Kuidas kass puu otsast alla saada?

Ma tegelikult imestasin juba hommikul, et kuidagi rahulik oli köögis toimetada, keegi ei kränunud ja ei hõõrunud end vastu mu jalgu. Ilmselt lasi Janek Skype'i ja Orkuti juba hommikul õue, mõtlesin ma ja toimetasin edasi. Alles siis kui olin maja värvimise lõpetanud (saanud pärast kahe seina värvimist ja rahulolevat hingetõmbepausi aru, et krt, majal on ju neli seina) kuulsin ma kaugemalt õnnetut njäugumist.
Lähemal uurimisel selgus, et mõlemad kassid istusid nagu öökullid puu otsas. Orkutil, vanal kraadel, ei olnud mingit probleemi sealt uuesti alla ronida, Skype seevastu, ikkagi daam, proovis ühte- ja teistmoodi, aga jäi lõpuks ikka puu otsa haledalt kräunuma.
Jõudsin mõelda, et ilmselt tuleb mul kas a) tuletõrje kutsuda või b) oodata kuni Janek töölt koju jõuab ja redeliga kassile appi ronib (mina ju ei saa ronida sinna, kus võib olla puuke, rästikuid, nastikuid, ja mis kõige hullem ka linde!), kui mulle sähvatas hea idee. Skype peaks reageerima toidule!
Ma tunnen oma kassi läbi ja läbi. Nagu ta tuttavat krõbinat kuulis, kadus ka kõrgusehirm. Minut hiljem tormas ta kõige kiiremal jooksusammul toidukoti suunas ja vaatas mulle näljaselt otsa. Veel minut hiljem oli ta koos minuga köögis ja vaatas näljaselt külmkapi poole.
Võib-olla see puu otsa ronimine oligi üks kaval nipp singi ja koore väljameelitamiseks?

Ma ei tee nalja

...kui ütlen, et kunagi kuulasin ma sellist muusikat. Aga sõnum on ju hea;) Kuigi tegelikult saan ma aru vaid sellest "ich find dich scheisse" osast. Kunagi olid sõnad peas & tõlgitud. Ausalt. "Warum" ja "Verpiss dich" sõnad ka.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et kunagi kuulusid ka Mark'Oh "Tears Don't Lie" ja Scooteri "HyperHyper" mu vaieldamatute lemmikute hulka. Hiljem tulid veel Nana "Lonely", Aqua "Barbie girl". Spice Girls ja Backstreet Boys oli asjade loomulik kulg. Vist.

Hugo uus kuut ja muu peenem näputöö

Nii nagu lubatud, et kui Norrast tagasi olen, haaran pintsli, hakkan Hugo uut kuuti värvima ja luban Janekil maja külge lillekastid paigaldada. Naist sõnast...

Tõsi, maja sai esialgu värvitud väljastpoolt ja punaseks, mitte seestpoolt ja valgeks ning natuke sain ma Janekilt ja emmelt värvimisel abi, aga ikkagi...Hugo uus kuut on vaat et uhkem kui meie oma tagasihoidlik onn:)
Inspireeritud Heily roosilistest pesulõksudest, otsustasin mina ka oma näpukesed ja kannatuse proovile panna. Tulemus jahmatas mind ennastki. Koledatest lillepottidest said tänu salvrättidele täitsa kaunid anumad, kas pole?
Nii tegusat nädalavahetust ausalt öeldes ei mäletagi. Tavaline vaatepilt on Ussipesas ikka selline, et teised teevad ja mina "juhendan". Seekord aga oli mu "maanaise stardikomplekt" korralikult kasutuses (erinevalt tavapärasest kui nad lihtsalt dekoratsioonina kusagil nurgas seisavad).
Ma olen muidugi alati öelnud, et töö tegemine võib olla tervisele kahjulik. Ja mul oli õigus. Töine laupäev päädis seljale päevitunud kummalise trapetsikujulise valge laigu, päikesest ära kõrbenud õlgade ja päikesepistega. See viimane oli lausa nii hull, et peavalust tahtsid silmamunad välja hüpata. Väga vähe jäi puudu, et ma oleks öösel kiirabi nõudma hakanud (mis mind arvatavasti Keila haiglasse oleks sõidutanud).

Aga Hugo uue kuudi uus kuub oli kõike seda kannatust väärt.

Tegusa nädalavahetuse pidulikuks lõpetamiseks kutsus emme Prangelite suguvõsa Harjumaal resideeruva osa linna peale patseerima, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin vaid lõpetuseks öelda, et kui keegi garanteeriks mulle, et me Janekiga saaksime samasuguse tütre nagu pildil olev tšikk (ei, ma seekord tõesti ei pidanud ennast silmas, "ebaadekvaatselt kõrgest enesehinnangust" hoolimata), kellele Eveline või Emmeline nimeks panna, siis ma oleks nõus kohe lapse saama. Soovitav oleks ka, et ta tuleks samasuguse iseloomuga ja juba sobivas vanuses. Näiteks 9-aastasena.

Manipulaatorid

Intrigeeriv pealkiri, kas pole? Sisu pole aga kaugeltki nii intrigeeriv:) Lennukis hakkasin ma lugema Isabella Nazare-Aga raamatut "Manipulaatorid - kuidas neid ära tunda ja ennast kaitsta" ja kui ma üldiselt suhtun üsna skeptiliselt raamatutesse, mille kohta emme on öelnud, et "see on nii hea raamat", siis viimasel ajal on meie maitsed väga sarnased olnud. Kõige pealt Tommy Hellsteni "Kuidas kohtuda inimesega", siis manipulaatorite-raamat, mulle tundub, et ka "Jõehobu elutoas" suhtes läheb meie arvamus ühte. Näiteid on veelgi. Skeeri, ah?

Viimasel ajal olen ma üldse väga palju selliseid "kummalisi" raamatuid lugema hakanud - kodus ootab veel terve riiulitäis sarnaseid raamatuid. Muidu lugesin ma vabal ajal ikka vanu häid (ammu pähegi kulunud) lemmikuid nagu "Kuristik rukkis", "Maa õnnistus", "Must obelisk". Nüüd aga hoopis sellised raamatud. Ma ei tunne ennast ära. Kui ma niiviisi jätkan, mis mu'st saab?

Aga tagasi "Manipulaatorite" juurde. Raamatu alguses on 30 küsimust manipulaatori omaduste kohta. Enda kohta sain ma 4 jaatavat vastust. Manipuleerija oleks pidanud saama vähemalt 14.
Vahemärkusena tuleb öelda, et ka emme ei ole manipuleerija, kuigi ta pärast raamatu lugemist väitis, et on. Manipuleerimine (aeg-ajalt nõnda käitumine) ei tähenda manipuleerijaks olemist. Vahe on ka manipuleerijal ja end kehtestaval inimesel. Manipuleerija jaoks on manipuleerimine kaitsesüsteem, mida ta tihtipeale endale ei teadvustagi. Vastupidiselt sellele, mida me arvame, ei kehtesta manipuleerija ennast. Tõepoolest - end kehtestav inimene oskab siiralt ja selgelt oma arvamuse välja öelda, oskab rääkida oma tunnetest, soovidest ja vajadustest ning oskab käituda ilma teisi alavääristamata. Manipuleerija kaitsepositsioon on analoogne paranoiku omaga. Paranoiku isiksus viitab psühhoosile, mida iseloomustavad enese ülehindamine, umbusaldamine, ärrituvus ja agressioon.

(Kui midagi, siis oleme me end kehtestavad naised. Kuigi viimasel ajal tahaksin ma seda veidike paremini osata.)

Ma olen raamatuga jõudnud umbes poole peale, kuid juba on see mu silmad avanud ja teinud mulle selgeks, miks osad inimesed käituvad nagu nad käituvad (alavääristades, topeltlõkse seades, kritiseerides). Ma saan inimeste käitumiste tagamaadest palju paremini aru.
Nüüd tahaks ma jõuda juba selle osani, kus manipuleerijatega toimetulemisest juttu. Tuleb vist üks magamata öö...

Random:
Üks mu tark sõbranna on kogu aeg rääkinud, et inimesed, kellega me kokku puutume, ei satu meie teele juhuslikult, vaid selleks, et meile midagi õpetada, midagi näidata. Kõik nad on millekski vajalikud! Mu teele on sattunud palju häid inimesi. Ma saan aru, miks mul neid vaja on. Aga mille pärast mina nende teele sattunud olen?

Uued kingad

Et ma eelmisest korrast juba teadsin, KUI kaua aega Norra ametiasutustes järjekorras seista tuleb, lisaks veel, et "pühade-eelses seisundis" (mingil veidral põhjusel on Norras homme jälle punane päev) ei taha suurem osa norrakaid 8 tundi tööl olla, otsustasin ma ametis A kohal olla kohe kui nad uksed avavad. Minust oli väga naiivne loota, et ma olen ainuke nutipuuk (näete, Tillukese Delisa uudissõna annab kasutada küll!)- 10 minutit enne avamist oli ukse taga korralik rahvamass juba ees ootamas.

Põrgusse! Ma parem ootan 2 tundi järjekorras, kui koos teistega uksest sisse tunglema hakkan, mõtlesin ma. Ma olin isegi järjekorras ootamiseks ette valmistunud - läpakas ja raamat ja targad norra seadused kaasas. Ma ootasin rahulikult, kuni rahvamass oli eest ära läinud ja võtsin alles siis oma järjekorranumbri. Uskumatu, aga seekord sain ma oodata vaid alla poole tunni, ma ei jõudnud esimesi meilegi läbi lugeda. Raamatust ja seadustest rääkimata.
Naisterahvas, kes mind vastu võttis, naeratas tülpinult. Mul oli tunne, et ta mäletas mind. Kui eelmisel korral üritas ta mu'st lahti saada suunates mind kodulehekülgedele, kus "kõik vajalik informatsioon olemas on", siis nüüd kutsus ta minust lahtisaamiseks hoopis abiväe kohale. Ei, siiski mitte turvamehed. Hoopis kellegi targema, sest "ta ise nii väga hästi neid teemasid ei jaga."
Ja ma tõepoolest sain oma küsimusele vastuse. See tundus isegi loogiline ja õige! Hoiame siis pöidlad pihus, et nii ka tõesti on.
Et eelmise korra kahetunnilist ootamist "tagasi teha", ahistasin ma neid veel igasuguste küsimustega: "aga mis siis kui..", "aga kui...", "aga...", "aga siis...", "aga siis...", "ja siis..."
Igaks juhuks lasin ma ka oma norra isikukoodi taastada. Mulle tundus, et seda võib mul veel lähiajal vaja minna. Mingil hetkel veel teadmata põhjusel.

"Aga mis roll Teil selles ettevõtmises on?" otsustas ühtäkki üks neist mind vastu grillima hakata.
Hakkasin kogelema. "Eem-eem, ma-ma oskan lihtsalt norra keelt," tegin ma nalja.
"Aga Te olete selle ettevõtte palgal?" küsis ta edasi.
"Ja-aah," vastasin ma pisut kartlikult ja mõtlesin, et nüüd tuleb kindlasti välja mõni norra seadus, mis keelab mul siin edasi-tagasi siiberdada, ja mille ma kogemata olen kahe silma vahele jätnud. "Ma olen selles Eesti ettevõttes tööl," lisasin ma igaks juhuks täpsustuseks.
Nüüd tegi mees suured silmad ja esitas kõige veidrama küsimuse: "Miks?"
Mismõttes miks, mõtlesin ma, kusagilt peab ju inimene oma raha teenima? "See on mu töökoht.., " alustasin ma.
"Ja-jaa, aga kuidas Te sinna sattusite, norrakana..."
Nüüd ma taipasin. "Aga ma olen eestlane," katkestasin ta lause. Mees tegi suured silmad:"Oih, aga ma arvasin, et Te olete Norrast."
Mu tuju läks kohe heaks. Hoolimata oma eesti aktsendist olin ma üle pika aja kellegi suutnud ära petta. Võib-olla oli põhjus selles, et meesterahvas, kellega ma suhtlesin, oli tegelikult pärit Poolast:) Aga vahet pole. Seda oli tore kuulda!
"Jaa, mind petsite te küll ära," ütles ta, kui ma nende kontorist lahkusin. Võrreldes eelmise korraga oli seekordne ameti A külastamine palju meeldivam kogemus.

Tegelikult oli mu tänane päevakava ette näinud ka ühe tagasihoidliku reisi Norra läänerannikule, kuid pileteid broneerides olin ma liiga kaua uimerdanud ja sain jaole alles siis kui kõik sobilikud lennud olid välja müüdud. Pühade värk! Selle asemel tuli käiku lasta plaan B - "ahistada" Oslos asuvaid potensiaalseid kliente. Jumal tänatud, et üks neist asus ametist A mitte väga kaugel. Ma ei oleks suutnud palju rohkem enam jala käia. Mu jalad lõid tuld välja! Ma olin kaasa pakkinud vaid "korrektsed riided" ja kõrge kontsaga kingad. Kliendikohtumistel tuleb ju ikkagi soliidne välja näha, mis sellest et mugav ei ole! Ilu nõuab ohvreid. Aga mu jalad lõid ausõna tuld välja!
Pärast kliendikohtumist komberdasin ma oma valutavatel jalgadel raudteejaama poole. Ma tahtsin koju, et kingad jalast visata. Või siis kingapoodi, kus oleks vähemalt 50% allahindlus.

Kui jumal olemas on, siis on ta arvatavasti naine. Kuidas muidu seletada, et täpselt tee peale jäi täiesti juhuslikult kingapood, mille aknal ilutses kiri "Allahindlus". Jäi vaid loota, et seal ei müüa ortopeedilisi kingi või stilettosid.
10 minuti hiljem väljusin ma poest uute 100NOKiste sandaalidega. Kingajumalanna oli mu palveid kuulda võtnud!
Mõnda aega ei taha ma ühtegi kõrge kontsaga kinga näha. Olgu need kasvõi Jimmy Choo'd või Louboutin'id. Ausõna. Vist.

Hakkab looma

Hugo uus kuut/minu suveköök/meeste varjupaik hakkab ilmet võtma:)



Jäänud on vaid veidike viimistlust valge värvi, salvrätiliimi, lilleliste salvrättide, laki ja puust kastidega. Ideedegeneraatorina tean ma täpselt, milline lõpptulemus olema hakkab, aga tundes ennast tean ma ka, kes see õnnetu olema saab, kes mu ideed ja nägemuse ellu peab viima...



Edu Janek;)

Et lõpptulemusse ka oma panus anda, siis luban ma Norrast tagasi jõudes osta lillepotid, mille ma luban Janekil aknalauale kinnitada...
Mõned inspiratsiooniallikad, kust pildid võetud:

http://lisemorshave.blogspot.com/
http://charmerendegjenbruk.blogspot.com
http://ninasgaleverden.blogspot.com

Kaastunne

Tanel Jan kirjutas juba nii kenasti ja südamlikult, et omaltpoolt midagi peale kaastundeavalduse lisada tundub justkui üleliigne, kuid siiski...
Ka mulle on külaskäikudest Õssukülla eriliselt meelde jäänud vaarikad keldrimäel, Tädi Marta aed ja mingi salapära, mis tema majas oli. Võib-olla peitus see salapära selles samas klaveris, millel Tanel mängis, võib-olla erilises lõhnas köögis, võib-olla hoolitsetud lillepeenardes, võib-olla triibulises kaltsuvaibas või tuhandes pisiasjas kokku.
Ja kuigi pean tunnistama, et hetkel ma ei suuda meenutada, kuidas Tädi Marta välja nägi, on ta osake ka minu lapsepõlvemälestustest. Tuhmunud, aga kindel mälestus. Millegi pärast meenub mulle Vanaema õunapuu otsas.
Kas Tädi Marta oli selle vanaema moodi?

R.I.P.