Kusagil. Ilma punase vaibata.

Samal ajal kui suur osa eestlastest kommenteerib presidendi vastuvõtu kleite, kirub Evelin Ilvese koledaid kingi,  leiab, et pr. Ilvese kleidi sarnasus Christian Diori kollektsiooniga on täilik fopaa ("lausa uskumatu!") ja Elma Nüganeni lavastatud kontsert ennenägematu jura ("no kas tõesti midagi paremat ei andnud välja mõelda!"), mõtlen mina hoopis teistest asjadest.

Kusagil Eestimaal kauni looduse rüpes seisab üks maja. Veidike kulunud ja tundub justkui mahajäetud. Aga see ei ole nii. Vanadesse asjadesse mattunud elutoas istub toolil habemega vanem mees.  Tema ees laual lebavad koltunud mängukaardid ja pooleliolev "Kivid ja leib". Ta kallab  kruusi "Bock´i" (pudelist ei joo ta kunagi. See ei oleks tsiviliseeritud.), nii et vaht üle ääre ajab. Kuivatab selle muretult kättejuhtuva ajalehega ja keskendub siis telekast tulevale paraadile. Ta vaatab süvenenult. Kommenteerib. Paneb telekal hääle kõvemaks, kui "hea muusika tuleb".  Ja meenutab.

Kunagi sai küünist seina sisse peidetud Eesti lipp leitud. Ma ronisin redelit mööda maja katusele ja panin sinimustvalge lipu uhkelt lehvima. Ega ma vist päris "mõistuse juures" olnud, sest meelest mul see lipp läks. Ja nii ta seal lehvis, kuni naabrimees küsis, et kas ma olen lollis läinud. Lipp sai mitu tundi lehvida. Seda oli kaugele ja hästi näha. See pidi olema mitmed head aastad enne 1976.aastat. Siis kolisin ma siia. 

Ta peab Eesti Vabariigi sünnipäeva.

Ma olen tuul

Ma olen vist ainus norra keelt oskav inimene, kes polnud Jon Fosset lugenud, analüüsinud, näinud.  Kuidagi oli see üheks maailma suurepäraseimaks tänapäevaseks dramaturgiks peetud norralane minust lihtsalt mööda läinud. Pole ka ime. Ma olin ju terve ülikooli aja Ibsenist lummatud, hiljem lisandus veel ka Erlend Loe. Ja nii see Fosse kahe silma vahele jäigi.
Siiani.

Tänu aktiivsetele kursakaaslastele sain mina ka oma esimese Fosse-kogemuse kätte. Salmes Theatrumi mängitud "Ma olen tuul" vaatamas. Enne etendust kui me Boheemis Fosset lahkama kogunesime, tundsin ma end kui teiselt planeedilt pärit olevat. Korraks tundus mulle nagu poleks ma üldse kunagi teatris käinud, midagi lugenud ja ei tea absoluutselt mitte midagi norra kirjandusest, filmist ja muusikast. Samas aga nautisin ma tõsiselt seltskonda  filolooge, kes hubases õhkkonnas hõõgveiniklaasi taga päriselt midagi arutasid. Midagi, mida ei saa Kroonikast lugeda ja Sony Entertainmenti pealt vaadata.

Igatahes.

Etendus algas. Lava läks valgeks. Laval seisid kaks paljaste jalgadega meest. Vaikus. Ja kõik. "Ja nii järgnevad 45 minutit," kommenteerisid mu kursakaaslased. "Ja lõpus astub keegi paadist välja," lisas keegi neist. Need, kes Fossega tuttavamad olid, naersid. Meie, Fossest veel puutumata, istusime vaikuses. Kogu saal oli vaikne. Kuulda oli kellegi hingeid. Kellegi kõht korises. Keegi köhatas. Isegi käekella tiksumist oli kuulda. Marius Peterson alustas vaiksel häälel. Ma leidsin end mõtlemast, et kuidas näitleja saab nii mitte-kõlava häälega olla ja kuidas need, kes neljandast reast kaugemal istuvad, teda kuulevad. Selgus, et ma ei olnud ainuke, kes end selliselt mõttelt tabas. Näidendi jooksul saime me aru, et ta oskab ka kõvemat häält teha ja nii oligi mõeldud.  Ma leidsin end mõtlemast, kas ma autouksed panin lukku, kuidas karusselluks töötab, mida ma Tartusse kaasa võtan, kuna me Janekiga Boheemi lähme, kas me lähme autoga või plaanime ka veini juua. Ma leidsin end mõtlemast, et ma mõtlen omi mõtteid. Ma süvenesin etendusse. Keskendusin. Süvenesin. Ma leidsin end mõtlemast pruunidest saabastest, metspardist, vabariigi aastapäevast, kõrvarõngastest. Ja taipasin siis jälle, et ma olen teatris. Ma süvenesin Ott Aardami mõtetesse. Ma kuulasin teda. Ma jälgisin Marius Petersoni liikumist. Ma vaatasin, kuidas ta graatsiliste käeliigutustega olematu kulbiga olematus kastrulis olematut sööki segas. Ma vaatasin, kuidas Ott Aardam olematust pudelist olematusse klaasi olematut veini valas ja nautis olematust kausist olematut sööki. Ma mõtlesin, kas neil läheb meelest, kus paadiserv on või et neil on klaas käes, aga nad ei libastunud. Olematud asjad olid nende jaoks nähtavad. Ma leidsin end korraga teksti norra keelde tõlkimast. Osa teksti omadas nii hoopis teise mõõtme. Osa teksti läks hullemaks. Ilmselt ei osanud ma kasutada sama sõnavara, mida Fosse. Hiljem selgus, et ma ei olnud ainuke, kes etendust enda jaoks norra keelde tõlkis. Me kõik tegime seda. Ma jõudsin jälle omi mõtteid mõelda ja unustada, et ma olen teatris. Ja siis astuski Marius Peterson paadist välja.

Pärast etendust olime me segaduses. Vähemalt osa meist. "Kas keegi oskab seda etendust ühte lausesse panna? Millest see siis oligi?" küsis üks meist. Vaatasime üksteisele nõutult otsa. "See oli tüüpiline Fosse," vastas keegi. "Jah, aga millest see etendus rääkis?" Vaatasime üksteisele nõutult otsa. Korraks tundus mulle, et ma ei saa üldse mitte millestki aru, ma oleks nagu puuga pähe saanud, ma ei osanud ühtegi sõna öelda. Minu õnneks teised ka. Siis alustas keegi oma meenutustega paadisõidust, kuidas ta on kogenud samasugust vaikust, kuidas kõik tundub nii lihtne. Ja korraga meil sähvatas. See rääkis lihtsusest. Kui lihtne kõik on. Lihtne, aga mõtlemapanev. Ainult südamega nähtav.
Nii piinlik kui see ka pole, siis teist osa, mis koosnes flöödikontsertist, me vaatama ei jäänud. Mitte et me oleks arvanud, et see elamust ei paku. Lihtsalt me kohtume nii harva. Ja seekord tundus õigem sammud tagasi Boheemi poole seada. Norra kirjanduse ja filmide üle arutlema. Enam ei olnud ma nagu teiselt planeedilt. Kõik oli paika loksunud.
Koju sõites mõtlesin ma, kumba siis rohkem. Kas etendus meeldis mulle või ei meeldinud. Jõudsin kõhklevalt järelduseni, et pigem ikka meeldis, aga oli minu jaoks siiski ehk liiga diip. Samas tekkis mul soov sama näidend norrakeelsena läbi lugeda. Püüda mõista rütmi ja musikaalsust lihtsate sõnade taga. Teine osa minust aga mõtles "Kättemaksule", mis täna õhtul nägemata jäi. Ma olin segaduses.

Täna koju jõudes seisatasin ma korraks keset tuba. Jope seljas ja saapad jalas. Ma lihtsalt seisin. Kuulasin vaikust. Ühtäkki sain ma etendusest aru. Päev hiljem. Ja ma pean ütlema, et see oli üks hea etendus. Lihtsalt hea. Ikka;)
Tibatilluke sallitallaja ja veidike suurem teatrigurmaan minus olid rahul. Nad olid 80 paari kingade vahelt oma nina välja pistnud.

Quote of the day

Korda minu järel: mul on uusi kingi vaja!

Sest ma lihtsalt ei leia olemasolevaid kingi üles. Neid on liiga palju ja nad on nii kenasti ära pakitud. Palju lihtsam on aina uusi juurde osta. 

Pühapäevase koristuse käigus võtsin ma end kokku ja tõin korraks päevavalguse kätte kõik majas leiduvad jalanõud. Osasid neist polnud ma isegi näinud! Rääkimata siis käimisest. Mõndasid olin ma juba tükk aega taga otsinud. 

Kokku sain ma umbes täpselt 85 paari jalanõusid. Janekiga kahepeale. Ega ma siis nii hull ka pole, et mul endal 85 paari jalanõusid oleks;)  Nendest 60 paari rändas kenasti tagasi kingakarpidesse, nendest  kümme paari peab endale ühel või teisel moel uued omanikud leidma, kolm paari botikuid jäid suuremaid sulasid, kaks paari saapaid oma tegelikku omanikku ootama (mul on vahepeal komme "kogemata" Tillukese Delisa jalanõudega Tartust ära tulla). Igapäevaseks kasutamiseks jäid välja need samad kümme paari, millega me viimasel ajal niikuinii 99% ajast käinud oleme. Ja seda on ju vähe? 

Aga ausalt, kui ma suvel peaksin jälle ütlema, et mul on vaja lahtiseid madalaid rihmikuid, siis ma loodan, et Janek tuletab mulle meelde, et neid on mul vähemalt kaheksa paari. Käinud olen ma neist kolmega. 

Mõnda aega oli mu kingagarderoobis ka 86. liige. Emmel lihtsalt hakkas hale ja ta oli nõus oma jalanõukollektsiooni pärlid, mida ta muidu hoiab hoolikalt karbi sisse pakituna minu ja Tillukese Delisa eest peidus, mulle  ära müüma. Finally, ohkasin ma rõõmust. Kuu aega hiljem mõtles ta ümber. Tal hakkas saabastest kahju.  Kuigi ma ei taha, saan ma temast aru. Ka mina ei oleks raatsinud neist loobuda. *

*Rahalises mõttes oli saabastest loobumine muidugi arukas mõte. Nii pääsesime me Janekiga vaid kaerahelveste söömisest: ja saame saia peale ka sinki lubada:D

Random romantika

Sõbrapäeva puhul tegin kodus random asjadest pilti. Aga tegelikult üritasid abieluinimesed ka romantilised olla. Omamoodi. "Vääritud tõprad" tundus eriti hästi pildile sobivat. Jäi aga vaatama, sest kaks vanainimest jäid selle asemel hoopis Tätte ja Matvere kontserti vaatama. Ja kaasa jorutama, et "Silver, kus on sinu vasak silm..."

Live life one cupcake at a time

Ahhh... Samal ajal kui minu tööpäev koosneb Norra maksuametiga suhtlemisest, koosneb kusagil mujal tööpäev tassikookidest. Kas ei tee kadedaks?

Fotod näpsasin luba küsimata nende FB lehelt: http://www.facebook.com/Tassikoogid

Kust leida keeletoimetajat?

Juba mõnda aega on üks käsikiri mu kirjutuslauasahtlis nö tolmu kogunud, vahepeal oli teine isegi meelest läinud, aga aasta alguses tuli koristamise käigus jälle välja ja pani pähe mõtte, et võiks ju...

Aga kust leida kedagi, kes tahaks sellest mustandist aidata  teha üks soravalt sujuv ja ilma hooletusvigadeta loetav lugu. Ma ei pane ju CV-keskusesse üles kuulutust, et mitte eriti rikas (vene uusrikka naisest!) hobikirjanik otsib keeletoimetajat?

*********

Vanamehel oli siiski õigus. Poest tulnud Ida kinnitas seda:
„Kas te teate, kes külas käimas on?“ küsis ta, samal ajal asjalikult poekorvi tühjendades. Ida oli toiduainetega alati äärmiselt hoolikas. Ta teadis alati, kuna oli vaja kohvi, makarone või liha osta, kappides ja sahvris ei tohtinud kunagi tühjus valitseda. Nii kui viimane pakk kohvi oli avatud, ostis Ida selle asemele kaks uut. Kohv ei tohtinud majas kunagi otsa saada. Pesupulbrit ja loputusvahendeid ostis ta alati sooduspakkumistega. Igaks juhuks. Seepärast olid Põrgupõhja sahvri riiulid alati lookas puhastusvahenditest, pesupulbritest, seepidest ja loputusvahenditest. Ida teadis, et neid läheb korralikus majapidamises alati vaja ja loomulikult täiendas ta varusid sooduspakkumiste ajal. Sügavkülm oli tänu Idale liha pilgeni täis, et oleks kogu aeg hea võtta. Ida armastas küll poes käia, aga ta ei kannatanud silma otsaski kui poodi tuli minna kohustuslikus korras, sest sool või seep olid otsa saanud. Kõik majaelanikud teadsid seda ja seepärast olidki poeskäigud kõige rohkem Ida kohustus. Tema teadis, mida vaja on ja kus midagi soodsama hinnaga sai.
„Noh, mis te arvate, kes külas käimas on?“ kordas Ida oma küsimust ja jätkas poekorvi tühjendamist. Tema silmis oli kohe näha rahulolu ja uhkusetunnet oma saagi üle. Vein oli Säästumarketis vaid 6.90 maksnud. Ja hea vein, mitte mõni magus jama, mida Riia armastas. Kohv – 3.90. „Kujutate ette, kohv 3.90!“ kiitles ta oma ostudega rahulolevalt vanemate eest, „ma pidin kohe kaks pakki võtma!“  Pesuvahend 5.90, muidu on pea 10 eurot. Ida jätkas oma poekorvi tühjendamist ja vaatas ootavalt emale otsa. Niikuinii ta ei oska arvata, keda Ida poes nägi.

„Et oligi siis Ivar, jah?“ vangutas ema pead, „ütle nüüd.“

Ida näos oli näha pettumust: „No kust sa ometi oskasid arvata?“

„Mis nüüd mina, ega mina ei oskakski, aga istusime siin ennist trepil ja unistasime, kui üks uhke auto õudsa lärmiga mööda uhas. Ma poleks midagi osanud arvata, et kui linnanoored lõbusõitu tegemas, aga vanamees, tema kohe ütles, et see polnud kellegi teise kui Eleonore Ivari auto.“

Vanamees ei öelnud midagi, aga muheles rahulolevalt.

„Ei mina ei saa aru, kuidas see vanamees neil autodel küll niiviisi vahet teeb. Ise ei tea autodest rohkem kui koer kudumisest, aga näe ära teadis.“

„Sa, vanamees, oled selgeltnägija või mis?“

„Küllap vist,“ ühmas vanamees ja kiikas Ida toidukoti poole. Ei tea, kas Idal oli ka oma vana isa meeles? Kas selle mõttetu toidukuhja alt paistab ka midagi, mis meestele kõlbab? Ida märkas isa uurivat pilku.

„Ei no sina ei saa kohe teisiti ega?“

„Küllap vist,“ ühmas Albert uuesti. Tahtis veel lisada, et „tõid siis ka midagi või?“ aga ei tihanud, moor oli lähedal. Ja Ida justkui nautis oma vana isa õrritamist – poekorvist tulid välja kõiksugu värvilised purgid, üks ilusam kui teine, aga vot õlut ei paistnud kusagil.

„Hea küll, mis ma su`st ikka kiusan, tõin, tõin sulle ka midagi, „hakkas Ida naerma ja ulatas isale pooleteiseliitrise „Sarviku“.   vanapaganale vanapagana jook.