See laps ajab mind hauda

Õhtuti on Ida oma voodisse magama jäänud nagu unistuste laps. Natuke joriseb ja magab. Aga siis korraga on ta nagu ära vahetatud. Kõige pealt ärkab ta mitmendat hommikut kell neli. Ei, ma ei pane teda kell kuus õhtul ööunne, ikka  9 paiku, mõnikord isegi 10.

Täna öösel otsustas ta ärgata pool 12. Pool 12!  Mitte järgmisel pärastlõu al loomulikult, ikka samal õhtul. Te teete minuga nalja vä, mõtlesin ma kui Marek mulle kella ütles. Ma ajasin end voodist üles ja lootsin, et mul õnnestub Ida magama kussutada. Aga ei, tšikk ei olnud seda nägugi, et ta tahaks mu elu lihtsaks teha. Kõigepealt püüdis ta end voodis risti keerata, unustades ära, et ta ei ole enam peopesasuurune. Loomulikult jäi ta sekund hiljem hätta ja tõstis hädakisa. Ma panin ta uuesti õiges asendis pikali. Siis oli tal ilmtingimata vaja end kõhuli keerata. Aga mitte magama jääda, vaid nagu väike auruvedur nohisedes edasi liikuda. Voodipeatsini. Siis tõusis jälle hädakisa. Ma tõmbasin ta allapoole. Kõik kordus uuesti. Risti voodisse. Hädakisa. Peaga vastu voodiäärt. Hädakisa. Oli selge, et niisama ta enam magama ei jää. Ma tegin talle süüa. Kui muidu ikka söök tõmbab Ida uniseks, siis seekord oleks ma talle justkui energiajooki sisse söötnud. Iga sõõmuga läksid ta silmad suuremaks. 

Ma olin püha viha täis ja valmis midagi aknast välja viskama. Idat siiski vist mitte, aga midagi esimesena kättejuhtuvat. Saabus päästemeeskond Mareki näol. 

" Sa pead rahulik olema," õpetas ta ja masseris Ida selga. Ma kortsutasin kulmu. Ikka püha viha täis. Veerand tundi hiljem vihastas Marek mu peale, haaras Ida kaenlasse ja läks temaga teise tuppa. Ma kuulsin, kuidas ta oli rahulik, kuidas ta kannatus katkes, kuidas ta proovis üht ja teistmoodi Idat magama saada. Ma kuulsin küll, aga ei teinud välja. Mul oli kopp ees. Tund aega hiljem saabus siiski vaikus.

Kolme paiku kuulsin ma, et Marek läks Idale süüa tegema. Ma kuulsin, aga otsustasin mitte välja teha. Las Marek madistab temaga. 

Kell viis ulatas Marek mulle voodisse kõige laiemat naeratust naeratava Ida. Oli ärkamise aeg! "Nüüd on minu kord veidi magada,"lausus ta ja komberdas tagasi magamistuppa. Ma ei saanud vastu vaielda. Mul oli ju siiski öösel õnnestunud magada.

See laps ajab meid niimoodi varsti hauda. Mina ei tea, kus see laps on, kellest teised räägivad. Et jääb magama kell üheksa, sööb natuke kell kolm, siis kuus ja magab veel kaheksani. Mina sellist last näinud pole:)

 Kusjuures muidu pole mul Idale ühtegi etteheidet. Päeval on ta tõeline heatujulaps. Ajab naerma. Ja on armas. Vaid öösel muutub ta väikseks põrguliseks. 

                                

                                 

Siis kui ma Magda misjonipoest kummuti ostsin

     Ma olen juba väga pikka aega teleka alla kummutit otsinud, aga tulutult. Need, mis mulle meeldinud on, maksavad sama palju kui üks tillemat sorti auto ja need teised, noh need pole nagu päris need olnud. 

Täna sattusin ma kogemata vaatama telekast "Kodusaadet", kus vanale kummutile uus nägu anti. "Nii," ütlesin ma Marekile, "mina tahan ka sellist kummutit!" 

Aga kust selline sobiv kummut leida. 

Guugeldades leidsin ma ühe sobiva Magda Misjonipoest, aga otseloomulikult oli see broneeritud. Kurat, ütlesin ma omaette. See oleks just sobinud!

Siiski otsustasime me minna linna, et ehk hakkab kusagil mõni sobiva hinnaga kummut silma. Jyskis. Või kus iganes. Igaks juhuks käisime me läbi ka Magdast. Ja kujutate ette, see kummut, mida ma olin hommikul netist vaadanud, oli täitsa olemas. Maksis 15 euri. 

Mõned tunnid hiljem oli väsinud vana valge kummut saanud uue ilme. Tõsi, tuleb tunnistada, et kõige paremini see just tehtud ei saanud. Aga võttes arvesse, et ma tegin seda natuke kiirustades, sest ma tahtsin kindlasti selle valmis teha selle ajaga, mis Ida õues magab, ja et ma olen maailma kõige kärsitum inimene, siis tegelikult on tulemus hea. Väga lähedalt ei tasu lihtsalt vaatama minna;)

Hind kokku: 25 euri. Ajakulu: kaks tundi. Mina olen rahul!

Kell neli hommikul

Ida ärkas kell neli. Tervelt seitse tundi peale magamajäämist. Ma peaksin olema õnnelik, eks? Aga... Ta ei taha enam magama jääda. Silmad, mis peaksid olema kinni, vaatavad mulle voodist vastu nagu tõllarattad. Pea, mis peaks olema, padjal, on püsti nagu kilpkonnal. Keha, mis peaks olema paigal, liigub vaikselt voodis edasi. Kõike seda saadab häälekas lalin. 

Ma tahan magada. Kui ma kella viieks olen ära kasutanud kõik vandesõnad, mida ma tean, ja isegi Marek on korraks endast väljas ära käinud, otsustab Ida halastada ja jääb lõpuks ometi magama. 

Tund aega hiljem teeb ta silmad uuesti lahti. Ei pea vist ütlema, millise vastumeelsusega ma end voodist püsti ajan. Ma otsustan siiski teises toas teda veel kaissu haarates magama saada. Alguses tundub see täiesti lootusetu. Silmad, mis peaksid olema kinni, vaatavad mulle voodist vastu nagu tõllarattad. Pea, mis peaks olema, padjal, on püsti nagu kilpkonnal. Keha, mis peaks olema paigal, liigub vaikselt voodis edasi. Ida haarab mul sõrmest ja sositab vaikselt "tähh!"

Kuigi ma tahan nii väga magada ja ei ole varase ärkamise tõttu just parimas tujus, ajab see mind naerma. Ida muudkui korrutab "tähh,tähh". Nii vaikselt ja õrnal häälel. Kuidas ma saaksin sellise lapse peale pahaseks saada? See ei ole lihtsalt võimalik. 

Imekombel jääb "tähh" aina vaiksemaks. Ida laseb mul veel poolteist tundi magada. Me ärkame pool kaheksa. Paradiis!

Pilt ei lähe muidugi kuidagi looga kokku, aga ma lihtsalt pidin näitama, kuidas isa ja tütar juhuslikult mätšivad kostüümid selga said.

Torukoll ei ole enam kaugel

Mul on selline tore tunne, et "Torukoll" hakkab vaikselt ilmelt võtma. Suur osa pilte on juba olemas ja varsti jääb veel vaid küljendus ning trükk. Et kui kõik hästi läheb, siis ehk on torukoll raamatu näol poes juba mai lòpus.

Kas pole vahva?

Üks teine raamatutega seotud tore uudis on mul veel, aga liiga vara oleks sellest rääkida, sest kõik ei pruugi minna nii nagu ma loodan. Nii nagu ma tahaks. Nii nagu peaks;) 

                         

Roomamiskoer ja Ida esimene iPad

Nii nagu ma kunagi juba manisin on Ida ära õppinud roomamise ja otseloomulikult on seda vaja teha nüüd 24/7. Isegi magades. Öösel ärkan ma vahepeal selle peale, et midagi niheleb minu ja Mareki vahel. Ida liigub sihikindlalt voodipeatsi poole, endal silmad veel kinni. Pole siis ime, et ta ka ärkvel olles sugugi ei viitsi enam paigal olla. Nii juhtub kui avastad korraga, et saad liikuda ning maailm ei koosnegi vaid paarist ruutmeetrist. Et maailm on kohe palju suurem. Kohe mitme toa suurune. 

Kõige paremaks motivaatoriks edasiliikumisel on  veidrad karvased objektid, mis eest ära lähevad ja millele on ilmtingimata  vaja järele jõuda. Nii Ida eile Hugol järel roomaski. Hugo lasi Ida üsna lähedale, liputas saba ja kaugenes siis veidi. Ida roomas järele. Hugo liputas saba, ootas veidi ja kui Ida jälle liiga lähedale hakkas jõudma, kaugenes Hugo. Nii kestis see mäng eile päris pikalt. Kui raamatukogudes on lugemiskoerad, siis meil kodus on roomamiskoer.

Ja kui Hugot parasjagu käepärast võtta pole, siis piisab vaid põrandale jätta iPad. Otsejoones hakkab Ida selle poole roomama ja püüab oma esimesed Instagrami ja Facebooki postitused teha. Õnneks või kahjuks jäid postitused siiski tegemata:) Kuid pole vist kaugel aeg kui talle isiklik FB konto teha tuleb. Enne seitsmendat kuud vist ei tasu. Või mis te arvate?

Konkurente kaemas @Volga

Kui Volga hiljuti uuesti oma uksed avas oli mul täitsa hea meel. Selline legendaarne ja natuke retro koht. Erineb teistest Tartu toidukohtadest ja oli selline restoran-restoran. Mul õnnestus seal käia ühel aastavahetuse peol, ühel sünnipäeval ja ka avamisel. Avamisel, kus Hillar Palamets rääkis Volga ajaloost  nii, et ma kohe tundsin möödunud aegade glamuuri.
Tundus, et kõik on kontroli all. Toit oli maitsev, atmosfäär elegantselt hubane - täitsa toredalt toimiv toidukoht. Eelmisel aastal käisin ma seal päris mitmel korral ka lõunal.
Ühesõnaga mul oli Volgast väga hea mulje jäänud. Siit ka meenutused ühest vahvast sünnipäevapeost:

Aga tuleme siis tänasesse päeva. Saan aru, et Volgal on omanik vahetunud. Kui ma ei jälgiks FB-s Volga toimetusi, siis ei oskaks ma mitte millegi järgi arvata, et restoran üldse avatud on. Miks nii? Kõige pealt hakkab mulle silma Veinibaar, kus käib remont. Volga peauks ei näita ka kohe kuidagi, et restoran on avatud. See on tolmune ja võttes arvesse, et esimesena jäi silma remondis Veinibaar, arvaksin ma, et kogu restoran on suletud. Minu üllatuseks on uks siiski lahti. Ma astun ruumi, mis on kottpime ja hiirvaikne. Mitte miski ei anna mulle aimu, et peaksin/võiksin minna ülemisele korrusele. Mulle tundub, et siin ikkagi käib remont. Ma usun, et iga teine potentsiaalne klient oleks siin ringi keeranud. Meie läheme trepist üles.

Ülemisel korrusel on hoopis teine teema. Mõnusalt hele, taustaks mahe muusika, kuid mitte just väga üllataval kombel on restoran inimtühi. Vabandust, valetan. Ühes lauas istub ka juhataja sõbrannaga. Meleiame sobiva laua vaatega ülikoolile ja tellime päevaprae. Veidralt kaua läheb aega. Võttes arvesse, et me oleme ainsad külastajad.
Kui praad tuleb, olen ma kergelt öeldes pettunud. Päevapakkumiseks oli forell riisi ja salatiga. Sellel puudub maitse ja puudu on kaste. Ma püüan enda jaoks lõunat maitsvaks mõelda. Pole ju hullu, tegu on lõunapakkumisega, mis üldjuhul ongi sellised natuke lihtsamad toidud. Kuid kui ma pärast pean selle eest 5 eurot maksma, olen ma uuesti pettunud. Sama söögi sain ma Kalevi sööklas 2.90 eest. Päriselt. Ilma liialdamata.

Ma näen, et restoranil on potentsiaali. Ka lõunapakkumistega. Natuke kastet, maitseaineid ja garneeringut ning pilt oleks juba hoopis teine olnud. Hinna soovitaksin ma ka üle vaadata. Saan aru, et kui käib vähe rahvast, siis kallim hind peaks selle tasa tegema, aga niimoodi kaugele ei jõua.
Mind paneb imestama ka juhataja, kes rahulikult inimtühjas restoranis kohvi joob. Kui ma näeks, et mu restoranis ei ole ühtegi külastajat, siis ma püüaks niisama istumise asemel midagi ette võtta. Ma paneks välja tahvli "oleme avatud", ma paneks põlema tuled, ma teeks midagi, et klient oskaks sisse astuda ja ka trepist üles tulla. Samuti annaks ma kokale tagasisidet toidu kohta. Ma teeks midagi. Kõik algabki ju tegelikult juhtimisest.
Ma ei kujuta ette, et Marek inimtühjas restoranis rahulikult jalga kõlgutaks. Küll aga istus niisama Volga juhataja (Tartu on väike koht, isegi mina tean nägupidi, kes Tartus kes on. Kui te arvate, et kuidas ma saan teada, et need inimesed ka lõunastajad polnud). See häiriski mind lõuna juures ehk isegi rohkem kui maitsetu toit.

Samas vaatan ma  a la carte menüüd, nädalavahetuse esinejaid ja näen, et Volgal on võimalus olla jälle kord üks Tartu esirestorane. Kalli päevapakkumise kõrval on a la carte menüü aga täiesti mõistliku hinnatasemega. Ma kujutan väga hästi näiteks ette, kuidas mu ema-ja isavanused inimesed seal laupäeva õhtul mõnusa swingi saatel jalga keerutaksid, naudiksid mõnusat õhtusööki ja jooks veini.
Ma usun, et nädalavahetused on Volgas särtsakamad kui teisipäevane lõuna. Ma ei tea, aga ma ei tahaks ühe õnnetu lõuna pärast Volgat päris maha materdada. Ma tahaks restoranile ühe võimaluse veel anda. FB järgi on näiteks sel laupäeval restoranis bugi-õhtu. See kõlab ju üsna lõbusalt?
Ma tahaks kohe vaatama minna, kas õhtune Volga on selline nagu ta olema peaks. Ma loodan. Tartusse kuluks mu meelest ära üks selline soliidsem koht ka. Restorane ei ole just liiga palju. Atlantise restoran ja...ma rohkem ei teagi.

On keegi Volgas nüüd hiljuti käinud? Millised on muljed?

DIIP. Neli kuud hiljem.

Kuidas läheb DIIPil neli kuud hiljem? Eesti Maitsed Täna käis kaemas. Kindlasti on asju, mida veel paremaks muuta, kuid sellest hoolimata on rahvas resto omaks võtnud. 

Meie teeme omalt poolt kõik, et resto ikka ja aina paremaks läheks. Kohe kohe on menüüsse lisandumas uued kevadised toidud ja huvitavad veinid. 

Selles valguses teeb mind kurvaks, et ikka veel leidub ÜKS inimene oma saatjaskonnaga, kes ei suuda leppida, et Tallinnas üks vahva resto juures on. 

Alles nädal aega tagasi käisime me kogumas puuduvaid allkirju, et need linnale edastada. Et see tsirkus ometi üks kord otsa saaks. Asjad ei saa korda üle öö. Kõik teavad seda. Teab ka see inimene. Ja ta kasutab mõnuga veel viimaseid võimlusi meie elu raskeks teha. Ta loodab siiralt ja südamest, et ehk õnnestub tal veel Diip resto elu ära rikkuda. 

Ma küsin veelkord: "Miks?" Ma olen kurb. Aga toidupiltide vaatamine teeb mu tuju rõõmsaks. Te vaadake vaid neid värve!

Diip on kevadekuulutaja. Toomas Läätse taldrikud lähevad kevadel “roheliseks” kohe, kui vähegi on midagi värsket kusagilt võimalik leida.

Restost, mis elab koos aasta-aegadega ning lähema ümbruse elurütmiga, oskavad kohalikud lugu pidada.

Alati seest pisut roosakaks küpsetatud sealiha on kindlasti üks parimaid kogu Tallinnas.

Kalamaja salatileib on üks resto lemmikuid. Seda võib tellida leival või saial, lihaga või lihata.

Fotod: Lauri Laan (Eesti Maitsed Täna)