Ma sattusin hiljuti tulisesse vaidlusesse, kui me hakkasime arutama naiste (ja meeste) ostlemis-käitumise üle. Ma julgesin öelda, et kui mul oleks raha nii, et ma ei peaks seda lugema, siis mul ei oleks mingi probleem endale 20 000-eurone Hermes kott soetada. Lausa mitu. Et ma kannaks Chloe kleite ja Valentino kingi.
Minu vestluspartner läks põlema. "Issand, milline arusaamatu mõttemaailm! Milline mõttetu kaupmeeste nuumamine! Arulage kulutamine ja teistele näitamine!" karjus ta poolmeeleheitlikult.
Ma selgitasin uuesti, et ma olin öelnud "
kui mul oleks...", mitte et ma kohe homne päev võtan noore pere laenu ja torman Chanel kotti ostma. Ja et näitamine on see vaid siis, kui ma maitselagedalt katakski end pealaest jalatallani suurte bling-bling märkidega riietega, et isegi pime näeks, mis firma riided mul seljas on, aga et üks intelligente inimene ostab asju, mitte teistele näitamiseks, vaid selleks, et iseennast hästi tunda. Tunnistage, et te tunnete end palju enesekindlamalt ja kaunimalt kui teil on seljas kaunis pesu, mida ei näe mitte keegi peale teie. On ju nii?Sama on ka mu meelest kallite brändide asjadega. Ja neid ei pea üksteise otsa kuhjama nagu hilpharakas, vaid neid saab maitsekalt miksida odavamate asjadega, nii et tulemus on huvitav ja omanäoline.
"Naised ju tüdinevad asjadest nii kiiresti ära, milleks raisata 20 000 eurot koti peale,mis homme enam ei meeldi," hüsteeritses ta edasi.
Ma selgitasin jälle, et mõni asi on klassika. Klassika, millest ei tüdineta ära, ja mille väärtus aastatega vaid kasvab. Minu vestluspartner ei jäänud selle vastusega rahule, vaid pobises midagi odavast lapstööjõust, kes selle 20 000-eurose koti 2-eurose eest valmis vorbivad, nii et ma ikka nuuman vaid kaupmeest. Ma selgitasin uuesti, et näiteks Hermes kotid on käsitsi tehtud väikestes ateljeedes, et siin ei ole masstoodangust ega odava tööjõu kasutamisest juttu, vaid et see firma hoiab au sees vanu traditsioone ja töövõtteid.
Ka see ei mõjunud mu vestluspartnerile. Ta leidis ikka, et see on ajuvaba kulutamine, et pigem võiks selle raha anda heategevusele, ehitada koole või lasteaedasid. Ma seletasin jälle, et
kui ma oleks nii rikas, et saaksin endale lubada mitme Hermes koti omamist, siis ilmselt tegeleks ma ka heategevusega ja oleks need koolid ja lasteaiad ammu juba püsti pannud ning alles siis kotijahile läinud.
"Ahh," lõi mu vestluspartner käega,"ma ütlen, et ei tasu kulutada, sest võib tulla ka halvemaid aegu!" Ja siis ma hakkasingi mõtlema, kas rikkus on häbiasi. Kui mul on võimalus endale üht või teist veidike luksuslikumat lubada, kas ma peaksin seda häbenema? Või ehitama vaid koole ja lasteaedu, sest siis olen ma hea inimene, kuid endale midagi lubades olen ma lollakas kulutaja, kes maailma asjadest midagi ei jaga. Või peaksin ma kogu aeg mõtlema sellele, et kui palju raha ma olen suutnud sukasäärde koguda, sest võib ju juhtuda, et ees on ootamas ka halvemad ajad. Ma mõtlen, et elu on nautimiseks, elu on elamiseks. Et kui mul oleks võimalus elada veidike luksuslikumalt, miks mitte seda teha. Ja kui tulevad halvad ajad, siis ma müüks oma 20 000-eurose koti oksjonil 10 000-ga maha. Kui see vahepeal pole just rohkem hinda läinud ja ei maksa juba 40 000 eurot. Siis võiks sellist kotti ju lausa investeeringuks nimetada?
Ma ei poolda arutut kulutamist ja mõttetute asjade kokku kuhjamist, ma ei arva, et asju peab endale kokku ahnitsema vaid selle pärast, et need on, kas tasuta või 50% allahindlusega. Ma usun, et kui mul oleks 58 biljon triljon eurot, siis oleks ikka pooled mu riided pärit
second hand'idest, sest mulle lihtsalt meeldib nendes poodides tuhlata ja leida asju, mida igal teisel ei ole seljas. Kuid ma julgen kindlalt öelda, et mu garderoobis ripuks ka paar Hermes kotti. Väikesest mustast Chanel kleidist ei ütleks ma ka ära. Sest ma olen naine.
Meie vaidlus lõppes sellega, et ma lihtsalt ei viitsinud enam rohkem vaielda. Ma jõin klaasi veini. Oma vestluspartneri Villeroy & Boch klaasidest. Irooniline.
.jpg)
