka ära tuua auto, mis ikka veel selles "vale pöörde linnas" seisis, sest viimane kord me ju feilisime. Kui te arvate, et seekordne reis möödus viberusteta, siis te loomulikult eksite. Kui te minu tegemistel silma peal olete hoidnud, siis te teate, et minuga reisides ei hakka kunagi igav.
Esiteks olime me seekord laevas sunnitud magama (isegi selle sõna kasutamine tundub tegelikult vale, sest magamisest oli asi ikka VÄGA kaugel, no nii valgusaastate kaugusel) TÄPSELT showbaari peal, mis tähendas seda, et umbes kella viieni hommikul vappusime me muusikataktis oma voodites ja kuulasime hüüdeid nagu "we will rock you", "let me see your hands" ja muud sarnast peoklassikat nagu oleks meie kajuti wc-s diskoteek avatud. Ausalt ja ilma liialdamata. Onu Tarmo ja Marek võivad kinnitada, et isegi suhelda oli kajutis keeruline, sest muusika oli liiga vali.
Ahhhh, viimased kolm reisi olidki liiga rahulikud olnud...
Hommikuks olin ma muusikast nii läbi klopitud, et mul valutasid kõht, maks, põrn, süda ja ma ei tahtnud, kuidagi mõelda, et järgmised neli tundi veedame me autos, et sõita Grumsi. Lisaks oli ka Ida viimased paar päeva olnud tõeline tige tikker ja mauras absoluutselt iga asja peale, üks kõik, mida me tegime või ei teinud ärritas kurja kuningatütart ja nii ta hüilgas nagu udusireen vahetpidamata. Kas tema paha tuju võib olla tingitud sellest, et tal ühe korraga igemetest välja pressimas kolm hammast?
Mu süda oli paha ja sisikond keeras ning Ida hüilgamine lõi mu peast läbi nagu puuriks seal keegi. Kaheksa tundi autosõitu kokku sellises seisus tundus mulle liiast. Ma palusin, et emme viiks meid ära enda juurde ja et seiklust Grumsi jätkaks nad kolmekesi. See väikene kõrvalpõige võttis aega umbes 1,5h. See oli saatuslik viga!
Samal ajal kui Ida ja mina päikesepaistel põõnasime, väljas oli mõnusalt 13 kraadi sooja, ning õhtupoolikul mööda idüllilist pisikest külakest ringi jalutasime, lähenesid seikluskütid autole. Ma olin 99% kindel, et nad saavad auto korda. Nad olekski saanud, kui ei oleks ilmnenud üht apsakat, mille peale meist keegi ei olnud osanud tulla. Auto oli aetud töökotta. Töökoda oli juba suletud. Nad jõudsid kohale 1,5h liiga hilja. Saate te aru, seikluskütid jõudsid autoni, kuid ei saanud autoni. Ust ei avanud keegi. Ka kohale tulnud valvuril ei olnud väidetavalt võtit.
Enne esmaspäeva ei saanud midagi teha. Seikluskütid sõitsid sama targalt tagasi Stockholmi. Jälle 300 kilomeetrit. Mida sa ikka targemat teed nii ilusa päikeselise ilmaga kui sõidad autoga edasi-tagasi kaheksa tundi.
Pühapäeva hommik algas paduvihmaga ja rikkus kõik meie plaanid linna jalutama minna. Meil oli päev otsa aega, aga mitte midagi teha. Vihm tegi pahuraks. Me läksime Ikeasse, mitte et meil sealt midagi vaja oleks olnud.
Õnneks muutus päeva peale ka ilm kenamaks ja emme tahtis meile näidata Rosendali kasvuhoone-kohvik-poode. Ma ei saanud aru, mis selles nii erilist oli enne kui me sinna kohale jõudsime. See oli imeline paik. Maailma kõige armsam ja hubasem ning shabbychicim kohvik-(lille)pood. Kui te satute Stockholmi, siis soovitan teil seda kohta kindlasti külastada. Seda ei anna sõnadesse panna ja seda ei anna isegi piltidega edasi anda KUI armas see koht oli. Söök ei olnud küll suurem asi, kuid see oli kõige väiksem asi. Kõik muu korvas selle tuhandega. Romantik minus oli nii rahul ja mulle torkas pähe sada tuhat ideed, mida ma tahaks teostada, kuid ma jätan need esialgu unistusteks. Võib-olla ühel ilusal päeval kui elu on rahulikum ja asjad oma kohale paika loksunud. Võib-olla siis... See on ilus unistus.
Õhtul läksime mina, Ida ja onu Tarmo laeva. Marek jäi Rootsi. Et esmaspäeval jälle uuele katsele minna. Ma jäime pöidlaid pihku hoidma, et see autosaaga lõpuks juba otsa lõppeks. Tüütuks hakkab muutuma.
"Aga kui auto korda saab, kas sa siis 25.04 tuled minuga Norra?" küsisin ma emmelt. Emme noogutas: "Muidugi!"
On oodata uusi seiklusi.
Üks blogilugeja jättis mulle kommentaaridesse küsimuse: "Kuidas selle virr-varri juures korraldad oma tütre päevakava ning kui tihti nn omavahelist aega on ja kuidas seda sisustate? Kodurestoran-üritused-meigid,soengud-reisid-nest-blogi-FB-hotelliweeb-spad- see võtab ikka kõik igapäevaselt märkimisväärse osa päevast. Kas see on teadlik valik või tuleb Sul ette ka hetki kus kahetsed tehtud otsuseid ja tahaksid aega tagasi keerata?"
Minult on üldse palju küsitud, et kuidas ma jaksan või ka tunnustavalt õlale patsutatud, et küll sina ikka oled tubli, et nii palju jõuad lapse kõrvalt, ma ei ole kunagi sellest aru saanud, sest enda arvates ei tee ma suurt midagi. Kui nüüd see blogilugeja üles loetles, millega ma justkui igapäevaselt tegelen, siis mul tekkis korraks endalgi küsimus. Tegelikult kaks. Kuhu mahub Ida? Ja kuhu mahub Marek?
Ma ei ole sellele kunagi nii mõelnud. Eile kui ma nESTi jaoks tolliseadust lugesin ja blogi kirjutasin heitis Marek mulle ette, et meie peres on nagu kaks ettevõtet: "Marek ja Ida" ning "Eveliis". Ma solvusin, kuid täna saan ma aru, mida ta mõtles. Kõlab üsna negatiivselt, kuid tegelikult ei ole olukord üldsegi nii hull.
Võib-olla te mäletate seda arvamuslugu, mis ma eelmise aasta suvel ühte Anne ja Stiili kirjutasin, et emad ei pea olema vaid emad, vaid saavad olla ka naised ja ettevõtjad, et lapse järgi ei pea muutma mitte oma päevakava, vaid et laps peab mahtuma minu päevakavasse? Tänaseks arvan ma tibake teisiti, meie päevad on nii etteaimamatud, kogu aeg toimub midagi, kui me üldse ei arvestaks Ida päevakavaga, siis suure tõenäosusega maksaks me kunagi tulevikus kinni tema psühholoogi juures käimisi, sest emal ja isal ei olnud ta jaoks aega.
Meil on kindlad rutiinid, millest me kinni peame. Lõunauni on üks neist.Vahet ei ole, kus me oleme või miks, Ida peab saama oma une ära magatud.
Selleks, et tulevikus psühholoogi juures käimist vältida, olen mina oma tegemised ära jaotanud erinevatele päevadele. Kõlab uskumatult, sest ma ei ole kunagi varem mitte midagi planeerinud, praegu ma teisiti ei saaks. Ida käib lastehoius kaks-kolm päeva nädalas - nendel päevadel tegelen ma arvutitööga, mida Ida kõrvalt teha ei saa ja mis vajab natuke keskendumist. Hotelliveebi blogi ja Pere ja Kodu lastemoeblogi kirjutamine näiteks. Ma tean, mis päevaks mul on vaja postitus valmis teha, aga eelmisel nädalal olen ma juba teema valmis mõelnud, et ma ei peaks sellele hakkama aega raiskama. Kui nende artiklite jaoks on vaja taustainfot, siis telefonis guugeldada saab ka Idaga koos, sest õnneks suudab ta natuke ka omaette mängida/olla/süüa/"telekat vaadata".
Ida lastehoiupäevadele olen ma üldjuhul sättinud ka kõik kohtumised või pikemad meilidele vastamised. Seda viimast küll pigem teoorias, sest inimesed kipuvad nutiseadmete-ajastul olema kärsitud ja kui sa kohe ei vasta, siis nad pahandavad. Nii et tihti leian ma selleks aega siis kui Idat magama panen või kui Marek kodus on ja Idat vaatab või noh need hetked kui Ida omaette mängib. Sama on Facebookis töllerdamisega. eks ma piilun sinna kogu aeg, aga kui ikka ei saa hetkel suhelda, siis lihtsalt ei suhtle. Ma ei saa varjata, et olen nutitelefoni sõltlane:) Lisaks Facebookile on ju veel ka Instagram.
Osadel kohtumistel käib Ida ka kaasas. On vaid kaks reeglit, et see toimiks - ta ei tohi olla väsinud ja kohtumine ei tohi kesta rohkem kui 30 minutit. Jah, on kordi kui Ida tõesti kas istub mul süles või sööb või mängib mängunurgas (99% kohtumistest pean ma sel põhjusel ka Diibis, et Idaga on võimatu kusagil käia, ta ei suuda rahulikult olla), aga põhimõtteliselt lõpetan ma kohtumised ära kui on näha, et Ida muutub pahuraks. Sellele järgneks vaid kisa ja närvide kulu. Samas on see kõik nagu Murphy seadus. Kui me loodame ja planeerime, et Ida vaikselt paigal püsiks, siis ei tee ta seda kindlasti mitte.
Restorani argipäevaga tegeleb 99,9% Marek, minu kanda on vaid "üritused-meigid-soengud". Üritusi, mis vajavad minu kohalolekut toimub meil nüüd kord kuus. Kord kuus on lastele suunatud Moepühapäev ja kord kolme kuu tagant üritan ma korraldada naiste/meeste Moereedet. Ütlen ausalt, et rohkem ma lihtsalt ei jaksa. Kui me me Moepühapäevadega alustasime, siis korraldasime me neid järjest iga pühapäev. See muutus lõpuks mu jaoks liiga koormavaks. Lastega üritused on küll paganama vahvad ja ma ei jätaks neid mitte kunagi ära, aga kui ma pühapäeviti koju jõudsin olin ma surmani väsinud kilgetest ja jutuvadast, ma ei jaksanud Idaga tegeleda. Seepärast on nüüd selliseid üritusi vaid kord kuus.
Spaad ja reisid on suuremas jaos toimunud koos Idaga. Hetkel püüame me Hotelliveebiga välja selgitada Lõuna-Eesti kõige lapsesõbralikumat hotelli. Seepärast on loomulikult ka Ida kaasas. Reisidest oleme me hetkel käinud vaid Rootsis ja Norras ning on kuidagi täiesti iseenesestmõistetav, et Ida on kaasas. Samas ma ei unista hetkel millestki muust rohkem kui ühest puhkusereisist vaid kahekesi Marekiga.
nEST asjadega tegelen ma samuti üldjuhul nendel päevadel kui Ida hoius aktiivsemalt, aga kahjuks/õnneks tuleb seda hetkel teha ka rohkem. Siin aitab Idat hoida Marek. Tegelikult ongi nii, et kui mul marekisugust meest kõrval ei oleks, siis ma kõigi nende sahmerdamistega hakkama ei saaks. Hea mees ja hea isa on palju väärt. Kuna Ida ikka ei maga, siis oleme me ka ära jaotanud, et öösiti tegeleb Idaga Marek ja hommikul enne kukke ja koitu mina. Kuid ma pean ütlema, et Ida on palju paremini magama hakanud. On öid, kus ta ärkab vaid korra, on olnud öid, kus ta ei ärka ülde ja on hommikuid, kus ta magab kaheksani. Loomulikult on ka iga tunni tagant ärkamisi ja kell 4:45 ärkamisi.
Kuhu mahub Ida ja mida me temaga teeme? Lastehoiuvabad päevad on erinevad. Kui me oleme kodus, siis me teeme igasugu asju. Mulle meeldib, et Ida on juba nii suur, et temaga annab koos mängida. Ma ise ei ole kõige leidlikum lapsevanem, kuid siin teen ma sügava kummarduse Mutukamoosi-Evelile ja Lustila lastehoiule. Eveli algatatud Facebooki lehelt leiab nii palju huvitavaid mõtteid, mida lapsega koos teha. Tänu Lustila lastehoiule, kus Ida käib, teeme me näiteks koos Idaga tihti süüa. Ma ei oleks oma peakesega selle peale tulnud, et nii väikest last kaasata söögitegemisse, aga kuna nad lastehoius tegid küpsisetorti, siis ma hakkasin ka katsetama "toiduga mängimist".
Mul ei ole varasemaid kogemusi lastega ja seepärast mida aeg edasi seda rohkem ma imestan, mida 1,5-aastane laps teha oskab. Alles teisipäeval ma rääkisin Mariannile, et ma aegajalt arvan, et ta on pärisinimene/selline evil kääbus, kes on beebiks maskeerunud, sest ta saab nii paljudest asjadest aru. Praegu meeldib talle näiteks järgi öelda kõiki sõnu. Nina, suu, tädi, onu, kass... Vähe sellest, ta teab, kus on nina ja suu ning ta saab aru kui ma palun, et hakkame riidesse panema või muud sellist.
Ma saan loomulikult aru, et ta ei ole mingi geenius, et kõik lapsed teevad seda, aga see on nii hämmastav ja huvitav jälgida, kuidas see väike inimene areneb.
Nüüd kui ilmad on ilusamaks läinud, siis ma olen ka usinam välja jalutaja, kodustel päevadel veedame me julgelt tunni metsas jalutades või õues kiikudes või porilompidesse pikali visates. Mina muidugi ei viska, aga kui ma pärast selle väikese mudakoonu pean sülle võtma, siis jääb mu riietest samasugune mulje.
Blogimiseks leian ma aega sel ajal kui Ida päevaund magab. Reeglina magab Ida 12:30st 15ni, mõnikord siia sinna. See on see aeg kui ma tegelen blogi ja muude asjadega. Blogimise aeg on ka alates sellest ajast kui Ida ööunne läheb - ca kaheksast. Üldjuhul on õhtune aeg ikkagi vaid niisama "trussikutes diivanil vedelemise aeg".
Jah, kui ma tunnistan päris ausalt, siis ei ole lihtne väikese lapse kõrvalt kõiki neid asju teha ja korraldada ja organiseerida, lihtsam oleks lihtsalt kodune ema olla, kuid mina ei oskaks, ma läheks hulluks kui ma peaks vaid 24/7 lapsega tegelema. Ma ei suudaks. Ma tean ennast. See ei tähenda loomulikult, et mul ei oleks hea meel, et mul Ida on. Ma tegelen temaga hea meelega, aga mitte KOGU aeg. Ma usun, et see ei tee minust halba vanemat. Ka ei pea ma end eriti tubliks või teistsuguseks kui teised emad. Ma näen, mida paljud emad jõuavad kolme lapse kõrvalt ja see tundub mulle müstika.
Alles hiljuti andsin ma koolitöö jaoks intervjuu ühele VKA üliõpilasele. Ta küsis, kuidas me pingelistel päevadel lapsega hakkama saame. Ma vastasin talle, et kuigi laps tekitab ka pingeid, on ta ka parim pingemaandaja. Teda ei huvita, kas meil oli raske päev või kas me oleme pahased, kui talle tundub, et "mömmi" tahab "uua" või "njämm-njämm", siis need on ainukesed asjad, mis teda sel hetkel huvitavad. Tänu temale oleme me sunnitud palju pingeid ja probleeme kasvõi korraks unustama. Kui meil ei oleks last, siis me oleks ilmselt mõlemad ületöötanud ja üksteisest tülpinud...
Mulle tundub, et ma olen suutnud oma päevad päris hästi ära planeerida, nii et keegi/miski väga ei kannata. Või siiski? Kodu on see, mille jaoks meil kummalgi Marekiga enam nii palju aega ei ole. Meil on alati olnud väga korras kodu. Nüüd on meil tolmjänesed ja pesemata põrandad. Loomulikult ei tähenda see seda, et me elaksime sealaudas, kuid kodused toimetused on hetkel tagaplaanil. Ma ei ole uhke, et ma ei ole jõudnud sada aastat pesu triikida või kui ma näen, et elutoa laual on tolmukord, kuid mulle tundub, et prioriteedid on hetkel mujal. Ja et see ei olegi vale. Võib olla ei olegi elus kõige tähtsam piinlikuseni puhas kodu, ma ei tea...
Ja kui tegelikult need sahmerdamised kellegi arvelt toimuvad, siis oleme me meie ise. Meil on üksteise jaoks liiga vähe aega, meil ei ole aega enda jaoks. Aga ma olen kindel, et see sahmerdamine on hetkel õige ja küll tuleb ka aeg kui me kahekesi/kolmekesi saame palmi all end pruuniks praadida ja lihtsalt olla. Tõmmata stepsel seinast välja. Ma ei kahetse praegusel eluetapil mitte midagi. Ma olen teinud küll mõned väga rumalad vead, millel on ka tagajärjed olnud, kuid selle nimi on äririsk. Oma vigadest õpitakse. Isegi mina olen õppinud.
Mõnda aega tagasi sain ma ühe toreda kirja. Üks mu blogilugeja oliostnud maja, mille pööningult tuli muude asjade seas välja ka tore retrokohvrike, mis oli pilgeni täis 1970-1980 aastate lasteriideid. Tal tuli mõte, et võib-olla annaks nende riietega üks Moepühapäev korraldada.
Mul oli sellise pakkumise üle ääretult hea meel, sest riided selles kohvrikeses olid tõepoolest imearmsad, tõelised nunnudused. Koostöös Sand In Your Shorts lastemoeblogiga me sellise ürituse kuupäeva paika panimegi. Siinkohal teen ma suure kummarduse Karisele, kes kõik need asjad kenasti ära triikis ja sinna sobivad aksessuaarid juurde leidis, aastase lapse kõrvalt. Mina oma 1,5aastase kõrvalt ei jõudnud sellega tegeleda.
Ainuke asi, millest mul on kahju, on see, et me unustasime ära munapühad. Kui me veebruaris seda kuupäeva paika panime, siis ei tulnud meile pühad meelde, aga just munapühad ja pikk nädalavahetus ju seekord just olid. Ja see tähendas ainult ühte - publikut oli seekord vähe. Sellest oli mul paganama kahju, aga mul on siiski hea meel, et retrokohvri aarded peale aastakümnete pikkust kopitamist pööningul siiski päevavalgust nägid. Tore oli ikka. Nagu alati Moepühapäevadel.
Minu meelest on see rusikareegel, et kui meigikotis midagi otsa saab, siis tegelikult saavad otsa kohe mitu toodet korraga. Nii ma ühel päeval õudusega end sellises olukorras leidsingi. Ma ei saa öelda, et ma oleksin väga madala enesehinnanguga inimene või end jube koledaks peaksin, aga päris ilma meigita ma väga ringi liikuda ei armasta (kui just ei ole suvi ja nägu lihtsalt ei ole juba niisama mõnusalt päevitunud).
Õnneks tekib igale probleemile üldjuhul ka lahendus ja nii tekkis mul järgmisel päeval võimalus My Look veebipoest soetada terve uus iluarsenal.
Kuna ma ei ole kõige osavam meikija, siis olen ma viimased 15-16 aastat kasutanud suhteliselt ühtesid ja samu tooteid, tooteid, mis ma tean, et toimivad. Viimasel ajal olen ma julgenud veidike rohkem ka uute ja tundmatute nimedega katsetada ja nii julgesin ma ka seekord valida mulle siiani täiesti tundmatu brändi. Dr Irena Eris. Ma pean täiesti ausalt tunnistama, et kui ma kuulen, et mõni toode on Poola päritolu, siis tekib mul esimese hooga eelarvamus. Ma tean, et see on vale ja nii ei tohiks, aga ma ei saa sinna mitte midagi parata. Seega fakt, et Dr.Irena Eris on Poola suurim kosmeetikatootja, ei avaldanud mulle väga muljet.
Esimene meeldib üllatus oli aga pakend. Minu puhul ei ole see sugugi vähetähtis. Päris paljud hetke emotsioonide ajel tehtud ostud teen ma just pakendi järgi. Dr. Irena Eris jääks mulle poeletil silma küll.
Ühel hommikul kui Ida mind jälle enne kukke ja koitu üles oli ajanud otsustasin ma oma uut iluarsenali katsetada. Ma olin tulemusega rahul. Rõhutan veelkord, et ma ei ole just eriti osav meikija. Kui aga Marek mind lõpuks nägi hüüatas ta: "Ohhoo! Sina ja NII VARA hommikul NII ilus!" Seda peaks/võiks ilmselt võtta kui komplimenti, et 1) ma olin edukalt saanud hakkama meikimisega ja 2) tooted olid oma töö hästi ära teinud, aga mina hakkasin mõtlema, et KUI kole ma siis tegelikult olen. Alasti, ilma meigita. Ma tundsin kaasa oma vaesele mehele, kes juba kaheksa aastat hommikuti on minu koledusest surnuks ehmunud ja tänasin My Look'i, et nad vähemalt ühe hommiku mu mehe jaoks ilusaks tegid.
Pühapäeval toimus meil Diibis järjekordne Moepühapäev. Ma olin tänu Mareki kommentaarile otsustanud, et hakkan nüüdsest ilusaks. Igal päeval. Moepühapäev oli õige päev sellega alustamiseks. Ja ma otsustasin avaldada kogu tõe endast. Sellest, milline ma tegelikult näen välja hommikuti. ENNE kui ma olen jõudnud end natuke kohendada. ALASTI TÕDE, palun, siin ta on. Ma ei saa Perekooli Kägudele pahaks panna, et nad mind koledaks nimetasid;) Pean ausalt tunnistama, et ma ise hommikuti peeglist nii koledat pilti ei näe, ju see "ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang" aitab kaasa. Jumal tänatud selle eest!
Et enne ja pärast piltide erinevus eriti hästi esile tuleks kutsusin ma ikkagi professionaali appi. Kui teil on vaja head meikarit, siis Kadri Soosalu on see inimene, kelle poole tasub pöörduda. Ta aitas meid "13 ja Moereede" üritusel meigiga ja ma julgen öelda, et ta teeb imelist tööd. Oma sõnade kinnituseks näitan ma teile kohe lõpptulemusest pilte. Palun! Nagu öö ja päev võrreldes esimese pildiga. Sellisena näen ma end ise ka hommikuti peeglisse vaadates.
Toodetest palusin ma Kadril loomulikult kasutada Dr. Irena Erise tooteid.
Ma pean ütlema, et ma olen enda üle uhke, et netist tellides suhteliselt õiged toonid valisin. Ma ei ole kunagi varem netist kosmeetikat tellinud. Ainuke, millega ma natuke eksisin, oli kivipuuder. Selle toon (Natural Touch) sai liiga tume, nii et kontrast kaela ja näo vahel oleks seda kasutades jäänud liiga suur, küll aga saime me seda kasutada põsepunana ning suure tõenäosusega saan ma seda kasutada juba üsna pea kui nägu natuke päikest näeb.
Kõige suuremaks üllatuseks oli Light Radiance Base, mida saab kanda nii jumestuse alla (jumestuse püsimiseks) kui ka peale (jumestuse värskendamiseks). Mind ehamatas natuke selle liigne sära, kuid nagu piltidelt näha võib, siis ei sillerda ma nagu pühademuna. See (alus)kreem muutis naha säravaks ja mulle tundus, et nahk jättis tervema ja värskema mulje.
Jumestuskreem oli väga vedel (see muidugi oli ka kodulehel kirjas, et tegu on vedela ja kerge koostisega, aga ma ju ei lugenud täpselt), nii vedel, et esimese hooga kui ma ise kreemi kasutasin, suutsin ma vannitoa kapi ära määrida, aga tänu Kadrile sain ma ühe nipi, et seda segada aluskreemiga, nii et koostis oli paksem ja seda oli lihtsam peale kanda. Tulemuseks oli väga hea katvus. Ma alati kardan natuke jumestuskreeme, sest ma ei taha, et mul oleks näos mask, nii et kui natukenegi end liigutad, kukub see eest ära. Selle jumestuskreemiga seda tunnet ei tekkinud. Olgugi, et me kandsime mu näole päris korraliku koguse erinevaid tooteid, ei olnud tulemus pärast raske või rõhuv. Meik oli loomulik ja värske.
Miks ma tellisin ka Star Shimmer valgust peegeldava puudri, sellest ma enam pärast aru ei saanud. Ma ei kasuta tegelikult selliseid tooteid ja seepärast jäi see ka mu jaoks arusaamatuks. Me kasutasime seda laugudel, aga eraldi tootena sära andvat puudrit mul iseenesest vaja ei lähe.
Ripsmetušš oli samuti meeldiv üllatus. Ripsmed jäid tihedad ja süsimustad. Ainus miinus, mis minu puhul on, on minu tundlikud silmad. Ma ei tea, millest see on tingitud, aga minu silmad ei talu enam paljusid ripsmetušše (ma olen nüüd katsetanud paljusid erinevaid alates YSList kuni Irena Eriseni, kuid pean kahjuks tunnistama, et ainus, mis mu silmi valutama ei pane on siiani Kanebo 38C). See aga on puhtalt minu enda traagika. Muidu ei ole mul sellele ripsmetušile ühtegi etteheidet.
Minu suueks lemmikuks sai matt huulepulk. See kattis väga hästi ja püsis. See püsis vähemalt kolm tundi! Huuleläige on samuti väga hea.
Kokkuvõttes pean ma tunnistama, et minu eelarvamus Poola toote suhtes oli alusetu. Ja ma päriselt julgen neid tooteid soovitada, lihtsalt enne kui tellite lugege läbi tootetutvustused (nt et jumestuskreem ON vedela koostisega).
My Look veebipoes on hetkel kõik tooted ka - 20%. Tasub vaatama minna!
Ja KUI palju on aastaga muutunud... Uskumatu! Kui ma töölt koju jäin, siis mulle öeldi, et kui tahad veel ekspordiga tulevikus tegeleda, siis hoia end ikka sihtturu uudistega kursis, eks ma vaikselt olen ikka hoidnud ka, aga täna kui hakkasin uuesti tolliformaalsustesse süvenema, tuli mulle täitsa üllatusena, et NUF (=Norras registreeritud välismaiste ettevõtete filiaal)- ettevõtete elu on tunduvalt keerulisemaks tehtud. Pole siis ime, et kõik soovitavad Norras aktsiaseltsi teha. Aktsiaseltsile kehtivad reeglid on ühesugused ja lihtsad, NUF-ettevõtete eksport ja kauba tolliväärtuse arvutamisel võetakse arvesse palju erinevaid asjaolusid - kas kaup tarnitakse välismaa kesklaost otse kliendile, kas klient on selle ette tellinud või see ladustatakse Norras enne kliendile müüki. Ma kohe lugesin huviga.
Ainuke erinevus esialgu välismaise ettevõtte jaoks ca 4200 eurot ettevõtte registreerimisel (283 eurot NUF-ettevõte ja 4500 eur AS)
Olgugi et olen ekspordiga pikalt tegelenud, siis hetkel tundus korraks kõik nagu täiesti uus maailm. Võib-olla ka selle pärast, et ehitusvaldkond ja loometöö on kaks erinevat asja. Näiteks sain ma alles täna teada, et tekstiilile kehtib ekspordi puhul tollimaks. Vat siis vabakaubanduskokkuleppeid.
Igatahes olen ma Veronikale tänulik, et ta mind sellele seminarile esinema kutsus. On mulle endale kasulik ja teistele ikka loodetavasti ka. PS: Me ei keskendu vaid Norra turule ja nESTile, vaid ka Taani turule.
Me keskendume küll loometööle ja kreatiivsetele valdkondadele, kuid kuna minu taust ja kogemused on pigem ehitusvaldkonnast, siis kutsume osalema kõiki, kel vähegi huvi Norra ja Taani turgude vastu.
Ida ei ole üldiselt paha laps. Tüütu ja väsitav ja aegajalt ülienergiline ning ei püsiks paigal ka tikutopsis, aga kuulge, miline 1,5aastane laps seda kõike aegajalt ei oleks. Ikka juhtub, et ma mõtlen, et issand jumal, miks ta ometi ei võiks natuke omaette mängida või et miks ta peab jälle mingit jama korraldama (banaani diivanile määrima või munadepühadeks tehtud kaunistusi lõhkuma või... loetelu võiks jätkuda), aga siis saan ma aru, et ta on 1,5aastane. Adekvaatne võib ta ju olla, aga tegelikult on ta siiski alles beebi.
Niisiis kõige sellega ma olen juba leppinud ja loodan, et mida aeg edasi, seda adekvaatsemaks ta muutub.
Asi, mis mulle muret teeb, on aga see, et Ida on kurjaks muutunud. Kodus on ta nagu väike paha päkapikk, kes pillub asju kui talle midagi ei meeldi, mind tahab ta juustest kiskuda ja näkku lüüa. Kusjuures pea mitte kunagi ei juhtu seda siis kui me oleme vaid kahekesi.
Nüüd palju hullem on aga lugu kui Ida on teiste lastega. Tal pole mingit probleemi kõigile tuul alla teha, mänguasjad käest ära kiskuda ja siis pahaselt karjuda kui keegi vastu hakkab. Me küll õpetame teda ja oleme ka lasteaias õpetajatele öelnud, et teda tuleb kohe julgelt keelata kui ta midagi sellist teeb, aga ma lihtsalt ei mõista, kust selline käitumine tuleb. Kas see on tavaline? Kas see läheb üle? Kuidas seda kiiremini lõpetada? Ma ei taha, et ta nagu Britt käitub. Ma tahan, et ta oleks hipster Ida.
Kunagi keegi kirjutas mulle ühe kommentaari stiilis, et kallis Eveliis, neid lastemoepühapäevade postitusi on nii igav lugeda, et nendes polevat vingumist ja see polevat üldse mina. Mul on muidugi kahju, et ma ei oska oska sõnadega edasi anda kui toredad need üritused on ja millise positiivse laengu need annavad ning võib-olla olen ma lõhestunud isiksus, kuid need Moepühapäevad lastega on osake minust. See osake, mis paneb mind aru saama, mis elus oluline on. Lapsed, perekond, ühiselt veedetud aeg, pühapäevahommikused pannkoogid...
Kalamaja Printsessil, kes meil sel Moepühapäeval külas käis, on õnnestunud kõik see panna oma kollektsiooni. "Kalamaja Printsess on tavaline tüdruk. Ainult, et ta on täielik printsess. Ja see et ta Kalamajas elab, ei tähenda, et ta mingi boheem oleks. Vastupidi, ta on kõige asjalikum ja iseteadlikum tüdruk siinkandis!"
Ma olen ammu otsinud motivatsiooni kaalulangetamiseks. Täna ma selle leidsin. Ma tahan ka nendesse riietesse mahtuda. Need on ilma igasugu liialduseta imelised. Kahjuks on mul muidugi tunne, et vaid kaalulangetamisest ei aita ja ma peaksin pöörduma näiteks Viplala poole. Äkki temal õnnestuks mind väikeseks tinistada. Esimest korda elus tahan ma ka printsess olla. Kalamaja või Ussipesa printsess. Vahet ei ole. Ma tahan neid riideid kanda!
Ja lisaks kõigele muule olen ma kade ka. Ma ei tea ühtegi inimest, kellele Karin Rask ei meeldiks. Aga selles pole muidugi ka midagi imekspandavat. Ta on nii armas ja ilus ja tore nagu ta tundub läbi ajakirjade ja teleekraani. Mul on tunne, et ta ise ongi Kalamaja Printsess. Temaga tutvumine pani mind uskuma, et inimesed siiski ON ilusad ja head. Kalamaja Printsess igatahes on!
Suur tänu ka Bebee.ee-le, kes meie Moepühapäeva täna veelgi lõbusamaks muutis. Mul on suur rõõm ja au selliseid inimesi tunda.
PS:Ida ei saanud küll modellina/printsessina moedemmil osaleda, kuid tema garderoobis on uus printsessilik riideese. Ma homme näitan.
.JPG)
