Thursday, December 12, 2013

Britt Ida jäi magama;)

Tundub, et mõnikord ikka peab näitama, et stress ja väsimus on nii suur, et inimesed hakkavad muret tundma. Kui mind "maale" puhkama kupatati, tundus korraks, et ma olin mulje jätnud, et hakkan aknast alla hüppama või Britt Idat lastekodusse viima, tegelikult ju olukord nii hull ei olnud. Aga eks ma punnisin vastu ka. Uhke nagu ma olen. Ja jonnakas. 
Tegelikult oli ikka jube hea kui abikäsi oli varnast vôtta. Kôige pealt vanaema, siis emme, ise sain ma käia maniküüris ja Heilyl külas ja kujutage nüüd ette rongaema...viis tundi enne järgmist söötmist jôin ma klaasi veini! Hea oli korraks eemal olla Diibi stressist. Mul on kahju Marekist, kes sellest puhata ei saa. Aga vähemalt saab ta meist puhata:)

Ja ühe Britt Ida magama panemise nipi leidsime ka. Pôrgusse need voodikarussellid, beebimuusika, turvatoolid, vannitamised. Vaja oli vaid vanaema kätt! Nii kui vanaema Britt Idat silitas, jäi ta magama. Ja nii mitu korda. Nüüd on vaja välja môelda trikk, kuidas vanaema ülejäänud 18 aastaks meie juurde elama saada. 




Tuesday, December 10, 2013

Vahelduseks ka midagi diipi



Täna timmiti köögis tuuletaskuid kodujuustuvahu, valge šokolaadi ja marjadega. Oi see maitses hästi! 

Väike paha troll

Uskumatu, kui ära väsitada see väikene olend mind suudab. Ma saan hakkama sellega, et ta päeval maurab ja mind väsitab. Kuigi mul oleks oma päevaga ka muud teha kui tema hälli ääres istuda ja talle lutti suhu toppida, mida ta iga minuti tagant suust välja viskab, aga kui seda suus pole, hakkab seda paaniliselt otsima ja nutma, nii kaua kuni ta lõpuks magama jääb. Kui ma enam ei jaksa, siis ma istun või kõnnin temaga koos tunde. Peaasi, et vaikus majas oleks. Ühel või teisel viisil jääb ta magama. Ja mul õnnestub siiski natuke ka omi asju ajada. Mitte muidugi iga päev.

Aga õhtud ja ööd... See on hoopis teine tera. Ma ei saa temast aru.

Õhtuti keeldub ta magama jäämast. Ta sööb ja ja jääb mu õlal magama. Krooksumise asemel. Panen ta voodisse või kasvõi diivanile ja klõps on ta silmad suured kui öökullil. Möödub kolm tundi, ilma et ta oleks magama jäänud. Või siis minut magamist, ärkamist, nutmist, luti taga ajamist, luti suust välja viskamist, sülle ja süles magama, voodisse, minut magamist, ärkamist, nutmist, sülle, kussutamist, nutt, jalutamine, nutt, kussutamine, unelemine, silmad lahti...Lõpuks jääb ta magama. Aga siis hakkab endast märku andma tühi kõht. Ehk siis neljatunnisest tsüklist möödub 20minutit söötes, pool tundi kuni tund teda õlal hoides, et ta krooksuks (mida ta ei tee!), kaks-kolm tundi magama pannes. Enne uut söögiaega jääb magamiseks umbes tund. Ma olen surmani väsinud.

Möödub uus kolm ja pool tundi. Britt Ida sööb, jääb krooksumise asemel õlal magama, tõstan ta voodisse ja algab kisa. Nutt lõikab mul luust ja lihast läbi, ma olen nõus teda süles uuest kussutama, aga see ei toimi enam, jalutan edasi tagasi mööda maja, kuid Britt Ida ei näita väsimuse märke, silmad on suured ja ta lihtsalt vehib kätega, kui ma julgen istuda, hakkab ta nutma. Ärkamisest on möödas tund.
Ma saan aru, et peaksin teda kussutama või silitama või ma ei tea, mida veel tegema, aga surmväsinuna ma ei jaksa, lihtsalt ei jaksa, kogu energia läheb niigi sellele, et rahulik püsida.

Siis hakkan ma nutma, alguses vaiksemalt, siis kõvemini, ma istun pimedas toas rahmeldav suuresilmne laps süles ja nutan. Lihtsalt nutan.Väsimusest.
Marek ärkab üles ja võtab Britt Ida enda juurde. Ma kolistan end alla diivanile ja kukun lihtsalt patjade hunniku otsa magama. Pool kaheksa äratab mind tuttav nutuheli. Ma olen kaks pool tundi magada saanud.
Ka Marek on väsinud. Ta peab päeval lahendama viis miljonit probleemi seoses Diibiga. Mina jään Britt Idaga koju. Hoian teda süles ja loodan, et ta kasvõi natuke laseb mul olla.

Täna ei ole siiski see päev. Suuresilmne laps vaatab mulle otsa. Naeratab. Laliseb midagi armsalt. Ja hakkab nutma. Nagu paha väike troll. Ma hoian teda süles ega tunne enam oma selga, põlvi ja randmeid. Panen ta lõpuks diivanile ja hoian tal lutti suus. Täpselt nii kaua, kuni lutt suus ta magab. Siis hakkab ta vehklema, lutt lendab minema ja jälle vaatab mulle otsa suuresilmne rahmeldav, aga haigutav laps. Magama ta enam ei jää. Või kui jääb, siis varsti äratab teda tühi kõht. 

Omaette rahulikult ta aga ei ole. Rahmeldab ja on rahulolematu ja/või väsinud.  Kõik see lõpeb nutuga. Britt Ida omaga. 

Ma olen nii kuradi väsinud.

Miks ta ei võiks rohkem selline olla? Nunnu ja rahulik.

Monday, December 9, 2013

Siin ja praegu

Täna ei taha ma kirjutada sellest, kuidas ma emaks sobin või ei sobi. Eks ma ajan asja ära ikka, vingun ja virisen veidi, aga lõppude lõpuks no ega ma ikka kõige hullem ka ei ole. Näiteks pole ma last kuhugi maha unustanud. See oli kusjuures mu teine kõige suurem hirm enne lapsesaamist. Et lihtsalt läheb meelest, et mul laps on ja unustan ta kuhugi maha. Rohkem kui seda, kartsin ma, et teen ta katki. Nüüd vaatan juba,et polegi teine päris portselanist, et saavad mu karukäpad hakkama küll. Niisiis ma arvan, et maailma kõige halvem ema ma pole. Ja Aasta Ema tiitlile ma ei kandideerigi. Kui keegi tahab mind kandidaadiks välja pakkuda, siis ega mul midagi selle vastu pole, aga ma ise ei hakka sinna trügima. Kui kuhugi trügida, siis  ma ise pakuks ennast välja Eestimaa Uhkusele. Sest ma ju ometigi sünnitasin. Ja see oleks küll auhinda väärt. Või mis? 

Igatahes. Tagasi selle juurde, millest ma tahtsin kirjutada. 

Me sattusime hiljuti vestlema teemal, kus üks noor rumal tütarlaps abielludes oma vanemaid ja päritolu häbenes (ei, ma päriselt ka ei räägi endast kolmandas isikus). Ema siis torkas kõrvalt, et küll ikka sina ka oled oma vanemaid häbenenud ja ma pidin talle vastama, et ausõna ei ole. Mul ei ole isegi seda perioodi olnud, kus ma oleksin häbenenud emaga poes riideid ostmas käia või kohvikus või üldse palunud emal kolm meetrit endast kaugemal käia, et jumala eest sõbrad mind emaga koos ei näeks. Ma ei ole oma vanemaid kunagi häbenenud. Pigem olen ma nendega alati veidike uhkustanud. 

Ka isaga. Kuigi ma olen lahutatud vanemate laps ja lapsepõlves jäi isa tahaplaanile. Ega me väga ei suhelnudki. Ta oli küll olemas, aga mitte nagu päriselt. Me suhtlesime, aga mitte nagu päriselt. Väiksena rääkisin ma teistele oma isa "suuremaks" kui ta oli, selles mõttes, et ta oli ju nagu jõuluvana, keda keegi näinud ei olnud, siis oli hea talle kõik maailma kõige paremad omadused külge jutustada. Puberteedina ma olin ma mingi aeg tema peale vihane, et teda olemas ei olnud. Hiljem oli mul sellest  kama kaks ja mulle meeldis vaid see, et isa lubas mul oma maamajas pidusid korraldada. Veel hiljem suhtlesime me sünnipäevadel ja jaanipäeval ja jõulude ajal. Nii nagu peab. Ja siis muutus midagi...

Sellest ma tegelikult pika sissejuhatusega rääkida tahtsingi. 

Kui ma Marekiga abiellusin, hakkasin ma tunduvalt rohkem suhtlema oma isapoolse suguvõsaga. Ma olin varem eemale hoidnud või arvanud, et pean eemale hoidma, sest ma olen ikkagi lahutatud vanemate laps. Ma ei tea, kust ma selle mõtte olin pähe võtnud. Ma avastasin, et mul on terve trobikond  nii minu moodi sugulasi, nii välimuselt kui olemuselt. Automaatselt tähendab ju, et kui juba minu moodi, siis ühtlasi ka äge:)
Lapsena ma seda ei osanud tähele panna. 
Üha rohkem hakkasin ma suhtlema ka isaga. Nii päriselt. Et nagu isa ja tütar. Alles 32-aasta vanusena sain ma teada, kust pooled minu iseloomujooned pärit on, ma õppisin oma isa tundma ja sain aru, kui sarnased me oleme. 
Peale Britt Ida sündi muutusid asjad aga veelgi. Eks isa on varemgi "ähvardanud", et tuleb külla ja mina olen minulikult vastanud, et "nojah, tuled sa jah" ning sinnapaika see vestlus jäänud ongi. Nüüd aga, värske vanaisana, tuli isa nädalavahetuseks meile külla. Päriselt. Esimest korda mu elus kohe niimoodi päriselt. Ma õppisin oma isa veel rohkem tundma. 
Mul oli nii siiralt hea meel selle külaskäigu üle. Ma loodan, et see saab olema esimene paljudest. 

Ehk siis, mis ma tahan öelda? Ma suutsin välja mõelda, mida see õnnelik õnnetus, mulle öelda tahtis. See tegi mulle selgeks, et pole vaja rapsida ja rahmeldada, vaid on vaja kõige selle kõrvalt leida aega oma pere ja lähedaste jaoks. Üksteist tunda ja mõista ning olemas olla.  Mitte kunagi ei ole liiga hilja. Hilja on alles siis kui midagi muuta enam ei saa.
Ma ei  heida kellelegi ette, et mul isaga ei ole varem "päris" suhteid olnud. Mul on see suhe olemas nüüd. 
Loeb vaid see, mis on olemas hetkel. See, millele hinnasilti külge panna ei saa.





Menüü lukus

Esimene lõplik versioon menüüst läks lukku 20.oktoobri paiku. Täna toimub köögis menüü vol 8 läbikatsetamine ning menüü läheb tõepoolest lukku. 
Te ei kujuta ette kui  raske on siin söögilõhnade sees istuda, need on nii hullumeelselt hõrgud. Ajavad lausa hulluks! Eriti mind, kes ma end kaerahelveste ja tatra dieedil hoian Ida pärast. 
Ja mööda jalutavad inimesed piiluvad vargsi avatud kardinaga aknast sisse. Uskumatu, et kohe varsti saame me nad ka sisse kutsuda:) 
Kaua tehtud kaunikene!



Ma tegelikult ei tahtnud oma kõverate jalgade peegeldust pildistada, vaid Diipi uksekleepsu, aga veidike valgust pildile lisades tulin ma ise ka nähtavale:)

Oh jumal, millal kasvab aju, mil mõte sees

Minu kenijaalsed väljaütlemised on omaette klassika. Küll ma olen Marekilt küsinud, et kust ta teab, et kõik lehmad emased on ja küll ma olen arvanud, et põhjasuunda saab määrata nii, et seisad otse, sest põhi jääb alati otse ette. Eks neid on veelgi. Eile lisandus uus pärl.

Vaatasime päeval  DVD-lt Dagö kontserti, kui ühtäkki küsib Marek: "Kuule, mis nende vendade nimed olid, need Rebased?"
Ma jään talle rumala näoga otsa vaatama.
Marek jätkab: "Et üks neist oli ju ka Peeter?"
Vaatan ikka vel talle rumala näoga otsa.
"Miks sa mind niimoodi vaatad?" küsib ta.
Ma ei saa aru, kas see Peeter Rebase küsimus on mingi nipiga küsimus ja vastan siis lõpuks, et see seal ongi ju Peeter Rebane.
"Jah, aga, kas see teine, see, kes Solarisega tegeleb, on ka Peeter Rebane?" küsib ta.
Vaatan jälle rumalalt talle otsa ja küsin siis: "Kas neid Peeter Rebaseid on siis rohkem vä?"
"Muidugi," vastab Marek ja nüüd vaatab tema mulle otsa nagu maailma kõige rumalamale inimesele. "Mis sa arvasid, et see on üks ja seesama Rebane või?"
Noogutan. "Nojah, ma veel suvel Dagö kontsertil mõtlesin, et veider, et endal on miljoneid rahasid, aga viitsib veel Dagös kitarri mängida, aga ma ei viitsinud seda tookord välja öelda."
Marek vangutab pead: "Küll on hea, et sa seda kusagil suuremas seltskonnas välja ei öelnud."

Ülejäänud pool õhtut möödub nii, et mina püüan Marekile selgeks teha, et mu eksimus oli mõistetav, sest need kaks Peeter Rebast on sarnased, ja Marek püüab mulle selgeks teha, et nad ei ole absoluutselt sarnased. Mingi nurga alt ju on? Ahjaa, enne kui ma Marekiga nõusse jäin, et Peeter Rebaseid tõepoolest võib rohkem kui üks olla, pidin ma seda ikka guugeldama. Väike osa minust ikka lootis, et RobbieWilliamsi-Peeter ja Dagö-Peeter on üks ja seesama inimene. Seekord ei läinud siiski õnneks. Pidin tunnistama oma eksimust.

Kusjuures seal suvisel kontserdil ma mõtlesin küll, et naljakas soeng sel Rebasel, et muidu on ta ju teistsuguse soenguga. Seda ma ka Marekile tookord ei öelnud. Lihtsalt mõtlesin. Nüüd ma siis tean, et Peeter Rebaseid on vähemalt kaks.

Saturday, December 7, 2013

Palju õnne, Tassikoogid!

Kas pole naljakas kokkusattumus, et täna, kui Diip teeb oma esimesi iseseisvaid samme, peab Tassikoogid, kellest kõik alguse sai, oma 1-aasta sünnipäeva. 
Kui Tilluke Delisa/Marian poleks tassikookidega jändama hakanud, poleks täna ilmselt ka Diipi. Sest just Mariani ettevõtlikkus nakatas mindki ning Diip kasvas ju välja sellest, et hakkasime Tassikookidele Tallinnasse müügipinda otsima.
Palju palju õnne Tassikookidele!