Võtsin täna kätte ühe seltskonnaajakirja, lappasin pilte ja avastasin end erinevaid inimesi kommenteerimas: "Isver, mis sellega juhtunud on?", "Appikene, see on küll halb pilt!" ja "Oi, tema on küll kena!" Järgmisel hetkel alustasime me vaidlust selle üle, kas Cameron Diaz on ilus. Mina arvasin, et ta on väga kaunis, mehed seltskonnas jäid eriarvamusele, sama oli ka mõne Eesti kuulsusega. Me jõudsime järeldusele, et piisab vaid ühest ebaõnnestunud pildist klantsajakirjas kui minusugused "käod" kommenteerima hakkavad, et "oi appike kui kole". Või et milline on elu kui sa oled vähem või rohkem tuntud. Igaüks võib sind kritiseerida. See on tuntuse hind.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin rääkida sellest, et igas kriitikas on tegelikult kübeke tõtt.
Ehk siis. Mul on kodus peegel. Suure tõenäosusega on meil kõigil kodus peeglid. Me teame oma vigu ja me teame oma häid külgi. Me kas lepime oma vigadega või laseme end nendest häirida. Tervislikum on nende vigadega leppida. Meie majas on üsna must huumor. Nii ei ole harv kui Marek ütleb mulle, et ära kriibi hammastega parketti ja mina palun tal kõhu sisse tõmmata, et ta natukenegi noorem välja näeks, ta käib ikkagi juba ju esimesi samme viiekümnendate poole.
Kui ühel või teisel moel avalikkuse ees figureerida nagu näiteks on seda ka blogimine, kus me vabatahtlikult oleme oma elu kõigile meelelahutuseks välja käinud, siis tuleb ka valmis olla kriitikaks. Kriitika ei pruugi olla konstruktiivne, üldjuhul on see lahmiv ja stiilis "vaata milline paks" ja "isver kui loppis ja magamata". Jah, loomulikult ei ole seda meeldiv kuulata, kuid tahame või mitte, mingi tõetera on sees igas kriitikanooles.
Kui minu kohta öeldakse, et ma olen loppis ja magamata või väsinud, siis tegelikult see ju vastabki mingil määral tõele. Kui öeldakse, et ta joob liiga palju veini, siis mõnikord vastab ju tõele seegi. Kui ma ikkagi reedesel õhtul olen ära joonud pudeli veini, siis laupäeva hommikul ei näe ma imekaunis välja. Ebafotogeeniline olen ma ka. Paljud inimesed on. Ja nagu ma ise eelpool juba tunnistasin, teinekord piisab vaid ühest ebaõnnestunud pildist, et sind koledaks tembeldatakse. Samamoodi vastab ju tõele, kui öeldakse, et appike kui suured hambad või kui suured jalad või milline "päästerõngas" ümber kõhu. Kui see tõepoolest nii on. Midagi ei ole sinna teha. Vähemalt suure jalanumbriga. Seda väiksemaks ei tee. "Päästerõngast" saab lahti toitumise ja trenniga, hambad saab väiksemaks/ valgemaks/sirgemaks kui rahakotis on raha. Kõik on väga lihtne. Uskuge mind, kui mul oleks võimalusi, oleks mul ammu suus sätendav pärlirida, kuid ma olen endaga rahul ka sellisena nagu ma olen. Minu elu ei ole vähem väärtuslikum. Ja võib-olla ühel päeval on mul teised võimalused.
Me kõik kritiseerime. Meid kõiki kritiseeritakse. Loomulikult tahaksime me kõik saada vaid komplimente. Kuid pärismaailmas asjad niimoodi ei käi. Seepärast ei näe ma üldse põhjust, milleks ärrituda kui kellelegi ei meeldi su välimus. Arvamusi on erinevaid. Maitseid on erinevaid. Minu jaoks on oluline, et mind peab kenaks mu mees. Ja loodetavasti ütleb ka mu laps varsti, et tal on kõige kaunim emme maailmas. Nii nagu lapsed ikka ütlevad. See on oluline. Ja see loeb. Mu kriitika pole tähtis.
Ma ei tahaks seda üldse öelda, aga tegelikult on Perekooli "kägudel" ju osaliselt õigus. Ka blogijad kritiseerivad teisi ja mitte leebelt, kirjutavad otse ja ilustamata, mis nendele ei meeldi. Nii on ju ka teistel õigus meie kohta arvamust avaldada. Samamoodi ei saa ma solvuda kui kellelegi ei meeldi, mida ma ütlen, teen, kirjutan, söön või söögiks pakun. Kõigile ei saa meeldida. See on normaalne. Ja mõnikord paneb kriitika tegutsema. Olgu see siis kasvõi välimuse kallal.
Iseasi küsimus on muidugi, kas täiskasvanud inimesed peaksid sellist arutelu üldsegi alustama. Isegi kui keegi on "äraaetud kuid ülesmukitud". Samas nii nagu minul on õigus arutleda Cameron Diazi välimuse üle, on "kägudel" õigus arutleda minu välimuse üle. Kriitikaga tuleb leppida. Meelelahutuse hind.
Ebaõnnestunud pilt? Jah, ilmselt küll. Toob liiga selgelt välja mu magamatuse ja väsimuse. Aga sinna ei saa ju midagi parata kui täpselt selline ma hetkel olengi. Teate, mis on veel kõige veidram. Mulle meeldib see kortsuline pilt.
Kui minu kohta öeldakse, et ma olen loppis ja magamata või väsinud, siis tegelikult see ju vastabki mingil määral tõele. Kui öeldakse, et ta joob liiga palju veini, siis mõnikord vastab ju tõele seegi. Kui ma ikkagi reedesel õhtul olen ära joonud pudeli veini, siis laupäeva hommikul ei näe ma imekaunis välja. Ebafotogeeniline olen ma ka. Paljud inimesed on. Ja nagu ma ise eelpool juba tunnistasin, teinekord piisab vaid ühest ebaõnnestunud pildist, et sind koledaks tembeldatakse. Samamoodi vastab ju tõele, kui öeldakse, et appike kui suured hambad või kui suured jalad või milline "päästerõngas" ümber kõhu. Kui see tõepoolest nii on. Midagi ei ole sinna teha. Vähemalt suure jalanumbriga. Seda väiksemaks ei tee. "Päästerõngast" saab lahti toitumise ja trenniga, hambad saab väiksemaks/ valgemaks/sirgemaks kui rahakotis on raha. Kõik on väga lihtne. Uskuge mind, kui mul oleks võimalusi, oleks mul ammu suus sätendav pärlirida, kuid ma olen endaga rahul ka sellisena nagu ma olen. Minu elu ei ole vähem väärtuslikum. Ja võib-olla ühel päeval on mul teised võimalused.
Me kõik kritiseerime. Meid kõiki kritiseeritakse. Loomulikult tahaksime me kõik saada vaid komplimente. Kuid pärismaailmas asjad niimoodi ei käi. Seepärast ei näe ma üldse põhjust, milleks ärrituda kui kellelegi ei meeldi su välimus. Arvamusi on erinevaid. Maitseid on erinevaid. Minu jaoks on oluline, et mind peab kenaks mu mees. Ja loodetavasti ütleb ka mu laps varsti, et tal on kõige kaunim emme maailmas. Nii nagu lapsed ikka ütlevad. See on oluline. Ja see loeb. Mu kriitika pole tähtis.
Ma ei tahaks seda üldse öelda, aga tegelikult on Perekooli "kägudel" ju osaliselt õigus. Ka blogijad kritiseerivad teisi ja mitte leebelt, kirjutavad otse ja ilustamata, mis nendele ei meeldi. Nii on ju ka teistel õigus meie kohta arvamust avaldada. Samamoodi ei saa ma solvuda kui kellelegi ei meeldi, mida ma ütlen, teen, kirjutan, söön või söögiks pakun. Kõigile ei saa meeldida. See on normaalne. Ja mõnikord paneb kriitika tegutsema. Olgu see siis kasvõi välimuse kallal.
Iseasi küsimus on muidugi, kas täiskasvanud inimesed peaksid sellist arutelu üldsegi alustama. Isegi kui keegi on "äraaetud kuid ülesmukitud". Samas nii nagu minul on õigus arutleda Cameron Diazi välimuse üle, on "kägudel" õigus arutleda minu välimuse üle. Kriitikaga tuleb leppida. Meelelahutuse hind.
Ebaõnnestunud pilt? Jah, ilmselt küll. Toob liiga selgelt välja mu magamatuse ja väsimuse. Aga sinna ei saa ju midagi parata kui täpselt selline ma hetkel olengi. Teate, mis on veel kõige veidram. Mulle meeldib see kortsuline pilt.
.JPG)
.JPG)
