Kade

Iga kord kui ma ootamatult üleöö paksuks lähen ja avastan, et jälle mitte midagi selga pole panna, olen ma kade nende peale, kes õmmelda oskavad. Poleks üldse probleemi, võtaks aga õmblusmasina ja vuristaks midagi sobivat selga. Aga vot ma ei oska! Ja kannatust ka pole, et õppida. Ilmselt ka mitte annet, kui mõelda sellele, kuidas Hugo kaelarihma õmblemine läks. Ja nii ma lihtsalt olengi kade. Näiteks Margiti peale, kes võtabki lihtsalt kanga ja õmblusmasina ning ilma silmagi pilgutamata ongi uus kostüüm valmis.

Näiteks selline. Kas pole lihtsalt imearmas?

Minu lemmikute hulka kuulub kindlasti ka see:


Ja see:


Samuti poleks mul midagi selle vastu kui tööle saaks ühe neist kleitidest selga tõmmata:

Sügistest töödest leidsin mõned üsna särtsakad näited. Täitsa vahvad, eks?

Ma pean end küll üle keskmise andekaks, aga ükskõik, kui väga ma ka ei tahaks, siis peenem näputöö ei kuulu kohe kuidagi minu spetsialiteetide hulka (nagu ka liha küpsetamine). Niisiis ei jäägi mul muud üle kui teiste näpuosavust kadestada ja aeg-ajalt Janekile oma "potsataja-silmadega" otsa vaadata ning sosistada "Mul oleks nii hädasti üht uut..."

Kõik pildid on pärit Margiti kodulehelt: http://margitsalk.wordpress.com/. Kui teilgi tekkis huvi, astuge läbi!

Lehti korjasin ma sellisel lihtsal põhjusel

...et mul oli vastupandamatu soov tuua tuppa veidike sügishõngu enne kui jõulukaunistused võimu enda kätte haaravad. Tuleb tunnistada, et see pärg, mis ma netist leidsin, oli kordades kaunim ja korrapärasem, aga minu oma ongi rohkem minu näoga - veidike sassis ja segane. Ainulaadne ja kordumatu ikka ka:)

Kuidas me nädalavahetusel kinno ei jõudnud

Nädalavahetuseks oli meil Janekiga kindel plaan paika pandud. Laupäeval käime kohustuslikul linnaretkel, et varuda kappidesse nädala toiduvarud (ja ühtlasi hiilida kõrvale kodustest toimetustest, mis lausa nõuavad ära tegemist) ning pühapäeval lähme kinno "Idiooti" vaatama (ning ühtlasi hiilime veelkord kõrvale kodusest toimetustest).

Laupäevane plaan sai teoks. Poes käimises ei ole ju midagi keerulist. Samuti ei oleks tohtinud midagi keerulist olla pühapäevases plaanis. Ehk kinno minekus. Aga võta näpust!

Kui Janek oli end kokku pakkinud, avastasin mina, et mul ei ole m i t t e m i d a g i selga panna, sest kõik asjad olid ootamatult üleöö kitsaks jäänud, pigistasid ja olid ebamugavad. Kui ma juba viiendat kostüümi vahetasin ja ikka leidsin, et pekid üle püksiääre punnitavad, võttis Janek julguse kokku ja küsis, mis mul siis nüüd viga on.
"Ma olen nii paks ja mitte midagi ei ole selga panna!" kurtsin ma oma rasket saatust.
Janek jäi mulle hämmingus otsa vaatama. "Aga kes see oli, kes eile poes ütles, et tegelikult on meil nii palju riideid, et meil ei ole m i t t e m i d a g i vaja?"
Turtsatasin. Tõepoolest. Minu sõnad. Aga eile olin ma veel peenike! Ma ei osanud aimatagi, et ma pühapäevaks paksuks lähen. Kui ma oleksin seda osanud ette aimata, siis ma ei oleks poes nii julgeid statement'e välja käinud.
"Kas me lähme siis kinno?" küsis Janek kui nägi, et ma lõpuks olin suutnud endale midagi selga toppida.
"Ärme lähe," piuksatasin ma vaikselt.
"Miks?" imestas Janek, "sa ju nii väga tahtsid?"
"Jah, aga enam ei taha, ma tunnen end nii ebamugavalt ja ma näen NII nõme välja," torisesin ma edasi.
"Oled ikka kindel?"
"Mhm," vastasin ma veidike häbenedes.
Ma nägin, et Janek ei saanud minu murest aru, kuid viie koos elatud aastaga on ta õppinud, et minu kapriisidest, jonnidest ja paksusehoogudest ei olegi mõtet püüda aru saada. Ta leppis vaikselt sellega, et täna on jälle üks neist "ma-olen-nii-paks-ja-ei-taha-linna-minna-päevadest".
"Aga mida sa teha tahaksid?" uuris ta oma üleöö paksuks läinud naiselt hoolitsevalt ja ettevaatlikult. "Tahad näiteks jalutama minna? Mere äärde? Või kui sa ei taha kuhugi minna, siis me ei pea minema, me võime kodus ka olla."
Koju ei tahtnud me tegelikult kumbki jääda, sest see oleks tähendanud koduseid toimetusi (millest meil nii hästi oli õnnestunud kõrvale hiilida) - Janekile seina pahteldamist ja mulle garderoobi koristamist. Jalutada ma ka ei tahtnud, sest hommikul lehti korjates olin ma oma saapakesed märjaks teinud ja otseloomulikult ei olnud mul m i t t e m i d a g i muud jalga panna.
Peale mõningaid kõhklusi ja kahtlusi ning peegli ees oma voldikeste uurimist olin ma siiski nõus Indrekule ja Moonikale külla minema, sedagi egoistlikul põhjusel, et Tilluke Onupoeg aitaks mul tuksi keeratud mälupulga korda teha. (Mälupulk vajaski "kõigest" formattimist:D)

Kinno me ei jõudnud. (Ilmselt jääb "Idioot" ka nägemata, sest ma ei suuda uskuda, et me viitsiksime end tööpäevadel linna vedada.) Selle asemel sõin ma isukalt kahe suu poolega Indreku ja Moonika juures kaasaostetud pirukaid. F e t a j u u st u g a! Paksus läks korraks meelest. Teksad ka ei pigistanud. Kas ma sain ootamatult tagasi peenikeseks? Või aitas sellele kaasa lahtitehtud püksinööp?

Hommikuks mahtusid riided selga. Probleemiks osutusid aga juuksed, mis viimasel ajal tunduvad oma elu elavat ega taha minu soovidele alluda. "Ma-olen-nii-paks-päevast" sai üleöö "mul-on-nii-nõme-soeng-päev".

Nii raske on naine olla...

(Aga kinost on kahju. Pidi see paksuse-hoog siis nii valel ajal ka peale tulema.)

Head sõnad

Pole ju teab mis saladus, et ka kõige suuremad küünikud ja jääkuningannad vajavad vahetevahel häid sõnu. Nii ka mina.
Ja tore on kui need mõnikord tulevad ootamatult ja inimestelt, kellega ma vaid tööalaselt kokku puutunud olen. (Lisaks perele, kes mind niikuinii imekauniks ja imeandekaks peavad;)
Nädalavahetus sai ilusa alguse lugedes enda kohta kirja, kus seisab "sain aru, et oled entusiastlik ja pühendunud ja nägin, et tegid ära suure töö"

(Nii et pole ma ühti "ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga" ilma põhjuseta.)

Imeilusat nädalavahetust kõigile!

Kallid inimesed...

...pangaautomaadi juures, poes või apteegis, kui te näete, et teie taha on tekkinud järjekord, siis ei ole õige aeg rääkida digiravimite kehtivusest, hinnatõusust, ilmast, laste saavutustest, abikaasa tervisehädadest, vaadata kontojääki, võtta tuhat erinevat kviitungit, vaadata uuesti kontojääki ja võtta veel mõni kviitung!

Miks ma nii tige olen? Väga lihtsalt põhjusel. Eile jõudsin ma kõhuvaluga vaevu-vaevu apteeki komberdada ja otseloomulikult (murphyseaduslikult) oli seal järjekord, sest üks inimene leidis, et on kõige õigem aeg rääkida oma digiretseptidest, ravimitest, haigekassast, haigustest, veelkord digiretseptide süsteemist, oma perearstist ja veel ja veel ja veel ja veel... Minu taga järjekorras olevad inimesed andsid alla. Ma olin murdsekundi kaugusel, et oleksin valust kokku kukkunud ja karjunud, et kutsuge mulle kiirabi. Minu kägaras olekut nägi ka heietav klient, kuid see ei takistanud tal edasi vatramast. Niisiis, kallid lobisevad kliendid, kui te ei plaani niikuinii midagi osta ja tahate lihtsalt suhelda, siis palun laske teistel järjekorras olevatel inimestel oma ostud ära sooritada ja lobisege siis edasi.

Mis aga puutub minu kõhuvalusse, siis tundsin ma end korraga nagu need naised, kes kõhuvaludega haiglasse satuvad ja kohe sünnitama hakkavad, ise teadmata, et nad üldse rasedad võivad olla. Läbi häda suutsin ma end kuidagi koju sõidutada, diivanini komberdada ja sinna ülejäänud õhtuks kerra jääda. Sünnitama ma siiski õnneks ei hakanud:D

Kasutusjuhend vannituppa

Kui majas on üks vannituba, mida kasutavad nii naine kui mees ja kui naisel on riiulil erinevad totsikud-potsikud ja kui veel mees unustab oma "kosmeetikakotikese" ula peale ja on sunnitud naise totsikuid-potsikuid kasutama, siis on segaduste vältimiseks kasulik vannituppa panna totsikutele-potsikutele kasutusjuhend. Miks? Ma räägin teile miks.

Ma ei teagi, kuidas minu ja Janeki jutt eile šampoonidele läks, kuid mingil hetkel sain ma aru, et ta on viimased kolm päeva kasutanud minu k a l l i s t hõbešampooni.
"Janek, kallis, kas sa siis ise aru ei saanud, et see ei ole päris õige šampoon?" küsisin ma naeru tagasi hoides.
Janek kehitas õlgu ja vastas, et vaatas jah, et kuidagi ebameeldiv šampoon, et kogu vann on lilla.
"Janek, kallis, aga kas sa saad ikka aru, et see on t o o n i v šampoon ja peaks juuksed hallikamaks tegema?"
Järgmisel hetkel jooksis Janek vannituppa peegli ette. "Sa tahad öelda, et ma olen oma niigi halle juukseid veelgi hallimaks pesnud?"
Noogutasin. Janek uuris end peeglist. "Kurat, nüüd nad vaatavad tööl, et ma olen päris hulluks läinud, et juba juukseid ka värvin!"
"Keskeakriis, ma ju olen ammu öelnud," turtsusin ma naerukrampides.
"No vot, nii juhtub, kui oma šampoon maha unustada," torises Janek.
"Aga miks sa siis selle teise šampooniga ei pese?"
"Millise teise? Rohkem pole ju?"
"On, see suures totsikus," vastasin ma.
"See suures totsikus?" tegi Janek suured silmad.
"Mhm."
"See suures totsikus?" kordas Janek.
"Mhm," kordasin mina.
"Aga ma arvasin, et see on dušigeel!"
Selgus, et lisaks sellele, et ta viimased kolm päeva oli mu hõbešampooniga pead pesnud, oli ta ka mu teist šampooni sama kaua dušigeelina kasutanud.
Sellepärast panengi ma nüüd igaks juhuks oma totsikutele-potsikutele kasutusjuhendid juurde!

Ainuke tegevus, mis toidab

Esmakordselt on 5 Lõuna-Eesti peakokka oma loomingu ühildanud ning koos tuuakse kohalikud maitsed ka Põhja-Eestisse ühele pidulikule õhtusöögile.

Kolmapäeval, 9. novembril kell 19.00 toimub restoran Senso banketisaalis eriline õhtusöök, kus 5-käigulisest menüüst on iga kokk loonud ühe käigu, kasutades seejuures vaid Lõuna-Eesti kohalikku väiketootjate toorainet. Menüü toob esile peened nüansid meie kohalikus köögis, seejuures tutvustab iga kokk oma loomingut ise kõigile külalistele.

Ahto Kikas (restoran Dorpat)

Ürdisoola veisevälisfilee torbikkukeseene ja Forte juustu julienne, sõstra-palsamiäädikakastme ja sinepi-tillikastmega
Vein: Open Now Rouge 2008 AC Minervois, Domaine de Chamans

Priit Palk (Kohvik Crepp)
Mee ja musta leiva koorikuga ahvenafilee herne-kartulipüree, sügisese aedviljasalsa ning tilliõliga
Vein: Sylvaner Les Princes Abbés 2008 AC Alsace, Domaines Schlumberger

Joel Ostrat & Jorma Riivald (kohvik Truffe)
Tummine suitsutatud lambaliha supp jäise köömne-ürdinapsuga

Nico Lontras (kohvik Vilde)
Röstitud vutt magusa kartuli, vutimuna-brioche`, tüümianikastme ja metsasaadustega (jõhvikad, mandlid, kadakamarjad, võrsed ja marineeritud kurgid)
Vein: Les Chamans Rouge 2006, AC Minervois, Domaine de Chamans, France

Õie Pritson & Joel Ostrat (Kohvik Werner)
Sügisõuna ja Lõuna-Eesti kitsejuustu küpsetis astelpaju-vaniljekreemiga
Vein: Beerenauslese Burgenland, Höpler

Patt oleks puududa kui nii ahvatlev menüü on kokku pandud!