Pilt räägib enda eest:)

MIDA TEEVAD TOAD KUI MEID KODUS POLE?

Vannituba pani elutoaga uue remondi puhul räigelt pidu ja leidis hommikul, et ta on kusagil oma kraanikausi katki kukkunud. Elutuba aga ei suutnud hommikul kuidagi leida enda aknaid ja nurgadiivanit.

Vannituba küsis masendunult: “Täitsa p…s, kle me k...äisime eile väljas ka ve?”

Elutuba: “Vist jah... ma vaatan, et olen kolimisteenustele eile kella 03:00 ajal helistanud.... seega vist sõitsime jah kusagile..."

Vannituba: “ Krt, fakk jah, käisime eile Korteris, näe leidsin piletid vetsupotist."

“Mida p…t ma ilma akendeta ja nurgadiivanita tegema hakkan, mis elutuba ma enam olen... Vello tuleb koju ja saab hirmus vihaseks,” põdes elutuba.

“Öäääähhhh...ma tegelt väga ei pabistaks,” ringutas ja haigutas vannituba end veetorude raginal.

“Miks?” ei saanud elutuba aru.

“Mis sa arvad, et ta oskab meid kahtlustada ve... ta arvab, et murti sisse või käis ta eelmine tüdruksõber siis märatsemas,“ muigas vannituba. “See on ju nii selle hullu Kadi moodi, et kättemaksuks aknad kinni laduda või peaga kraanikauss katki peksta.” Elutuba hakkas seepeale irvitama, nii et tal tuli tapeet suunurkadest lahti ning ta ütles: “Aaaa jajah rsk... kle aga võtame siis ühe viina veel peale... mul lagi lõhub nii valutada rsk... pealegi ei tule Vello enne ülehomset nagunii tagasi."

Kui Vello ükskord koju jõudsin, siis oli nad üldse läinud... ainult esik kükitas hirmunult nurgas ja magamistuba magas norinal, teadmata, mis üldse oli juhtunud. Rõdu oli enesetapu äärel ja karjus, et hüppab alla, kui elutuba ja vannituba korrale ei kutsuta ja normaalset elukeskkonda ei tagata.

(Leitud FB avarustest)

"Ütles Lembitu"

Üks kord õnnestus mul ka olla õigel ajal õiges kohas. Muidu on alati nii, et täpselt sel ajal, kui mina olen Tartus, on Tallinnas mõni hea kontsert ja vastupidi. Seekord aga läks vastupidi. Just 22. õhtul kui Toomemäel kontsert ja võidupüha muinastule süütamine toimus, olin mina Tartus. Kontsert oli võimas!
Ja Toomemägi oli ilus, Tartusse sattudes pole ju aega sinna jalutama minna. Palju olulisemat on teha;) Taskus käia ja telekat vahtida näiteks.



Suurema osa oma teadlikust elust olen ma ikka pigem jaanipäeva kui võidupüha tähistanud. Paraadi vaatan telekast küll, aga sellega on asi nagu piirdunudki. Ma ei teagi, miks. Ja ma olen tihti mõelnud, et miks eestlased ei oska oma riigi üle uhked olla ning ikka pigem omaette hoiavad (eriti kui ma mõtlen, kuidas norrakad oma 17.maid tähistavad).
Kontserdil sain ma aru, et ma olen (järjekordselt) asjadest valesti aru saanud. Me oskame uhked olla küll ja ühte hoida, seda isegi välja näidata. Ilmselgelt ei tasu seda uhkusetunnet otsida Maardust või Lasnamäelt, aga "õigetel" üritustel näeb seda rohkem kui küll (me teeme norrakatele pika puuga ära;). Lihtsalt mina ei ole "õigetel" üritustel väga palju viibinud. Välja arvata laulupeod muidugi. Siiani. Nüüd hakkavad asjad muutuma.



(Videote kvaliteedi pärast pean ma muidugi vabandama. Ma püüdsin emmet välja zuumida. Nagu näha ilmaasjata. Ja Peeter Volkonskit. Nagu näha ka ilmaasjata. Et ma ka ei õpi, et läbi teiste peade ei saa filmida;)

Selgituseks;)

Vaadake, ma pildistasin seent ehk lapsepõlvemängumaadel

Ega ma ei oskagi seda jälle muu kui vanadusega seletada, et ühel ilusal jaanipäevaeelsel kolmapäeval otsustasin ma võtta ette ringkäigu lapsepõlvemängumaadel. Jalutasin siin ja jalutasin seal, meenutasin möödunud aegu, vaatasin räämas ja lagunenud maju, kuid jõudsin ikka ühele järeldusele - ilus aeg oli, oma võlude ja valudega.
Hommikuti (enne kooli? suvevaheajal?) saatis ema mind poodi piima- ja saiajärjekorda, kus ma seisin koos naabermaja memmedega, kellest osad olid veel hommikumantlis, osadel lokirullid peas, et värsket saia ja piima saada. Enne kui need otsa saavad. Piim oli siis klaaspudelis, hõbedase korgiga, millele mulle meeldis küüntega mustrit joonistada. Mõnikord tegin kogemata kaane katki. Selle eet sai pahandada.

Kooli minnes koputasin ma klassiõe aknale, et koos kooli minna. Mõnikord kui ma hiljaks jäin, tuli tema minu ukse taha. Lasi kella. Me läksime koos kooli. Kooli oli kaks minutit jalutada.
Kaugel tänava teises otsas asuvast poest sai kohvinätsu, kamašokolaadi ja Buratino limonaadi. Haruharva ka Fantat.
Annelinna kolimine oli suurem kui lotovõit. Kõigi mugavustega kolmetoalises korteris tuli kraanist sooja vett, meil oli täitsa oma wc ja kuuendale korrusele sai sõita liftiga. Lift oli tihti katki. Hiljem hakkas lift ka haisema.
Aga ikka oli Annelinn maapealne paradiis. Kõik ei saanud sellise luksusega uhkustada. Turnikas oli mu arvates üks tänuväärne leiutis. Seal sai vaipu kloppida. Pimesikku mängida. Hiljem naabripoistega niisama juttu ajada. Vanematele turnikad ei meeldinud. Nad ei näinud meid aknast.
Vanaema juurde maale sai bussiga. Mööda kõige ilusamat alleed. See on siiamaani ilus.
Poest sai jäätist. Kommi. Limonaadi. Emme ostsis sealt raamatuid. Mujal ei olnud nii head valikut. "Kangelane tiigrinahas" on nüüd minu raamaturiiulis. Poe kõrval oli söökla. Kandikud lõhnasid märja pesuräti järele. Poe taga jõid mehed õlut. Kui vanaisa kadunud oli, võis teda sealt leida.
Buss viis küla keskusesse. Mäest üles vanaema majani tuli minna jala. See oli üks kõrge mägi. Ära väsitas.
Vanaema ootas alati värava peal. Telefone siis ei olnud. Ta teadis bussiaegade järgi oodata.
Vanaisa jaoks on alati lilled kõige tähtsamad olnud. Et oleks silmailu. Umbrohi on ka lill.
Neid on alati palju olnud ja igal pool. Ehtsad taluaia lilled. Ma armastan "vana kooli" lilli - murtud südameid, pojenge, astreid, lumepalle. See armastus on vist lapsepõlvest pärit.
Ka maal vanaema juures on aeg oma töö teinud, asjad ja hooned on kulunud ja veidike räämas. Aeg on natuke seisma jäänud. Aga see just ongi võluv. Omamoodi. Armas.
Valgete pitskardinatega vana väsinud maja.
Lapsena mulle meeldis maal olla. Seal ei pidanud kogu aeg jalgu ja käsi pesema. Samal ajal kui teised tööd rassisid teha, võisin mina puu otsas raamatut lugeda. Lõunaks tegi vanaema mulle kaneeli ja suhkruga võisaiu. Puberteedieas mulle maal ei meeldinud. Seal ei olnud mugavusi. Kontserte. Pidusid. Sõpru. Nüüd mulle meeldib seal käia. Ringi vaadata ja uneleda. Samal ajal kui vanaema tööd teeb. Mõned asjad ei muutu kunagi.
Seekord maal käies tahtsin ma vanaemale appi kartulipõldu rohima minna. Tegelikult ka. Aga vanaema arvas, et ei tohi oma käsi ära rikkuda. Vanemate inimestega ei ole ilus vaielda. Ma sõitsin linna tagasi. Vanaema jäi rohima, sest kartulipõld olevat nii umbrohtu täis. Ja nii pole ilus. Mida naabrid küll arvavad kui mööda sõidavad.
Minu silm nägi küll kõige umbrohuvabamat põldu, aga vanaema silm nägi midagi muud.
Mida teie silmad näevad?

Ussipessa tagasi jõudes haarasin ma valge värvi ja pintsli. Mul oli üks töö lõpetada. Enne kui meie lapselapsed saavad kunagi veidike ajahambast puretud lapsepõlvemängumaal jalutada, peab see ilus saama.
Ilus.
Armas.
Võluv.
Omamoodi. Nagu vanaema juures maal. Kivi tänavas. Annelinnas.


Valgete pitskardinatega.


Ja siis tuli politsei. Otsis krossirada. Ühte naabrit häiris teise naabri mootorattasõit. Kui ma laps olin, siis said naabrid omavahel hästi läbi. Laenasid üksteiselt suhkrut. Ja mängisid koos kaarte.

Random:
Aga uue raamatu esimesest osast on mul 59 lk kirjutatud. Nädala lõpus tahan ma mustandi ära saata. Loodan, et see meeldib. Need, kellele mu käekäik korda läheb, võivad pöialt hoida. Igaks juhuks:)

Nututuju

Avastasin, et vahepeal on päris hea paha tuju lihtsalt kõva häälega välja nutta. Omaette. Üksinda. Mitte kellegi teise peale välja elades. (Natuke enesehaletsust käis ka asja juurde.) Skype keeras end nurrudes mu kõhu peale kerra, Orkut puges teki alla, Hugo pistis oma koonu mulle sülle ja liputas (mind lohutada püüdes?) saba. Hilisõhtul kui Janek koju tuli, võttis ta mind kaissu. Paha tuju oli välja nutetud ja unustatud.

Ma polnud viimasel ajal (nii mitte-minulikult) üldse nutnud. Nüüd sai see viga parandatud.
Kergem hakkas.

Homme on uus ja parem päev:)

Hard work never killed anyone, but why take a change?

Ma ei ole juba neli ööd korralikult magada saanud. Mu selg valutab nagu vanainimesel. Täna öösel püüdsin valule leevendust saada põrandal magades. Aga ei midagi, ikka ärkasin ma iga natukese aja tagant valu käes ägisedes ülesse. Ja kõik on selle pagana Hugo kuudi süü. Või siis mu enda? Kes käskis mul seda valgeks võõpama hakata? Ma ju teadsin ette, et ma ei ole (sedalaadi) töötegemiseks loodud. Janek muidugi itsitas, et see on vähese töötegemise viga, tulevat aga pintsel ja värvipott jälle kätte haarata ning pihta hakata.
Kui aus olla, siis seljavalust vabanemise nimel olen ma kõigeks valmis.


PS: Eile suutsin ma noorele praktikandile öelda, et "minu vanuses tuleb oma tervisehädadele juba tähelepanu pöörata". Minu vanuses?

Edit:
Ma ei suuda enam seljavalu taluda:( Ja põrandal magada. Tahan voodis magada. Kaua võib?