Päeva mõte

Pooleli jäänud lugu

Hiljuti tädi korterit koristades leidsin ma tumba seest lõngakerade vahelt ühe märkmiku. Kindlasti retseptid, mõtlesin ma, sest tädil oli komme retsepte üles kirjutada ja selliseid "Leida õunakook", "Milvi rosolje", "Väga hea marinaad" retsepte täis vihikuid oli tal nii mõnigi.
Märkmiku vahelt pudenes põrandale paar pilti. Veider koht piltide hoidmiseks, mõtlesin ma. Tädil olid kõik asjad alati omal kohal.  Miks ta siis need pildid retseptide vahele oli torganud?
Avasin märkmiku. See ei olnud retseptiraamat. Tädi oli hakanud oma mälestusi kirja panema. Nii nagu me olime tal palunud. Ma ei mäletanudki, et ta sellega algust oleks teinud. See oli huvitav leid.
Tädi ja vanaema olid meile oma Siberi elust üht-teist ikka rääkinud, kuid mitte kunagi ei olnud me kuulnud kurtmas. Nad rääkisid oma loost alati pigem kui seiklusest. Võib-olla küll nukra alatooniga seiklusest, kuid mitte kunagi ei jäänud nende jutust läbi kumama ei hirmu, põlgust ega muid negatiivseid tundeid.
Ka selles kahjuks väga lühikeseks jäänud mälestusteraamatus ei olnud ei hädaldamist ega kurtmist, kuid esimest korda lugesin ma tädi jutust välja tunded, mida ta kogu elu oli endaga kaasas kandnud ja teiste eest  varjanud. Esimest korda sain ma aru, et ükskõik kuidas tädi oma lugu meile rääkinud oli, olid hirm, häbi ja alandus, isegi viha selle loo varjatud kaaslased alati.
Mul on kahju, et tädi rohkem kirjutada ei jõudnud. Ma oleksin tahtnud rohkem teada.  Kuid mul on hea meel ka selle kuue lehekülje üle. Selle killukese ajaloo üle.

Tilluke Delisa. Ja oldschool-külalised.

Et siis nagu ikka. Ma olen endale enne sünnipäeva sisendanud, et mulle kohe kindlasti ei meeldi sünnipäevad, ma ei taha sünnipäevasid ja need on üldse kõige nõmedamad päevad ever. Aga kui päeva jooksul juhtub nii palju ilusat, siis ei jää mul ju midagi muud üle, kui leebuda ja õhata, et küll oli tore päev... Kahju, et uuesti alles järgmisel aastal. Same procedure as every year!

Maailm keerles eile ümber minu ja nii ma ootasin, et kuna ka Tilluke Delisa suvatseb  helistada ja õnne soovida. Õhtul ta siis lõpuks helistas. Ja ütles: "Ma päev otsa hoidsin telefoni enda lähedal, et kuna sa ometi mulle helistad ja ütled, et ma olen napakas."
"Napakas oled sa tõesti," vastasin mina. "Miks mina peaksin sulle oma sünnipäeval helistama? Ikka teistpidi peab ju olema."
"Eiiiii, sa ei saa aru. Mul oli sulle lillekuller organiseeritud ja ma kogu aeg ootasin, et kuna ta lõpuks sulle kontorisse jõuab ja sind üllatab ja siis sa helistad mulle ja ütled, et ma olen lollakas," vuristas Tilluke Delisa ja lisas nukralt: "Aga nüüd see lillekuller jõudis mulle koju tagasi ja ütles, et tal ei olnud tõesti aega.."

Nüüd ma sain aru ja mõistsin Tillukese Delisa nukrust, ma kujutasin ette, kuidas ta ootas ja ootas. Sest tal oli õigus. Ma oleks talle helistanud, et talle öelda, et ta on napakas.
"Ära nukrutse," lohutasin ma teda. "Mõte on ju see, mis loeb. Ja ainult sina saad nii totakalt armsate  asjade peale tulla."
"Jaaa, aga ma mõnikord nii tahaks, et need mõtted ka teoks saaks!"
"No kui see sind lohutab, siis ma täna suutsin ka tordi ära kaotada. Läksin sellele kohvikusse järele, aga seal ei olnud keegi mu tordist midagi kuulnud. Nii ma siis seisin keset vanalinna. Tordita. Ja üritasin  välja mõelda, kes vales kohas on. Kook või mina."
Tilluke Delisa itsitas teisel pool toru. "Ainult sinul ja minul lähevad kõik asjad alati untsu."
Jah. Nii ta kipub olema, et kui asjaga oleme seotud nii mina kui Tilluke Delisa kipuvad asjad teistmoodi välja kukkuma. Eriliselt. With a twist. 

"Aga noh, et lillekulleri mõte ikkagi feilis, siis ma selle asemel loen sulle hoopis ühe luuletuse. Sa tead küll seda luuletust," ütles Tilluke Delisa kui me lõpuks suutsime järele jätta itsitamise selle üle, kuidas me asju pekki keerata oskame. Ja luges ette luuletuse, mida ma vägagi hästi tean. Ma isegi julgen minna nii kaugele ja öelda, et see on mu lemmikluuletus. Vaid unustuse hõlma oli vajunud. Tilluke Delisa tõi selle sealt jälle välja:

Tahtsin õuest õie tuua

Sulle kingiks anda,

aga lumeõit ei saagi

sooja tuppa kanda.

Lumeõis on lumelaanes

nagu talveime,

kingin Sulle selle õie - 

ainult laande mine.

Ma sain talle ikkagi öelda, et ta on napakas. Nii nagu ta oli päev otsa oodanud. Napakalt armas tilluke õde.

Minut pärast seda kui olin telefoni käest pannud, astus tuppa mu Kõige Napakam Sõbranna. Tort näpus ja naeratus näol. Ta mäletas, et mulle meeldivad vanakooli külalised. Kes lihtsalt külla tulevad.  Riskivad sellega, et mind ei ole kodus, aga ikkagi tulevad. Nii nagu vanasti. Halvimal juhul saavad nad kaasavõetud tordi trepile jätta ja ukse vahele torgata kirja, kus seisab: "Käisin külas. Sind ei olnud kodus. Kell on 18.37. Mari" 

Aga seekord olin ma kodus.

Birthdays are good for you. Statistics show that the people who have the most live the longest.

Igal aastal ENNE sünnipäeva tunnen ma selle päeva ees õudu ja tahaks kuhugi ära põgeneda. Mitte et ma kardaks vanemaks saada, see rong on ju niikuinii juba läinud (kui uskuda kosmeetikuid ja muid inimesi, kes mind viimase aasta jooksul muldvanaks on pidanud. Sealhulgas ka armas tilluke onupoeg, kes avastas, et tema töö juures on enamus noored, aga mõned keskealised on ka. Mingid 30-aastased.) Ma lihtsalt tunnen, et ma tunnen end selles tähelepanu virrvarris kohmetult, ei oska olla.

Aga siis hakkab trall pihta. Kõige pealt toob Janek letti lilled ja kingituse, mis ta eelmisel õhtul salaja on tuppa nihverdanud ja kuhugi ära peitnud. (Note to myself: järgmisel aastal vaatan ma enne sünnipäeva poes teemantkõrvarõngaid. Või Range Rovereid. Tundub, et Janek jälgib tähelepanelikult, mida ma poes vaatan.)

Edasi hakkavad õnnesoovid tulema. Armsad. Ja vaimukad. Erilised. Ja traditsioonilised. Tekitavad hea tunde. Tore on. Mulle meeldib.
Ja nii nagu igal aastal PÄRAST sünnipäeva (sel aastal juba sünnipäeva ajal) olen ma rahul. Rahul, et tegelikult on ka olemas üks päev, mil maailm keerlebki ümber minu;)  

Ma olen 13. märtsi "Centerfold".  Ainult riides ja niiiiiiii vana. Kuid ikkagi piisavalt edev.

Tony de PalgiJohanna Maria Prangel

• Päeval, mil sa sündisid õnnelikult Nõukogude Liitu, oli see välismaal nr 1 hit! Palju Õnne! :D

  

  
  

  J. Geils Band - Centerfold

  www.youtube.com
  

  Official video of J. Geils Band performing Centerfold from the album Freeze Frame. Buy It Here: http://smarturl.it/9fha5a The music video for "Centerfold" wa...

Mulle meeldiks...

...kui mu tilluke õde elaks Tallinnas. Sest kes see teine ikka tuleks selle peale, et oma laisale ja aplale suurele õele töö juurde süüa tuua. Niisama heast peast. Eile üllatas ta mind Klausist kaasa ostetud ravioolidega ("ma käisin söömas ja ma olin kindel, et sul on ka kõht tühi, nii et ostsin sulle kaasa") ja täna mõnusalt rasvaste pirukatega. Lihtsalt sõitis läbi ja tõi pirukaid. Armas eks ju?
Mina, vana egoist, ei tuleks selliste asjade pealegi. Aga tema tuleb. Ja sellepärast ta ongi meie pere hea laps. Küll oleks hea kui ta lähedamal elaks, siis oleks mul uus "tädi Helju" olemas, kes hoolitseks selle eest, et ma ikka söönuks saaks.

Kusagil. Ilma punase vaibata.

Samal ajal kui suur osa eestlastest kommenteerib presidendi vastuvõtu kleite, kirub Evelin Ilvese koledaid kingi,  leiab, et pr. Ilvese kleidi sarnasus Christian Diori kollektsiooniga on täilik fopaa ("lausa uskumatu!") ja Elma Nüganeni lavastatud kontsert ennenägematu jura ("no kas tõesti midagi paremat ei andnud välja mõelda!"), mõtlen mina hoopis teistest asjadest.

Kusagil Eestimaal kauni looduse rüpes seisab üks maja. Veidike kulunud ja tundub justkui mahajäetud. Aga see ei ole nii. Vanadesse asjadesse mattunud elutoas istub toolil habemega vanem mees.  Tema ees laual lebavad koltunud mängukaardid ja pooleliolev "Kivid ja leib". Ta kallab  kruusi "Bock´i" (pudelist ei joo ta kunagi. See ei oleks tsiviliseeritud.), nii et vaht üle ääre ajab. Kuivatab selle muretult kättejuhtuva ajalehega ja keskendub siis telekast tulevale paraadile. Ta vaatab süvenenult. Kommenteerib. Paneb telekal hääle kõvemaks, kui "hea muusika tuleb".  Ja meenutab.

Kunagi sai küünist seina sisse peidetud Eesti lipp leitud. Ma ronisin redelit mööda maja katusele ja panin sinimustvalge lipu uhkelt lehvima. Ega ma vist päris "mõistuse juures" olnud, sest meelest mul see lipp läks. Ja nii ta seal lehvis, kuni naabrimees küsis, et kas ma olen lollis läinud. Lipp sai mitu tundi lehvida. Seda oli kaugele ja hästi näha. See pidi olema mitmed head aastad enne 1976.aastat. Siis kolisin ma siia. 

Ta peab Eesti Vabariigi sünnipäeva.

Ma olen tuul

Ma olen vist ainus norra keelt oskav inimene, kes polnud Jon Fosset lugenud, analüüsinud, näinud.  Kuidagi oli see üheks maailma suurepäraseimaks tänapäevaseks dramaturgiks peetud norralane minust lihtsalt mööda läinud. Pole ka ime. Ma olin ju terve ülikooli aja Ibsenist lummatud, hiljem lisandus veel ka Erlend Loe. Ja nii see Fosse kahe silma vahele jäigi.
Siiani.

Tänu aktiivsetele kursakaaslastele sain mina ka oma esimese Fosse-kogemuse kätte. Salmes Theatrumi mängitud "Ma olen tuul" vaatamas. Enne etendust kui me Boheemis Fosset lahkama kogunesime, tundsin ma end kui teiselt planeedilt pärit olevat. Korraks tundus mulle nagu poleks ma üldse kunagi teatris käinud, midagi lugenud ja ei tea absoluutselt mitte midagi norra kirjandusest, filmist ja muusikast. Samas aga nautisin ma tõsiselt seltskonda  filolooge, kes hubases õhkkonnas hõõgveiniklaasi taga päriselt midagi arutasid. Midagi, mida ei saa Kroonikast lugeda ja Sony Entertainmenti pealt vaadata.

Igatahes.

Etendus algas. Lava läks valgeks. Laval seisid kaks paljaste jalgadega meest. Vaikus. Ja kõik. "Ja nii järgnevad 45 minutit," kommenteerisid mu kursakaaslased. "Ja lõpus astub keegi paadist välja," lisas keegi neist. Need, kes Fossega tuttavamad olid, naersid. Meie, Fossest veel puutumata, istusime vaikuses. Kogu saal oli vaikne. Kuulda oli kellegi hingeid. Kellegi kõht korises. Keegi köhatas. Isegi käekella tiksumist oli kuulda. Marius Peterson alustas vaiksel häälel. Ma leidsin end mõtlemast, et kuidas näitleja saab nii mitte-kõlava häälega olla ja kuidas need, kes neljandast reast kaugemal istuvad, teda kuulevad. Selgus, et ma ei olnud ainuke, kes end selliselt mõttelt tabas. Näidendi jooksul saime me aru, et ta oskab ka kõvemat häält teha ja nii oligi mõeldud.  Ma leidsin end mõtlemast, kas ma autouksed panin lukku, kuidas karusselluks töötab, mida ma Tartusse kaasa võtan, kuna me Janekiga Boheemi lähme, kas me lähme autoga või plaanime ka veini juua. Ma leidsin end mõtlemast, et ma mõtlen omi mõtteid. Ma süvenesin etendusse. Keskendusin. Süvenesin. Ma leidsin end mõtlemast pruunidest saabastest, metspardist, vabariigi aastapäevast, kõrvarõngastest. Ja taipasin siis jälle, et ma olen teatris. Ma süvenesin Ott Aardami mõtetesse. Ma kuulasin teda. Ma jälgisin Marius Petersoni liikumist. Ma vaatasin, kuidas ta graatsiliste käeliigutustega olematu kulbiga olematus kastrulis olematut sööki segas. Ma vaatasin, kuidas Ott Aardam olematust pudelist olematusse klaasi olematut veini valas ja nautis olematust kausist olematut sööki. Ma mõtlesin, kas neil läheb meelest, kus paadiserv on või et neil on klaas käes, aga nad ei libastunud. Olematud asjad olid nende jaoks nähtavad. Ma leidsin end korraga teksti norra keelde tõlkimast. Osa teksti omadas nii hoopis teise mõõtme. Osa teksti läks hullemaks. Ilmselt ei osanud ma kasutada sama sõnavara, mida Fosse. Hiljem selgus, et ma ei olnud ainuke, kes etendust enda jaoks norra keelde tõlkis. Me kõik tegime seda. Ma jõudsin jälle omi mõtteid mõelda ja unustada, et ma olen teatris. Ja siis astuski Marius Peterson paadist välja.

Pärast etendust olime me segaduses. Vähemalt osa meist. "Kas keegi oskab seda etendust ühte lausesse panna? Millest see siis oligi?" küsis üks meist. Vaatasime üksteisele nõutult otsa. "See oli tüüpiline Fosse," vastas keegi. "Jah, aga millest see etendus rääkis?" Vaatasime üksteisele nõutult otsa. Korraks tundus mulle, et ma ei saa üldse mitte millestki aru, ma oleks nagu puuga pähe saanud, ma ei osanud ühtegi sõna öelda. Minu õnneks teised ka. Siis alustas keegi oma meenutustega paadisõidust, kuidas ta on kogenud samasugust vaikust, kuidas kõik tundub nii lihtne. Ja korraga meil sähvatas. See rääkis lihtsusest. Kui lihtne kõik on. Lihtne, aga mõtlemapanev. Ainult südamega nähtav.
Nii piinlik kui see ka pole, siis teist osa, mis koosnes flöödikontsertist, me vaatama ei jäänud. Mitte et me oleks arvanud, et see elamust ei paku. Lihtsalt me kohtume nii harva. Ja seekord tundus õigem sammud tagasi Boheemi poole seada. Norra kirjanduse ja filmide üle arutlema. Enam ei olnud ma nagu teiselt planeedilt. Kõik oli paika loksunud.
Koju sõites mõtlesin ma, kumba siis rohkem. Kas etendus meeldis mulle või ei meeldinud. Jõudsin kõhklevalt järelduseni, et pigem ikka meeldis, aga oli minu jaoks siiski ehk liiga diip. Samas tekkis mul soov sama näidend norrakeelsena läbi lugeda. Püüda mõista rütmi ja musikaalsust lihtsate sõnade taga. Teine osa minust aga mõtles "Kättemaksule", mis täna õhtul nägemata jäi. Ma olin segaduses.

Täna koju jõudes seisatasin ma korraks keset tuba. Jope seljas ja saapad jalas. Ma lihtsalt seisin. Kuulasin vaikust. Ühtäkki sain ma etendusest aru. Päev hiljem. Ja ma pean ütlema, et see oli üks hea etendus. Lihtsalt hea. Ikka;)
Tibatilluke sallitallaja ja veidike suurem teatrigurmaan minus olid rahul. Nad olid 80 paari kingade vahelt oma nina välja pistnud.