Kuidas me korraks Prangli saare mu jaoks ära rikkusime

Viimased neli aastat oleme me igal suvel Prangli saarel käinud. Seltskond on aegade jooksul pisut muutunud, algse kaheksa inimese asemel oli meid näiteks sel aastal 22 (!), aga koht on jäänud ikka samaks.
Mulle on ikka Prangli saare juures meeldinud see, kuidas seal aeg seisab ja kõik käib oma rada, lihtsalt kulgeb vaikses tempos kuhugi kiirustamata.
Sel aastal tundsin ma esimest korda, et see muutumatus segas mind korraks. Nelja aastaga ei olnud muutunud midagi. Vaid Musta Luugi juures ei põlenud enam valgusfoor, mustad luugid olid kaetud ämblikuvõrguga. Kõik muu oli aga sama. Niitmata muru, kriuksuvad uksed, sama vakstu laual, isegi uks oli katki täpselt nii nagu ta oli seda olnud ka aastaid varem. Mingil veidral põhjusel kõik see ärritas mind.

Ja mind ärritas kontrollimatuse tunne, mis meid kõiki ühtäkki valdas. Mind ärritas, et me ei oska lõõgastuda ilma alkoholiga üle piiri minemata. Seda viimast ei saa panna mu raseduse-kiiksude (et ise ei saa juua ja siis on lihtsalt kade) arvele, ma olen seda ka eelnevatel aastatel täheldanud. Mulle tundus, et me kõik muutusime tsiviliseeritud inimestest metslasteks. Sellisteks, kelle üle naerdakse "Suvereporteri" ja "Võsareporteri" saatelõikudes. Meil kadus kontroll enda üle. Ja ma muutusin kurvaks.  Ma tundsin, et oleme saare enda jaoks ära rikkunud. Ise. Täiesti vabatahtlikult ja kontrollimatult. Me ei arvestanud teineteisega. Ma tahtsin koju.

Järgmisel päeval paistis päike. Hooletult lendu lastud sõnade eest vabandati, kriuksuvad uksed said õlitatud, tublimad meist läksid traditsioonilisele matkale, veelgi tublimad hoolitsesid hommiku- ja lõunasöögi eest, teised vedelesid päikese käes ja  nautisid rahu ja vaikust. Just nii nagu igal aastal.  Me olime saarega üheks muutunud. Enam ei tahtnud ma koju tagasi.

Mul oli hea meel, et meie inimlik ja tsiviliseeritum pool oli tagasi tulnud. Enam ei meenutanud me "10 väikest neegrit", kes tühjalt saarelt minema ei saa enne kui...



Ja kassipreili Mia sai endale uue hingamise. Juba pühapäeva hommikul sõitis ta esimese laevaga Tallinna, et seal ravitud saada ja heade inimeste juures uut elu alustada.

Pühapäevaks oli mul juba kurb ära minna. Katkine uks ja väsinud vakstu ei häirinud mind enam. Nii väga. Ma sain aru, et kuigi saar ei ole selle aja jooksul grammivõrdki muutunud, oleme muutunud meie. Me oleme muutunud egoistlikumaks ja närvilisemaks. Mugavamaks ja pirtsakamaks. Me ei oska enam lihtsalt olla.

Järgmisel aastal võtame me ise kaasa uue vakstu. Sellise, mis meile sobib. Janek lubas katkise ukse ära parandada kui see peaks ikka veel katki olema. Me mängime küünlavalgel reisi ümber maailma. Mitte ei maura nagu metslased. Ja hindame seda, et oleme üksteise jaoks olemas. Üks napakas aga kokkuhoidev punt. Seda ei olegi nii vähe. Inimsuhted on haprad, neid tuleb hoida. Mitte tahtlikult või tahtmatult haiget teha.

Kuidas ma SEB-st laenu ei saanud

Märtsikuus tekkis mul võimalus ja vajadus oma korter maha müüa. Kuna mul erinevatel põhjustel oli täpselt sellist rahasummat vaja, mis ma korterimüügist saanud oleks, kirjutasin panka, et uurida, millised on müügist saadud raha endale jätmise võimalused, kui korter on ka mu laenu tagatiseks (lisatagatiseks oli ka maja, mille turuväärtus on ca kolm korda suurem mu laenujäägist).

Kõik algas ilusasti. Selgitasin laenuhaldurile põhjusi, et oleks ju totter tagastada laen ja siis samas suurusjärgus laenu uuesti taotlema hakata, laenuhaldur oli minuga ühte meelt. Vastasin tavalistele rutiinsetele küsimustele, miks ja kuidas ja kas jne. Ja siis hakkasid tulema lisaküsimused ja nõuded. Aprillikuuks olin ära maksnud ka meile valesti esitatud  inkassonõude (st et nõue oli eksituse tõttu meie nimel) , kuna laenuhaldur soovitas, et see võiks saada takistuseks, siis oleks lihtsam nõue likvideerida ja pärast inkassofirmaga probleem lahendada. Edasi hakkasid tulema nõuded, mis oleks tähendanud väljaminekuid ja notaritehinguid. Kui ma poleks uurinud, kas need tõepoolest on ainsad takistused, oleksin ma raisanud sadu eurosid, et siis ikka teada saada, et ka nendest dokumentidest poleks piisanud ja pean igal juhul laenujäägi tagastama.

Aprilli lõpus jõudsime hüpoteeklaenuni. Selgitasin oma laenuhaldurile, et müün korteri kindla eesmärgiga, et enne kui hakkan järjekordseid kulutusi tegema, tahaksin põhimõtteliselt olla kindel, et saan laenu, sest vastasel juhul müün korteri ja olen vajalikust rahasummast ikka ilma. Laenuhaldur ja ka teised SEB konsultandid, kellega ühendust võtsin, väitsid kui ühest suust, et " kui hüpoteeklaenu tagatiseks on kinnisvara olemas, siis võin laenu võtta kasvõi kingade ostmiseks, sest laenu sihtotstarve ei ole kindlaks määratud".

Kinnitasin laenuhaldurile, et nii nagu kokku lepitud tagastan kogu oma laenujäägi ja taotlen kinnisvara tagatisel hüpoteeklaenu. Sellega ei oleks tohtinud olla mingeid probleeme, sest 1) SEB-sse tagastan kogu oma laenujäägi 2) minu sissetulek on vähemalt kolm korda suurem nõutavast netosissetulekust 3) minu ainuke laenukohustus on igakuine õppelaenu tagasimakse 50 eurot.
Esitasin jälle kord vajalikud dokumendid ja kuigi laenu sihtotstarve ei ole määratud täpsustasin nii palju kui võimalik ka, millele raha kuluks. Erinevatel põhjustel asjad venisid.

Maikuuks oli korteriostja juba närviliseks muutumas ja nii pidin edasi minema korteri ostu-müügi tehinguga. Lihtsalt vahepalana sain kliendihaldurilt ka küsimuse, et "kas kavatsen laenujäägi tagastada?". WTF? Juba aprillis olin saanud vastuse, et pean kindlasti raha tagastama, kust siis nüüd selline küsimus? Lisaks veel mitmed muud täiesti ebaadekvaatsed nõuded ja küsimused. Nt kas kustutame ka teise tagatise hüpoteegi, kuigi oli teada, et see jääks ka uue laenu tagatiseks. Oma imestunud küsimusele, et miks ma hüpoteegi peaksin kustutama, sain vastuseks, et ei, loomulikult ei pea ma seda kustutama jne jne jne.

Juunikuuks olin lõpuks kodulaenu tagastanud ja hakanud taotlema hüpoteeklaenu. Ja kõik hakkas otsast peale. Miks on inkassonõue, miks on see ja teine ja kolmas asi... Selgitasin uuesti, et tegu on eksitusega ja lubasin vajadusel saata ka kirjavahetused/dokumendid, mis selgitaks, et ma ei ürita lihtsalt pada ajada.
 Ei, seda polnud vaja, vastas laenuhaldur. Vaja oli vaid laenutagatise hindamisakti.

     Kusagil juuni keskel sähvatas mul aga küsimus, et kas ma tõepoolest ikka pean uue hindamisakti tegema, kui maja on niikuinii SEB hüpoteegiga koormatud. Ja kas maja ikka kindlasti sobib tagatiseks, kui me ei suuda arhiivist teatud jooniseid leida. Et ma lihtsalt ei tahaks raisata 240 eurot kui saan teada, et tegelikult maja ei sobigi enam tagatiseks. Vastust ma laenuhaldurilt ei saanud. Julgesin saata oma küsimuse SEB üldmeilile. Ja juba päev hiljem sain oma laenuhaldurilt vastuse. Meili pealkiri oli rohkem kui kummaline (täpselt niimoodi suurte tähtedega): "VASTUS KLIENDILE, ESIALGU , KAS SOBIB VÕI ARVAD, ET ON VAJA MUUTA SÕNASTUST? kONTO ÜLEV KOHTA EI OSKA VASTATA,"

     Kirja sisu lubas, et laenuhaldur täpsustab hindamisakti vajaduse päeva jooksul. Päev hiljem sain laenuhaldurilt vastuseks: " et laenuotsus on negatiivne, sest laenude andmisel tugineb pank headest pangandustavadest ja vastutustundliku laenamise põhimõttest, võtab arvesse taotleja tegevusvaldkond ja jumal teab, mida veel". Ma ei teadnudki, et ma nii kahtlases ettevõttes töötan, et see mu laenusaamist mõjutab. Vähe sellest, et ma ju lihtsalt küsisin, kas pean hindamisakti esitama, aga vastus oli hoopis midagi muud. Kui küsisin selgitusi, sain vastuseks, et pank ei pea oma otsuseid selgitama. 

     Vihastasin end siniseks ja uurisin edasi, miks juba märtsis mulle ei öeldud, et minu tausta ja sissetulekutega ma niikuinii pangast laenu ei saakski, et miks oli mul vaja läbi käia kolme- neljakuuline kadalipp, miks oleks ma pidanud esitama erinevaid dokumente, mis KÕIK oleks tähendanud väljaminekuid, et siis juulikuus teada saada, et mul poleks olnudki lootust laenu saada. Seda oleks saanud mulle öelda KOHE.  Minu kohustused ja sissetulekud ning tagatise ligikaudne väärtus oli teada juba aprillis, eitava vastuse oleksin võinud saada juba siis.

      Vastuseks sain hoopis, et kuna ma soovisin laenu saada ilma tagatise hindamisaktita, siis pank tuli mulle vastu ja tegi otsuse ilma hindamisaktita. Ja et laenuhaldur ei ole mitte kui midagi valesti teinud. Ma ei suutnud ära imestada, et kuna ma siis hindamisaktita laenu soovisin? Seda ma ka kirjutasin. 

    Ja sain seekord vastuseks, et laenutaotluse läbivaatamisel vaadati abikaasa kohustusi ja maksekäitumist. Et siis enam ei olnudki vajalik tagatise hindamisakt? Et enam ei olnudki vaja arhiivist jooniseid? Et poleks vahet olnud, kas kinnistu oleks olnud minu nimel? Nüüd jõudsime me hoopis abikaasani. Mõelda vaid...kõigest neli kuud jooksutamist mööda arhiive ja ametnikke selgus, et laenu mittesaamise põhjuseks on hoopis meie leibkonna maksujõuetus. Aitäh SEB pank! 

    Samal ajal kui mina pakun 20 000 eurose laenu tagatiseks kinnisvara ja saan eitava vastuse, saavad laenu miinimumpalgaga inimesed selleks, et reisile minna. Täiesti arusaadav ja loogiline! Ja veidral kombel teine pank, kust laenusaamise võimalusi uurisin, suhtub minusse nagu oleks ma juba aastaid nende kuldklient olnud.

 

    

 

Emotsioon nr 47

Istusin ülemisel korrusel laua taga ja klõbistasin arvutis Brutselee lugu kirjutada kui Janek ühtäkki altkorruselt hõikas: "Sa oled üleval hoopis vä?"
"Jah," vastasin ma.
"Ma arvasin, et sa oled vannitoas, hakkasin juba mõtlema, et pean vist vaatama tulema, mida sa seal nii kaua teed, et ega sa ei nuta ometi!"
Oma reedese nutupurskega olen ma tänaseks Janeki nii kaugele viinud, et kui ma liiga kaua eemal olen, siis  tuleb ta erinevate ettekäänetega kontrollima, et ega ta jonnipunn  jälle salaja ei nuta. Armas, kas pole;)

Emotsioon nr 46

Alles hiljuti keegi küsis minult ja Janekilt, et kuidas mul siis värk nende tujude ja hormoonidega on, et kas jauran ikka ka niisama lambist ja lambi asjade peale. Raputasime mõlemad pead ja vastasime, et pole mingeid muutusi täheldanud.
Päev hiljem istusin ma diivanil ja vaatasin oma jalgu. Ainuke kena osa nende juures oli värskelt maniküüritud varbad.

Ja lihtsalt niisama oma varbaid uurides tundsin ma, kuidas pisarad mööda põski alla jooksma hakkasid. Lihtsalt niisama. Iseenesest. Vaikselt. Püüdsin neid Janeki eest varjata, kuid üks reeturlik pisar sattus silmanurka just siis kui Janek trepist alla tuli.
"Mis sul viga on?" küsis ta murelikult.
"Midagi," pomisesin vastu.
"Aga miks sa siis nutad?" uuris ta.
"Ma ei nutagi," valetasin ma ja pisarad hakkasid paljunema.
"Räägi ära!" palus Janek.
Äkää, raputasin ma pead ja peitsin end pleedi alla.
"Räägi!" keelitas Janek. Äkää, raputasin ma uuesti pead ja pugesin sügavamale pleedi alla peitu, samal ajal nuuksudes ja nina lüristades.
"Kas sa nutad selle pärast, et sa rase oled?" küsis Janek. Äkää, lüristasin ma vastu.
"Kas siis sellepärast, et sa ümaramaks oled läinud?" (milline viisakas lähenemine, kas pole?)
Noogutasin. Ja löristasin edasi. Kõvemini.
"Oh, sa rumaluke," paitas Janek mu pead. "See on ju loomulik, et sa oled juurde võtnud, see läheb mööda."
Äkää, nuuksusin ma pleedi all edasi. "Ma olen nii rõve!"
"Kust sa seda võtnud oled?" imestas Janek.
"Ise sa ütlesid!"
Janek tegi suured silmad: "Kuna ma seda öelnud olen?"
"Noh eile, kui ma pediküürist tulin, siis sa ütlesid, et ilusad varbad, et midagi peab su juures ju ilusat ka olema!"
"Ja sellest järeldasid sa, et sa oled rõve?" ei suutnud Janek ära imestada. Noogutasin. Ja lüristasin nina.
"Kas sa siis oma meest ei tunne?"
"Tunnen. Ja sellepärast ma saangi aru, et ma olen rõve."
"Ma ei ole öelnud, et sa rõve oled, ma pole seda isegi arvanud. Sa oled ilus rase. Sul ei ole mitte midagi viga," lohutas ta mind nii kuis oskas. "Ma ei julgegi sulle enam midagi öelda."
"Parem oleks," nuuksatasin ma vastu ja pugesin pleedi alt välja, "näed, kuidas mu hormoonid möllavad."
Rahusin maha.
Ja minut hiljem nutsin ma uuesti. "Ma ei saa saarel isegi ujuma minna, rannarahvas vaatab, et hüljes on randa uhutud ja tuleb mind harpuunidega püüdma!"
Janek haaras mu kaissu. "Jäta ometi rumal jutt!"
"Aga vaata mind!" nõudsin ma ja viskasin oma 73kg puhast naiseilu talle vaatamiseks letti.
"Sul ei ole mitte midagi viga," kordas ta rahulikult ja järjekindlalt. (Ehh, kuidas ma ta viisakust hindasin.)
"Ja kui sa tahad, me võime ka öösel ujuma minna. Kahekesi. Teeme romantikat."
Rahunesin uuesti maha. Olin nõus. Ülejäänud aja lubasin ma saarel ringi patseerida salli sisse mähituna. Et keegi mind hülge pähe võrku ei püüaks.

****
Reede õhtul elas Janek mul seljas nagu takjas. Ja korrutas, et ma olen maailma kõige ilusam naine. Ma sain alles nüüd aru, et see polnud alkoholi süü. Ta ilmselt muretses mu pärast ja tegi kõik endast oleneva, et ma end atraktiivsena tunneksin. Ja enesetappu ei teeks. Sest ma ju näen välja nagu liikuv diivan:)

Elu Alksiga

Istume Prangli saarel. Lahti tehakse veinid, õlled. Kallan endale klaasi "Kellukest".
"Nooh, nüüd on sul võimalus kõike kainena pealt vaadata," itsitavad teised. Noogutan ja ohkan: "Ohh, elu alksiga oli ikka palju ilusam, kõik oli nii kena!"
"Kellega?"kiljatas Janeki ema ehmunult nagu oleks kuulnud kõige õudsamat lauset elus. Punastasin ja tundsin end AA liikmena. Jälle. Ja siis ma taipasin.
"Alkoholiga oli elu ilusam,"täpsustan ma.
Janeki ema hingas kergendatult. "Ja mina mõtlesin juba, et..."
Jah, just siin kogu suguvõsa ees hakkaks ma rääkima, et elu kellegi Alksiga oli palju ilusam kui Janekiga:D

Uks tulevikku

Kui kõik läheb nii nagu peab (ja miks ei peaks!), siis juba kahe kuu pärast saab uks avatud. Äge;)

Harjumaa retk vol 2 ja hiired tuules

 Ma Harjumaa retke teisest päevast ei hakkagi pikalt jahuma. Selle võib lihtsalt kokku võtta lausega "Tunne oma kodukanti". Ehk siis me oleme Ussipesas elanud juba seitse aastat, kuid lähikandi vaatamisväärsustega pole meil olnud aega tutvuda. Ma ütleks, et me oleme ekstreemselt mugavad ja laisad olnud. Või siis on põhjus ka selles, et ma ei saa enam igal suvalisel hetkel veinipudelit lahti korkida ja niisama mugavalt päikese käes tugitoolis lebada;)  Igatahes jõudsime me Harjumaa retke teisel päeval ära käia Paldiskis ja Padisel. Padise oli tõeline pärl. Mul on tegelt ka hea meel, et Heily meid retkele kaasa kutsus. Me muidu ei teakski kui palju kauneid kohti meie enda kodu lähedal on. 

Järgmisel aastal läheb retk Pranglisse! 

Mingis mõttes võib "Tunne oma kodukanti" retke lõpuks lugeda eilset Dagö kontserti Padisel* Kallaste turismitalus. Ma küll kodus diivanil vedeledes korraks tundsin, et traditsiooniline mina hakkab võitu saama, et ei viitsi ikka minna... nii nagu ikka. Et kodus on nii hea ja mugav ja mõnus ja ma olen väsinud ja....Aga seekord otsustasime end ikka kokku võtta. Ja oi, kuidas ma oleks kahetsenud kui me poleks läinud (tegelikult ma ju muidugi ei teaks, kui palju ma kahetsenud oleks, aga see selleks.)
Mulle jubedalt meeldivad kontserdid tillukestes paikades. Ja kui see juhtub olema veel üks mu lemmikbändidest ja kodu lähedal ka, siis meeldivad need mulle veelgi rohkem. Sellised tillukesed kontserdid on kohe kuidagi palju mõnusamad, muusikast saadud emotsioon palju ehedam. Ja mulle meeldib Lauri Saatpalu sarkasm.
Ühest on mul muidugi kahju. Mul on kahju, et eestlased kipuvad tuimad olema ja selle asemel, et täiega kaasa rokkida, istuvad nad vaikselt pingil ja õõtsuvad vaikselt omaette muusikarütmis kaasa. Mina kaasa arvatud. Ma tegelikult oleks tahtnud pingil püsti seista ja kõvasti kaasa laulda ja tantsida. Aga ma  olen selliseks emotsionaalsuseks liiga eestlane. Sellest on mul kahju. Sest kontsert oli kuradima hea! Kui ei usu, minge ise kuulama. Nad hetkel tuuritavad tillukestes Eestimaa paikades, nagu Padise ja .... Tartu;) Minge kindlasti. Ja tõuske püsti!

Aga kallid lapsevanemad, palun taltsutage natukene oma lapsi. Ma saan aru, et teile endile on jube vahva kui nad kilgates mööda lava ringi jooksevad ja alguses on ehk teistele ka nunnu ja aaaawww kui armas, aga tegelt ka mingil hetkel läheb seda liiga paljuks. Ja kui te muidu aru ei saa, siis vähemalt siis kui teile sarkastiline märkus juba tehakse, oleks õige aeg lapsed lavalt kokku korjata. Sest jah, "lapsed on elu lilled, sest ka tõrvalill on lill" oli sarkasm, kui te aru ei saanud!
Aga veelkord. Kontsert oli kuradima hea!


* Nii veider kui see ka pole, siis vähemalt eile tundus küll, et Padisest on saanud selle suve kontsert-pealinn. Samal päeval ja suht üksteise lähestikku toimus lausa kolm kontserti. Kloostrivaremetes oleks saanud Mahavoki ja Riho Sibulat kuulata, Padise mõisas Uku Suvistet ja Luisa Värki ning tsiteerides Saatpalu "need, kel silamnägemisega kõik korras ei ole" said valida Dagö kontserdi Kalju-laval.