Siis kui ma lubasin autoremonditöökoja trepile magama jääda

Kui me lootsime, et meie seiklus saab ometi lõpu ja täna istume me kenasti laeva, et lõpuks ometi koju sõita, siis olime me naiivsed, väga naiivsed. Ja me unustasime ära ühe pisiasja. Me oleme Rootsis. Siin ei käi asjad nagu Eestis. 

Me jõudsime uuesti auto juurde, saime selle kuidagi moodi lähevalasuvasse töökotta veetud ja astusime lootusrikkalt töökotta sisse. Emme naaber oli nendega telefonis rääkinud ja nii nagu mina aru sain, olid nad töökojas valmis meid kohe aitama. See oli esimene viga! Siin ei tähenda "kohe" "kohe", vaid "siis kui võimalik". Nii meile siis öeldigi, et meid aidatakse kohe kui võimalik, aga täna küll ei saa, sest nad on avatud vaid neljani (kell oli pool kolm!) ja homme on neil kõik ajad täis. Mingu me siis otsigu hotell. 

Emme naaber, rootslane, kes meil abiks kaasas oli, tänas töömehi abivalmiduse eest ja ütles, et eks me siis jääme ootama, sest ega niimoodi kohe jah midagi teha ei saa, me ju isegi ei tea, mis autol viga. Ja siis ma tundsin esimest korda, kuidas mul vererõhk tõusis. Me olime 9876 korda seletanud, mis viga ja et hetkel on vaja starter ära vahetada. "Meil pole ju niikuinii seda kohe kusagilt võtta," vastati mulle. Tule püha jumal appi, kisendasin ma, siis veel sisemiselt, vaikselt omaette. Meil oli starter kaasas, seda olime me ka 9876 korda seletanud. 

"Nojah,täna igal juhul abi ei saa," vastati mulle. 

Emme naaber oli pahane, et miks ma juba hotelli ei otsi ja mul oli tunne, et ta tahtis koju tagasi ning tema meelest oleks me võinud sinna töökoja taha jäädagi ja siis omal käel, lapsevankri ja lapse ja kohvriga, mööda linna ringi kolistada, lootuses leida koht ööbimiseks. 

Ma seletasin töömeestele uuesti, et meil oleks abi vaja paari mutri lahti keeramises, et me siis proovime ise seda vahetada. "Ei, ei saa, kell saab KOHE neli!" Töökoja juhataja ütles mulle, et kui ma täna abi tahan, siis telligu ma puksiir, vedagu auto 30km kaugusele Karlstadi ja proovigu seal õnne.  Ma vihastasin end surnuks. "Me oleme pisikese lapse ja katkise autoga keset võõrast linna võõras riigis ja meil EI OLE kaasas kottidega kuldmünte, et siin juunikuuni oodata hotellis, kuni teil aega tekib," kisendasin ma, "selle aja, mis te seletate, KUIDAS ei saa, kas teil on raske tulla vaadata võib olla võtab parandamine vaid minuti!" Juhataja raputas pead, kaheksa töömeest, kes pidid tööga hõivatud olema, kuulasid pealt. "Laenake meile siis tööriistu, me proovime ise!" karjusin ma. Ei, seda ka ei tohi. Ma ei suutnud uskuda, kuhu ma sattunud olen. Kui ma oskaks rootsi või norra keeles ropendada, siis ma oleks seda teinud. "Kurat võtaks, me siis ostame need tööriistad!"ütlesin ma.

 Aga mida osta? Me läksime kōik koos välja auto juurde, et tuvastada, mida vaja. Seal vihastas mu peale Marek, sest ma ei osanud seletada, et meil on vaja lehtsabapadrunmutterõhkvõtit või midagi sarnast. "Seleta siis neile, et vaid kaks mutrit on vaja lahti keerata," pahandas Marek minuga. Kõik olid peadpidi kapoti all, mina püüdsin aru saada, mida kellele seletada. Marek, kellest oli korraga saanud Mr.Poppins, hoidis süles Idat, kes teiste süles nutma oli hakanud. Rollid olid vahetunud. 

"Kurat võtaks!" karjusin ma üle platsi, "mis teil kõigil viga on?" Kõik ehmusid. Me läksime poodi, et osta mutrivõtmed (kas ma juba mainisin, et me asusime autotöökoja taga?). 

Emme naaber soostus meile vahepeal siiski hotelli leidma, viis meie kohvri ka sinna ära. Tema oli oma heateo ära teinud ja võis koju sõita. 

Kogu loo tegi tegelikult traagiliseks see, et sel ajal kui Marek nägi vaeva, et mutrivõtmega starter lahti keerata, seisis toosama lehtsabapadrunmutterõhkvõti kasutult töökoja seinal, meist 10 m kaugusel, töömehed jalutasid ilma tööta ringi, sest kell oli juba kolm ja kohe oli tööpäev läbi, enam polnud mõtet midagi teha. Eestis oleks meile keegi juba ammu appi tulnud!

Varuosadepood oli lahti kella kuueni. Ma olin oma karjumisega ja lubadusega siia trepile magama jääda töökoja juhataja saanud nii kaugele, et ta lubas meil autovõtmed poodi jätta ja homse päeva jooksul auto ette võtta. "Kunagi 7 ja 16 vahel," ütles ta. "Aga ma teen oma elu sellega paganama keeruliseks."

Jah, tõesti, mõtlesin ma. Mulle tundus, et isegi mina saaks juba remondiga paremini hakkama kui need rootslased. 

Me jätsime lõpuks võtmed poodi ja jalutasime hotelli, mis pidi olema kahe km kaugusel, aga oli vähemalt nelja kaugusel. Jälle üks rootsi eripära - kõik on neil jutu järgi lähemal kui tegelikult. Linn, kuhu me sattunud olime, meenutab mõnd õudusfilmist tuttavat linna, kuhu "vale pöörde" pärast satutakse. Hotell väärib omaette postitust. See on suur, poolenisti mahajäetud ja lagunenud, kus vägesid juhatab keeleoskamatu hiinlane ja mööda hotelli jalutab maanitäis kodutu välimusega habemik. Õudusfilmides saetakse sellistes hotellides külastajatel jalgu ja käsi küljest. 

Õnneks hotellituba ise on suhteliselt talutav. Kuigi radiaatoril kuivavad kellegi sokid ja trussikud.

Täna algab lõputu küünlapäev ilmselt otsast peale. Laeva peale ei jõua me kindlasti ja ma ei julge isegi mõelda, mis meid täna ees ootab.

Kas karud saavad autosse sisse? Aga jääkarud? III osa

Emme söbranna jöudis meile Rootsi pärapörgusse järele just hetk enne seda kui meid oleks motellist välja visatud. Mul oli selle üle nii hea meel, sest ega mul ei oleks küll olnud tahtmist kusagil bensiinijaamas kohvri otsas istuda koos lapsega ja oodata. Emme hakkas jälle nutma. Ma ei saanud aru, mis seal enam nutta. Meie olime ju päästetud! Muuhulgas ka karude käest. Ma ikka ei saanud seda karu-küsimust peast. Kas keegi oskab mind aidata? Et ma teaksin, et kui me järgmine kord keset metsa seisma jääme, kas me vöime muretseda vaid selle pärast, kuidas mitte surnuks külmuda vöi peame me ikka karude pärast ka valvel olema.

 

Meie olime päästetud, emme sinine Land Rover tuli aga tublidel Eesti rekkajuhtidel lükata ühe ettevötte aeda. Hea et see ka juhtus seal nii käepärast olema, sest nagu selgus tegutses selles piirkonnas palju toredaid inimesi, kes varastamisega aega surnuks löövad. Jube nadi oleks olnud kui me löpuks oleksime autole järele tulnud ja leidnud eest vaid haigutava tühjuse.

 

Neli tundi hiljem olime me surmväsinuna löpuks ometi tagasi Stockholmis. Kokkuvöttes köigest 16 hiljem ja veidike rohkem ära külmununa ning väsinuna kui planeeritud.

"Sind ei julge enam kuhugi reisile lastagi," ütles emme söbranna. Nad leppisid omavahel kokku, et maksimum reisiraadius, kuhu emme tohib minna, on 300km Stockholmist. "Aga ei grammigi kaugemale,sest kes see viitsib sulle kaugemale järele söita!" Emme hakkas jälle nutma. Jumala eest, kui palju üks inimene jöuab nutta. Ma tuletasin talle meelde, et me peame olema tänulikud, et karud meid ära ei söönud. ûhtlasi tuli mulle ka üks äriidee - "Ekstreemturism ûllega". Pakkuda on erinevad paketid - tühja "tangiga", kas diisli vöi bensiiniautoga, kas kiirteed pidi vöi tundmatuid külavaheteid, kas otse vöi ringiga, tagavararaha ja tagavarasöbrannaga vöi ilma...

 

Meil oli küll hea meel koju jöuda, aga seiklus ei ole ju sellegi poolest läbi. Täna hommikul algas uus vaatus - kuidas saada töökorda auto, mis asub meist 300km kaugusel, ilma et me peaksime selle eest tasumiseks maja maha müüma.

Emme rootslastest naabrid tulid meile appi helistama ja uurima erinevaid vöimalusi, aga neil tuli väga hoolega silm peal hoida, et nad vale koha peal "ja" ei ütleks. Noh näiteks küsimuse peale, et kas tellime puksiirabi, mis auto Stockholmi veaks. Abivalmid naabrid olid "jah, muidugi" ütlemas, sest nad ei saanud aru, mis möttes ei ole raha selle eest maksmiseks.

"No ei ole," laiutasime meie käsi. Nemad pööritasid silmi.

 

Pärastlöunaks  jöudsime me nii kaugele, et köige soodsam oli Mr. Poppins auto varuosadega siia transportida. Mulle see sobis. Esimest korda elus pakkisin ma kaasa minimaalselt asju, sest me pidime juba täna kodus tagasi olema, mul on juba vaja puhtaid riideid.

Ja Idal talvejopet, sest ootamatult jöudis siia talv ja me oleme nagu kaks Londoni suvitajat keset talvist Rootsit. Mina oma kingakestega muidugi annan juba korraliku moeblogija möödu välja;) 

 

 

 

 

Hetkel on köik meie lootused Mr.Poppinsi peal. Ma loodan, et see seiklus saab homme löpuks ometi läbi. Ma päriselt enam ei viitsi seigelda.

Kas karud saavad autosse sisse? Aga jääkarud? II osa

Mu tagumik oli tegelikult juba täitsa külmanud, aga ega ma seda ei julgenud köva häälega öelda, sest ma ei tahtnud emmet veel rohkem nutma ajada (mingil pöhjusel ta muudkui soigus seal rooli taga, et see on tema süü ja mida köike veel). Ja no ma mötlesin, et juhul kui me nüüd peamegi seal autos öö veetma, siis suue töenäosusega läheb ju aina külmemaks, et kui ma juba praegu lödisema hakkan, siis mida ma nelja-viie tunni pärast tegema hakkan.

Me olime küll rahulikud, aga ma pean tunnistama, et ega see olukord just koige lillelisem ei tundunud. Ainuke lootus, kuidas sealt minema saada, oli järgi kutsuda emme söbranna. Stockholmist. See, et ta kohale jöuaks, olekski vähemalt 4-5 tundi aega vötnud, nii pikk aeg külmas autos ei tundunud just köige toredam tegevus. Eks me mölemad muretsesime ka Ida pärast, kuidas me teame, et temal külm ei ole. Ma olin ta küll paksult teki sisse mähkinud ja hoidsin teda hästi enda ligi, aga ikka oli ju natuke hirm.

Samal ei saanud ma ikka ka karusid peast ära. Kas me ikka saame kindlad olla, et karud EI saa autosse sisse? Aga kui neid on mitu? Terve kari? Kui nad korraga ründavad? Ja kui nad on väga näljased? Me oleks neile ikka üks paras köhutäis olnud.

 

Emme Stockholmi söbranna oleks ilmselt kohe  autosse istunud ja meie poole söitma hakanud, kuid temagi sai aru, et pisikese lapsega autos oodata on tibake keeruline. Peale pikka helistamist siia ja sinna leidis ta löpuks puksiirabi, kes oli nöus meid sealt metsa vahelt minema toimetama. Kaks ja pool tundi peale seda kui me olime seisma jäänud, hakkasimegi me löpuks puksiirautos edasi liikuma.

 

 

 

Me küll lootsime, et puksiirauto juht saab auto käima, kuid me unustasime ära, et ega see polnud miski eesti mees, kes igasugu asju teha oskab (etteruttavalt voin ma öelda, et järgmisel hommikul kahetsesime me VÂGA, et me olime tal palunud autot käima saada). Nii me siis söitsimegi 10 km kaugusel asuvasse teeäärsesse motelli, sest midagi muud meil enam teha ei olnud. Kogu see nali läks meile maksma 200 eurot + ööbimine 85 eurot. Me hakkasime hirmuga arvutama, et kui 10 km puksiirabi maksis 200 eurot, siis palju maksaks auto vedamine Stockholmi. Ilmselt nii palju, et keegi meist oleks pidanud enda maja maha müüma. Enda müümisest poleks ilmselgelt piisanud.

 

Selles imelikus motellis, kuhu me ööbima sattusime, vaadati mind küll nagu ma olekski prostituut. Seda ilmselt selle pärast, et kuigi sadas lund olin mina seelikuga. Ma vaatasin neid vastu sellise näoga, et kuulge inimesed, kui pervert ma pean olema kui ma 1,5-aastase lapse "tööle" kaasa vötaksin.
Igatahes läksime me igaksjuhuks kiiruga tuppa ära peitu.

 

 

Me olime küll lootnud, et hommikuks on juhtunud ime ja auto läheb iseenesest käima, aga see seisis tuima näoga parklas ega andnud lootustki nagu hakkaks midagi muutuma. Nädalavahetusel ei olnud meil loota ka, et möni autoremonditöökoda lahti oleks. Puksiirabi me tellida ei julgenud, sest ei saa öelda, et me just rahas suplemas olime. Ega me tegelikult ei teadnudki, mida peale hakata vöi mis meist edasi saab.

Eemal parklas nägime me rekkasid seismas. "Mine igaks juhuks uuri, et äkki nad oskaksid aidata?" ütles emme. Ma läksin. Eesti numbriga autosid ei paistnud ja nii läksin ma esimeste suvaliste autode juurde uurima. Poolakád kehitasid mu jutu peale ölgu, sest nad ei saanud sonagi aru, mida ma rääkisin. Siis tekkis ka mul esimest korda ahastus. Ka mina hakkasin nutma. Olukord ei olnud naljakas. 300 km Stockholmist eemal, katkise auto, kohvrite ja väikese lapsega. Motellist pidime me kell 12 välja minema, ega neid ei huvitanud, et me hädas olime. Oma mure.

Ja siis märkasin ma tagumises parkla nurgas Eesti numbrimärgiga rekkat. Ma tormasin sinna. "Kas te räägite eesti keeles?" küsisin ma pisarsilmil. Mehed noogutasid. Korraga ei osanud ma enam ise eesti keelt. "Meil auto sai...me söitsime tangi tühjaks," kogelesin ma, "me ei oska midagi teha..."

 

 

Enne kui ma arugi sain, oli erinevatest autodest välja tulnud kolm meest, kes kohe olid nöus mind aitama. Neil ei olnud mingi probleem meie auto enda autode juurde lükata,et seal akut laadida ja auto korda teha. "Pole probleemi, me saame auto korda!" ütlesid nad positiivselt. "Kui ta ei taha käima minna, siis me paneme ta käima!"

Ma ei suutnud meie vedamist ära imestada. Ma ei suutnud ära imestada, kui abivalmid need inimesed olid. Eestlane ju pigem parastaks sellise asja peale?

"Me ei ole eestlased," naersid rekkajuhid, "me oleme autojuhid. Me olemegi teistsugused."

 

 

 

Kusjuures, ma pean ausalt ütlema,et mind on alati häirinud kui rekkajuhtidesse halvustavalt suhtutakse. Ma olen autojuhtidega palju kokku puutunud ja ma pean ütlema, et nad on alati esimesed, kes on nöus aitama, üksköik, mis murega. Kui välismaal hätta jääd, siis¨ma soovitan köige pealt proovidagi leida möni Eesti autojuht. Kui välismaal sind keegi veel aitab, siis on need just nemad.

 

Me olime köik lootusrikkad. Me olime kindlad, et saame auto käima ja edasi liikuda enne kui meid motellist välja visatakse. Kui kaks tundi hiljem auto siiski koostööd teha ei tahtnud hakkas mul lootus kaduma.  Meestel ka.

Nii juhtuski, et üks neist saadeti mulle halbu uudiseid edastama. "Te olete eilse käivitamisega auto starteri läbi pöletanud, selle autoga pole praegu enam midagi teha. Kahjuks," ütles üks neist. "Me saaksime selle¨korda küll, aga meil ei ole nädalavahetusel kusagilt uut varuosa vötta."
Ma ohkasin. Ja vandusin end maapöhja, et me rootsi totul olime lasnud proovida autot käima saada. KUI me ei oleks seda teinud, oleks me nüüd juba edasi liikunud. Nüüd aga istusime me keset Rootsi pärapörgut läbipölenud starteriga.
Kell hakkas kaksteist saama. Kohe taheti meid toast välja visata. Aga mida kuradit me siis nüüd peale hakkame.
"Meie oleme veel homse öhtuni siin, seniks saate te meie juures soojas olla, aga praegu vist peaks hakkama vaatma, kas siit möni buss läheb Stockholmi, et te saaksite ise koju minna," ütlesid abivalmid autojuhid. See köik oli tore, et me oleks saanud nende juures olla, aga see polnud ju lahendus.

Meie auto said nad önneks lükata ühe ettevötte hoovi, aga mis edasi. Seiklus ei tahtnud kuidagi otsas saada.  Me kutsusime järgi emme Stockholmis elava söbranna.
Ma pean ausalt tunnistama, et mul hakkas sellest seiklusest juba natuke körini saama.
(jätkub)
 

 

 

Kas karud saavad autosse sisse? Aga jääkarud? I osa

Hommikul ärkas Ida 4:45. Et me ikka jumala eest ei saaks välja puhata. Aga noh, ma isegi ei viitsi seda talle enam ette heita, see ei muuda niikuinii midagi. Nii olime me kella kuueks hommikusöögi söönud, kohvid joonud ja teinud ära köik tegevused, mida uldse annab uhes hotellitoas nii vara hommikul teha. Netti selles hotellis ei olnud,  voi pigem tuli selle eest maksta 60 nok ja ma olin lihtsalt koi.

 

Meil ei jäänud muud ule kui hakata end esimesele kohtumisele kolistama. Ma olen seda varem ka öelnud, et mul önnestub tihti "komistada" öigete inimeste otsa. Nii ka seekord. Ma ei hakka detailidesse laskuma, sest see ei olegi tegelikult nii oluline, aga kohtumise lopuks oli mul olemas Lillehammeris üüripind ja elamine.

Mulle on alati olnud segadusttekitav ja harjumatu, et norrakad räägivad aastarendist voi aastapalgast,  ma ei suuda seda kunagi ümber arvutada kuude löikesse. Nii ka seekord. Ma pidin esimese hooga pikali kukkuma kui kuulsin millist hinda sellise üüripinna eest taheti. Lillehammeris! Täitsa lollakas peast, mötlesin ma, Oslo kesklinnas on raudselt samad hinnad. Alles hetk hiljem sain ma aru, et tema rääkis aasta rendihinnast. Järgmisel hetkel ei suutnud me kumbki seda hinda eurodesse ümber arvutada. Minu puhul ei ole see muidugi midagi imeks pandavat, igal juhul tekkis meil tänu sellele väga hea klapp. Me istusime ja itsitasime nagu teismelised. Mul on tunne, et Jorunni abiga saame me tööle ka ühe Oslo projekti, millest ma veel väga rääkida ei taha.

Nüud ei olegi Lillehammeri poega tegelikult muud kui registreerida Norras ettevöte. Nii nagu ma arvasin, soovitas ka tema mul NUFi (Norras registreeritud välismaise ettevötte filiaal) asemel registreerida AS. See möjub Norras usaldusväärsemalt. Kogu selle loo juures on nüüd vaid paar miinust. Minu säästud kuluvad  üürile, bürokraatia jaoks mul enam sääste ei jätku ega ka rohkemaks. Ei, see ei ole siin hala ega allaandmine, see on juba poolel teel olemine, ainult pool on veel käia. Ma tean, kunaseks pood peab olema avatud ja mis selleks teha on vaja. See saab tehtud!

Ôhtul pidime me kohtuma Britti ja Camillaga. Me leppisime kokku, et saame kokku 16:45 Nasjonalteateri ees. Poleks olnud probleemi. KUI mina poleks otsustanud, et enne seda pean ma kindlasti uudistama ära Maaemo restorani ja Oslo ummikus ei ole kümne minutiga kaks kilomeetrit ja parkimiskoha leidmine kesklinnas just köige lihtsam ülesanne. Pool tundi kokku lepitud ajast hiljem jöudsin ma teatri trepile, emme jäi parkimiskohta otsima.

Alles siis vaatasin ma telefoni ja nägin sönumit Camillalt, mis ütles, et nad on juba Ruffino restorani ees ära läinud. Küsigu ma teed Ibseni-muuseumi juurde. Ma vandusin end maapöhja ja hakkasin Ida süles tormama lossi poole. Ma ei tea, miks, aga ma olin veendunud, et Ibseni muuseum asub just sealpool. Ma küsisin teed neljalt inimeselt ja MITTE KEEGI neist ei olnud sellest muuseumist kuulnud. Kui mul poleks olnud kiire ja ma poleks närvis olnud, et me niipalju hiljaks olime jäämas, oleks ma sellest shokis olnud. Mis möttes norrakad ei tea Ibseni muuseumi? ¨Mis möttes?

Igal juhul jooskin ma Ida (kes enam ei ole köige kergem!) lossi poole, lootes et ma näen kusagil Ibseni muuseumi ja Itaalia lippu, kus Britt ja Camilla juba AMMU ootasid. Emme otsis kusagil täiesti vales kohas parkimiskohta.

Ja nii veider kui see ka pole, ma leidsin ISE üles restorani. Seal nad olidki. Ma ei olnud Camillat näinud nii-nii-nii ammu! See oli uskumatult tore löpp ühele pikale aga edukale päevale. Selle jätan ma rääkimata, et Ida lammutas selle imearmsa restorani laiali, määris rasvakriitidega ära valged laudlinad, ajas oma südantlöhestava nutuga (sest tal ei lubatud taldrikut maha visata) hulluks köik külastajad.

Ruffino restoran on aga jälle üks selline koht, mida ma julgen soovitada. Te ei kujuta ette kui hea oli sealne tiramisu. Keele viis alla.

Ja nii meie Norra reis selleks korraks läbi saigi. Kella üheks oleksime me pidanud kodus tagasi olema. Ma arvasin, et meie seekordse reisi seiklusteks oligi see hullumeelne Ibseni muuseumi tagaajamine.  Te ei kujuta ettegi, KUIDAS ma eksisin.  Seiklused alles algasid.

 

Me olime Stockholmist 300 km kaugusel. "No näed, kell üks oleme juba kodus," arutasime me. Järgmisel hetkel tegi auto väga imelikku häält, önneks oli tee ääres just koht, kus peatuda ja me tömbasime sinna körvale.

Jumal tänatud, et me seda tegime, sest  auto surigi välja ja enam  uuesti käima ei läinud. Me oleks nibin nabin autoga seisma jäänud keset maanteed (veidike hiljem sai ka aku tühjaks, nii et ka ohutuled enam ei töötanud), keset metsa, keset pilkast pimedust.

Auto ei andnud mitte mingeid elumärke. Väljas hakkas sadama lund. Autos hakkas minema külmaks. Ma keerasin Ida paksu pleedi sisse, tömbasin meile peale minu mantli ja nii me sinna autosse istuma jäime. Kaks tundi hiljem oli autos juba päris jahe. Mu tagumik külmetas, sest ma olin lühikeses seelikus (ma ei osanud ju aimata, et me keset metsa autoga seisma jääme).

Ida magas. Emme nuttis. Mina mötlesin, et ei tea, kas selles metsas ka karusid on. "Kui siin on karusid," küsisin ma emmelt, "kas nad siis saavad autosse sisse?"

Emme arvas, et ei saa.

"Kust sa tead?" ei jätnud mina. "Sul ei ole ju karudega kogemust olnud!"

"No sellisel juhul peaksid nad hakkama kohe autot lammutama, aga ma ei usu, et karud nii targad on," ütles emme.

Sönakuuleliku lapsena jäin ma teda uskuma, kuigi ma ei olnud selles päris kindel. Ma jäin lihtsalt lootma, et metsas ei ole karusid. Vähemalt nii tarku, kes autosse sisse oskaks tulla. Ma mötlesin, et kui me just surnuks ei külmu, siis ma koju jöudes guugeldan, kuidas nende karudega ikka on. Ja jääkarudega. Kas jääkarud äkki on targemad?  Svalbardil oli jääkaru just ühe inimese ära söönud.

 

Auto aknad hakkasid samal ajal juba jäässe minema.

 

(jätkub)

Kõige olulisem Oslos - leida mustad tossud!

Kui me emme ja Idaga Oslosse jõudsime ei olnud küll tunnid juba alanud, aga me olime sõitnud 12 tundi praktiliselt järjest. 

Hotell, kus me ööbisime asus Munchi muuseumi vahetus läheduses, nii et ma pakkusin emmele välja, et tema võib magada ja meie teeme väikese muuseumituuri Idaga.

 Munchi jaoks ei saa kunagi liiga noor olla;) Pealegi on tegu ühe minu lemmikkunstnikuga ja viimati käisin ma selles muuseumis üle kümne aasta tagasi. 

"Ei, mina ei taha üksinda koju jääda," ütles emme, "nii et ma linna ei näe, ma tulen ka kaasa!"

Ma oleksin pidanud targem olema, ma oleks pidanud ta maha raputama, sest linn tähendas tema jaoks kingapoode. Otsustavalt võttis ta jalutuskäigu juhtimise enda kätte ja sujuvalt liikusimegi me muuseumi asemel Oslo City kaubanduskeskuse poole. 

"Mul on vaid musti tosse vaja,"jauras emme. 

"Miks?"uurisin mina. 

"Sest hetkel on moes kanda seelikut ja musti tosse." 

Vot nii! Fashionista oli rääkinud. Vastumeelselt tolknesime me Idaga tal sabas. Või noh Idal oli kama kaks, tema chillis oma jalutuskärus, mina olin meie mõlemi eest pahur. 

Kui ma poleks emmet keelanud, oleks ta ilmselt endale soetanud nii uued kingad ja saapad, kuigi vaja oli tal vaid musti tosse, mille ostmiseks ta siiski otsustas palgapäeva oodata, "sest raha ei ole hetkel üldse". Tüüpiline emme, kunagi ei ole tal raha, v.a siis kui tekib võimalus jalatseid osta. 

"Nii palju ikka on!" ütleb ta alati. Ma muidugi ei saanud aru loogikast, kuidas tal on raha, et osta 1000nokised saapad, aga 499nokiste tossude jaoks pidi ta palgapäeva ootama, aga eks seal mingi loogika siis ikka oli. Ma keelasin tal saabaste ja kingade ostu, lubasin tal hoopis pudeli veini osta ja nii me lõpuks ometi tagasi hotelli poole suundusime. 

Oslo Apartment Hotelli julgen ka teile soovitada. Hea asukoht ja täiesti kena hotell. 79 eur kaheinimese tuba, kööginurga ja suure vannitoaga. Sama raha eest olen ma saanud ööbida ka narivoodis, kasutada ühist vannituba ja wc-d, muidugi on mul aegajalt ka vedanud ja ma olen saanud ööbida veelgi soodsama hinnaga väga korralikes hotellides. Seda hotelli julgen ma igatahes soovitada. 

Hotellis raputasime me Idaga emme maha, et ta saaks magada (mida ta siiski ei teinud, sest ta kartis, et äkki me eksime ära või ei saa sisse) ja läksime ikka Munchi muuseumi. 

Ma olin oma "Karjega" nagu kõndiv suveniiripood, ühtlasi tundsin ma, et tegelikult peaks TD kasutama oma kollektsioonis veel mõnd Munchi vähem tuntud maali.

Muuseumis on parasjagu üleval näitus "Munch+Melgaard". 

Ma ei saa öelda, et ma kaasaegset kunsti alati mōistan, Melgaard jäi mulle tibake arusaamatuks, küll aga  meeldis mulle see, kuidas näitus oli üles ehitatud. See toimis hästi! 

"Ida, vaata multikas," leidsin ma ühe toreda videoinstallatsiooni roosast pantrist. Ida jäi lummatult vaatama. Järgmisel hetkel kasvas pantrile külge üüratu peenis ja lahti läks kõige rämedam  multifilmiporno. Muuseumivalvur vaatas mind imelikult. Ilmselt mõtles ta, et see ema on peast puudulik. Ma oleks ka vaadanud.

Aga kui satute Oslosse, siis soovitan Munchi jaoks kindlasti aega leida. 

Norra huvitub Eesti asjast rohkem kui Eesti ise

Kell kaks hakkasime me Stockholmist Lillehammeri poole liikuma. GPS näitas sõiduajaks 7h ja 24 minutit. Mitte minutitki liiga vara, et 9:30 kohtumisele jõuda.

Teades meie varasemaid seiklusi oli muidugi imelik, et me ei jätnud endale mitte mingit varuaega. Meiega juhtub alati igasugu äpardusi, alates suvalisele metsateele keeramisest kuni bensiinijaama otsimiseni kui kütuseseier juba kurjakuulutavalt madalale on langenud.

Nii ka seekord ei suutnud me GPS juhendamise järgi liikuda. Ühel hetkel kui see meil kenasti otse palus sõita keerasime meie kõrvalteele. Kas see oli õige samm?

Kujutate te ette, seekord see tõesti oli nii. Me mäletasime õigesti. Tee oli käänuline ja libe, sest mida Lillehammerile lähemale seda rohkem oli lund. Mjøsa oli veel kaetud paksu jääkaanega. Stockholmi mõnusast kevadisest soojusest polnud midagi alles, Lillehammeris oli täielik talv. Ma tundsin end kingades, küll kinniste ninadega, nagu Norra moeblogija. 

Me jõudsime Lillehammerisse 15 min varem kui GPS lubas. Me polnud kunagi varem ilma ühegi eksimuseta kohale jõudnud. 

Edasi oli vaja üles leida õige maja. Mulle oli antud juhtnöörid, et pean minema "HH majja, Zinki taha, Suurele". Ma elasin viimati Lillehammeris 2001.aastal, ometigi oli Knut eeldanud, et ma mäletasin kõiki maju ja nende nimesid. Ma ei ole selliste asjade meelespidamises kõige teravam pliiats. Me ekslesime natuke, kuid "Suur" oli mul ikka meeles ja nii ma majagi üles leidsin. 

Aud ja Wenche Lillehammeri Ettevõtlusametist võtsid mind vastu äärmiselt sõbralikult. "Kas on okei, kui ma sind Lisaks kutsun, sest Knut rääkis kogu aeg Lisast?"küsis Wenche. 

"Jah, muidugi," noogutasin ma. Kui Britt ja Arne kutsusid mind Lissüks, siis Knuti ja Kari jaoks olen ma siiani Lisa. 

Me rääkisime minu vahetusõpilaseajast, kus ja kelle juuures ma elasin ja mida õppisin. 

"Naljakas, et ma sind ei mäleta, kuigi ma olin ka siis Rotarys," rääkis Aud. Me jõudsime järeldusele, et ju siis seepärast, et mina olin Mesna klubis ja tema Lillehammeri omas. 

Smalltalk käib alati Norras asja juurde. Alati räägivad norrakad sulle mõnest Kadrist, aga nad ei mäleta, kas ta elas Tallinnas vōi Vilniuses. Norras olles tuleb arvestada sellega, et Baltikum on Norra jaoks tihti üks maa. Kui ma olin 16, siis ma solvusin selle peale, nüüd aga pole mul sellest midagi. Pealegi mulle meeldivad kõik kolm Balti riiki:)

Lõpuks jõudsime me nESTini. Loomulikult ei oleks mina mina kui kõik oleks läinud nagu lepase reega. Ma olin ette valmistanud väikese tutvustuse brändidest, kuid minu iPad oli täiesti lambist tühjaks saanud. Nii pidin ma ise hakkama saama. Pean tunnistama, et paari aastaga, mis ma keelt kasutanud ei ole, oli minu norra keel natuke puine, ma tundsin, kuidas ma rääkisin aktsendiga ja sōnad ei tulnud välja. Me saime siiski räägitud. Abiks olid ka minu Woolishi mantel ja Tallinn Dollsi näidised ning üks Ida jakike, mille kaasa olin haaranud. Endale olin ma selga pannud TD Munchi "Karjega" pluusi. See töötas.  "Tøff!" ütlesid nad mõlemad. 

"Jah, kindlasti!"ütlesid nii Wenche kui Aud, "meie poolt oled sa Lillehammerisse teretulnud, meie linnal on su poest vaid võita!" 

Mind pani imestama, et just niisama lihtsalt oli mul olemas tegevusplaan, kunaseks pood valmis peaks olema ("kindlasti Lillehammeri-päevadeks"), müüja ("jah, see naine paneb su poe elama") ja ideaalne poepind Lillehammeri südames. Selle pinnaga tuleb nüüd vaid loota, et rendileandja on nõus ootama, kuni ma dokumendid korda saan ja ka sada tuhat muud pisiasja. Ma loodan, et on. Ma sain temaga hiljem kokku, me leidsime ühise keele. 

Ma tutvustasin Wenchele ja Audile Hooandja projekti ja põhimõtteid. Nad olid imponeeritud. Aga siis tuli (tegelikult õigustatud) küsimus. "Need brändid, keda sa siia poodi tuua tahad, miks nemad sind ei toeta, kas nad pole huvitatud?" 

"Ikka on," vastasin mina, "nad pole veel jõudnud."

"Naljakas," ei mõistnud nemad. "Need ettevõtted peaksid ju esimesena "kickstartima?" (Ma ei suutnud norra keelde tõlkida "hooandja" ja "hoogu andma", nii rääkisime me terve kohtumise "kickstartimisest"). 

Mind ongi tegelikult imestama pannud, et Lillehammeris olid inimesed ideest vaimustunud, leidsid et see toob NEILE kasu ja reklaami, ütlesid et see on kindlasti midagi, mis huvitab ajakirjandust ning lubasid mind muuhulgas aidata ka pressiüritustega. Ma olin kogu see aeg kartnud, et kuidas idee vastu võetakse, sest norrakad on uhke rahvas ja "eesti asi" ei pruugi neile muljet avaldada. Ma eksisin. 

Kõige veidram selle asja juures on see, et sel ajal kui Norras öeldakse, et neil on poest kasu, siis Eestis jätab see asi ükskõikseks kõik. Heal juhul öeldakse "tubli tüdruk", "halvimal juhul "unista edasi, seda ei juhtu iial", kuigi tegu on eestlaste endi loodud eesti asjaga, millest kasu võiks olla paljudele Eesti väiketootjatele. Selgitage mulle, miks see nii on? 

Kohtumise lõpus andsin ma neile oma visiitkaardi. "Eveliis Kund!" hüüatas Wenche, "nüüd kui ma su nime nägin, tean ma muidugi, kes sa oled. Sa oled SEE Eveliis, kellest Britt nii palju on rääkinud! Ta käis su pulmas ju kaa! Jaa, sind ma tean, me oleme Lillehammeri Rotarys ka kohtunud, sa olid Brittiga kaasas ja tutvustasid meile Eestit. Sa olid siis 16!"

Juttu jätkus veel mõneks ajaks ("kindlasti tervita Britti kui te reedel kohtute!")

Kui ma pärast tänaval auto poole kõndisin, peatas mind üks naine: "Ma lihtsalt pidin ütlema, et sul on väga ilus mantel!" Ma sain kinnitust, et Lillehammeris on nESTile tõesti turg olemas. 

Täna vaatame, kuidas Oslos läheb. Oslo Citys olid väidetavalt reeglid, mis keelavad koridoris popup-poodi püsti panemast. Pop-up juuksurisalong oli seal aga küll. Veider? Ei, klassikaline Norra, kus reeglid ei kehti alati ega kõigile;)

      Lillehammeris põikasin ma sisse ka         Elvegatale. Selles punases majas elasin ma 1,5 aastat.

           Nikkersi põder oli ikka alles. 

Sama punase maja teisel pool asub Brenneriet ööklubi. Või "Lillyhammerist" tuntud Flamingo baar. 

Kohtumised Norra moodi

Norra kohtumiste eripärast olen ma varemgi rääkinud. Heal juhul koheldakse sind kui vana tuttavat ja pakutakse lõuna ajal juustuga võisaia. Iga endast lugupidav norrakas,  vanusest, ametikohast või seisusest hoolimata,  kannab lõunaks kaasa matpakke't, kus suure tõenäosusega on sees just juustsaiad ja loomulikult jagab ta neid oma "vana tuttavaga". Äriliselt ei tähenda see žest muidugi midagi, sellest ei saa välja lugeda, et nüüd on küll diil tehtud.

Halvimal juhul juhtub Norra kohtumistel nii, et norrakas kas hilineb 45 minutit, kuigi ta teab, et sa seisad 45 kraadises pakases keset ehitusobjekti (mõelda vaid kui peaks moeblogijate kombel paljaste varvastega käima) või unustab selle kohtumise üldse ära, küsib siis veel viisakalt ja siiralt üllatunult, et ega sa nädala lõpus uuesti ei saaks tulla.

Aga üldse mitte üllatav ei ole Norra kohtumiste puhul see, et kohtumise aega muudetakse mitu korda ja veel ka viimasel minutil, nii et see su reisigraafiku pea peale keerab. See on tavaline, seda juhtub, selles ei ole mitte midagi imelikku ning selle peale ei saa ka pahandada. Sest ära unusta, SINA oled see, kes suure tõenäosusega tahab norrakale midagi müüa voi mingit diili pakkuda.

Minul oli seekord kokku lepitud neli kohtumist. Kaks neist ühel päeval ühes linnas ja kaks teises. Me klapitasime kohtumised emme töö järgi, et kui hakkame Stockholmist neljapäeva varahommikul liikuma, siis saame neljapäeva õhtupoolikul teha ära Oslo kohtumised, kohtuda õhtul ka Britti ja Britt-Ida tütre Camillaga, ööbida Oslos ja liikuda reedel edasi Lillehammeri kohtumistele, kohtuda seal ka minu teise perekonnaga ja sealt tagasi Stckholmi. Meile sobis ja norrakatele sobis. Ma leidsin meile ka Oslos soodsa ööbimiskoha (peretuba OMA vannitoaga 60 eur/öö). 

Veidi hiljem selgus, et Lillehammeri kohtumised tuleks ikkagi ära teha neljapäeval. Nii palusin ma Oslo kohtumised lükata reede peale ja palusin, et mulle kindlasti teada antakse, mis kella paiku Lillehammeri kohtumised on. Tühistasin Oslo ööbimise, sest ma ei teadnud enam, kus me ööbime ja kätte oli jõudnud viimane tasuta tühistamise päev.

Eile õhtul selgus, et Lillehammeri kohtumised peaksid olema neljapäeval kell 9 ja 10 hommikul. Pole hullu, hakkame kohe peale emme tööd sõitma ja ööbime siis Lillehammeris, mõtlesin ma. Kõik soodsad hotellid olid aga välja müüdud ja hotellide hinnad algasid juba 130 eurost. Ega see ehk muidu polekski tappev hind, aga Oslo kohtumised olid ju alles reedel. See tähendas kahte ööd hotellis. Kahe öö eest vähemalt 260 eurot maksta tundus hullumeelne.  Pealegi ka Oslo kesklinnas olid Thon Opera hotellis, mis asub kohe keset Oslot, samad hinnad. Ma keeldun maksmast 260 eurot ja ma keeldun maksmast seda summat Lillehammeris, kus ma tean, kus ja millise hinnaga tegelikult ööbida saaks.

(Vahemärkusena ütlen ma, et kui tahate Norras kiiret vastust, siis helistage! Või jumala pärast isegi faksige, aga ärge oodake kiiret vastust meilile:)

Niisiis võtsime me vastu otsuse, et hakkame kolmapäeva öösel sõitma, nii et jõuan otse koosolekule, sealt edasi liigume Oslosse ja ööbime seal. Kurb oli aga see, et ma olin ju soodsa Oslo hotelli tühistanud, ma hakkasin uuesti otsima. Õnneks läks mul hästi ja ma sain meile ikkagi soodsa b&b - 79 eur eest. 

Norras tuleb selliste asjadega arvestada. Võib juhtuda, et kohtumiste aega ja kuupäeva muudetakse viimasel minutil. Heal juhul annab sul kõik ümber mängida, halvimal juhul pead otsustama, millised kohtumised võtta ja millised jätta. Aga see ei ole midagi, mille üle kurta. See on enda süü kui ühele reisile on vaja sobitada kohtumised mitmes linnas või kui ei raatsi/saa lubada ükskõik, millises hotellis ööbimist. 

Hetkel liigume me igatahes Idaga laevaga Stockholmi suunas ja mina loodan vaid, et kohtumised oleksid edukad. Isegi kui mul tuleb selleks öö otsa autoga sõita või autos magada. Seda on varemgi tehtud. 

Ma usun, et mu projekt on seda väärt. Ma usun, et see pole oluline mitte ainult mulle, vaid tuleb kasuks ja aitab ka paljusid toredaid Eesti väiketootjaid. Olgem ausad, Eesti disain on seda väärt!