"Once again, we come to the holiday season - a deeply religious time that each of us observes, in his own way, by going to the mall of his choice."

Ma olen pühadest täitsa väsinud. Või ütleme siis nii, et tegelikult olid kõik need päevad vahvad ja toredad ja lõbusad, aga eile õhtuks, kui me lõpuks jõulutiirult punnis kõhtudega koju jõudsime, tundsin ma, et nüüd on küll hea lihtsalt niisama olla. Kahekesi. Vaikuses. Küünlavalguses. Veini juues.


Aga muidu mulle jõulud meeldivad. Tegelikult ka.


Eriti kui sellega kaasnes sel aastal otsus  kinkide pärast mitte mööda poode tormata, hiljem ahastuses oma pangakontot vaadata, vaid lihtsalt kulgeda. Vooluga kaasa minna. See tuli meil hästi välja. Ja ekstraboonusena ei pidanud ma tervelt viis päeva söögitegemise pärast muretsema. Oli vaja ainult vaikselt ägisedes koju veereda:)

Muhv nõudmiseni

Johanna Marialt Johanna Mariale. Ennast ei tohi unustada. 

Fucking jumala poolt hüljatud paik

Järgmisel aastal olen ma targem. Selle asemel, et teha sügisel valda avaldus, et meie tee talvel lahti lükatakse, teen ma avalduse hoopis oma tööle, et mind vabastataks talvel tööl käimisest. Sest traktorit olen ma meie teel näinud talve jooksul vaid ühe korra, aga vahepeal ei ole sula olnud. On olnud hoopis lumesadu ja tuisku. Ma ei räägi enam sellest, et igal hommikul hoian ma hinge kinni, mõeldes, kas ma pääsen üldse välja, vaid sellest, et metsavahelised puud tulevad aina lähemale. Täna jäi mu auto ja puu vahele vaid juuksekarva võrra vaba ruumi!
Ma ei jaksa enam igal hommikul hangede ja puude vahel rallitada, mõeldes, et kas täna pääsen ma terve autoga metsa vahelt välja. Lihtsam oleks paluda töölt vabastust kuni kevadeni. Sest tundub, et enne sula meie tee puhtaks ei saa.
Ja te heidate mulle ette, et ma Ussipesa jumala poolt hüljatud paigaks nimetan. Talvel see ju täpselt nii ongi!

Maailmalõpu-eelne Ussipesa

 Kõik muu on ilus. Nagu ikka talvises ja lumises Ussipesas. Justkui polekski maailma lõppu tulemas. Aga koristamata tee vihastab. Ja ajab vanduma. Kaua ma pean seal metsa vahel lumes ukerdama? Kuni ma lumevaalust läbi sõites vastu puud põrutan? Kas siis ometi leiab juba pikemat aega 36 tundi oodatav traktor tee ka meieni? Aga muidu on kõik ilus. 

36 tundi

Ma ei saa asjadest aru. Jälle. Seekord ei saa ma aru, mitu tundi on tegelikult 36-s tunnis. Või siis hakkame tegelikult pihta sellest, et ma ei saa aru, sellest, et kui traktor lükkab niikuinii lahti külavahetee, siis miks meie teejupikese lahti lükkamiseks peaks ta alles 36 tunni pärast tagasi tulema. Kas ei oleks palju loogilisem ka see paarsada meetrit ühe hooga lahti lükata? Aga olgu. Ju ma ei peagi sellest loogikast aru saama. Ma saan ju töö juures öelda, et lumesaju korral tulen ma 36 tunni pärast. Parem ikka kui kevadel.  Ja ma ei virise. Ma olen leppinud. Ise me siia metsa kolisime. Vabatahtlikult.

Kuid...Viimasest lumesajust on möödas palju rohkem kui 36 tundi. Minu aja arvamise järgi lausa üle nädala. Jonnaka järekindlusega puhastab traktor ära külavahetee, aga keeldub puhastamast meie teed. Jah, ma saan aru, et tee otsast paistab, et polegi kõige hullem ja autojälgedest on ju näha, et keegi ikka sisse-välja liigub. Aga...metsa vahel võib olla ka raskesti läbimatuid kohti. Võib-olla ma näen iga jumala hommikul vaeva, et siit välja ukerdada. Kuid traktor ei tule ega tule.

Ja nüüd sajab jälle lund. Tuiskab. Tekivad vaalud. Aina sügavamad rööpad. Tee on "36 tundi" koristamata. Homme hommikul ukerdan ma uuesti siit välja. Vaevaliselt.  Ja siis pean ma jälle ootama. Ootama, et äkki tänasest 36 tunni möödudes leiab traktor tee ka meie tee juurde. Kuid selles ei saa kindel olla. Ma ei saa kindel olla, et 36 tundi on meie jaoks sama ajaühik. Ma ei saa kindel olla, et lumesadu, mille järel mina aega arvestama hakkan, on piisav lumesadu.

 Kui palju on piisav lumesadu? Kui pikk on tegelikult 36 tundi? Miks ma pean igale lumesajule järgneval hommikul mõtlema, et kas.... Kui raske on see jupike lahti lükata?

OMG!

Stephanie ja Eric ei olegi surnud! Ericul on hoopis mustanahaline poeg! WTF? Päriselt? Nüüd on mu silmad küll vist juba kõike näinud. Kahju ainult, et selle kuu jooksul, mis ma seepi vaadata olen saanud, keegi surnust üles pole ärganud. See on neil ju muidu seal kombeks. Siis oleks küll täismäng!

Peale selle...Eile ei suutnud ma ära imestada, et neist keegi mobiili ei oska kasutada, vaid kihutavad ühest LA otsast teise (kui nad ikka kõik naabrid ei ole - see saladus on mul veel lahendamata), et kedagi lõunale kutsuda ja siis avastada, et "Aa, pole kodus? No ma siis helistan mobiilile!" Ja lisaks sellele jõuavad kõik rätsepad omavahel erinevates kohtades kokku saada, juttu ajada ja siis ikka veel üheaegselt moeetendusele jõuda (mis juba mitu osa "kohe algab"). Kui väike see Los Angeles siis on?

Anna kannatust! Ja mulle mõistust täna kell kolm mitte telekat käima panna!

Minu väike õde

Mul on väike õde. Tilluke Delisa. Selline pisike (21-aastane), tüütu, aga armas. Juba lapsest saati. Ma olen teda kiusanud ja temaga kakelnud, teda tuppa üksinda jonnima jätnud, peaga kogemata vastu külmkappi löönud, oma toast välja visanud ja tema peale kitunud. Aga ka nina püsti temaga mööda tänavat patseerinud, et kõik õetud sõbrannad kadetust tunneksid. Ja oi, nad olid kadedad, et mul selline armas blond väntsakas nagu varnast võtta oli!

Aastatega on toast välja viskamist ja kiusamist (ning kindlasti peaga vastu külmkappi löömist) aina vähemaks jäänud. Või kuidas võtta. Kui ma puberteedist õe peo ja laua alla peitunud poisid laiali ajasin, siis minu jaoks oli see väikesest õest hoolimine, aga tema jaoks võis see ju hoopis kiusamine olla. Oli kuidas oli, aga ma olen alati püüdnud talle eeskujuks olla. Mis sellest, et me oleme erinevad nagu öö ja päev.  Tema ajab mind mõnikord vihale oma naiivsusega ja mina ajan teda närvi oma külmusega. Me kakleme ikka, sest meil on erinevad maailmavaated ja erinevad arusaamad maailmaasjadest (mina suurema õena tean ju ikka paremini, mis ja kuidas on õige). Me ajame üksteist nutma, aga ka naerma. Aga mis kõige tähtsam - me oleme alati üksteise jaoks olemas.  Ja kuna erinevalt minust, ei ole Tillukesel Delisal mingit raskust oma tunnete väljendamisega, siis mina tean, et ma olen talle eeskujuks. Mul on selle üle hea meel.

Eile õhtul hakkasin ma mõtlema, et kas Tilluke Delisa ka teab, et ka mina olen tema üle uhke. Juba sellest ajast kui ma vankriga mööda tänavat patseerisin (sest mul oli kõige ilusam õde!), aga veel rohkem uhke olen ma tema üle täna. Ma olen uhke, et ta teeb oma unistused teoks, ta unistab suurelt ja  on valmis selle nimel ka vaeva nägema, ta ei karda proovida. Erinevalt minust, kes vaid unistab ja mõtleb, kui vahva üks või teine asi oleks, võtab tema kätte ja teeb ära. Lendleva kergusega. Ja ma mõtlen. Mõtlen, et hoopis Tilluke Delisa on mulle eeskujuks. Ma olen ta üle uhke!

           Ja lendleva kergusega võttis ta seekord ette tassikoogid. Mõtles ja rääkis. Ja tehtud ta oligi.

                          Mina olen mitu aastat vaadanud kokaraamatuid ja vaid mõelnud:)