Uued õlled Diibis

Diibis on nüüd ka Õllenauti õlled olemas. Minul oli muidugi ka vaja neid kohe mekkida. Päris huvitavad, julgen täitsa soovitada, kuigi kui täitsa 100% aus olla siis mina isiklikult oleks vôimeline jooma vaid Rukki Eili. Ongi nagu vedel leib;) selline vahva jook. 

Teised on mu maitsemeelte jaoks veits liiga kärtsud, aga pole ma ka suurem asi arvamusliider. Eriti kui pea aasta aega on alkoholipaus olnud. Üks selline Humala Padrun ja meri oleks pôlvini. Minul. Õllesõbrad ilmselt on tugevamast puust. 

Tulge kah mekkima! 

Ühel ilusal päeval ma saan Aasta Ema auhinna

Ümberringi on kõik tuulerõugetes. Nii avastasin mina ka eile Britt Ida kehalt punase punni. Puhastasin kaeluse vahelt sinna oksendatud piima ja sealt see punn paistis. Punane ja kurjakuulutav.
"Marek, vaata, lapse kehal on mingi punane punn," jooksin ma üles korrusele ja tirisin  Ida body kaeluse laiali.
Marek vaatas mulle otsa nagu oleks ma puudulik. "Kas sa tahad, et ma infarkti saan?" küsis ta hetke pärast.
Ma ei saanud aru. Vaatasin kurjakuulutavat punni ja ohkasin mõttes, et kas tõesti see veel puudus.
"Sa ei tunne nibu ära?" ohkas Marek pead vangutades ja vaatas mulle uuesti nagu puudulikule otsa.
Kehitasin õlgu. Lähemal vaatlusel leidsin ma lapse kehalt teise punni ka. Oligi nibu. No kust mina pidin aru saama. Pime oli ka. Minu nibu on teistsugune.

Oehh... Autoga sõitmiseks on vaja läbida mitu eksamit, aga emaks võib saada igaüks. Ka mina. Ilma igasugu eksamita:D

Vägivalda ei kiida heaks, aga hetkel läheks peaaegu, et ise viglaga korda majja lööma!

Alles hiljuti sattusin ma FB-s nägema ühe loomakliiniku fotot kassist, kelle keegi julm inimene oli toonud puuriga kliiniku ukse taha. Väljas olid aga selle talve kõige külmemad ilmad ja kassike külmus surnuks. Mu süda tilgub alati verd kui ma loomade piinamisest kuulen võ näen ja ausõna ma tahaks, et sellised inimesed saaksid omal nahal kunagi tunda seda, mida nad vaestele loomakestele teinud on. Ma väga loodan, et karma leiab sellised inimesed kunagi kasvõi maa alt üles.

Eile klikkisin ma rumalast peast FBs selle postituse fotod lahti. Kuigi poleks tohtinud, sest pealkirjas olid sõnad "vanainimese kallal" ja "jõhkrutsemine". Ma tean, kuidas mulle sellised postitused mõjuvad. Ma lähen endast välja. Nii juhtus ka seekord.
Ma olin šokis ja mõtlesin kohe oma vanaema peale. Mida ma teeks, kui keegi minu vanaema julgeks kasvõi näpuotsaga puutuda? Ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Ja siis kujutasin ma ette neid vaeseid haigeid, võib-olla mitte enam kõige selgema mõistuse juures vanureid, kelle kallal jõhkrutseti. Jah, ma saan aru, et selle haigla töötajate palk võib ilmselt olla niru, motivatsioon täiesti puudu  ja et haige vanainimene võib mingil hetkel närvi krussi ajada (ma tean üsna lähedalt kahte perekonda, kes hooldavad oma voodihaigeid vanemaid ning ma tean, kui närvesööv see olla võib), aga mitte kuidagi ega mitte millegagi ei saa õigustada vanainimese kallal vägivallatsemist mistahes vormis.

Ma mõtlen, et kui see tõepoolest  tõsi on, ja miks ei peaks olema, sest vaevalt keegi sellise loo lihtsalt välja mõtleks ja Keila haigla kohta on ennegi sarnaseid lugusid räägitud, siis ma väga väga väga siiralt loodan, et selle loo "kangelased" saavad korralikult karistatud. Ma ei räägi siin mingist tiku-taku rahatrahvist või muust sellisest, mis mitte kui midagi niikuinii ei muuda, vaid korralikust karistusest, mis mõistuse p...st pähe tagasi toob. Kahjuks on aga meie karistused tihti liiga leebed ja nii pääsevad igatsugu jõhkrutsejad tihti minu meelest lausa karistusteta. See on ju täiesti andestamatu käitumine!
Ja tegelikult ka...kui keegi minu vanaemale peaks liiga tegema, siis ma võtaks ise vigla kaenlasse ja läheks korda majja lööma. Ilmselt keerduks lugu siis muidugi nii, et "kangelastest" saaks kannatajad ja karistuse saaksin hoopiski mina, aga  kasvõi teoorias ja hetkel ka oma mõtetes olen ma nendele inimestele viglaga juba virutanud nii, et nad saaksid end varsti ümber nimetada  Mr. Soon-To-Be-Living-The-Rest-of-Their-Short-Agonizing- Pain'iks. 
Või veel parem. Ma saadaks enda asemel kohale Jules'i.  Teate küll, Pulp Fictionist. Kes enne viglaga virutamist ütleks: Ezekiel 25:17. "The path of the righteous man is beset on all sides by the inequities of the selfish and the tyranny of evil men. Blessed is he who, in the name of charity and good will, shepherds the weak through the valley of the darkness, for he is truly his brother's keeper and the finder of lost children. And I will strike down upon thee with great vengeance and furious anger those who attempt to poison and destroy My brothers. And you will know I am the Lord when I lay My vengeance upon you."

Niisiis, mu kallid sõbrad!

Mul on tunne, et me oleme käsitööpoekeseks pinna leidnud! Marek küll arvab, et see ei ole õige koht, aga kuna enne mehed midagi otsustanud on;)
Kõik on tore ja vahva ja überäge, aga nüüd, mu kallid sõbrad, on mul abi vaja. Mul on küll pealehakkamist ja mustmiljon ideed, kuid ma ei oska ju käsitööd. Ma ei oska heegelnõelagi käes hoida!

Ega ma päris täpselt ei tea, milline see pood olema saab, aga ideaalis püüaks sellist romantilist nunnut miksida kargema skandinaavia stiiliga. Selliseid liiga nunnusid, mannavahulisi poode on juba küllalt, aga ainult must-valget poodi ka ei taha.
Kuna seal lähedal on Pelgulinna haigla, siis ma kujutan ette, et poekesest võiks mööda jalutada lapseootel naisi, kes võiksid huvi tunda tädimerlelike voodipesukomplektide, A. öökullide, Heily vanaemalike kampsunite, meie vanaemalike kindakeste ja muu sellise lastele suunatud asjade vastu. See oleks
 poe roosamannalisem pool.

Anary omaltpoolt lubas panustada imeliste  kootud beebiriietega. Lisaks roosamannale ma eelistaksingi sellises stiilis riideid, eestimaiseid ja koduseid:) 

Ja siis seda roosamannat tasakaalustama Skandinaavia stiilis sisekujunduselemendid, mööblitükid...

Kõlab nagu segapuder, aga ma tean, ma juba kujutan vaimusilmas ette, kuidas seda üheks tervikuks kokku annab panna. Diip kunstiinimese pood polekski ju tema oma kui see poleks natukene selline segane. Pood peab ikka omaniku nägu olema. 

Hinnatasemelt tahaksin ma väga-väga olla nii taskukohane kui võimalik, ehk siis absoluutselt mitte konkureerida fänsi-smänsi poodidega, mis tähendab, et ropult rikkaks selle ettevõtmisega ei saaks, aga ega ma seda tahagi, ma tahan, et poekene toimiks, et sinna panustajad saaksid teenida natuke lisaraha, et see oleks üks tore hobi. Aga kvaliteeti tahan ma ka! 

Ehk siis...ma päris täpselt veel ei tea, kuidas ja mis, eks see tegemise käigus selgub rohkem. Nagu ikka minu puhul asjad käivad. Planeerimata. Spontaanselt. 

Kuidas deemonlapsest korraks printsess sai. Warning! Roosamanna üledoos

Nii kaua kuni Ida mulle vastu hakata ei saa, kasutan ma seda võimalust täiega ära.
Ma muidugi loodan, et ta jääb igatsugu kleidikesi armastama ka siis kui ta juba saaks vastu vaielda ja ei vaheta neid haaknõelte ja naha vastu, aga noh nii igaks juhuks ei jäta ma võimalust kasutamata.

Ja pealegi, mingi rõõm peab mul ju olema. Peale neid magamata öid. Las ta siis vähemalt päeval on selline nunnu laps, et söö või ära. Nuku eest või nii.  Ja alles öösel muutub deemonlapseks. Kuigi ma nii väga loodan, et Heilyl oli õigus ja mul õnnestus ta täna kinkidega ära osta;

 

Tutu on nagu beebide väike must kleit. Peab kapis olemas olema;) 

Kuidas üks naine enda tuju parandab? Ikka osteldes. Ikka osteldes. Endale? Oh ei, ikka lapsele;)

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Kristina kutsus mind shoppama. Noh, et temal vaja Aironile rebasega body. Mis seal siis ikka, mõtlesin mina, Idale küll midagi vaja ei ole ja endale veel ei raatsi (käsi ei tõuse nr 40 riideid ostma), aga hea küll, kaasas võime ju ikka lonkida. Lõppes see sellega, et Kristina Aironile muidugi rebasega body ei saanud, küll aga sain Idale asju mina. 

Ma kohe pean neid näitama:

1. Ühel korralikul tüdrukul peab ju selline roosa "Chanel" jakike olemas olema. Eriti kui see veel 7.95 maksab hetkel.

2. Ma ei tea, mis teema mul nende Babushkatega on, aga igatahes ei saanud ma sellest M&S pluusist kohe kuidagi mööda minna, maksma läks see kogemata poodi sisse astumine 9.95

3. 10 Euro eest tellisin ma Magusatest Printsessidest kollase tutu. Kohe kui ma seda värvi nägin, teadsin ma, et see peab Idal olemas olema. Ja no kuulge, kümme euri! Sobivalt sain ma selle täna kätte. Lisaks sellele ei saa ma mainimata jätta, et naisterahvas, kes emasid magusate seelikutega hullutab, on nii imearmas ja sõbralik. Nagu tunneks teda juba ammu.

4. Kui minulikke asju tuleb ka Ida suuruses, siis ma ei saa mööda kõndida. Kohe mitte kuidagi ei saa. 4.95 pole ka nüüd teab mis rahakoti mõrv.

5. Chiccos olid aga sellised allahindlused, et ma oleks vähemalt neli jopet/mantlit ära ostnud. Üks roosamannalisem kui teine. Ometigi valisin ma selle "poisiliku" jope 28 euro eest. Suht palju ikka, aga enne maksis see 62 eurot. Ma lihtsalt ei viitsi selliste ilmadega Idat talvekombekasse toppida, kui autoga punktist A punkt B sõidame. Mõnus ema nagu ma olen, unustasin ma sellise asja aga ära, et jopega on lapsele ka saapaid vaja. Neid meil kodus muidugi pole, nii et ikka ei saa me homme jopega kuhugi minna. Feil, täielik feil!

Korralik beebi ilublogi sai igatahes.

Kui Ida niimoodi mitte-magamisega jätkab ning ma pean sel kombel oma tuju parandamist jätkama, siis ma lähen ilmselgelt varsti pankroti. Aga Heily arvas, et Ida ehk nutab selle pärast, et ta pole ammu kingitusi saanud. Et alguses ju kõik tõid ja nüüd siis järsku täielik paus. Muidugi teeb pahuraks. Iga naine, olgu kasvõi 61 cm ja 5,7 kg suur, tahab kingitusi. Ma nüüd siis parandasin selle vea. Kas täna võib loota, et ta tänutäheks laseb meil magada:D

   Ma tõin ka kogu kraami korraga tuppa. Try or die trying, 

aga kahte korda ei viitsinud kohe kuidagi käia: 

 PS: Mäletate, kui ma rääkisin, et mina küll ei hakka vaid lapsele kulutama. Nojah. Las ta jääb.
Öise pahurdamise eest vabanduseks (ma ei ole teab mis suur vabandaja) vaatasin natuke Marekile ka asju. Aga ma isegi ei viitsinud omale asju vaadata.

Ikkagi inimene

Natuke vist tõesti on Pirtsakas Preili kasvanud. Nagu kohe inimese moodi hakkab minema. Ma ei jõua ära oodata, kuna ta inimese moodi käituma hakkab. No et jääb magama kui on unine ja avab külmiku ukse kui on näljane. See on ju varsti, eks;)

Ma ei taha neid öiseid mauramisi kohe mitte kuidagi. Tänane oli kolmas jutti, sellele eelnes ka maurav päev. See teeb mind kurjaks. Täna hommikul olesin mina pidanud Mareki ees vits  näpus pugema minema. Vaene mees, istus 45 minutit voodi kõrval ja hoidis Idal lutti suus, et ma natuenegi magada saaks. Kui ma aga silmad lahti tegin, avanes ka mu suu. Nii ma lambist Marekile turja kargasingi:(