Diivanijutud

Suur osa meie elukesest möödub elutoas diivanil. Elutuba on sada korda muutunud ja diivan samuti, aga see, et suurem osa elust just siin möödub püsib muutumatuna.
Veel eelmisel aastal käisime me näiteks ülemisel korrusel vaid magamas. Diivan on meie pere süda:)

Eile lebasklesime me jälle diivanil. Ma olin enne seda pesumasina tööle pannud. Mingil veidral põhjusel tegi see pool pesu ära ja jäi siis seisma. Kukkus piuksuma. Ma proovisin ust avada. Uut programmi tööle panna. Ühesõnaga teha kõike, mida minu mõistus võttis.
"Pesumasin on vist katki," ütlesin ma Marekile, "see piuksub niimoodi."
"Ma nädalavahetusel vaatan," vastas Marek ükskõikselt.
"Kas me siis niikaua kannatame, et see piuksub ja ma ei saagi pesu sealt kätte," ütlesin ma etteheitvalt.
Marek tõusis diivanilt ja läks pesumasinat vaatama. Hetk hiljem kuulsin ma ahastuses hüüet: "Issand jumal, naine!"
Mis siis nüüd mõtlesin mina. Millega ma nüüd hakkama olen saanud? Ma hakkasin igaks juhuks mingit sobivat valet välja mõtlema. Teadmata muidugi, mida ma valesti teinud olen. Viimane kord kui ma sellist ahastavat hüüet kuulsin, oli siis kui ma ta aluspesuga "kogemata" tolmu pühkisin ja vahele jäin. Oli ilmselge, et ma olin midagi valesti teinud. See ei olnud rõõmuhüüe.
Minut hiljem tuli Marek kahe padjaga elutuppa.
"Saidki kätte!" hüüatasin ma rõõmsalt.
Marek vangutas pead. "Miks sa ometi panid kaks patja pesumasinasse, mitte padjakotti. NEED KÄIVAD JU ÄRA! NÄED, SIIN ON LUKK! Sellepärast see pesumasin ei käinudki. Ta ei jaksanud kahte rasket läbiligunenud patja liigutada."
"Nojah," vastasin mina ja kehitasin õlgu. Ma ei tea, ma ei tulnud selle peale, et vaid padjakotte pesumasinasse panna.
"Aga vaata positiivset poolt," ütlesin ma, "vähemalt pesumasin oli terve."
"Kauaks," vangutas Marek uuesti pead, "kui sa nii pesu pesemist jätkad.Teeme nüüd nii, et SINA enam pesu masinat ei puutu. Las see jääda minu tööks."
Nojah. varsti on meil majas väga vähe asju, mida ma puutuda võin:)

Tõeline hipster ei loobu oma kampsunist ka siis kui väljas on sada kraadi sooja...

...ehk minu lemmikud ja igapäevased aksessuaarid.

Et kõik (jälle) ausalt ära rääkida, siis pean ma alustama sellest, et mul ei olnud sugugi mitte plaanis täna seda "hipster OOTD" postitust teha, aga kuna ma lihtsalt jäin oma uue soenguga nii rahule, siis ma pean tsips eputama. Naiselik edevus, noh. 

Ma olen üldse vist oma elus kaks korda juuksuriga 100% rahule jäänud. Esimene kord oli pulmasoeng ja teine kord oli täna, kui ma Pireti ilusalongist välja astusin. Ma olen nii rahul, et vaatasin isegi, et kurat, kus ma olen ikka ilus naine:) Seda ei juhtu tihti, et ma peegelpilti vaadates nähtuga rahule jään. Naiselik rahulolematus, noh. 

Pildile jään ma muidugi alati ikka nii nagu ma jään, aga õnneks Hugo ja mu hipster-kamspun päästsid päeva. Uus soeng muidugi ka. 

                

Ja noh kui ma juba eputama hakkasin, siis ma mõtlesin, et teen vahelduseks "maanaise blogile" ka sellise  "hipster moeblogi postituse" oma paarist lemmikust. 

1. Päikeseprillid. Need lihtsalt peavad olemas olema. Ilma nendeta ei saa elada. Need Pepe Jeansi omad on üks mu parimaid oste üldse. Mugavad ja ilusad. Kui üldse brändidest juba rääkida, siis tegelikult mulle Pepe Jeans väga meeldib. Kui välja arvata see, et teksad venivad suht ruttu välja. Seepärast ma tahaks endale paari korralike Levi´seid, aga kuna ma ikka veel keeldun suuri numbreid ostmast, siis see ost nihkub edasi. 

2. Lindexi kampsun. Minu kõige lemmikum riideese vist. Pool-hipster nagu ma olen. Hakkab küll teine juba putsuliseks minema, aga vahet ei ole...Ma kannan selle ribadeks. Kui keegi teab, kust sarnast kamspunit leida, andke teada, ma läheks ostaks kohe seitse tükki. Igaks nädalapäevaks. See  konkreetne riideese on muidugi Humanast. Nii nagu ka püksid ja pluus. Mulle meeldivad second hand poed. Alles teisipäeval ostsin ma endale Paavli kaltsukast 2 euro eest "motivatsiooni-kleidi". See oli  nii ilus, et ma ei saanud seda poodi jätta, mis sellest, et see puusadest kitsas oli. Sellest sai minu motivatsiooni-kleit kaalust alla võtmiseks.

3. Vana närakas Guessi kott. Suht rääbakas juba, aga just õige suurusega. Mulle tegelikult Guessi asjad väga ei meeldi, need tunduvad kuidagi liiga bling-bling tibilikud, aga mõned asjad on siiski täitsa kantavad. Ilmselt on iga brändiga nii. 

4. Minu absoluutsed lemmikud on need valged Moods of Norway ketsid. Mulle kohutaval kombel meeldivad Skandinaavia brändid (Moods, Filippa K, Jean Paul...) Kui mul oleks rohkem raha, siis ma ostaks vaid nende riideid. Seepärast on mul nii hea meel, kui ma need tennised kõigest 49NOKiga ühelt allahindluselt sain. Mind isegi ei huvita, et need mulle number väikesed on. Ma käin nendega juba teist aastat järjest. Õhtuks on alati varbad krussis, aga who cares. Need ketsid on  liiga ilusad. Ja ma ei saanud neid kuidagi ostmata jätta, isegi number väiksemana.

5. 98% ajast on mul käe peal käekell. Ilma selleta tunnen ma end paljana. Mul on sada tuhat erinevat käekella. Nendest sajast tuhandest käekellast näitavad õiget aega hetkel vaid kaks. Ma ei viitsi patareisid vahetama minna. Aga sel pole tähtsust. Kell on käe peal ka siis kui see aega ei näita, või noh kaks korda päevas näitab ju ikka õigesti. Peaasi, et see kostüümiga matchiks. Üks mu lemmikutest on see valge. 

6. Üks mu igapäevaseid aksessuaare on juuksekumm. Kui ma oma soenguga rahul ei ole, siis kõige lihtsam on see kuidagimoodi patsi keerata. Sellepärast peab patsikumm alati käepärast olema. Alati. Vahet ei ole, mis mul seljas on.

Nüüd vist mõnda aega saan ma juuksekummita ringi käia.

Kuid jällegi. Ei ole see elu siin maal vaid lust ja lillepidu. Et muudkui pildistan ja (moe)blogin ja joon veini. Need ajad on otsas kui Marek lasi mul proua olla. Nüüd on minu töö suurem osa heinamaast, mida me hellitavalt aiaks kutsume, traktoriga ära niita. See on üks lõputu võilillemeri, millel ei paista otsa ega äärt. Ma ei jõua ära oodata, kuna me saame aia ehitada, et see "aed" natukenegi väiksemaks muutuks. Et mina saaks jälle logeleda:) Kas kusagil ei ole mõnd kena armast inimest, kes tahaks meil aidata valget lippaeda soetada? "Kodutunne"?  Kui ma kenasti palun? Anyone? 

Õnneks peenem "näputöö" on Mareki teha. Siis kui mina juba logelen, trimmerdab tema seda osa, millega mina hakkama ei saa. 

Voodijutud

Ei midagi intrigeerivat. Me läksime eile liiga vara voodisse ja und lihtsalt ei tulnud. Nii need voodijutud tulidki.

"Kas klambripüstoliga saab teksatagi külge lili kinni lasta?"küsisin ma Marekilt. 

"Ahhh?"kûsis Marek. Ta ei saanud aru, kas ma sonin unesegaselt või rääkisin tõsiselt. 

"Kas klambripüstoliga saab teksatagi külge lilli lasta?"kordasin ma oma küsimust.

"Miks sa seda teha tahad?"ei saanud Marek aru.

"Ma ostsin Idale teksatagi, aga ma tahaks seda tsips ägedamaks tuunida."

"Klambripüstol ei ole nagu klambrilööja, et kenasti tagant klamber kinni jääks," selgitas Marek.

"Ahah,"vastasin mina ja küsisin edasi, "aga no klambrilööjaga siis saaks vä?"

Mareki kannatus katkes. "Jumala eest, naine, miks sa ei õmble? 

"Ma ei oska ju...."

Marek pööritas silmi. Mitte et ma oleks näinud, tuba oli piisavalt pime. Ma kuulsin, et ta pööritas silmi. 

"Võtad niidi, paned nõelasilmast läbi, niidi otsa teed sõlme ja siis teed mõned pisted..."

Ma katkestasin Mareki. "Ma ei oska! Mul jääb kole!"

"No kuidas see kole jääb? Teed ühe piste ja siis samamoodi teise, samasse kohta, et kinni jääks,"õpetas Marek ja andis siis alla. "Ah, miks mina üldse pean sulle õmblemist õpetama?"

"Ega ei peagi, sa võid selle mu eest ära ka teha,"vastasin mina ja panin silmad kinni.  Ma püüdsin magama jääda. Minut hiljem tegin ma silmad uuesti lahti.

"Mul ei tule und!"kaebasin ma.

"Pane silmad kinni ja küll see uni ka tuleb,"vastas Marek.

"Ma ei jaksa nii kaua silmi kinni hoida," kurtsin ma edasi.

"Sa ei pea ju silmi nii kõvasti kinni pigistama, lihtsalt hoia silmi kinni!"

"Ma ei viitsi ju! Nii igav on!" 

Ma kuulsin jälle, kuidas Marek silmi pööritas. "Issand jumal, ega magamine ei peagi lõbus olema! Jää lihtsalt magama!"

Umbes tund hiljem ma siiski magasin. Noh sest pimedas toas oli igav niisama olla. 

Hommikul ärkasin ma kotid silmade all. Nagu poleks maganudki.

              

Tulge, seome silmad kinni ja sööme!

Ma olen ilmselt üks väga halb inimene

Ma tükk aega kohe mõtlesin, kas kirjutada või mitte, aga ma olen ju tuntud lapsesuu ja tihti ei saa oma arvamust endale hoida. Nii ma siis otsustasingi, et riskin sadade tuhandete (okei okei, suurushullustus tuli peale, nagu mu blogi tõepoolest sada tuhat inimest loeks) inimeste pahameelega ja kirjutan eilsest "Kodutundest". Selline ma juba olen. Ma ei oska mõnikord vait olla. Mind ei saa "korda teha". See on funktsiooniviga.

Kõige pealt ütlen ma kohe ära, et mu meelest oli eilne pere, kus mees oli ratastoolis, äärmiselt tubli, positiivne ja võiks olla eeskujuks väga paljudele. "Kodutundes" on mu meelest tihti liiga palju hala ja virinat, seekordne saade oli selles mõttes väga meeldiv vaheldus. Umbes samamoodi nagu see Urmase ja Jane saade, kus vahelduseks näidati üht suurperet, kes ise suurepäraselt hakkama said. Ei vingunud, et meil on kümme last, et palun aidake meid. Nii nagu ei vingunud ka eilse "Kodutunde" pere. Nad said ise hakkama. Ja siit ma jõuangi oma mõtteni, mis mind häirima jäi.

Ma saan väga hästi aru, et neil on raske, ma mõistan kui ebamugav võib olla kui ratastoolis ei saa kodus korralikult ringi liikuda ja eks ma juba tean ette, kuidas mõned, kes seda kirjutist nüüd loevad, mõtlevad/ütlevad "jah, sa kujuta ette kui su oma mees ratastoolis oleks ja siis keegi ütleks, et ma arvan, et nemad ei vaja abi".
Ma ei mõtlegi muidugi päris nii, et see pere ei vajanud abi, mul on hea meel, et liikumispuudega väga toredat meest ja tema pere aidati, aga...
Mulle tundus, et siin oli ainuke suur mure, et pereisa pidi duši alla käima ümber maja  ja et pereema soov oli päikseküllane köök. Samal ajal on kusagil ilmselt sada peret, kus lapsed elavad põhimõtteliselt muldonnides, igasugu pesemisvõimaluste ja köökideta. Mul muidu on nendest nö vaesuses virelevatest peredest suhteliselt ükskõik, mitte muidugi kõigist, aga noh nii laias laastus küll.
Ma kunagi ei saa aru, miks on vaja saada kaheksa last, kui sa juba kolme esimese pealt näed, et sul ei ole neile elamisväärseid tingimusi pakkuda ning tihti ei jätku ka söögiks raha. Või et naine leiab uue mehe ja siis kohe on vaja laps saada. Mul ei ole nendest täiskasvanutest, kes sealautades või muldonnides elavad, kahju, aga mul on alati kahju lastest. Nemad ei ole süüdi selles, et nende vanemad vastutustundetult sigivad ja ei oska poest kondoome osta, nemad ei ole sellist elu valinud. Ja sellepärast on mul alati hea meel, kui mõni muldonn, kus lapsed elavad, korda tehakse. Et neil oleks vähemalt võimalus normaalselt voodis magada või laua taga koolitükke teha või käsi pesta.
Nii ma ei saanudki aru, miks valiti abistamiseks välja just see pere, kus tegelikult kõik oli justkui olemas.

Jah, nüüd te ütlete kindlasti, et mida mina ka tean. Et väliselt võib ju tõepoolest mulje jääda, et nad abi ei vaja, aga ma ei ju ei tea, kuidas nad päriselt igapäevaselt peavad hakkama saama.
Meil on ka väliselt kõik hästi, ideaalses korras, aga uskuge mind, et selle välise taga on olnud väga raskeid hetki ja aegu. Me oleme olnud olukorras, kus tundus, et peamegi maja maha müüma. Vaevalt keegi oleks seda aimata osanud. Ega meil praegugi kerge ei ole, aga keegi ei tule meile appi. Ma muidugi ei arva, et peakski, aga ma lihtsalt ütlen. Ka meie peame ise hakkama saama. Seitse aastat elasime me ahjuta, nii et suuremate külmadega käisime me toas praktiliselt talvejopega, kui elekter juhtus ära minema, oli toas sama külm kui õues. Aga meil ei olnud ahju ehitamiseks lihtsalt võimalusi.
Me mõnikord ikka naerame, et kirjutaks ka "Kodutundesse", et palun aidake meid ka, meil pole palju rohkem vaja kui sauna ja garaaži meie kahele autole.

Ja kui ma edasi mõtlen, et kuradi SEB ei andnud mulle ka laenu, siis lähen ma veel rohkem pahaseks, et just see pere abi sai põhjusel, et mees pea ratastoolis ümber maja (väljast ja iga ilmaga) duši all käima. Mu vanaema on 82-aastane, ta peab iga ilmaga kaevust vett vinnama ja selle tuppa tassima. 2014.aastal on veel terve hunnik majapidamisi, kus ei ole isegi vett. Minu vanaema ei aita keegi. Me muidugi kõik püüame, aga mõned asjad vana maja juures käivad ikka üle jõu kui rahakott puuga seljas ei ole.
Tookord kui ma korteri müüsin ja teadsin, et mulle natuke vaba raha tekib, lubasin ma omaltpoolt, et aitan ka vanaema maja korda tegemisele kaasa. Sinna see jäigi! Kui ma sellele loole, kuidas SEB minuga käitus, mõtlen, lähen ma nii vihaseks, et...Kuid keda see kotib, panka kindlasti mitte. Ka vanaema naerab et saagu mina ja Marek kiiresti üks laps veel, koligu nende majja mõneks ajaks elama, siis "Kodutunne" aitab meile kasvõi vee sisse panna (sest kus sa ikka imikut vihmaveerennis pesed) ja pärast seda vahetame kodud jälle tagasi.

Igatahes tagasi teema juurde. Ma usun, et paljud arvavad, et ma olen nüüd halb ja äärmiselt südametu inimene, et julgesin välja öelda, et minu meelest sel puhul läks "Kodutunde" abi veidike valesse kohta, kuid ma ei saa sinna midagi parata, et ma nii arvan. Võib-olla ma olengi halb ja südametu, et nii mõtlen. Loomulikult ei saa üks telesaade aidata kõiki neid halbades tingimustes elavaid peresid ja neil on õigus valikuid teha nii nagu neile õige ja õiglane tundub, aga mina mõtlen muldonnis elavate laste peale, kelle elu on ilmselt kordi keerulisem.

Ma nii tahaks, et mul oleks kuidagi endal võimalus kõiki neid peresid aidata. Ma päriselt ka tahaks. Aga mul ei ole jagada midagi rohkemat kui riideid ja jalanõusid. Neid ma ikka aeg-ajalt saadan laiali ja loodan, et needki kedagi kusagil veidike rõõmustavad.

Ja siis mulle tuleb meelde, miks mulle siin metsas meeldib

Igal kevadel, kui päike juba mõnda aega on kõrgelt paistnud, nii et ilmad soojad ja nurmenukud juba mõnda aega on õitsenud, hakkan ma teeääri hoolsamalt jälgima. Et näha, kas anemoonid ka juba paistavad. Suur oli minu rõõm kui ma paar päeva tagasi nad teeäärest avastasingi. 

Mul on küll sada tuhat erinevat lemmiklille, alustades pojengist ja lõpetades roosiga, kuid anemoonid... nedega on mul kohe selline isemoodi suhe. Need olid esimesed lilled, mis ma metsa elama kolides tuppa korjasin. Ise. Oma valgete käekestega. Ja need annavad märku kohe saabuvast suvest.

See ongi see metsas elamise võlu. Et astud uksest välja ja korjad endale (või siis Diipi terrassile) kimbu lilli. Tuju läheb heaks. Ka vihmase ilmaga.

Ka Marek oli eile romantiline ja korjas mulle lilli. No see lõhn! Piisab vaid paarist õiest ja kodu ongi täis imelist lillelõhna.

Ühtlasi loodan ma, et see on nüüd viimane kord kui ma "Torukolli" vaid siin blogis näitan. Täna läks see igatahes trükikotta teele!

Ilusad pildid ehk suure aia pahupool

Kui me Ussipessa elama kolisime, siis kõige rohkem avaldas inimestele muljet avatus. Suur aed, millel ei paista ei otsa ei lõppu. Ma ise olin ka vaimustuses. Nii vahva oli ühtäkki maale elama sattudes tõmmata kätte roosad kindad ja olla maainimene. Sest nii lihtne see maaelu ju ongi.  Mõnus vaheldus linnakärale. Ja pilte sellest, kuidas tibist maanaine sai, on ikka iga külje pealt. See oli ju nii põnev muutus. Nii teistmoodi. Nii mitteminulik. Paralleelselt oleks ma võinud ka maanaise moeblogi pidada. OOTD postitusi roosade kinnaste ja lilleliste kummikutega oleks tulnud nagu seeni pärast vihma. Kohe mitu aastat järjest.

Aasta hiljem tõmbasin ma jalga kummikud. Nüüd olin ma veel rohkem maanaine. Vähemalt nii ma arvasin.

Tegelikkuses möödus suurem osa minu ajast oma "putkas" kirjutades, lugedes, chillides, magades, veini juues. Maal elamine, eriti suvel oli lill. Marek lasi mul proua olla.

Ei, ärge saage must valesti aru. Maal elamine on ikka lill. Eriti suvel. Ma ei naudi midagi rohkem kui igakevadist "Ussipesa ametliku avamist". Kui me kõik suvehooajaks korda teeme. Aga...Ilusate piltide taga on metsik töö. Ma tean ideaalis, milline see aed ükskord olema saab, kuid ma ei tea, kuna me sinnani jõuame. See kõik nõuab nii palju aega ja ka raha. Meil pole kumbagi:) 

Mu meelest on võililled ilusad. Aga meie koha nimi on "Ussipesa". See ei ole niisama nimi. Siin kusagil lähedal elavad ka ussid. Ma olen näinud nii rästikut kui nastikut. Mul on tunne, et meie enda kuuri taga elab boamadu. Selleks, et me rahulikult paljajalu murul saaksime käia, tuleb kogu see ilus kollane võilillemeri maha niita. Ja seda on palju. Palju, palju, palju....Nii palju, et mu peenradki ei paista enam välja. Ja olgem ausad, niidetud muru on ikka niiiiii ilus. Kogu "aia" niitmiseks kulub kõigest päev. Ja rohi kasvab nii kiiresti. Liiga kiiresti. 

Selliseid pilte on ilus Facebooki üles laadida. Aga keegi peab ka need peenrad korras hoidma, et oleks, kust lilli korjata.

Hetkel on mu peenar selline. Ma ei viitsi seda rohida. Ausõna. Lisaks sellele, et seal umbrohi vohab, arvab Skype, et see on maailma kõige parem wc. Ma ei tee talle kuidagi selgeks, et see on hoopis minu lillepeenar.

             Hugo kuut ja kuudiesine terrass näeb ju ka ilus välja, eks? 

Aga ka seda terrassi on vaja rohida. See on minu töö. Mu meelest on seda kogu aeg rohida vaja. Alles ma saan selle kõik korda, kui juba ma näen, et umbrohi juba kasvab. 

 Ilusate piltide taga on tihti terve hunnik kola. 

Hugo kuut näeb pärast talve hetkel välja selline. Ma tahan selle homme korda teha. Ida kõrvalt ma ei jõua, aga kuna ta on minust ja Marekist väikesel puhkusel, siis tuleb need päevad ära kasutada ja nii palju kui võimalik on, korda teha.
Jumala eest, ma tahaks lihtsalt pikali visata, veini  juua ja päikest võtta, aga samas tahan ma ka, et kodu ilus välja näeb. Nii ei jäägi mul muud üle kui Hugo kuut korda teha. Marek ei jõua enam kõike üksi. Ei, mitte vanadusest. Diip võtab väga suure osa meie ajast. Ma ei saa enam proua olla kui tema üksinda rabab. Ma pean aitama.

Terrassile said ka mõned lilled istutatud. Sel aastal juba teist korda. Sest esimene kord oli liiga vara. Öökülm võttis kõik meie lilled ära. Iseenesest on Marek sellega harjunud, et tema turgutab meil lilled elule ja mina tapan nad ära. Muidu tapan ma muidugi toalilli, sest ma unustan nad kasta, või noh õuelilli ikka ka, sest ka need unustan ma kasta. Mulle tundub,et nemad saavad vihmaveest ka joonuks, aga unustan ära selle, et mõnikord ei saja vihma terve kuu. Ja nii Marek jälle uusi lilli istutab. 

Pelargoonidest on mul kõige rohkem kahju. See aasta oli esimene aasta, kui nad talve üle elasid (loomulikult mitte tänu minule) ja juba aprillis kenasti õitsesid. Minul oli need esimeste soojade ilmadega vaja õue vedada. Marek hoiatas mind öökülmade eest. Ma ei kuulanud teda. Tulemus on siin. Ma tapsin kõik pelargoonid.

Jah! Elu maal ja suures aias on ilus. Aga et see ilus oleks ja ilus püsiks, see kõik nõuab nii palju aega. Ilusate piltide taga on tihti ka see pahupool. Ilusa maitserohelise kasti tagant paistab maja, mis vajab värvimist. Me peame seda sel aastal tegema. Ma ei tea, kuna me jõuame. Aga me peame jõudma. Kui tahame elada kenas kodus. 

Kuid roosad kindad, mis esimestel aastatel puhtad ja kaunid püsisid,  on mul juba ammu prügikasti visatud. Küünealused on ka mustad.

Ussipesa on küll selleks ajaks ametlikult avatud, kuid kõik pole kaugeltki mitte veel korras. Ja just siis kui ma mõtlen, et puhkaks veidi, karjub Marek: "Kastid vajavad pinoteximist. Marss õue!"