Tulge koogile!

Sinine esmaspäev

Kui te arvate, et kuna ma ei ole Diibi Suurimast Sõbrast mõnda aega midagi kirjutanud, siis on sellega kõik korras, siis te eksite, mu armsad sõbrad. Nii nagu ta meile ütles, et  ta teeb kõik endast oleneva, et restoran kinni panna, näib ta oma missiooni jätkavat. Millega me tema viha oleme ära teeninud ja kuidas me teda täpselt segame on mulle arusaamatu, kuid igatahes õnnestub tal teha kõik selleks, et öödel, mil Britt Ida magada laseks, ei lase magada meil muremõtted.

Meie suurim sõber on kaevanud kõikidesse ametitesse, kuhu veel kaevata annab. Meid on käinud kontrollimas linnavalitsus või linnaosavalitsus või mõlemad, MUPO ja täna ka Päästeamet, sest meie sõber kaebas ka sinna. Vahet ei ole mida me teeme või ei tee, kõik segab teda. Kui me lõpetame õhtuse koristamise, et teda mitte pärast kella ühtteist häirida, siis leiab ta, et teda häirib hommikul kell üheksa külmkapi avamine, kui me keelame töötajatel külmkappi avada/sulgeda pauguga, tellib ta müra mõõtmise, sest päevasel ajal segab teda müra. Ma ei tea isegi enam milline müra. Kui ta naabriteks oleks kolmelapseline perekond, kellest üks mängib trummi, teine viiulit ja kolmas käiks steptantsus, siis kas keegi tuleks ja keelaks sellel perel elamise ära? Miks meid on vaja tagakiusata vaid sellepärast, et me oleme restoran. Korralik peresõbralik restoran, mitte mõni läbukoht.
Me istume iga päev nagu pommi otsas, sest me ei tea, mida ta järgmiseks ette võtab. Me kohtume tema advokaadiga, kes lubab meile teada anda, kuidas ventilatsioonimurega edasi läheme ja saame päev hiljem uue kaebuse, et miks me probleemiga ei tegele. Kuidas saame me tegeleda probleemiga, kui me ei tea, kas probleem on või ei ole, kas see sai lahenduse või ei saanud?
Iga päev peame me valmis oleme. Et mis nüüd edasi. Mis järgmiseks. Ja kõige olulisem küsimus - miks. Kallid inimesed, kes te olete Diipi külastanud, kas meie restorani näol on tõepoolest tegu millegi sellisega, mis tuleks ilmtingimata sulgeda?

Lisaks sellele leidsin ma koju tulles postkastist märja ja külmunud ümbriku, mis avamisel katki läks. Nii et ma nägin vaid sõnu "kutse", "väärteoasi" ja oma nime. Uskuge mind, mul pidi Britt Ida turvatooliga käest maha kukkuma. Ma hakkasin nutma, sest ma ei teadnud, milles asi võiks olla. Lõpuks suutsin ma kirjast leida ka ühe numbri, kuhu helistada ja selgus, et seoses autoõnnetusega pean ma homme hommikul kell üheksa olema politseis. Kuidas ma Britt Idaga nii vara hommikul linna jõuan, ma ei tea. Ja mis mind veel politseis ees ootab? Miks ma sinna minema pean? Palun öelge, et see on vaid formaalsus, sest päriselt ka - mingit uut rõõmusõnumit ei ela ma lihtsalt üle.

Britt Ida ei ole mul kaks ööd magada lasknud. Ma olen väsinud ja näen välja nagu rääbakott. Olgugi, et sain Tartus käia nii maniküüris kui juuksuris, uued saapad sain ka. Sellest ei ole kasu. Ma tunnen end hetkel nagu oleks kolmkümmend kaks ninasarvikut must üle jooksnud. Sellistel hetkedel tunnen ma end tõelise luuserina. Luuserina, kes mitte millegagi hakkama ei saa või kõik asjad ära soperdab.

Vaid üks asi on hea. Mul on maailma kõige parem abikaasa. Mind ootas kodus tõeline üllatus. Selline:

Midagi ilusat sellesse koledasse sinisesse esmaspäeva, mis on olnud täidetud erinevate ebameeldivate uudistega. Uuel aastal uue hooga? Ja mina naiivselt lootsin, et nüüd on küll kõik takistused ületatud...Kuid ikka on asju. Asju, mis mind hirmutavad ja nutma panevad.

Ma olen kurb:(

Mis sa oskad kosta?

Ma nüüd ei teagi, kas olla meelitatud või segaduses, et mis mulje ma endast siis internetiavarustes jätta olen suutnud, et mulle  FB postkasti  selline kiri oli tulnud:

"Tere, loodan et ma ei eksi ja oled kena, ma olen diskreetse sõbranna otsingul, sponsoreeriks 800 eur -ga kuus. Kohtuda sooviks Tartus või Tallinnas kord nädalas tunnike, kui oled huvitatud, siis edasi suhtleks diskreetsuse huvides meili peal xxxx"

Ma võiks muidugi selle meiliaadressi ka siia avalikult panna, sest võib olla leidub tüdrukuid, kes sooviks endale sponsorit leida, aga noh...Igatahes kui keegi nüüd arvab, et on Härra Sponsori ahvatleva ettepaneku jaoks piisavalt kena, siis ma võin meiliaadressi jagada. Peaasi, et te olete vähemalt sama kenad kui mina. Ei tahaks ju Härra Sponsorit solvata ja talle mingeid tölle ette sööta.

Aga no tegelikult ka. Millega ma sellise pakkumise au osaliseks olen saanud? Ilmselt olen ma nii atraktiivne, et ka suvalised tondid ei saa mu pilti nähes rahulikult edasi elada ja sellest nii ahvatlev pakkumine. Aga kuidas üldse suvaline tont minu FB lehele sattus? pani guugl otsingusse "kõige kaunim naine Eestis" ja sattus minu lehele?  

Igaks juhuks annan teada, et kui nüüd kõik meeleheitel mehed peaksid mind kirjadega pommitama hakkama, siis ärge palun raisake aega. Ma tegelikult kaalun hetkel 63,8 kg, mu kõht meenutab väiksemat sorti õllekõhtu, mu säärtel on aimata tselluliiti, silmade all on kotid  ja iga kolme tunni tagant ripub üks väikene elajasekene mu rinna otsas. Abielus olen ma muidu ka. Kui see peaks kellelegi üllatusena tulema, siis õnnelikus veel pealekauba.

 

OMG! Ma olen üks nendest!

Ma olen alati mõelnud, et miks kuradi pärast hakkavad mõned juuksurid ja/või kosmeetikud vatrama oma lastest võõrastele inimestele. Me ju ei tunne üksteist, ma ei ole kunagi su last näinud ja mind ei huvita, kas ta oskab selili keerata, kõndida, lõpetab keskkooli või töötab Hiina suursaadikuna! Mind on see alati häirinud, et pean siis viisakalt naeratama ja teesklema nagu oleks see maailma kõige huvitavam vestlus.
Eile käisin ma kosmeetiku juures, ilusalongis, kus ma ikka olen käinud. Me tunneme üksteist seal nägupidi. Nad on näinud mind peenikese ja emavaalana. Kuidas teil siis läheb, küsis kosmeetik.
Ja ma alustasin vatramist sellest, kuidas Britt Ida isaga koju jäi, kuidas Marek kartis, kas ta hakkama saab, kuidas last enne söötsin ja magama püüdsin panna, mis talle selga panin, mida soovitasin teha nutu korral, millises tempos teda kussutada, millises toas olla...Kui ma ühtäkki taipasin. Kosmeetik küsis, kuidas meil läheb, viisakusest. Ilmselt ootas ta lühidat vastust, et kas hästi või halvasti. Miks peaks teda huvitama võõra lapse areng 0-2 kuuni ja see kuidas ta isaga koju jäi?
 Ma taipasin, et olen üks nendest titemammadest, kes aint oma lapsest vatraks. Ma jäin automaatselt vait. Kosmeetik ei küsinud rohkem midagi. Tegi vaid vaikuses mu kulmud korda.

Maailma kôige ilusam laps

 Sel nädalal kütab perekoolis kirgi eriti haigelt absurdne arutelu teemal, kas ühe blogija laps on kena vôi mitte. Eks neid "avalikke" beebisid on enne ka arutatud, aga nüüd on ikka kohe vaidlus vôi nii. Veidrad täiskasvanud inimesed, aga noh...see selleks. Kusagilt peavad need "toddlers & tiaras" vanemad ka tulema.

Ma tahaksin omalt poolt neid kommenteerijaid, ja üleüldse igasugu laste välimuse arvustajaid, aidata. Aidata neil vaidlus lôpetada. Sest just nimelt minul on kodus maailma kôige ilusam laps. Ma usun, et kôik emad nôustuvad minuga...et just neil on ka kodus üks selline. Kiilakad või suurte kõrvade või punnis põskedega, näidake mulle üks ema, kes ütleb, et krt sinu laps on nii kaunis, miks mul selline peletis on.  Igal emal on kodus maailma kôige ilusam laps. 

Minu emal oli ka. Aga tema uhkusetunne on ôigustatud, sest ilmselgelt temal oligi kodus maailma kôige ilusam laps. Te ju nôustute minuga?
Nii tore, et ma oma geenid Britt Idale edasi olen andnud. Jube, kui ilusa ema kôrval oleks kole laps olnud. 

Hästi läks meil;)

No ja kui juba eputamiseks läks, siis ka minu vanaemal olid kodus maailma kôige ilusamad lapsed. Üks neist selline: 

Kuidas ma paanikasse sattusin ja Mareki poolsurnuks ehmatasin. Ise ehmusin* ka.

Marek oli just majast välja astunud kui tuletõrjealarm karjuma hakkas, et majas on ving. Siis ma nägin küll, et oli jah maja natuke sellist sinakat tossu täis. Ja ma sattusin paanikasse, sest terve oma elu olen ma teadnud, et vingumürgitus on kõige koledam asi maailmas, kuid nüüd ma siis istusin oma teadmatusest siin vingu sees ja üritasin last magama panna.

Tormasin telefoni juurde, et Marek tagasi kutsuda, samal ajal karjus alarm "warning, warning". Otseloomulikult, nagu sellistel hetkedel ikka minuga juhtub, ei saanud ma helistada, sest telefon  jooksis kokku. Jooksin laps süles akna juurde ja karjusin, aga ilmselgelt autos istuv Marek ei kuulnud mind. Värisevate kätega ja paanikas püüdsin ma telefonist Mareki nr valida, kuid kuna see ikka oli vaid pooltöökorras, suutsin ma kaks korda valida vale numbri ja ei saanud enam neid kõnesid katkestada, Mareki nr ka ei saanud valida. Samal ajal tagurdas Marek juba aiast välja. Meeleheitlikult vehkisin ma kätega ja püüdsin last hoida aknast eemal, et ta jumala eest külma ei saaks.
Ma olin totaalses paanikas. Sekundite jooksul jooksis mu peast läbi mõte, et nüüd sureme me Britt Idaga vingumürgitusse või et kas ma peaksin lapsega majast välja jooksma, või lapse majja jätma ja Marekile järele jooksma, aga siis jääb ju laps üksi vingu sisse, et parem ikka me mõlemad. Ühesõnaga sada tuhat mõtet jooksis mu peast läbi.
Õnneks Marek siiski tagurdamisel märkas meeleheitel mind aknal. Kuna me hetk varem olime veidike pahuralt laiali läinud, sest selgus, et me siiski ei saa ooperisse minna, ronis ta aeglaselt autost välja. Või noh, ilmselt nii nagu ikka autost välja ronitakse, aga kuna mina ju arvasin, et me oleme Britt Idaga vingu kätte suremas, ajas see mind veel rohkem endast välja ja nii vehkisin ma metsikult kätega ja tegin (nagu hiljem selgus) nägu nagu oleks majas kirvega mõrvar, kes kedagi on juba tükkideks hakkinud ja nüüd kohe on meieni jõudmas.
Marek jooksis tuppa ja leidis eest hüsteerias minu ega saanud aru, millest selline paanika. Teinud siiber lahti, võtnud alarm lahti ja avanud aknad, pahandas ta. Selle peale hakkasin ma nutma. Sest ma tõepoolest ei osanud sellel hetkel kui alarm karjuma hakkas mõelda, et lahendus nii lihtne võiks olla. For gods sake, ma ju arvasin, et me oleme kohe suremas. Ma ei suutnud täie mõistuse juures mõelda. Ainuke mõte oli, et vaid Marek ja vaid Marek saab meid päästa. Sellest ka mu metsik paanika. Ma ei teadnud, et see olukord nii ohtlik ja dramaatiline ei olnud nagu ma oma peas seda ette kujutasin/läbi elasin.
Ja ma solvusin (üllatus-üllatus), et Marek arvas, et ma reageerisin nii vaid seetõttu, et me ooperisse minna ei saa. Nii olin ma paanikas ja solvunud. Marek oli pahane, et ma teda poolsurnuks ehmatasin. Aga ma ju ehmusin ise ka poolsurnuks.
Teine kord ma tean, et probleemi saab lahendada ka ilma, et prints valgel hobusel tormaks siibrit avama. Et seda saab ka ise teha. Ja et kohe ei sure ära.

*Maiki, tšeki sõnakasutust. Ehmatasin vs ehmusin:D

Hambad?

Britt Ida on juba pikemat aega vaid ilastanud ja rusikat suhu toppinud. Hambad, ütles Marek. Ole nüüd, ütlesin mina, kahekuusel elajasekesel ei saa veel mingeid hambaid olla.
Kui aga selja taha jäid kaks magamata ööd, ekstreemselt virilat päeva, kella poole viiene ärkamine, sellele järgnenud mitmetunnine nuturalli, piima asemel minu närvide söömine, olin ma nõus tunnistama, et võib-olla siis tõepoolest on tegu hammaste tuleku valuga. Eriti kuna mu sõbranna neljakuusel lapsel on juba kaks hammast ja sõber Guugl ütles, et igemed võivad sügelema hakata kuid enne hammaste tulekut.
Nii saigi eile õhtul Britt Ida igemetele määritud väike törts miskit geeli. Ja  ma ei suutnud uskuda, kui laps kell 12 ära kukkus, sõi alles poole viie ajal ja kui ma ärgates kella vaatasin ning nägin, et see 8:44 näitab, arvasin ma, et näen und. Julma und sellest, et ma saan magada.

Kuid see ei ole uni. Ja Britt Ida magabki. Käed ja jalad laiali ning õnnis naeratus näol. Ometi ei saa ma aru, kuidas need hambad nii kiiresti tulema hakkavad. Isegi gaasivalud pole veel päris lõplikult jõudnud lahkuda. Mingi puhkeperiood võiks ju igasugu huvitavate vaevuste vahel olla. Noh et ma saaks korraks puhata.

Selleks, et puhata, kasutan ma rongaemana täna jälle ära tädi Merlet ning vean Mareki ooperisse. Ma pole nii ammu ooperis käinud. Ja juba reedel ootab mind Noiris gurmeeõhtusöök Heily ja Dagnega. Isver, kui ammu ma pole lihtsalt tüdrukutega väljas käinud. Siis veel laupäeval juuksur ja pühapäeval veel üks õhtusöök. Nii palju brittidatuid tegevusi. Totaalne rongaema...

Kas keegi veel tahaks meiega Noiris liituda?