2013

Mul oli uueks aastaks vaid üks plaan: 

Seepärast oli ka blogimisest pisike paus plaanis  pidada kuni ma "awesome`iks" saan. Et siis uue hooga jälle alustada ja kõiki oma äsjaavastatud "awesomeness´iga" jalust rabada. Mis iganes kujul see siis end ilmutama oleks pidanud!
Sest kaua ma ikka oma "hobist" - Norra bürokraatiast kirjutan. See ei üllata enam kedagi. Mind ennastki enam mitte. Ja isegi kui üllatab, siis tundub see kõik juba nii "käidud-nähtud-tehtud", et ma enam isegi ei viitsi üllatuda. Krigistan vaid veidi hambaid, kirun ja kiunun ja vangutan pead ning sukeldun uutesse sügavustesse. Ma olen tähele pannud, et Norra bürokraatia on nagu Ruubiku kuubik. Pärast esimesi ebaõnnestunud katseid on tahtmine see nurka visata ja karjuda selle inimese peale, kes nii irriteeriva mänguasja üldse välja mõtles, kuid kui pikalt pusida, on siiski võimalik kuubik õigesti kokku panna.
Irooniline on muidugi see, et mul ei ole kunagi jagunud kannatust kuubikut kokku panna...

Transformeerumine on aga võtnud oodatust kauem aega. Midagi vaimustavat ei ole mulle sülle kukkunud, kuid ma tean (Mangi horoskoop ütles!), et 2013 tuleb vaimustav aasta, nii et ma ikka veel ootan. Ootamine on aga igav. Ja ma ei oska vaiki olla... Selles, et ma emme ja maailma parima tillukese õega tülitsema kipun, on kindlasti süüdi liiga pikk "kirjanduslik" paus. Ja nii ma siis otsustasin ootamisse korraks pausi teha. Ja mina ise olla.

Otseloomulikult tähendas see, et ma hakkasin kirjutama. Ja sõna võtma. Ja kirjutama hetkel kõige popimal teemal, miks keegi kohe direktoriks ei saa, kuigi ülikool lõpetatud ja puha. Ikkagi ju nii nukker olukord!  Mina sain vaatamata kõrgharidusele tööle.  Ahhh! ja kohe läks lõbusaks! 

Neile, kes kommentaarides ette heitsid, et ma Suure Ja Tähtsa Ettevõtte välja jätsin, ütlen ma selgituseks, et kahjuks kõik ei mahu ühte tillukesse artiklisse ja nii mõndagi jääb välja. (Aga õnneks see viga parandati kommentaarides üsna kiiresti) Suures Ja Tähtsas Ettevõttes saadud kogemust hindan ma kusjuures vägagi kõrgelt,  ma võin isegi öelda, et  tänu Suures ja Tähtsas Ettevõttes alustatud  Mutrikese blogile leidsin ma uue töökoha. Tööandjale jättis see Naiivne Mutrike loomingulise ja õpivõimelise mulje. 

Ja olgu see siis veider või uskumatu, aga  kõik tööd olen ma tõepoolest ise leidnud, lihtsalt kandideerides.* 

Välja jäi ka see, et esimene palk ei olnud taskuraha, mille eest ripsmetušš ja põsepuna osta, sellest pidi jaguma nii maksudeks kui toiduks. Ajad ja majad võivad ju teised olla, aga ega siis elamine tasuta polnud. Isegi bussisõidu eest tuli siis veel maksta. 

                                      

Igatahes aitäh kommentaaride eest. Ma sain enda kohta nii mõndagi teada. Sealhulgas ka ühe hästi varjatud saladuse.  Janek on oma "vene uusrikkust" mu eest hästi varjatud. Tal tuleb õhtul nii mõndagi selgitustööd teha. Mina tahan ka sellest rikkusest osa saada. Siis ma saangi AWESOME vene uusrikka abikaasa olla! (2013 plaanid - check!) 

Veel paremini kõlaks muidugi  "vene uusrikka kirjanikust abikaasa"! Nii et, kallis Janek, palun osta mulle kirjastus!

*Muidugi üht olen ma küll märganud. Otsitakse magistrikraadiga tootmistöölist, kes valdaks vabalt eesti, inglise ja vene keelt, muud keeled ja tootmisalane haridus tulevad kasuks, kandideerima oodatakse ostujuhti, kes omaks pikaajalist kogemust (soovitavalt samas valdkonnas), vajalik kõrgharidus... Üsna tihti otsitakse imeinimest, kes oskaks muu hulgas ka lindude-loomade keelt. Samal ajal ei saa tööd väga pikaajalise kogemusega ekspordijuht, sest tal ei ole kõrgharidust, töö kaotab sekretär, sest ühtäkki on hädavajalik magistrikraad. Ja personalivärbamisega tegelevad ettevõtted on puhta puudulikud - kogemusega ekspordijuhtide ja ostujuhtide asemel pakutakse tööandjale välja klanitud ülikonnas JUHT, kel "pole küll väga palju kogemust, aga see-eest on ta tahtmist täis". 

Selle viimase järgi peaksid ju töö saama kõik need vaesed töötud, kes alla 2000-eurose palga voodist välja ei tule? Probleem lahendatud!

PARANDUS ARTIKLI KOHTA KA: 2005.aasta on artiklis muidugi väike näpukas, 2005.aastal sai seebi ja ajakirjade müügi etapp juba hoopis otsa:)

"Once again, we come to the holiday season - a deeply religious time that each of us observes, in his own way, by going to the mall of his choice."

Ma olen pühadest täitsa väsinud. Või ütleme siis nii, et tegelikult olid kõik need päevad vahvad ja toredad ja lõbusad, aga eile õhtuks, kui me lõpuks jõulutiirult punnis kõhtudega koju jõudsime, tundsin ma, et nüüd on küll hea lihtsalt niisama olla. Kahekesi. Vaikuses. Küünlavalguses. Veini juues.


Aga muidu mulle jõulud meeldivad. Tegelikult ka.


Eriti kui sellega kaasnes sel aastal otsus  kinkide pärast mitte mööda poode tormata, hiljem ahastuses oma pangakontot vaadata, vaid lihtsalt kulgeda. Vooluga kaasa minna. See tuli meil hästi välja. Ja ekstraboonusena ei pidanud ma tervelt viis päeva söögitegemise pärast muretsema. Oli vaja ainult vaikselt ägisedes koju veereda:)

Muhv nõudmiseni

Johanna Marialt Johanna Mariale. Ennast ei tohi unustada. 

Fucking jumala poolt hüljatud paik

Järgmisel aastal olen ma targem. Selle asemel, et teha sügisel valda avaldus, et meie tee talvel lahti lükatakse, teen ma avalduse hoopis oma tööle, et mind vabastataks talvel tööl käimisest. Sest traktorit olen ma meie teel näinud talve jooksul vaid ühe korra, aga vahepeal ei ole sula olnud. On olnud hoopis lumesadu ja tuisku. Ma ei räägi enam sellest, et igal hommikul hoian ma hinge kinni, mõeldes, kas ma pääsen üldse välja, vaid sellest, et metsavahelised puud tulevad aina lähemale. Täna jäi mu auto ja puu vahele vaid juuksekarva võrra vaba ruumi!
Ma ei jaksa enam igal hommikul hangede ja puude vahel rallitada, mõeldes, et kas täna pääsen ma terve autoga metsa vahelt välja. Lihtsam oleks paluda töölt vabastust kuni kevadeni. Sest tundub, et enne sula meie tee puhtaks ei saa.
Ja te heidate mulle ette, et ma Ussipesa jumala poolt hüljatud paigaks nimetan. Talvel see ju täpselt nii ongi!

Maailmalõpu-eelne Ussipesa

 Kõik muu on ilus. Nagu ikka talvises ja lumises Ussipesas. Justkui polekski maailma lõppu tulemas. Aga koristamata tee vihastab. Ja ajab vanduma. Kaua ma pean seal metsa vahel lumes ukerdama? Kuni ma lumevaalust läbi sõites vastu puud põrutan? Kas siis ometi leiab juba pikemat aega 36 tundi oodatav traktor tee ka meieni? Aga muidu on kõik ilus. 

36 tundi

Ma ei saa asjadest aru. Jälle. Seekord ei saa ma aru, mitu tundi on tegelikult 36-s tunnis. Või siis hakkame tegelikult pihta sellest, et ma ei saa aru, sellest, et kui traktor lükkab niikuinii lahti külavahetee, siis miks meie teejupikese lahti lükkamiseks peaks ta alles 36 tunni pärast tagasi tulema. Kas ei oleks palju loogilisem ka see paarsada meetrit ühe hooga lahti lükata? Aga olgu. Ju ma ei peagi sellest loogikast aru saama. Ma saan ju töö juures öelda, et lumesaju korral tulen ma 36 tunni pärast. Parem ikka kui kevadel.  Ja ma ei virise. Ma olen leppinud. Ise me siia metsa kolisime. Vabatahtlikult.

Kuid...Viimasest lumesajust on möödas palju rohkem kui 36 tundi. Minu aja arvamise järgi lausa üle nädala. Jonnaka järekindlusega puhastab traktor ära külavahetee, aga keeldub puhastamast meie teed. Jah, ma saan aru, et tee otsast paistab, et polegi kõige hullem ja autojälgedest on ju näha, et keegi ikka sisse-välja liigub. Aga...metsa vahel võib olla ka raskesti läbimatuid kohti. Võib-olla ma näen iga jumala hommikul vaeva, et siit välja ukerdada. Kuid traktor ei tule ega tule.

Ja nüüd sajab jälle lund. Tuiskab. Tekivad vaalud. Aina sügavamad rööpad. Tee on "36 tundi" koristamata. Homme hommikul ukerdan ma uuesti siit välja. Vaevaliselt.  Ja siis pean ma jälle ootama. Ootama, et äkki tänasest 36 tunni möödudes leiab traktor tee ka meie tee juurde. Kuid selles ei saa kindel olla. Ma ei saa kindel olla, et 36 tundi on meie jaoks sama ajaühik. Ma ei saa kindel olla, et lumesadu, mille järel mina aega arvestama hakkan, on piisav lumesadu.

 Kui palju on piisav lumesadu? Kui pikk on tegelikult 36 tundi? Miks ma pean igale lumesajule järgneval hommikul mõtlema, et kas.... Kui raske on see jupike lahti lükata?

OMG!

Stephanie ja Eric ei olegi surnud! Ericul on hoopis mustanahaline poeg! WTF? Päriselt? Nüüd on mu silmad küll vist juba kõike näinud. Kahju ainult, et selle kuu jooksul, mis ma seepi vaadata olen saanud, keegi surnust üles pole ärganud. See on neil ju muidu seal kombeks. Siis oleks küll täismäng!

Peale selle...Eile ei suutnud ma ära imestada, et neist keegi mobiili ei oska kasutada, vaid kihutavad ühest LA otsast teise (kui nad ikka kõik naabrid ei ole - see saladus on mul veel lahendamata), et kedagi lõunale kutsuda ja siis avastada, et "Aa, pole kodus? No ma siis helistan mobiilile!" Ja lisaks sellele jõuavad kõik rätsepad omavahel erinevates kohtades kokku saada, juttu ajada ja siis ikka veel üheaegselt moeetendusele jõuda (mis juba mitu osa "kohe algab"). Kui väike see Los Angeles siis on?

Anna kannatust! Ja mulle mõistust täna kell kolm mitte telekat käima panna!