Mis asi see Montessori veel on?

Kui ma veel väike olin (nii vanuselt kui kaalult) käisime me päris tihti ühes tillukeses Rootsi linnas vanaonul ja - tädil külas. Nendel samadel, kes mulle krõpsuga talvetossusid saatsid, kirjutades juurde, et "hakaku Liisu kohe kandma", sest selle aja inimestel oli kombeks ilusaid asju kappi panna ja säästa neid erilisteks hetkedeks. Nendel samadel, kes mulle vildikaid ja maki ja YSL dressid (mitte et ma siis oleksin sellest märgist midagi aru saanud) ja Adidase koolikoti ja purjekingad ja sadatuhat paari Levi's teksaseid saatsid (Isver, kus ma tahaks endale jälle Levi'seid, aga ma ei raatsi nii suuri riideid veel osta). 

Igatahes. 

Vanaonu tütar rääkis uhkusega, et ka selles linnakeses on Montessori lastehoid. Ma muidugi ei süvenenud, sest mul olid teised huvid. Kui ma olin väiksem, huvitas mind STV1st tulev lastesaade või mööda poode kolamine, kui ma sain suuremaks, huvitasid mind riided, mida sugulased-tuttavad vaesele Eesti pubekale tonnide kaupa kokku tõid. Aga mulle jäi see Montessori kõrvu kõlama. Ma mõtlesin, et mis imeloom see veel on, aga üks oli selge. Mulle tundus, et see on midagi koledat.

Kui me selles linnakeses ringi jalutasime näidati mulle iga kord, millises majas see Montessori lastehoid (või oli see üldse kool?) asub. "Vaata, selles majas on Montessori lasteaed/hoid/kool!" öeldi mulle alati kui sellest majast möödusime, mulle tundus, et dramaatilise häälega ja selgitati, et seal võivad lapsed teha, mida tahavad, et sealt tulevad erilised lapsed. Selge, totude lasteaed/hoid/kool, mõtlesin mina ja kui tol ajal oleks olnud olemas nutitelefonid ja Instagram oleksin ma sellest majast pildi üles riputanud. #totudekool #issandkuinõme #dontcare

Nüüd miljon aastat hiljem, kui ma olen saanud 33-aastaseks ja endalegi uskumatult veel ka emaks, pakub Montessori filosoofia mulle üha rohkem huvi.
Kuna ma ka alles hiljuti sain teada, et emapalgal lulli löömine ei kesta 2,5 aastat, vaid kõigest 1,5 ja et ma juba üsna pea peaksin tööle naasema, sest aeg läheb liiga kiiresti (Mida ma peaksin tegema, et keegi mulle mingit loomingulisemat tööd pakuks? Midagi mida saaks lapse kõrvalt teha?), hakkasin ma Idale lasteaia kohti uurima.
Nagu ma aru sain oleksin ma ta lasteaia järjekorda pidanud panema juba siis kui ma rasedaks jäin, et mul polegi enam  lootust teda kuhugi lasteaeda saada. Kui siis vaid sinna Lasnamäele, kuhu lasteaed ehitati ja kus lapsi ega üldse inimesi vist ei ela. Aga 19-eurose 45-eurose lapsetoetusega koju jääda on ilmselgelt võimatu. Ma uurisin edasi.
Mulle jäi silma selline lastehoid nagu Montessori lastehoid Kalamajas. Ma sain isegi aru, et kohalikud omavalitsused toetavad lastehoiu tasuga? Mul tekkis viissada tuhat küsimust nii selle konkreetse lastehoiu kui üldse Montessori filosoofial tegelevate lastehoidude kohta. Kas keegi tahaks/oskaks mind sel teemal rohkem harida/valgustada?
Ja on vist liiga naiivne loota, et siin Ussipesa lähinaabruses (ehk siis Keilas/Sauel) on mõni sarnastel põhimõtetel tegutsev lastehoid?

Ausõna, keegi ei peksa kedagi!

Vaatasin oma jalgu ja mõtlesin, et küll on hea, et on jahedad ilmad, sest mu jalad on täiesti sinikaid täis. Käed ka. Võõrale võib jääda mulje nagu oleks ma peksa saanud. Või mis võõrale! Mu sõbranna kiljatas ka eile mind nähes, et appi sul on ju põlved puhta sinised nagu oleks peksa saanud. Nojah. Ma olen pärinud oma vanaema naha. Nii kui ma kuhugi vastu lähen, on sinikas taga. Kui te mu vanaema veel näeks! Ma imestan, et keegi juba vanaemadekaitset pole kutsunud. 

Eelmisel ööl nägin ma unes hambaid. Vaatasin unenägude seletajast järgi, et tähendavat õnnetust ja äpardust. Mina hakkasin kohe suurelt mõtlema, et nüüd juhtub Diibis jälle midagi, et tuleb mõni uus kaebus või mõni muu jama, ei osanud ma selle peale mõelda, et õnnetus kodus juhtuda võib. Nii juhtuski õhtul, et õnnetus ei hüüdnud tulles ja murdosasekundi vältel, mis ma Idale selja keerasin, et käterätik toolile tõsta, tõmbas Ida endale laualt vaasi selga. Ma silmanurgast nägin, kuidas kollane laudlina liikuma hakkas, kuid enne kui ma jõudsin reageerida, käis ka vaas maha, riivates Ida nägu. Õnnelik õnnetus, hingasin ma kergendatult, võtsin ehmatusest nutma hakanud lapse sülle ja tõstsin muud asjad lauale tagasi. Telekapuldid ja aipäädi. Ida silmanurgas oli väike punane kriim. Õnnelik õnnestus, ohkasin ma veelkord ja mõtlesin kui haiget oleks vaene laps võinud saada kui ta savikannu endale päriselt pähe oleks tõmmanud.
Lisaks sellele olin ma kahevahel. Kas hakata majapidamisest kokku korjama ohtlikke asju nagu linikud, vaasid, küünlajalad või jääda endale kindlaks, et ei korja neid ära, vaid õpetan Idale, et mõnda asja ei tohi puutuda.

Õhtul kui ma Ida magama panin, tundus mulle, et ta silm on potisinine. Ma mõtlesin, et püha jumal, kuidas ma nüüd linna lähen lapsega. Et hakataksegi arvama, et ma peksan kodus oma last. Et kuidas see lapse silm siniseks saab muudkui (juba teist korda), et kes see usub, et tõmbas vaasi endale kaela. Kuidas see silm siis siniseks sai, eks? See oleks sama kui need naised, kes kannatavad koduvägivalla all, raiuvad, et kukuvad järjepidevalt kapinupu otsa. Peale selle ma ju kirjutan ka blogis üle päeva, et ma iga sekund ei tunne Ida vastu vaid piiritut armastust, et ta mõnikord ajab mind ka vihale. Ja nüüd siis potisinine silm.
Vaatasin uuesti oma jalgu ja mõtlesin, et aga võib-olla mõeldakse hoopis, et Marek peksab meid mõlemaid. Et ta lihtsalt sunnib mind siin blogis temast head kirjutama. Vastasel juhul saan ma kolakat.
Ma vannun, ikka käsi "Kalevipojal", et keegi ei peksa siin kedagi. Õnneks selgus hommikul siiski, et Ida silm ei olnud sinine. See oli lihtsalt vari, mis mind õhtul süümekaid pani tundma. 

    Siis kui me ilmast hoolimata basseinipidu peame. Vabandan, et tagant paistab kole poolik maja.         Me ei ole jõudnud seda valmis teha. K-rauta ja keegi tene kah ei toeta;)

Nüüd siis õhtu teise osa juurde. Vett saanud telekapuldid. Sellest ei hakkam ma rääkima, et kui Marek koju jõudis, küsis ta, et kas ma jälle kirjutasin, et lapsel silma peal ei hoidnud (see oli ka üks põhjus, miks ma mõtlesin blogimist lõpetada. Ma ei tahtnud, et inimesed arvaksid, et muud ma ei teegi). 

Otseloomulikult ei tulnud ma selle peale, et telekapuldid  peaks ära kuivatama. Loomulikult need ei töötanud. Marek vangutas pead ja hakkas esimest pulti kuivatama. Siis ta veel ei teadnud, et teine pult ka vett oli saanud. Kui selgus, et esimene pult enam ei tööta, uurisin ma ääriveeri, et kas see teine siis töötab. Marek, küsis, kas SEE sai ka vett ja võttis laualt teise puldi, mis lausa tilkus veest.

"Nojah, võib olla on hea, et sa seda pulti ei kuivatanud, et võib-olla sa pulti kuivatades tekitasid teises hoopis lühise ja too ei tööta sellepärast," mõtiskles Marek pulti lahti harutades. Ma noogutasin. Mis mul üle jäi. Ma olin ju ise öelnud, et kuivatasin pulti. Mis te arvate, kas ma tegelikult tegin seda? Loomulikult mitte. Ma tahtsin lihtsalt näidata, et ma olin vastutustundlik täiskasvanu ja oskasin õigesti reageerida. Nii me siis õhtul diivanil istusime, Marek kuivatas pulte ja mina mõtlesin, et miks minuga sellised äpardused kogu aeg juhtuvad. 

"Sest sa oled plähmerdis! Samasugune nagu Ida. Selle pärast teiega igasugu asjad juhtuvadki," vastas Marek. Ma pugesin talle kaissu.

"Ei ole siin mingit musutamist," tõrjus ta mind eemale. "Siis musutame, kui sa öösel rahulik suudad olla, et ei ärritu kui laps ärkab," selgitas Marek.

"Ei saa lubada," vastasin mina. "Musutame parem ette ära!"

"Ei!" vangutas Marek pead. "Midagi peab sulle preemiaks ka olema."

"Ja sa arvad, et sinuga musutamine on preemia," ei suutnud ma oma imestust endale hoida. Marek noogutas enesekindlalt.

Kui me voodisse läksime, andis Marek mulle head ööd musi. "Kurat, ma ju unustasin, ma ju lubasin, et ei musita sind," vandus ta sekund hiljem ja lisas, "ja üleüldse täna õnne, et sul nii hea mees on!"

"Tänan, sind armuline jumal, et sa mulle nii hea mehe oled andnud," vastasin ma.

"See oli irooniga öeldud," ütles Marek.

"Ei, sugugi mitte. See on öeldud armastuse, hoolivuse, helluse ja tänutundega."

"Ah, jää parem magama," lausus Marek ja keeras mulle selja. 

Me jäime magama. Mina magasin rahulikult. Ida magas rahulikult. On vist tõsist musutamist oodatada. Preemiaks;)

Aga digiboksi pult ei töötagi enam. Hea, et aipääd töötab. 

Identiteedikriis ja märgid

Mul oli peas mõlkumas viis miljon erinevat postitust. Kõik need enamalt jaolt seotud Britt Idaga. Näiteks, kuidas ta ilmselt on Pipi Pikksukk, kes peab magama jalad padja peal või kuidas ta eile taldrikust sõi ja terve terrassi ära mäkerdas või kuidas ta täna hommikul endale vorstitüki kurku tõmbas ja mind korraks surnuks ehmatas või mille naljaka ja loomingulisega ta täna hakkama sai. Ja nii edasi ja nii edasi.
Peale Tanel Jani külalispostitust tundus see kõik aga nii ebaoluline. Nii mõttetu. Sest millega ma siis oma päevi sisustan. Beebiblogi kirjutamisega. Neid on n+1 tükki. Üks populaarsem kui teine. Keda peaks huvitama veel ühe titemamma veel üks beebiblogi. Mul tekkis korraga tõeline idetiteedikriis. Ma ei tahtnud olla "vaid veel üks" titeblogija.
Aga kes ma siis olen?

                                 
Tuttavad on mult küsinud, et kas ma raamatuesitluse ka teen. Ma kehitasin arusaamatult õlgu. Miks? Ma ei ole ju kirjanik. Mis siin ikka eputada kui keegi niikuinii selle raamatu ega mu kirjutiste vastu huvi ei ole tundnud. Mul hakkas endast kahju. Ma olen pingutanud ja püüdnud, aga tulutult.  Ja ega see esitlus nüüd mingi odav lõbu ka ei ole. Kahjuks/õnneks tundub mulle, et mul on seda raha mujale rohkem vaja paigutada, kui oma ego upitamisele. Ja mis see esitlus siis olekski? Järjekordne eluvale? Ma hakkasin ma mõtlema, et ju siis neil kommentaatoritel on õigus, kes ütlesid, et tehku ma omad järeldused. Et ju ma lihtsalt ei oska kirjutada.
Mida ma siis üldse oskan?

Ma kaalusin isegi varianti ka blogimine üldse lõpetada. Mulle tundus, et mul ei ole midagi asjalikku öelda, midagi maailmamuutvat või huvitavat. Mulle tundus, et blogimaailm hakkab mind ahistama. Et minu sõnade eest peavad mõnikord aru andma inimesed, kes minu blogi isegi mitte ei loe. Et blogisid tekib nagu seeni pärast vihma ja valedel eesmärkidel.
Kuid (kes olen mina ütlema) milline on õige eesmärk?

Üleüldse on mul mõnikord tunne, et ma ei kuulu siia, et ma olen sündinud valel ajal/vales ajas. Ma vaatasin Ida uut käru ja Ida viimast uut kleiti ning ma tundsin, et ma peaksin elama kusagil Astrid Lindgreni raamatus. Peidus ja varjus kurja maailma eest (Kalade värk, eks?).  Näiteks Bullerbys. Sest kui teised vaatavad seda käru kui vana ja väsinud kobakat, siis mina vaatan seda säravate silmadega. On jah roostes ja pisut räbaldunud, aga mul paneb silmad särama. Ja Ida viimane kleit (jälle muideks Rootsist loppis'elt)! No öelge, et me ei sobiks Bullerbysse elama.
Kas ma sobiksin sinna? 

                                         
                                       
                                       

Ühesõnaga vaevlesin siis mina siin kriisi käes, kui saabus meil. Mulle saadeti tutvumiseks artikkel, mis Diibi naistest järgmisel kuul ilmub. Ma lugesin selle läbi, mõtlesin, et oi kurja, me ju tõepoolest saime hakkama ja olemegi tublid ning tundsin ühel hetkel, et ma olen idioot. Idioot, et niimoodi soiun. Kriis oli kadunud. Ma usun märkidesse. See artikkel tuli õigel hetkel. Ka üks kord varem on selle sama artikli lugu mind muremõtetest päästnud.
Ma mõtlesin, et olgu. Olgu ma siis beebiblogija, midagi pole teha kui ajad ja mõtted on muutunud ning Kurvast Mutrikesest on saanud Titemamma. Ja raamatu üle olen ma kah uhke. Kes siis teine veel peaks minusse uskuma, kui ma ise ei usu. Ja lõppude lõpuks, meil on ka Diip. Seda pole üldse vähe. See on veel üks täidetud unistus. 
Või alles üks? 

Korraga oli mu pea mõtteid täis. Mulle turgatas paar ülivahvat ideed, mida Diibiga korraldada. Üks neist muidugi piisavalt ambitsioonikas, kuid midagi täiesti teistsugust. Ma ei tea, kas see korda läheb, nii nagu ma seda oma peas plaanin/ette kujutan, kuid selle asemel, et niisama soiguda, haarasin ma härjal sarvist ja hakkasin selle nimel kohe tegutsema. Ja kui seda ei saa tehtud ühel moel, siis on mul ka juba plaan B ja C peas olemas. Ilmselt ka D ja E ja F...Küll on hea, et tähestikus on palju tähti. Ma olin ühtäkki oma kriisist üle saanud ja tundsin, et olen täis energiat ja pealehakkamist ja tahtmist.

Ning olgu neid beebiblogisid n+1. Ega küll küllale liiga tee!

Armastuse ja rahu teel

Uus kooseluseadus on päris palju kirgi kütnud, mulle tundub, et sellel teemal on liiga palju olnud lihtsalt lahmimist, olgu siis ükskõik, millisel eesmärgil. Ja sõna on võtnud inimesed, kes tegelikult ei oleks pidanud seda tegema. Sest neil ei ole midagi tarka öelda olnud. Ka minul endal ei ole tegelikult midagi tarka öelda. Seepärast palusingi ma oma tädipoega Tanel Jani, et kas ta ei tahaks sel teemal mu blogisse külalispostitust teha. Minu rõõmuks oli ta nõus. 
Tanel Jan on üks vaimukamaid, intelligentsemaid ja laiema silmaringiga inimesi, keda ma tean. Mõnikord on mul nii kahju, et ta nii kaugel elab. Ahjaa, unustasin mainida, et ta elab koos James´iga. 

Siin aga tema arvamuslugu:

Kui mõelda, kas Eesti valitsuse uus kooseluseadus võiks lubada samasoolistel paaridel ka lapsendamise õigust, siis ennem sooviksin lugeja panna mõtlema selle üle, et samasoolistele paaridele ei loodud hetkel võrdset võimalust abieluliitu astuda, seega võrdsust laiemas plaanis nagu nii ei looda.

Lisaks olen ma Eestis aset leidvast diskusioonist soovinud hoiduda, sest mind häirib ka terminoloogia heteroseksuaalne, homoseksuaalne, sest see labastab minu meelest kogu diskussiooni allapoole vööd tasemele. Ei saa ju arutleda peetervõsalike kommentaaride ja väljaütlemistega, sest ma pole kindel, kui palju temal või ka teistel heteroseksuaalidel, kes selles osas negatiivse poole pealt sõna võtavad üldse homoseksuaalseid tuttavaid, sõpru on. Ja kui on, kas nad siis tuttavas, sugulases, töökaaslases või sõbras ainult tema seksuaalsust näevad. Et kas nad silma ka suudavad/julgevad vaadata või keskenduvad alalõpmata kubemepiirkonnale.

Kuid nüüd lapsendamise või ka lapse saamise, üleskasvatamise küsimuse juurde. Olles gei noormees (või ka lesbiline naine), saan ma ka ise aru, et kaks meest või kaks naist koos armastades ei saa viljastada last. Kuid millest minu meelest ei soovita aru saada, on see, et lapsendamissoov või ka viljastamise soov on hoopis uue instinkti tekkimine suhtes. Üldjuhul soovivad lapsevanemateks saada paarid, kes on pikalt koos olnud, ning on läbi kaalunud kõik võimalused. Samasooliste paaride puhul ei saa juhuslik rasestumine ju juhtuda. See samm vanemaks saada, ema või isa rolli vastutuse võtmine on tõsise suhteanalüüsi tulemus.

Otsus vanemaks saada võib eriti karm olla lesbi suhtes (ma arvan, kuna ma pole lesbi, siis ma ei tea tegelikult, mida nad läbi elevad, tunnevad), sest ühiskond ei pane ju meestele kohustust isa olla, küll aga soovib riik, et naised sünnitaksid ja võtaksid vastu ema rolli. Esiteks tuleb sul salata iseend ja oma armastatut siin riigis, teiseks tuleb taluda ühiskonna survet sünnitamiseks ning kolmandaks kaasmaalaste halvavaid kommentaare. Mis ei tapa, eks see teeb kõik tugevamaks. Kuid, kas nii peabki see olema?  

Eesti mastaabis peaks iga inimene olema oluline, samuti iga laps (sündinud või veel sündimata). On meid ju nii vähe. Maailma mastaabis näen ma pigem probleemi suurtes perekondades, sest mida rohkem lapsi, seda suurem on selle perekonna ökoloogiline jalajälg, eriti arenenud majandusega riikides. Eesti situatsioon on eesti rahva väiksusest tulenevalt teine.

Jah, siiski leian, et see termin homo-, hetero-, bi-, a-, jne seksuaalsus on segav, sest teab iga paarissuhtes olev inimene, et seksi ja armastuse vahele ei saa panna võrdusmärki. Perekonda ei saa luua seksuaalkire püsimisele, sest need paarid, kes ajavad taga vaid seksi, ei püsigi üldjuhul kaua koos, sest seks vaibub ajapikku meeldivaks vanainimeste vaheliseks armastamiseks, mida siinkohal keegi ei soovi vist visualiseerida, aga pikaajalistes suhtes olevad inimesed teavad, millest jutt.

Seega perekonna loomise soov, usaldades oma partnerit, teades, et selle inimesega soovitakse kulgeda edasi ja astuda samm kas siis lapsendamise suunal või viljastamise suunal on üks tõsine samm. Keegi ei tee seda kergekäeliselt. Eriti veel samasoolised paarid, sest usun, et lapsendamise või ametliku viljastamise puhul tuleb neil veel lisaks läbida tohutu kadalipp, demonstreerimaks valitsuse organitele ja ametnikele, et nad on ametlikult nii vaimselt, finantsiliselt kui ka tervise osas küpsed vanema kohustust vastu võtma (mis ma usun, võib kohati olla tõsiselt alandav protseduur).

Aga, kallid seksuaalid, loodus on tõesti seadnud nii, et emakas vajab spermatosoidi viljastumiseks, seda teavad nii lesbilised kui ka geid ja loomulikult heterod. Kuid kõike saab korraldada ka mitteametlikult. Emaks saamise soovi või soov läbi kogeda isaks olemise rolli ei suuda mingi eesti vabariigi seadus küll takistada. Looduse jõud ja inimese soov on tugevam.

Selliseid perekondi, kus on kaks ema või kaks isa on juba praegu. Üle maailma. Ameerikas on läbi viidud ka sellekohaline uurimus, mis näitas, et seniks kuni vanemad suudavad lapsele tagada armastava, turvalise elukeskonna, ei erine lapsed kuidagi omavahel. Õnn on see, mis on oluline.

Lõpuks jääb küsimus siiski õhku rippuma, sest nagu nii tagab seadus vaid pooliku võrdsuse, sest tegemist ei ole ju abielu võrdsusega, siis tundub suhteliselt mõttetu üldse sellel teemal arutleda.

Loomulikult on mul hea meel, et uus kooseluseadus on koputamas uksele, aidates sel moel koguda eestil paar punktikest juurde elamisväärsete riikide edetabelis, kuid on seegi siiski vaid fassaad.

Seniks, kuni me üksteisele kaasmaalastena kodaraid jalgadesse viskame ning hoolimatult sildistame ei muutu midagi.

Oleme siiski rõõmsad ja astume armastuse ja rahu teel edasi. Kui sa saad, siis laigi `Aitäh, aga minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset´ algatust.

Tervitades,

Tanel Jan Palgi,
kes on samasoolises kooselus olnud nüüd juba pea 6 aastat.
Oleks aeg juba abielluda ja isaks saada, eh?! Kuid ärge muretsege, ka minu mitte traditsiooniline perekond, mille liikmed oleme mina, mu mees ja me valge kass T´Oscar ei vaja kaitset.
Meie perekond pole probleem. 

Kas sinu perekond on probleem?!

(Pilt: Tanel Jan Palgi erakogu)

Keegi ei taha mind enam tunda?

Siis kui ma mingi aeg tagasi vaimukas olin ja K-rautaga väikese eksperimendi tegin, ütlesid Marek, emme ja mõned mu sõbrad, et issand jumal, kas ma olen lolliks läinud, et kas ma nüüd hakkangi selliseid asju (lollusi) tegema, et nemad ei taha siis mind enam tunda. Noh seda viimast nad muidugi ei öelnud, aga küll nad ütleksid kui ma veel mõne samasuguse jamaga hakkama saaks. Ma siis seletasin neile, miks ma seda ja vandusin pühalikult, käsi "Kalevipojal", et ma rohkem ei tee. Kuigi tegelikult salaja tegin ma ühe lolluse veel. Selle teo põhjuseks oli, et ma lihtsalt tundsin, et pean ühe ettevõtte turundust kritiseerima. Seda ma ka tegin. Meie vaidlus selle ettevõttega läks üsna tuliseks, aga kuna eesmärk omaette ei olnud ka mingit põnevat lugu sealt välja imeda, siis see vestlus jääb ka minu meilboksi. Pealegi oleks ebaeetiline kellegi erakirjavahetust avaldada.

Igatahes ma rääkisin sellest ka emmele ja Marekile ja veel paarile inimesele ja nende silmist paistis õud. Hirm. Et kas ma jälle olen oma nimega avalikult millegagi hakkama saanud. Nagu ma iga nädal korraldaks midagi jubedat, võib-olla isegi obstsöönset.

Ma siis jälle lubasin pühalikult, käsi "Kalevipojal", et ma rohkem tõepoolest ei tee. Et rohkem ei pea nad mu pärast häbi tundma. Ma luban. Ma enam ei püüa vaimukaid katseid läbi viia ega avalda igal pool oma arvamust. Ma tegelen oma asjadega.

Küll aga on homme mu blogis oodata külalispostitust. Ühelt väga intelligentselt, vaimukalt, haritud noormehelt. Andekas on ta ka. Kunagi ütlesin ma emmele, et tahaksin nii väga elada nii, et tööl käima ei peaks, et kirjutaks ja oleks niisama äge. Selle peale vastas emme, et seda saavad lubada endale vaid väga andekad inimesed. Nagu seesama noormees. Vot nii.

On vaid kaks võimalust. Kas d-vitamiin on kurjast või ei meeldi Idale metsas. Kolmas variant on ka.

Me vajasime üksteisest puhkust. Nii läks Ida kaheks päevaks vanaema juurde Tartusse. Minu üllatuseks sain ma esimesele ööle järgnenud hommikul emmelt sõnumi: "Ida magas TERVE öö!" WTF, mõtlesin ma. Ilmselgelt funktsiooniviga. Ka teisele ööle järgnes hommikul sõnum, et Ida ärkas vaid korra. 

Ma olin segaduses ja kurtsin Marekile, et me peame nüüd Ida vanaemale andma, sest meie juures ta lihtsalt ei maga ja ajab meid hulluks. Ja hulludelt võetakse ju lapsed niikuinii ära.

Aga kui tõsiselt, siis me hakkasime arutama, et kas asi võiks olla d-vitamiinis. Ühel magamata ööl guugeldas Marek, et mis võiks olla põhjuseks, et Ida enam üldse ei maga. Paljudel lehtedel toodi põhjusena välja d-vitamiin. Ma isegi olin ühelt tuttavalt kuulnud, et kui ta vahetas d-vitamiini, muutus laps öösel pisikeseks põrguliseks. Kolm päeva enne seda kui Ida vanaema juurde läks, jätsime me d-vitamiini andmise järele. Kokkusattumus, et laps nüüd magas? Kokkusattumus, et ka mina olin vahetanud d-vitamiini paar nädalat tagasi, just siis kui Ida otsustas öise magamise järele jätta? Kokkusattumus, et mõned kuud tagasi unustasin ma päris pikalt Idale neid tilkasi anda ja ta magas nagu kott? (Enam ma ei ütle, et "magas nagu beebi", sest minu kogemuse järgi beebid ei maga;) Liiga palju kokkusattumusi mu meelest. Ma julgen väita, et d-vitamiin ongi meie murede põhjuseks olnud. See kurjajuur!

Teine variant on muidugi, et Idale ei meeldi metsas elada, rahus, vaikuses ja linnulaulus. Tema tahab tähelepanu, pidu, trangelit-mangelit, üritusi. Ta on Staar, kes tunneb, et metsas ei toimu piisavalt palju. Ta tahab linna elama. Ja kui Tallinna ei saa, siis teeb ta kõik endast oleneva, et kasvõi Tartusse vanaema juurde  saada. Mõelda vaid, milline pidupäev see saab olema kui vanaema kolibki Stockholmi, siis saab ju lausa välismaale vanaema juurde trügima hakata.

Noh, eks me täna vaatame, kuidas d-vitamiinitu laps täna öösel metsas magab.

    

                        

                        

Kolmas variant on muidugi ka. Et me Marekiga ei meeldi talle ja ta lihtsalt kiusab meid. Või noh isegi neljas variant on olemas. Ta on kuulnud, kuidas kõik käsevad/soovitavad meil ka teine laps saada (hullud inimesed!) ja konkurendihirmus hoiab ta meid öösel üleval, et me tegeleks vaid temaga, väsitab meid surmani ära, et jumala eest iga väikseimgi võimalus ellimineerida (kui nii siis ütlen ma muidugi, et tubli ja tark laps!) Sellised võimalused on ka. Aga ma kipun uskuma seda d-vitamiini varianti. Ja kulla, Ida, ma luban. Sa ei pea konkurenti kartma!

Tänased kirbukaleiud ja lastesünnipäevad

Kõigepealt peab moodne proua ette näitama oma tänased kirbukaleiud. Ida sai 3.20 eest armsa Ralph Laureni kleidikese ja mina natuke rohkema raha eest imekena mererohelise kleidi. Mulle jäi see silma juba eelmine kord, aga kuna ta ju kirbuka kohta oli natuke kallima hinnaga (12 eur) jäi see tookord ostmata. Aga kui see ka seekord mulle kohe silma hakkas, teadsin ma, et see on minu kleit. Ja no kuulge,  12 eurot ei ole just väga palju ka kui aus olla, eksju. 

             

Uued hilbud jälle seljas, oli aeg järjekordsele lapse sünnipäevale minna. Ma pole terve oma elu jooksul nii palju laste sünnipäevadel käinud kui mul selle aasta suvel neid kavas juba on. Sügisest ma üldse ei räägigi. Mul on tunne, et nii võib muidugi pankrotti minna. Siinkohal julgen ma soovitada astuda läbi Mon Amie outlet'ist Kristiine keskuses. Hinnad on täitsa sõbralikud.  Aga noh, kui meid sünnipäevi niimoodi peale viskama jääb, siis...

                       

Midagi pole teha kui mul pole nii osavaid näpukesi kui mu andekatel sugulastel. Te vaadake vaid seda imearmast punase-sinise triibulist/mummulist kleidikest. Selle on Anary täiesti oma valgete näpukestega õmmelnud. Kas see pole mitte kaunis? 

              

Ja noh, ma ei tea...kuidagi pean ma Dagne ja Anary ära moosima, et nad mulle ka mõned uued rõivad õmbleks. Ei ole ju aus, kui kahel sugulasel kolmest on ja mina olen nagu vaene sugulane;) mina tahan ka selliseid ilusaid asju kanda!

                         

                          

Muidu aga tundub mulle, et laste sünnipäevad pole ammu enam selline niisama lihtne värk nagu vanasti, siis kui mina tilluke olin. Noh et paned kartulisalati ja morsi lauale ja ongi kõik. Kõik on ikka läbi mõeldud ja peen. Alles ma käisin sünnipäeval, kus olid batuudid ja asjad, nüüd siis sellisel peenel aiapeol. Ootan huviga, milline on meie järgmise nädala sünnipäev. Kuna selle korraldab minu musteremast sõbranna, siis ma juba kujutan ette...Ma ei imestaks kui seal ponid kohal oleks. 

Mul on ikka kuratlikult hea meel, et ma selle sünnipäeva pidamise võitsin. Muidu peaksime me Marekiga ka nii palju vaeva nägema nagu kõik need teised emad ja isad. Aga meie ei ole nii tublid. Vist:) 

Aga...

Kõige veidram nende laste ürituste juures on, et mulle need täitsa meeldivad. Minus vist ikka on natuke selline sala-kanaema peidus. Idast ei tasu üldse rääkida. Temast on sirgumas väike peoloom.

                            

       B.