Ja ma soovin...

Leidsin netist üliägeda lambi ja nüüd on mul kinnisidee. Ma tahaks nii väga, et Diibis baarileti kohal selline ripuks. Aga... Ma ei tea, kas see on üldse teostatav mõte? Kas keegi oskaks ja tahaks sellist lampi proovida meisterdada? Me oleme Tallinnast, me maksame:D

13 reede

Ma ei väsi mainimast, et 13 ja reede on mu lemmik kuupäeva kombinatsioon, sest see ju peab olema üks kuratlikult hea kuupäev kui 32 aastat tagasi just 13 reedel mina sündida otsustasin. Ja see on ju maailmale puhas lotovõit! Kuidas, ma veel ei tea, aga küll me ühel päeval sellegi saladuse jälile saame:)

No igatahes ei olnud paha seegikordne 13. reede;) Seda sai lausa šampusega tähistatud. Lastešampus läheb ka arvesse! Lisaks sain mina endale Humanast 22 euro eest sellised saapad nagu olin taga ajanud.

Emotsioon nr 69

Mult on küsitud, et kas ma tööl käimisest puudust ei tunne juba ja paljud fellow-rasedad kurdavad, et kodus on nii igav olla. Arusaamatu.
Ma jumaldan mittetöölkäimist! See on tegelikult isegi täiesti loogiline, sest ma ei kannata rutiini. Mulle meeldib see, et mõni hommik saan ma vedeleda diivanil, kass kõhul ja kohvikruus käes, mõni hommik on vaja kiiruga linna mõnele kokkusaamisele tormata ja mõni hommik algab värske koogi ja tassikookidega. Nagu tänane. Mis saaks ühele rasedale veel rohkem meeldida kui alustada hommikut koogiga. Puhas paradiis!
Istud keset ostukeskust, jälgid tööleruttajaid ja mugid kahe suupoolega kooki.

Diip sai paberile

Diip on uus tulija viimaste aastate jooksul Tallinna kõige trendikamaks kujunenud einestamispiirkonnas – Kalamajas.

See on koht, kus kodune pits ja puit segunevad põhjala kargusega, kus moodsa kokakunsti parimad küljed ühinevad  puhta ja kvaliteetse toorainega terviklikuks menüüks, kus traditsioonilised maitsed ja äratundmisrõõm elavad kõrvuti üllatusi pakkuvate naudingutega.

Kodune õhkkond, kus on muuhulgas arvestatud  nii taimetoitlaste kui ka kõige väiksemate külaliste soovidega, on ühtedeks meie restorani võtmesõnadeks. Lisaväärtust pakub meile omane „kiiks“ kasutada toiduks kõikvõimalik söödav, mis pärit metsast, põllult ja mererannast.

Menüü on meil mitmekesine ning nurru hakkab lööma ka kõige pretensioonikam kõht. Vaheldust pakuvad pidevalt muutuvad eripakkumised. Hoiame oma sõpru ning tahame neile pakkuda vaid parimat. Põhjust meie restorani tühi kõht kaasa võtta on rohkem kui küll!

Kui kõht pole tühi, on Diip siiski parim koht mõnusaks ajaveetmiseks. Suurest vaateaknast saab jälgida mööda jalutavaid kohalikke ja võõramaid. Raamaturiiulilt leiame alati hea kaaslase kvaliteetse veini pokaali kõrvale. Samas on ju ka tore niisama ühe väikese ja armsa restorani argipäeva mõnusalt jalga üle teise kiigutades kõrvalt jälgida.

Emotsioon nr 68

Ma ei mäleta, kuna ma viimati mõnd titte süles hoidsin. Ma ikka olen püüdnud seda vältida, sest nad on nii tillukesed ja ma tunnen end nii suure ja kohmakana, mul on tunne, et tited mu süles lähevad katki. Mul on hea meel kui emad on lähedal ja neil ise silma peal hoiavad või teevad midagi, et laps ei nutaks. Nii ka eile. Mul oli hea meel, et tite õige omanik oli käepärast võtta.
Ja siis ma korraga taipasin! Varsti ei saa ma loota sellele, et keegi tite mu sülest ära võtaks või ta magama kussutaks. Ma pean ise hakkama saama. Mina olengi tite omanik.
Aga kui ma ta katki teen?

Kõrgemad jõud

Kusagil ON olemas kõrgemad jõud;) Just jõudsin ma üks päev mõelda, et kunagi kui ma kodune olin, käis TV3-st selline action-sari nagu "Seitsmes taevas", et küll oleks äge kui seda kordama hakataks. Ja mis ma täna näen? Täiesti juhuslikult! Hakkaski Seitsmes taevas uuesti jooksma. Halleluuja!
Ma ei saagi nii varsti teleka eest ära. Väike maja preerias, Vaprad ja ilusad*, Seitsmes taevas. Kui Bonanza ka veel tagasi tuleks. No ma ei tea, siis oleks ikka juba liiga hea. Või "Mõrv sai teoks". Või...
Ahhhh, kui hea on kodune olla. Kuigi tänu restoranile on diivanil niisama vedelemise aega jube väheks jäämas. Ma pean rohkem vaba aega leidma. Seriaalide jaoks;)

*krt, aga Vapraid ja ilusaid vaatama tuleb end tegelikult lausa sundida. Ma arvasin, et vanal 90-aastasel Ericul pole enam kellegagi magada, aga võta näpust. Ja Brooke ka jälle õnnetult armunud. Õe mehesse. Of koors, midagi muud olekski ju imelik. Aga btw, kuhu Ridge kadund on? Ega ta ometi surnud pole?

Emotsioon nr 67

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean ma alustama sellest, et ma  pole tegelikult kordagi arvanud, et Janek mind hetkel õõvastavaks paksp...eks peaks, aga see ei tähenda absoluutselt mitte seda, et ma mõnikord torisedes ei ütleks, et "ma tean küll, et sa arvad, et ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii paks ja rõve" või ei oleks mõne ta sarkastilisema kommentaari peale solvunud. Või teeselnud solvumist. Sõltuvalt tujust.
Janek on viimaste kuudega palju õppinud ja muutunud sõnadevalikul eriti diplomaatiliseks. Nagu eile. "Lähme Humanast ka läbi, äkki emavaal leiab sealt midagi ägedat enne kui teised emavaalad jaole saavad," porisesin ma moka otsast kui me linna poole sõitsime ja Õismäe Humanale lähenesime.
"Mis vaal," parandas Janek, "pigem delfiin, selline nunnu ja graatsiline."
Vaatasin talle otsa. Näha oli, et ta ise oli ka rahul, et oli õige komplimendi osanud öelda. Me hakkasime naerma.
"Sa oled asjadest õigesti aru saanud," tunnustasin ma teda.
Janek noogutas ja lisas: "Ma räägin täitsa ausalt!"
Ah, kuidas mulle meeldib, kuidas ta valetama on õppinud!  Nüüd kui mu huge ass enam peeglissegi ära ei taha mahtuda.
Ja ka Orkut näib mu hiiglaslikku kõhtu iga päevaga aina rohkem armastavat. Igal võimalikul hetkel keerab ta end mu kõhu ümber kerra. Ju ma siis olengi nii armastusväärne. Ja nunnu. Nunnult suur.