Emotsioon nr 43

Ma tahaks kõhuli olla. Kõhuli magada.
Ma tahaks ühtlaselt pruun olla. Aga nüüd on mu esimesed jalad pruunid ja tagumised valged nagu oleks Fermentast läbi käinud. Ma ei jaksa nii palju seista või mööda hoovi jalutada või rohida. Midagi rohkemat Janek ei lubakski.
Ma tahaks kõhuli päikese käes pleedil vedeleda ja raamatut lugeda. Ma tahan kõhuli olla!

Kuidas me Janekiga Da Vinci koodi lahti murdsime

Kullerkupu lapsesaamise tähtaeg oli 11.juuli. Kui asi tehtud, lubas ta FB-sse postitada koodi, et kes aru saavad need saavad ja kes ei saa, no need saavad kunagi hiljem aru.
Eile õhtul ilmuski FB-sse postitus. Kullerkupud olid restoranis. Laual kolm klaasi. Üks neist tomatimahlaga. Pildi allkirjaks "3 ööpäeva". Täägitud Hr. Kullerkup.
Niisiis hakkasime Janekiga koodi murdma.
"Kusagil mujal ei peaks olema vä?" kommenteerisin ma pilti.
"Olengi. Kodus juba." tuli mõned tunnid hiljem vastus. Ma jäin mõtlema. Mis see siis nüüd tähendas? Kas ta on juba haiglast kodus? Pole veel haiglas käinud? Või veel midagi kolmandat?
"Da Vinci kood?" taipasin ma küsida ja lootsin vastuseks lihtsat "jah". Nii hästi mul ei läinud. Vastuseks tuli "Versioon 1". Krt, vandusin ma omaette. Ikka ei saa päris kindel olla.
"Ah ma usun, et tal on titt käes," ütlesin ma Janekile enne magamaminekut. "Mis see kolm ööpäeva muidu tähendaks." Janek noogutas nõusolekuks.
"Aga kas nad läheksid siis kohe kohvikusse istuma?" ei andnud mõistatus meile ikka täielikult rahu. Mõtlesime korraks ja tunnistasime mõlemad, et Kullerkupude puhul ei oleks see üldse imekspandav. (lisaks tean ma veel naisi, kes kohe päev pärast sünnitust lõputöö kaitsmisele läksid, nii et midagi pole võimatu.)
Hommikul kui ärkasin leidsin ma Janeki juba diivanil mõtliku pilguga telefoni puurimas.
"Mis sa teed?" uurisin ma.
"Püüan koodi murda. Et on siis laps käes või mitte," vastas Janek ja jätkas telefoni uurimist. "No ei saa aru." Arutasime edasi. Kolm klaasi. Miks? Sest neid on kolm? Kolm ööpäeva? Laps on kolmepäevane? Vaevalt keegi hakkas talle ütlema, et ta kolme päeva pärast sünnitab. Ja kolm päeva pole ka tähtajast üle läinud.
"Kuule, aga vaata," hüüatas Janek ühtäkki võidurõõmsalt, "Hr. Kullerkup teeb kaugemal suitsu, miks ta Pr. Kullerkupu juures pole? Proua Kullerkupu ei ole suits siiani häirinud, miks siis nüüd. SEE ON LAPSE PÄRAST!"
Pidin loogikaga nõustuma. Aga kerge kahtlus jäi ikka. "Ma küsin, mitu versiooni tal veel tuleb," mõtles Janek Kullerkupu koodi murda. Naiivselt lootsime me üheselt mõistetavat vastust.
Vastust ei tulnud tunde. Janek vaatas iga poole tunni tagant telefoni. Kas on midagi vastatud. Iga kord kui seal ikka tühjus oli, podises ta pahaselt: "Nad ei maga kunagi nii kaua. Nad oleks ammu vastanud. Ilmselt on titega tegemist. Või ei lasknud see öösel neil magada. Ja nüüd siis magavad."
Möödusid tunnid. Lõpuks vilkus telefonis uus sõnum. "Kes teab;)"
Ikka ei olnud me ühest vastust saanud. "A vaata instagrami, äkki seal on midagi," soovitas Janek. Tühjus. Me põhimõtteliselt oleme küll veendunud, et murdsime koodi lahti, aga kerge kahtlus on ikka. Kõhklust ei ole, aga kahtlus küll.
"Kas hakkas nii meeldima, et mitmeid versioone veel tulemas?" kirjutasin ma lõpuks pildi alla. Nüüd ootame me jälle vastust. Kas me siis oleme koodi lahti murdnud või ei?

Kuidas inimesi segadusse ajada?

Selleks on vaja teha vaid üks pilt ja see FB-sse postitada. Ja nii arvavadki inimesed, et me oleme endale kanad võtnud. Sest me elame ju maal. Mis sellest, et ma linde nagu tuld kardan. Ja üleüldse olen ma end ju nii virgast küljest näidanud, et mina ja kodulinnud kõlab kõige loogilisema kombona:D
Järgmiseks peaks ma pildistama mõnd tee ääres söövat lehma. Ja nii arvaks kõik, et nüüd on meil olemas ka loom, kes kodujuustu annab...

Emotsioon nr 42

Ma olen totaalselt "sisse imetud". Beebiasjad tunduvad armsad ja ma olen kade teiste rasedate peale. Noh, et kui nad endale Moosese hälli soetavad või lihtsalt puhtjuhuslikult kingiks Burberry titemantli saavad.
Ma nüüd ei teagi, mis oleks õigem: kas a) kusagil pimedas Jaburdavat Mallut rünnata ja Burberry mantlit endale nõuda või b)Perekoolis teda mustata, nii et ta ise selle vabatahtlikult Ussipessa saadab? (Sest tema ei ole ju ometi nii nõme tarbimis- ja brändimaniakk nagu mina)*
Veider see rasedate maailm!

* igaks juhuks, et keegi mind ennast kusagil pimedas ei ründaks, ütlen, et tegin nalja.

Emotsioon nr 41

"Mis su jalgadega juhtunud on?" hüüatas Janek kui ta eile õhtul koju tuli. Ta ei olnud mind viis päeva näinud.
"Mis nendega siis juhtunud on?" küsisin mina.
"Need on nii paksuks läinud! Sa pead varsti hakkama pikemat kleiti kandma!"
Vaatasin aknaklaasi peegelduselt oma jalgu ja vastasin resoluutselt ei. Polnud mu jalgadel häda midagi. Ma ise olen juba ära harjunud.

Oi, magustoit!

Et kõik ausalt ära rääkida peaksin ma alustama väga kaugelt. Ma ei viitsi. Ja ega sel tegelikult pole ka tähtsust. Aga Janek läks täna oma rohtudele järele.
"Noh, mis rohud need siis on?" uurisin ma kotisisu. "Aa, selge, see ja see ja see ja oi! Xanax! See on ju lausa magustoit! kilkasin ma korraga.
Janek vaatas mulle nagu pooletoobisele otsa. "Kuule, hoia end mu rohtudest eemale!" pahandas ta. Jah, nagu ma tõepoolest praegu hakkaks neid M&M´side pähe krõbistama. Nii rumal ei ole ju isegi mina. Ja mingit põhjust ju ka pole.
"Mis need Xanaxid siis teistmoodi on?" küsis Janek. Ja ma selgitasin talle, miks Xanax "magustoit" on. Kõik tundub nii rahulik ja roosa. Mina ju tean:D Mitte et ma oleks narkomaan või sõltlane olnud, aga noh vanasti võis tõepoolest juhtuda, et ma mõnikord võisin kippuda asjadega liialdama. Flippisin lihtsalt ära.
"Võib-olla ma siis ei peaks neid sööma," lausus Janek mõtlikult ja pistis rohud kotti. Minu käest võttis ta need igaks juhuks ära:D
Samal ajal mõtlesin mina, kuidas mul on töökohaga vedanud. Päriselt. Ilma irooniata.

Emotsioon nr 40

Sorteerisime olemasolevaid lasteasju. Koguse järgi tundub nagu oleks vähemalt kolmikud tulemas. Oleme vist veidike üle pingutanud:D