Mõnikord on Marian mu peale kade. Kade selle peale, et ma meeldin inimestele. Ka neile, kellele ma algul ei meeldi. Et mul on nii palju sõpru, kes minust hoolivad. Et millest see küll tuleb. Teate, ma ise ka imestan selle üle. Ja eile kohe päriselt mõtlesin ma jälle, millega ma küll sellised inimesed enda ümber ära olen teeninud?
Kunagi olin ma ka ise kade. Kade ühe inimese peale, kes oli enda ettevõttesse saanud tööle maailma kõige ägedamad töötajad. Nad olid nagu väike perekond. Enam ma ei ole kade. Eile sain ma aru, et hoopis meie ettevõttes töötavad maailma kõige ägedamad inimesed. Nad ongi osake minu ja Mareki ja Britt Ida perekonnast.
Kuna mul seekord jääb sõnadest puudu, et öelda, mida ma öelda tahaks, siis ma ei ütlegi rohkem midagi. Pildid annavad edasi killukese eilsetest emotsioonidest. Mul on lihtsalt nii hea meel, et nii palju toredaid inimesi olemas on. MEIE inimesi;) Aitäh eilse meeleoluka päeva eest!
Ma ei oleks kunagi uskunud, et minus võiks olla olemas see ema-geen. Ma ei mäleta, et ma isegi tillukese tüdrukuna oleksin tahtnud emaks saada. Mida aeg edasi, seda hirmäratavamaks muutus mõte lastest. Ma isegi ei tea, miks. Mulle tundus, et ma ei saaks hakkama, et ma olen liiga egoist, et see ei sobiks mulle. Ninnutamine- nännutamine. Mul tekkis kananahk ihule iga kord kui ma kuulsin emmesid oma lastega pudikeeles rääkimas. Õõvastav!
Aeg läks edasi, kuni ühel kenal pühapäeval sain ma teada, et nüüd on siis niimoodi lood. Olgugi et terve elu olnud nö lastevastane, ei tekkinud mul kordagi mõtet, et ma seda last ei tahaks. Ilmselt kusagil sügaval sees olin ma ikkagi ka mõelnud emaks saamise peale. Sügaval sügaval.
See ei tähenda muidugi, et ma oleks suurest rõõmust käsi kokku löönud. Mul tekkis hirm. Ja mul oli justkui piinlik. Piinlik, et see, minuga "juhtus". "Kuidas?" mõtlesin ma. Puht tehniliselt ma muidugi teadsin, kuidas, aga ma mõtlesin, et kuidas minuga. Kuhu jäi see "ei taha" ja ka "ei saa"?
Mida suuremaks muutus mu kaalunumber (lõpuks näitas see 86 või isegi rohkem kilo) seda rohkem kadus hirm ja asemele tekkis ootusärevus. Põnevus. Mu elu oli kardinaalselt muutumas. Saan ma ikka hakkama? Mõtlesin ma. Sama mõtlesid tegelikult ka teised.
Kui mind pärast põrgupiinasid (vt arhiivist "emotsioon 96-99" kui julged:) Idaga kahekesi jäeti oli jälle hirm tagasi. Ja ma ei osanudki temaga midagi teha. Ma panin talle mähkmed valesti jalga, ma ei suutnud aru saada, kuidas teda pesta, ma ei teadnud, et ma ei tohiks teda sekundikski tekita jätta ja sain pahandada, et ma nii hoolimatu olen. Ainuke millest ma aru sain oli see, et see pisike olevus oli olemas päriselt. Et ta ei kao enam kuhugi. Et nüüd ongi niimoodi.
Ma ei saa öelda, et on olnud lihtne aasta. Ma olen magamata ja väsinud, ma tunnen, et teinekord ta vihasatab mind nii, et ma olen majast välja jooksnud ja kõva häälega karjunud, ma olen nutnud ja ma olen ärritunud, aga üht ei ole ma teinud. Ma ei ole kordagi kahetsenud. ´
Jah, elu on muutunud tundmatuseni. Ma ei tea mitte midagi televiisorist ja seriaalidest, ma elan majas, mis on täis tillukesi käejälgi ja mu talla alla jääb igasugu sodi alates küpsisepurust banaanini, mu käekotis on huulepulga kõrval ka mähkmed ja lutipudel, ma pean planeerima/organiseerima/ette mõtlema, ma teen asju, mida ma poleks kunagi uskunud et ma teen. Ma räägin pudikeeles, ninnutan ja nännutan ning postitan Instagrami pilte Idast.
Rõõm, mida tilluke Britt Ida Loviisa meile homme juba aasta aega on pakkunud kaalub üle kõik rasked hetked. Aastaga on ka mu karukäpad kadunud ja Ida ei ole mu käes katki läinud, tuleb välja et beebid siiski ei ole portselanist ja ei purune kui nad sülle võtta. Sellest, mida tähendab emaks olemine, sain ma kõige paremini aru siis kui Ida oli kolmenädalane. Ma sain aru, et mitte miski ei loe rohkem kui oma laps. Ei katki sõidetud auto ega kotid silmade all.
Ja Marek. Marek on fantastiline isa. Vähe sellest, ta on ka imeline abikaasa. Tal jätkub jõudu ka minu tujudeks, ta lohutab mind kui ma olen surmani väsinud, kõigest ja kõigist, ta tegeleb öösel Idaga ja ei nurise, et juba ammmmuuuuu pole laual olnud õhtusööki või kui ta peab Idat hoidma. Ta on meie jaoks 24/7 olemas.
Kõige rohkem hea meel on mul aga selle üle, et ta on nii armsalt valetama õppinud. Ei näe ta mu siniseid silmaaluseid, üleiigseid kilosid ega tselluliiti. Ma olen tema jaoks ikka kõige kaunim naine maailmas. Samasugune nagu see, kellega ta seitse aastat tagasi abiellus.
Britt Ida Loviisa on meid palju muutnud! Paremuse poole. Ta on meile õpetanud, mis on tõeliselt oluline, mina olen õppinud hakkama saamise kunsti. Koos temaga on tulnud maailma eriline võlu, rõõm pisiasjade üle, õrnus suhetes, võime tunda rõõmu ja kurbust ja vaimset tõde... (Michele Guinness "Häälte Gobelään")
Ma ei jaksa ära oodata aega, mil ta Lärmisepa tänava Lotta kombel kodust ära kolib, sest ta lemmikkampsun on pesus ja see pahandab teda nii väga. Ta kolib kaugele, hoovi teise nurka, oma nukumajja. Ja kutsub meid siis sinna teed jooma. Sest üksi olla on kurb. Aga ta ei tunnista seda meile. Vähemalt mitte enne õhtusööki.
Mul on mure. 1-2 tillukest poissmodelli (suurus 110-128) oleks tarvis "laenata" pühapäevasele Mimi Disain ja Bluebird moeetendusele. Aidake hädast välja!
Minu enda modellid jäid haigeks ja kaks varumodelli hakkasid siiski lavalaudasid kartma. Jube kurb oleks kui see kena lastemood näitamata jääks.
Te ju olete näinud kui fantastilisi riideid need kaks toredat tootjat teevad?
Foto: Jaana Süld
Kirjutage mulle eveliis@diipresto.eu. Prittipliis!
"Soeng" peas liikusime me minu õhutusel Hapsal Dietrichi poole. Me käisime seal eelmise aasta augustis Marekiga ja ma olin V-A-I-M-U-S-T-U-S-E-S. Mulle tundus, et ma pole kunagi ühtegi teist nii hubast kohvikut näinud. Atmosfäär, teenindus, toit ja koogid! Milline koogilett! Otsast lõpuni hõrgutisi täis. Pavlova viis keele alla. Oehh! Just nii ülivõrdes "müüsin" ma kohviku ka teistele maha. Me jõudsime kohale ja ma pidin PETTUMA. Koogilett oli tühi, vaid tühjad koogialused seisid seal nukralt. Keegi ei teretanud ega kutsunud meid sisse. Me liikusime edasi. Ma olin nii kurb. Kuhu oli kadunud see äärmiselt sümpaatne kohvik, mida me eelmisel suvel külastasime ja millesse ma armusin? Seekordne kogemus oli esimesega võrreldes nagu öö ja päev.
Me jõudsime Müüriääre kohvikusse. Mina tellisin suitsukanasalati krutoonide ja pošeeritud munaga. Kõlas nii imehästi. Kui see lauda toodi, tahtsin ma nutma hakata. Taldrikul olid esindatud kõik viiskümmend varjundit halli -toidul puudus välimus ja maitse. Pošeeritud muna oli ilmselt nii kaua seisnud, et meenutas pigem praemuna. Ja teenindaja sõnul oli selle salati näol tegemist nende KÕIGE müüdavama toiduga. Ma ei tahtnud mõelda, millised need teised toidud siis veel on. Maiki ja Kaija kikerhernesalat nägi vähemalt kenam välja, kuid oli nende sõnul sama maitsetu. Pirukad ei olnud vist, nagu ma ülejäänutest aru sain, ka midagi meeldejäävat. Ometigi olen ma Müüriääre kohviku kohta vaid head kuulnud. Ma olin jälle pettunud. Haapsalu on üks mu lemmiklinnasid Eestis. Ma armastan Haapsalu, aga seekord kippus kõik viltu minema. Mis oli juhtunud? Ma olin kurb.
ÕNNEKS päästis mu õhtu musta ploomi kook. Vot see oli tõepoolest imeline! I-M-E-L-I-N-E!
Ma pean ütlema, et ma ei ole absoluutselt pubi-inimene, aga seekord üllatasid mind positiivselt hoopis pubid. Näiteks Taksi Pubi, kuhu meie kohalik giid meid lõunatama viis. Giid, kes tegelikult oli 17aastane, aga kellele mina 25 pakkusin. Kuigi ta ei näinud 25 välja. Ma lihtsalt mõtlesin, et miks peaks keegi alla 20 meisuguste vanamuttidega ringi liikuma. Vabatahtlikult. Alles hiljem taipasin, et ainsad "vanamutid" vanuses 33+ (Heily on minust ikkagi tervelt kolm kuud vanem ja saab JUBA sel aastal 34) oleme meie kaks. Samas aga mõtlesin ma, et kui ma 17-18 olin, siis oli pigem kompliment kui mind vanemaks peeti, seega ma loodan, et ka meie noor kaunis giid seda siiski komplimendina võttis.
Kui mulle hetkel keegi ütleks, et ma kaheksa aastat vanem välja näen, siis oleks komplimendina vist raske võtta. Tänu sajale tuhandele magamata ööle ma ilmselt näengi 41-aastane välja. Miks muidu mu noor sugulane, kes mind 1,5aastat näinud polnud, küsis, et Liisu, mis juhtunud on? Silmade alla on mingid joonekesed tekkinud?
Aga tagasi pubisse. See oli hubane ja mõnus. šnitsel oli suuuuuuuur ja maitses nii nagu ma arvasin. Selle pubi ainuke (ja kahjuks mitte üldse väike) miinus oli see, et lahkudes lõhnasin ka ma ise nagu suuuuur šnitsel. Ma vihkan kui toidulõhn riietele ja juustele juurde jääb. Kui teid see ei häiri ja tahate süüa nagu korralik eestlane jõulude ajal, siis astuge läbi. Vahva koht on.
Teine pubi, või tegelikult lausa kõrtsi nime kandev asutus oli Talumehe kõrts. Jällegi, üks selline koht, kuhu ma üksinda mitte kunagi ei satuks, aga kui seltskond otsustab kuhugi minna, siis ausalt, nii pirtsperse ma pole, et ütleks, et kuulge, unustage ära, sellisesse kohta mina küll oma Michael Korse ei vii. Mulle meeldis selle kõrtsi juures see, et kõik oli viimse detailini läbi mõeldud. Oligi ehe ja talumehelik. Nagu oleks ajas tagasi läinud. Isegi joogikaart oli vaid eestimaine. Ei mingit peenutsemist.
Niisiis nii veider kui see ka pole, siis poppide ja pigem minulike söögikohtade asemel kiidan ma seekord hoopis pubisid. Ise ka ei usu.
Õhtu jooksul jõudsin ma järeldusele, et oluline polegi see, millises sanatooriumis või sööklas me olime, oluline oli hoopis seltskond, kellega ma koos olin. Mitte et ma seda ei teaks, kui väga mul sõpradega vedanud on, aga aegajalt on ikka vaja väikest meeldetuletust. Kamp totaalselt erinevaid naisi, kes naljakal kombel moodustavad nii ühtse terviku. Tervikliku ja kokkuhoidva seltskonna. Kes aeg-ajalt muidugi käituvad nagu kamp puberteete. Või metslasi, kui tuletada meelde meid esimesena teretanud naisterahva sõnu.
Aga no midagi pole teha kui näiteks satud Instagramis mõne naljaka pildi peale ja siis ei saa kohe teisiti. Puberteet tõstab justkui iseenesest pead. Kuigi tahaks olla täiskasvanu või midagi. No vaadake ise seda pilti. Teeb ju tuju heaks ja pakub nalja? Või midagi.
Kuna puberteet meis oli juba pead tõstnud, otsustasime me Heilyga tutvustada noortele ka natuke oma puberteediaega. Instagrami meie ajal ei olnud, aga halb muusika oli ikka olemas. Siis me muidugi nii ei arvanud. Me jumaldasime saksa räppi. Ma mäletan, kuidas ma Norra kolides Camillale oma lemmikbändi tutvustasin, ta pööritas vaid silmi ja küsis: "Warum?"
Praegu küsiks ma ise sama. Ma ei tea, aga mulle tundub, et me olime Heilyga kaks depressiivset puberteeti kui me sellist muusikat kuulasime. Ja kõiki laulusõnu peast teadsime.
Hommikul kui me ärkasime, vaatas Reelika etteheitvalt ja hirmunult Maikile otsa. (Maiki jäi meist natuke kauemaks pubisse ja koputas öösel meie hotellitoauksele, et tuppa saada)
"Ära enam kunagi niimoodi koputa," ütles Reelika.
"Miks?" ei mõistnud meie.
"Vaid surm koputab kolm korda," vastas Reelika tõsiselt ja hirmunult. "Ma ei julgenud öösel ennast liigutadagi kui koputust kuulsin, ma arvasin, et kummitab."
Ja mina veel mõtlesin, et miks Reelika öösel ust ei avanud kuigi kopkkulepe jäi, et tema laseb Maiki tuppa. Loomulikult peitis ta end teki alla. Iga normaalne inimene teeks nii kui surm uksele koputaks. Mitte ei tormaks teda sisse laskma. Mina ei kuulnud kolme koputust. Mina julgesin ukse lahti teha. Reelika õnneks ei olnud ukse taga ei kummitused ega surm. Kõigest Maiki. Või midagi. Jumal tänatud!
Koju jõudes olin ma värske ja puhanud. Ma olin saanud kaheksa tundi järjest magada. See oligi kõige olulisem osa sellest puhkusest. Ma jään uut spaa-nädalavahetust ootama. Aga siis tahaksin ma spaasse minna. Kuigi sanatooriumis sai ka nalja.
Et kui on keegi, kes tahab Placent Activi iluõhtule minna, siis Vestmintil on Teile üllatus! Järgmisel kolmapäeval toimub Tasku keskuses "Placent Activ Iluõhtu" (aravon.ee).
Tahad võita endale ja oma sõbrannale pääsmed VIP üritusele? Anna endast märku Vestminti FB lehel ning kirjuta pildi alla kommentaar, miks just Sina peaksid võitma need ägedad piletid! Loosimine toimub 27.oktoobril.
Mis on minu seos Placent Activ'iga? Kuu aega tagasi hakkasin ma ilublogijaks ja testin Aravoni tooteid. Ma varsti kirjutan ka esimese vahekokkuvõtte, aga ütleme nii, et mu juuksed kasvavad nii hullult, et isegi juuksurid imestavad. Vot sihuke värk.
Ma otsustasin nädalavahetul olla nii jultunud, et jätsin Ida ja Mareki kahekesi koju ning läksin sõbrannadega Haapsallu akusid laadima. Meil on selline tore "Õhtusöök kaheksale" grupp. Alguse sai see just täpselt "Õhtusöök viiele" saate järgi. Iga kuu valmistas keegi kolmekäigulise õhtusöögi ja kutsus kõik teised külla. Pikapeale hakkas see aga üksluiseks muutuma ja nii otsustasime me, et hakkame hoopis koos väljas käima - spaas, teatris, bowlingus... Nii me sel nädalavahetusel sanatooriumisse "Laine" sattusimegi. Seda ei saa spaaks nimetada. See on ehtne sanatoorium. Retrolaks.
Ausõna, ma ootasin, et varsti hüppab kusagilt välja Endel Pärn, kes hüüab: "Sanatoorium... Sanatoorium see on puhkus, baar, naised, muusika! Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!". Või Ervin Abel, kes kurdaks meile oma hädasid: " ... need on mul kindlad haigused. Peale selle teevad mulle veel muret seedimine, kops, süda, magu ja põrn."
Neid ma siiski ei kohanud, kuid juba esimese viie minutiga, mis ma sanatooriumis ringi liikusin, nägin ma rullisoenguga Soome pensionäre. Me olime ainsad külastajad alla vanuse 50. Aga seda teadsime me tegelikult juba ette. Sanatoorium "Laine" nimigi reedab seda. Nii et ei oleks aus nuriseda.
Kõige rohkem meeldis mulle sanatooriumi puhvet. Vein maksis 2.50. "Kas paneme kohe topeltkoguse?" küsis baaridaam (kes ühtlasi oli selle sanatooriumi kõige meeldivam töötaja). Ma ei saanud küsimusest aru, et miks peaks. Kas ma paistsin nii janune välja? Või et ma alla topeltkoguse veini ei joo? Kui ma pärast pilgu kokteilide nimekirjale viskasin, sain ma küsimusest aru. Kui ikka esimene kokteil nimekirjas on "viin Coca Colaga", siis ilmselgelt alla pudeli veini selles puhvetis ei tellita. Ma ei ole kunagi oma elus kuulnud, et keegi jooks viina Coca Colaga? Aga teie? "Laines" juuakse.
Soome turistid arvasid (ilmselt vanuse tõttu) et ma olen hotelli töötaja ja nõudsid, et ma arvuti tööle paneksin. Ma ei teadnud salasõna. Nad vangutasid pead. Kuidas töötaja ei tea salasõna. Igaks juhuks eemaldusin ma oma topeltkoguse veiniga hotellituppa. Liiga palju huvitavaid inimesi. Ma olin selleks päevaks oma doosi huvitavatest inimestest juba kätte saanud.
Me olime jõudnud Haapsalus olla alla poole tunni kui üks sõbralik pensionär meid metslasteks nimetas ja meile keelt näitas. Et sellest äkki veel väheks oleks jäänud näitas ta meile mõlema käe keskmist sõrme ka. Mul tekkis hirm. Kas tõesti hakkab juba pihta see jama, et korjame endale mingid veidrikuid külge nagu siis kui me Valgas käisime. Ma üldse ei oleks tahtnud mingi Haapsalu vanamemmega kaklema hakata, kuigi temal tundus ilmselgelt selline soov olema. Vähemalt tol hetkel me nii arvasime. Pärast me muidugi saime aru, et suure tõenäosusega mõistsime me teda valesti ja see oli lihtsalt sõbralik "tere" Haapsalu moodi.
Me olime kahevahel, kas peaksime ka niimoodi tervitama hakkama. Öeldakse ju, et kui oled võõras kohas, tee nagu kohalikud. Me siiski ei hakanud. Andke meile meie ebaviisakus andeks.
Aga tagasi sanatooriumisse.
Kuna ma olin unustanud kehahoolitsused tellida, läksin ma reipalt ilusalongi, et uurida, kas äkki/ehk/võibolla õnnestuks mul ka siiski mõni iluprotseduur saada.
Mina (reipalt): Tere! Kas oleksvõimalik mõni hoolitsus veel tänaseks tellida?
Administraator: Mis teid täpsemalt huvitaks?
Mina: No kõige pealt pediküür.
Administraator (tülpinult): Ei, ei ole aega.
Mina: Aga midagi muud?
Administraator: Midagi muud ka pole.
Ma ei andnud ikka alla ja küsisin, et aga äkki oleks võimalik juuksurisse siiski saada. Selgus,et tõepoolest üks aeg on olemas. "Paneme siis selle aja kinni!" ütlesin mina õnnelikult.
Administraator kinnitas juuksuri aja ja küsis siis, mida ma teha soovin.
Mina: Värvida.
Administraator (tüdinenult): Ei, seda küll ei saa.
See vestlus meenutas mulle nii tohutult seda reklaami, kus kõik maitsed on olemas - vanilje, vanilje, vanilje, vanilje. Just hoiak ja hääletoon.
Pärast tänasin ma muidugi jumalat, et juuksuril värvimiseks aega ei olnud, sest ma siiski otsustasin lasta oma juuksed pesta ja föönitada. Kui selgus, et see maksis 20 eurot pidin ma suurest minestusest pikali kukkuma. Palju siis värvimine oleks maksnud? Teha polnud ka enam midagi. Juuksed olid ju juba pestud. Ma hakkasin torisema. Küll hiljem puhvetis ja sõbrannadega. Kuna ma tegin seda üsna valjuhäälselt, kuulis seda ka sinna kogemata sattunud administraator. Ta pomises midagi, et uurib, kas midagi võis valesti minna ja saatis mulle hiljem sõbrannaga kaks eurot. Niisiis läks mu juuksepesu maksma vaid 18 eurot. Samas, ise olin loll, et enne ei küsinud. Lollidelt tulebki raha ära võtta.
20-eurone "soeng" peas, suundusime me Haapsalu linna peale.
Te ju teate seda piinliku momenti, ku keegi paneb netti üles mõne pildi, kus te just kõige kaunim pole? Mul on neid hetki palju, sest ma pole just väga fotogeeniline. Kui aus olla siis olen ma lausa ebafotogeeniline. Kuigi irvhambad ütlevad ikka, et töö tellija materjalist, keeldun ma jonnakalt uskumast, et ma selline peletis olen nagu ma teinekord piltidelt välja paistan.
Jah siis see teine piinlik moment kui keegi postitab mõne lapsepõlvepildi. Või noh see on tegelikult päris naljakas kui see pilt on kellestki teisest. Kui pilt on sinust endast, siis võib-olla nii naljakas polegi. Või on ka. Võta sa kinni.
Minu armas tilluke õde postitas eelmisel nädalal igatahes minust Facebooki mõned fotod. Minust. Sada tuhat aastat tagasi. Minu minevik on paljastatud. Siin need pildid on. Teilegi nautimiseks.
Ma ekslikult ütlesin Marianile, et see pilt oli ka kooli autahvlil. Tegelikult vist ei olnud. Kui ma ei eksi, siis see on hoopis mu esimene passipilt. Mul on seljas roosa Pandaga kampsun. Te ei kujuta isegi ette kui kadedad kõik selle kampsuni peale olid.
Mulle endale meenutan ma sellele pildil Addams Family Wednesday´d. Sama sõbraliku silmavaate ja hurmava naeratusega.
Mul on lapsest saati omamoodi kiiks, et ma ei tunnista nö koduriideid. Eriti tugevalt lõi see välja puberteedina. Ei saa ju olla dressides ja kummikutes kui keegi võib mööda sõita ja näha. Seepärast olid mul isegi maal vanaema juures olles alati parimad riided seljas. Kuigi emme ja vanaema keelasid. Mina ei andnud alla. Ka sel pildil on mul jalas popid välismaa kingad. Selliseid asju ei olnud paljudel. Kes seda aega mäletavad, need teavad.
Tilluke Marian oli mul alati sabas. Ma tegin alati näo nagu ta segaks mind, aga tegelikult mulle meeldis temaga mängida. Ma olin uhke, et mul oli päris oma tilluke õde, kellega mängida. Kõigil ei olnud.
Ma isegi ei oska seda pilti kommenteerida. Mu sõbranna vaatas seda pilti ja naeris kõht kõveras minu OOTD peale. "Ega Marian ka parem välja ei näe!"püüdsin ma tähelepanu kõrvale juhtida. Sõbranna ei lasknud sel juhtuda. "Tema on laps, tema PANDI niimoodi riidesse, sina oled selle kostüümi ISE valinud." Mis mul selle peale ikka öelda on. Ma ise arvasin, et ma olin nii päris popp. Mustade liibuvate retuuside ja värvilise välismaa t-särgiga. Tõeline fashionista. Pole siis ime, et ma moepühapäevasid korraldan;)
.JPG)
