Läinud nädalal on meediast läbi käinud uudis omavolilise motoraja sundlammutamisest. Ega see lugu mind väga ei erutakski (ses mõttes, et on ta siis seaduslik või mitte-seaduslik), aga lugedes selle kommentaare ei saa ma mitte vaiki olla. Sest sõna võtavad kommentaariumites "naabrid" ja "rahulolematud külaelanikud" ja "kõk teised, kelle rahu rikuti". Ma tunnen, et nendes kommentaarides on mind ära kasutatud. Ma olen ka üks selle omavolilise krossiraja naabritest, kuid krossirada ei ole kunagi seganud
meie idüllilist (küla)elu, nii et isegi linnud enam ei laula.
*Foto: Koduvald
Hakkame siis algusest.
Samal ajal kui Janek selles Jumala poolt hüljatud külas hakkas maja restaureerima, algas ka tants motoraja ümber. Kuna me ise siin kohal ei elanud, lasime me end mõjutada külaelanike arvamusest, kuidas motorada segab argielu. Vähe sellest. Me ei julgenud isegi motoraja omanike valduste lähedale minna, sest seal pidavat elama
murdjakoer ja õelad inimesed. Me hoidsime vastikutest külaelu häirivatest inimestest eemale.
Aeg läks edasi.
Saatuse tahtel sattusime me (nüüd juba siin kohal elades) selle perekonnaga suhtlema ning seisime silmitsi ka murdjakoeraga. Meie üllatuseks osutus pere täiesti tavalisteks inimesteks ja murdjakoer täiesti tavalisteks koeraks, kes ühel või teisel moel toimetasid oma asjadega. Tänaseks päevaks julgen ma lausa öelda, et tegu on inimestega, kelle poole ma saan alati häda/mure/probleemi korras pöörduda (nt kui me Janekiga külavaheteel autoga lumehange kinni jäime, oli see pere ainuke, kes meid appi tuli välja kaevama, samal ajal kui teine naaber ringi keeras).
Enivei...
Me ei soovinud Janekiga end enam selles "idüllilise küla" ja "õelate motoraja omanike" vahelisse tülli segada. Me ei tahtnud pooli võtta. Me tahtsime elada rahulikult oma elu ja nii otsustasime me sõjast mitte osa võtta, ignoreerides kõiki selleteemalisi vestlusi.
Meid süüdistati selles, et
"õelad motoraja omanikud" on meid ära ostnud, sest kuidas muidu on see võimalik, et ühtede lähimate naabritena lärm meid ei sega.
Miks ma siis oma naabreid niimoodi "kaitsen"? Kui me pooli võtta ei tahtnud? Veelkord,
ma ei kaitse neid nö seaduslikust poolest, sest mul puudub selleks lihtsalt pädevus, aga kommentaarid, kus "teadjad" sõna võtavad, ajavad mul kopsu üle maksa. Olgu siis vahemärkusena öeldud, et mina isiklikult ei saa krossisõidu fenomenist üleüldse aru, minus ei tekita see mingeid emotsiooni. Küll aga tekitab minus emotsiooni, kui ma loen, et "tegu on näitest julgete ja hakkajate külaelanike ühtsest tegutsemisest", et "lõpuks ometi on naabrite rahu tagatud", et "linnud saavad jälle laulda", et "külaelanikud peatasid naabreid häirinud mototerrori" jne jne.
Huvitav, et ühe lähima naabrina meie hoovis hoolimata "mototerrorist" linnud laulmist ei jätnud. Rääkimata sellest, et toas olles ei olnud müra isegi kuulda.
Me kolisime Janekiga siia metsa Tallinna kesklinna korterist, kus kell varahommikust hilisõhtuni kolistasid akna all trammid, bussid, autod. Neid ei keelanud keegi ära. Keegi isegi ei protesteerinud trammikolina vastu. Siin aga segas metsatuka taga, lähinaabriteta krundil paar tundi motorata müra lausa elamist?
Ma olen veendumusel, et tegu on "idüllilise küla" kadeduse või jonniga. Kui tegu oleks tõepoolest julgete ja aktiivsete külaelanikega, siis ei oleks nad raisanud oma aega niivõrd krossiraja vastu võitlemisele, vaid hoopis muude selles külas lonkavate asjade vastu.
Küla meie poolel, nagu ma ka varem olen nimetanud "valel poolel" asub tunduvalt vähem majapidamisi. ("Valel poolel" ja naabriteta poolel asub ka krossirada). Samaaegselt pretsedendiga ilmus vallalehes ka üks teine uudis. Nö positiivne uudis - selleks, et traktoristide tööd ja aega säästa, paigaldati probleemsetele
kohtadele tuisutõkked.
* Foto: Koduvald
Meie külas paigaldati need otseloomulik küla "õigele poolele", seal kus elab rohkem inimesi. Ilmselt ka külavanem või valla volikogu liige. Täpselt samamoodi lapiti ka mõnd aega tagasi "õige poole" teeaugud, samal ajal kui "vale pool" on juba sõidukõlbmatu. Olgu, sellest otsusest saan ma veel aru - vähem sõitjaid, vähem vajadust teed lappida. AGA...
Tuisu ajal KÕIGE LÄBIMATUM KOHT SELLES KÜLAS asub "valel pool" küla. Kõige väiksemagi tuisuga muutub "valele poolele" viiv künkake läbimatuks müüriks. Ehk siis...kui otsus lumetõkkeid paigaldada tehti ajendatuna sellest, et vähendada traktoristide tööd, siis on juba selge, et otsus lumetõke paigaldada teisele poole küla, on igati vale.
Igal sajal juhul sajast sõidab traktor esimese hooga puhtaks "õige poole" külast, sest seal elab rohkem inimesi. Ja alles pärast seda suundub ta "valele poole" küla. Eelmise aasta Moonika ajal me kogesime omal nahal, et samal ajal kui meie külapoolele viiv tee oli puhastamata ja läbimatu, oli teise poole tee täielikult puhas.
Meie külapoole tee on iseenesest talvel täiesti normaalne, st et tee on metsa vahel ja väga hullult täis ei tuiska. VÄLJA ARVATUD üks tillukene lõik künkal. Kui nüüd lisada veel ka tõsiasi, et tillukeses külas elades sõltume me ka traktoristide jt alkoholilembuse astmest, ongi varasematel talvedel juhtunud, et meie küla poole inimesed autoga koju ei saa.
Kui vald/küla oleks lumetõkke paigaldamise otsuses lähtunud tõepoolest traktoristide ja lumelükkajate aja ja vaeva säästmisest, oleks lumetõke paigaldatud just sellele "vale poole" läbimatule osale. Mitte poolele, kus elab külavanem.
Ja siis tulete te kommentaariumites rääkima "idüllilisest külaelust"!? See mind marru ajaski. Üks kokkuhoidev küla(pool) võitleks hoopiski selliste asjade vastu. Või selle eest, et ka nemad probleemideta (või vähemate probleemidega) koju pääseks ning et teed saaks sõidetavaks.
Kas sellistes väikestes külades tehakse tõesti otsuseid jonnist, kiusust või vastavalt ametiseisusele? Motoraja omanik oleks vist pidanud vallavalitsusele mingeid "hüvesid" pakkuma, et tegevus külaelanike rahu ja lindude laulu ei oleks seganud?
Ma tahan veelkord rõhutada, et tegu on minu subjektiivse arvamusega ning
ma ei ole "äraostetud" kellegi poolt, kuid idüllilisest külaelust on siin küll asi kaugel.
Ei tea, kas see on liiga palju loota, et ühel kenal päeval saab tõesti külaelu kohta idülliline öelda?
Ja hoolimata vihmast ja rohelisest murust, tundus mulle täna, et kolmas advent on viimane aeg, et tuua majja jõulutunnet kinkide pakkimisega.
Näidata saan vaid neid kinke, mis on pakitud läbipaistmatusse paberisse:)
