Emotsioon nr 20

Täna hommikul  teksade peale kleiti (st nüüd küll pigem pluusi, mis varem oli kleit olnud, aga nüüd puusadest allapoole ei mahu) venitades oli mul tunne, et "  inside of me, inside of me, there is a thin person just screaming to get out". 
Mul oli tunne, et ma ei mahu iseenda kehasse ära. Veider?  Ma tean. See on viimasel ajal mu keskmine nimi.

Päeva mõte

Emotsioon nr 19

Kas kõigi lasteootel naistega juhtub nii, et nad hakkavad mingil hetkel rääkima õnnistatud olekust, kõhubeebidest ja kasutama muud sarnast arusaamatut slängi? Kas see juhtub lihtsalt kõigiga niimoodi kontrollimatult? Ja sealt edasi tuleb juba kogu see "me lähme nüüd beebuga kakale"-jama?
Ma ise küll pean end suht ajudega naisloomaks ja olen siiani kindel olnud, et ei muutu perekooli-kanaks, aga kui see muutus on vältimatu? Nagu kaalutõus.
Ma ei taha...

Liiga palju saiakesi?

Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et mida inimesed küll mõtlevad? Noh, et kui näevad mind  järjekordset saiakest pugimas. Täna sain ma sellele küsimusele vastuse.
Facebook'i tekkisid täna pildid ühest üritusest, kus paarile olen mina ka peale jäänud. Mõnda aega hiljem helises mu telefon. Helistajaks oli üks sõbranna, kellega me mõned aastad polnud suhelnud. Mina olin kogu aeg ära, tema sai lapse, siis ma ei viitsinud telefonile vastata ja nii ta läks.
"Ma vaatasin, et sulle võib õnne soovida," alustas ta oma kõnet.
"KUST sa nüüd seda nägid?" tegin mina end põnevaks, kuigi teadsin ju väga hästi kust.
"Vaatasin neid FB pilte ja ühe pildi järgi mul tekkis kahtlus, aga no õnnitleda veel poleks julgenud, aga siis ma vaatasin edasi ja mõtlesin, et Johanna Maria ei lubaks endale kunagi sellist kõhtu niisama! Ju siis ikka võib õnne soovida..."

M.O.T.T. Nüüd ma siis tean, mida teised mõtlevad.

Emotsioon nr 18

Ma söön päevas rohkem kui kogu Aafrika kokku. Samal ajal kui teised naised söövad lõunaks pooliku päevaprae, millest poole moodustab kapsasalat, suudan mina ilma suurema probleemita ära süüa mehise lasanjetüki.
Paari tunni pärast oleks ma võimeline seda protseduuri kordama.

Autot kellelegi?

Kui ma oleks tiba noorem ja ägedam ja ei elaks Ussipesas, kust talvel saab välja vaid tankiga ja mul oleks ülearused 7000 eurot tagataskus, ostaks ma Crossu ise ära. Aga ma ei ole noorem ja ägedam ja elan Ussipesas ja kõik mu "ülearune" raha on planeeritud muuks otstarbeks (kusjuures me ei räägi enam sellistest eluks vajalikest asjadest nagu kingad ja päikesepuuder!).

Lisainfot Crossu kohta saate siit: http://www.auto24.ee/used/1065539

Mehed on lillekesed ehk kuidas Janek hambaarstil käis

Niisiis. Janek pidi minema hammast välja tõmbama. Kaks päeva varem hakkasin ma kuulma kui õudne see on, kuidas ta kardab ja kuidas see nii valus on, et ta kindlasti minestab ning teda kanderaamil koju tuleb tuua.
Hamba väljatõmbamise hommikul kui mind Janeki hirm juba natuke naerma ajas (kuid ma ei saanud ka päriselt naerda, sest pidin kaastundlik olema) oli ta lausa paanikas, hambaarsti ukse taga oli ta lausa värisenud ja elu oli silme eest läbi käinud.

Veerand tundi pärast hambaarsti aega helises mu telefon. Ma olin kindel, et nüüd ütleb Janek, et ta lõi põnnama ja tühistas aja. Selle asemel oli teisel pool toru aga ootamatult rõõmus Janek, kes teatas, et hamba välja tõmbamine oli lapsemäng ja et ta läheb rõõmuga uuesti arsti juurde.
Nojah. Ma ju olin talle kogu aeg rääkinud, et see ei tapa. Aga kas ta kuulas? Muidugi mitte.

Õhtul kui Janek koju tuli, puges ta diivanile kerra ja teatas, et täna ei tohi ta pingutada. Peab rahulikult olema. Ma ei tea, kas ta ootas ka midagi rohkemat (kangelasteo medalit vms), aga igaks juhuks panin talle ka pleedi peale. Et toetav olla. Et ta ei pingutaks. Ja ei öelnud, et ma arvangi, et hamba välja tõmbamine ongi tiku-taku asi, sest after all kunagi lähitulevikus poeb minu seest terve inimene välja. Ma sain aru, et mehed on lillekesed, keda pärast hambaarsti külastamist tuleb toetada. Mitte nende üle nalja teha.