Mina ei tea, mis on juhtunud. Mul ei ole enam sõnu. Seda kõige otsesemas mõttes. Mul ei ole millestki kirjutada. Või noh, ütleme siis ausalt, et
öelda oleks mul küll. Ja küsida.
Näiteks, et kes on Täpp, kellest viimasel ajal aina rohkem kuulda on? Miks peaks meid huvitama, et ta on tonni või hektari jagu kaalu kaotanud? Miks otsustas ta Kanal Kahe sünnipäevapeol oma uut "saledat keha" eksponeerida eriliselt (liiga?) liibuvas kleidis? Ja
kes ta ikkagi on? Miks on ta just Täpp? Mitte midagi muud? Tädi Rutt? Kessu? Aatomik? Džuudopoiss? Ja
miks on ta "kuulus"?
Kui mina paneksin endale homsest nimeks Majasokk, kas siis kirjutaksid ka juba ülehomme kõik lehed sellest, et ma olen 2,7kg juurde võtnud ja uuriksid, mida ma unes näen?
Öelda oleks mul ka seda, et aeg-ajalt on mul kahju, et ma ei ole enam Mutrike Suures Ja Tähtsas Ettevõttes ning ei puutu kokku erinevate Tatraveskite ja Kuningatega. Siis oleks mul kogu aeg midagi kirjutada, sest elu Suures Ja Tähtsas Ettevõttes annaks selleks lihtsalt igal päeval, tunnil, minutil põhjust. Kasvõi nüüd, piisavas kauguses, sattusin ma kuulma, kuidas Suur Ja Tähtis Ettevõtte kiitis,
kuidas nemad usuvad avatusse, inimeste erinevusse ja pole nende õigus ega asi inimesi halvustada ja neile öelda, kuidas on õige. Yeah right! kirjutaks ma. Aga elu väljaspool Tatraveskite Kuningriiki ei paku enam sellist ainest. Aeg-ajalt ma isegi kipun mõtlema, et kas see kõik oli päriselt või unes. Tundub liiga sürreaalne, et selline Kuningriik võiks eksisteerida ka mujal kui vaid mõnes anonüümses Mutrikese blogis.
Bitchida oleks mul ka Rõõmu Kaubamaja üle, kus vorsti-ja kalaleti teenindaja mind lihtsalt ignoreeris ja eelistas teenindamise asemel hoopiski tuimalt vorsti viilutada. Mulle meenusid kohe Chalice'i laulusõnad, kus järjekorranumbri võtmine tundus idiootne, sest "n
o m...i mida, seal ainus kunde olingi mina" vms. Mul tekkis ka selline tunne. Ainult selle erinevusega, et Rõõmu Kaubamajas
ei olejärjekorranumbrimasinat.
Ma võiksin jäädagi kirjutama Norra bürokraatiast, mis aeg-ajalt võtab täiesti uskumatuid pöördeid ja bürokraatia ei tundu lõppevat. Saad ühe ukse kinni ja viimased taotlused teele, veidike hinge tõmmata, kui uusi allkirjastamist, tõlkimist, tembeldamist vajavaidd taotlusi, volitusi sajab aknast lademetes sisse. Nii et ma mattun paberikuhjade, koodide, kasutajanimede jms alla.
Ma võiksin isegi võtta sõna titemammade, keskpäraste inimeste, depressiivsete Eesti väikelinnade teemal ja arutleda, et kas koduperenaine väikelinnas või sekretär ehitusettevõttes ongi see saavutus, mida keskkooli lõpuaktusel õpetajad oivikutele ennustasid. Kas "keskpärased inimesed" on õnnelikud oma valikute üle? Kes on "keskpärane"? Kas mina olen "keskpärane"? Või olen ma "keegi"? "Mitte keegi"? Ja miks osa "keegisid", kes ka täiskasvanuna pole emme-issi rahakoti raudadest lahti lasknud, võtavad õiguse teisi kritiseerida? Teisi, kes neist on
oma töö ja tegemistega palju rohkem saavutanud? Miks me hindame neid "keegisid" rohkem? Sest neil on maja, uus kaater, ideaalne kamin, ainulaadne kunstnikerdustega esmaabikapp ja parim kodukinosüsteem? Ja mis iPhone 5? Nende jaoks töötatakse välja juba iPhone 7!
Näete siis ise.
Kui ma tahaksin, siis
võiksin ma kriunuda ja bitchida ja arvamust avaldada ja küsida ja ilkuda ja ironiseerida ja salvata ja... aga kõige kummalisem on, et ma ei viitsi.
I don't give a sh...t! Seriously. See hirmutab mind. Mul on alati midagi öelda olnud.
Kas see läheb üle? Või peaksin pöörduma arsti poole? Millel streigi tõttu poleks vist mõtet. Ilmselt saaksin aja vastuvõtule 2014 sügiseks. Niisiis ei jää mul muud üle kui end veinijoomisega ravida.
