Minu uueaastalubadused:

M.O.T.T

Mõtisklused

Eelmisel nädalal käisin ma (üle tuhande aasta) ettevõtte jõulupeol. Jõulupeod nagu jõulupeod ikka, midagi pole muutunud - igal sellisel peol tunnen ma, kuidas süda kiiremini lööma hakkab, kui "tantsubänd" mängima hakkab. Miks? Sest ma EI OSKA TANTSIDA. Ma mõtlen selliseid päristantse. Ja IGA KORD mõtlen ma hirmuga, kuna keegi mind tantsima kutsub. Ja iga kord tunnen ma piinlikust, kui pean ütlema, et ma ei tantsi, sest inimesed võivad seda võtta solvanguna või lihtsalt vaadata, et kurat, kus see "uus tüdruk" on ikka ülbe. Ei olnud midagi teistmoodi ka seekord. Ausõna, ma lihtsalt tunnen, et teen end seltskonnatantse tantsides lolliks. Tõsi, ilmselt on see vaid mingi minu enda rumal kiiks ja ma võiksin "ora tagumikust eemaldada" ja end vabaks lasta, aga ma ei oska. Ja ilmselt keegi ka ei oota mult võistlustantsija vilumust ja oskusi, pigem ikka muusikarütmis tammumist, aga ma tunnen end oma kahe puujalaga ebamugavalt. Ja mul on tunne, et kõik vaatavad mind. Vaatavad, kuidas ma tantsida ei oska ja vangutavad pead, et kuidas nii, valssi ju ikka võiks osata...
Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte jõulupeost rääkida, vaid sellele eelnevast-järgnevast.
Olime Janekiga kokku leppinud, et ta on mulle sel õhtul kaine autojuht. Ütlesin siis, et "noh, lepime esialgu kokku, et kell kaksteist äkki?". Janek vaatas mulle suurte silmadega ja küsivalt otsa. Mõtlesin, et jeesus, kas kaksteist on siis tõesti hilja. Selgus, et hoopis liiga vara:)
"Nii vara? Pidu sel ajal ju alles algab!" imestas Janek (tema ju teab neid asju paremini). Kehitasin õlgu ja ütlesin, et hea küll, eks ma siis püüan kauem venitada.
Janek tuli mulle järele kell kaks. Kuigi ma oleks eelistanud juba varem kodus olla. Või kui tegelikult täitsa aus olla, kui pidu oleks kusagile aftekale edasi kolinud, siis poleks mul selle vastu ka midagi olnud, lihtsalt nii umbes kaheteist paiku olin ma selles kõrtsis juba liiga palju näinud. Ühte kaklust (jõulupeod ju selleks ongi!), palju tarka ärijuttu (kus mujal seda ikka arutada!), kahte kohalikku "ilueedit", kes kõrtsist naisi lantima tulid (loomulikult pidid nad ka minu otsa koperdama) jne jne. Rääkimata kõigist neist tantsule kutsumistest. (ps: võib olla tuleks järgmine jõulupidu korraldada mõnes ööklubis, siis ei peaks ma nii palju vabandusi leidma, et miks ma tantsi, ööklubis saan ma hästi hakkama. Muideks, miks keegi ei usu, et mul kaks puujalga on?)
Enivei...Janek tuli mulle kell kaks järgi ja mind nähes vangutas uuesti pead. Mis siis nüüd lahti, mõtlesin ma. Nüüd oli probleemiks, et ma polnud joonud. Vale puha, vastasin ma. Peole minnes seltskonna mõttes võtsin ma ka road-tripilikust konjakijoomisest osa! Ja peol jõin ma ära kaks klaasi veini! Janek vangutas uuesti pead.
Püüdsin end edasi "välja vabandada" ja rääkisin oma "tantsuõudusest", et kuidas ma kõigile "ei" pidin ütlema. Nüüd vangutas Janek veel rohkem pead ja küsis: "Kas sa siis ÜLDSE ei tantsinud?" Raputasin pead. "No ma ei tea," vangutas Janek uuesti pead, "see on küll veidike ebaviisakas." Seletasin uuesti, MIKS ma ei tantsi.
"Mitte kellegagi?" küsis Janek uuesti. Miks ma peaksin valetama?
"No joonud siis vähemalt," pahandas Janek minuga edasi. Ma ei saanud enam mitte millestki aru. Kas vastupidi ei peaks olema? Et mees pahandab švipsis naisega?
Ma ei osanud midagi öelda. Aga Janek oskas.
"Ehhh, vanaks oled jäänud. Mina küll mäletan hoopis teistsugust Mariat. Sellist, kellele meeldis pidudel käia ja kes ei olnud selline vaoshoitud. Nagu kodukana. Kas ma sellist kodukana endale tahtsingi?"
Olin pahviks löödud. Kuid pigem selle pärast, et tal oli õigus. Ma ei tea, miks ma nii palju muutunud olen. Vahepeal ma meenutan iseendale Breed "Meeleheitel koduperenaistest". Kas järgmiseks hakkan ka prügikasti välja viima laitmatus meigis ja soengus, kus ükski juuksekarv "valele poole" ei liigu? Pärlid kaelas? (Kõige hirmutavam on, et mulle pärlid ka tohutult meeldivad). Ma ei tea, miks ma ei oska ennast enam lõdvaks lasta, lõõgastuda nii nagu vanasti ilma valehäbita. Nüüd mõtlen ma kogu aeg vaid selle peale, et end mitte lolliks teha.Ja käitun Breelikult. Kuulan salaja kodus klassikalist muusikat ja unistan 12-osalisest portselanserviisist.
Kuidas saab "ora tagumikust eemaldada"? Kuidas olla vähem Bree? Kuidas... Kas... Millal...Kellega...
Kas peakski?
* foto on pärit "Before-Bree" ajajärgust:)))

Grinch ja külmetused

Kuna Grinchi ja külmetuse koostöö tulemusena on sel aastal "iga roju oma kodus" ning 2/3 minu kingitustest on lühikese realiseerimisajaga, siis saadan nad elektroonilise jõulutervitusena teele. Noh, et kui ma järgmine kord kohtudes olen sunnitud ütlema, et "mul on väga kahju, aga teie jõulukingid sõime lihtsalt ära, aga me mõtlesime neid süües teie peale", siis on mul tõestusmaterjal olemas, et kingid siiski olemas olid. Ja-jaa, ma tean küll, et tegelikult on vaid mõte mis loeb, aga lihtsalt sel aastal on kõik kingid 100% oma käekestega tehtud, pakendatud mõeldes loodusele ja kasutades nii palju loovust, kui mul olemas (ja viitsimist). Tuleb tunnistada, et tegelikult hakkas mulle see isemeisterdamine täitsa meeldima ja järgmiseks aastaks on mul juba hoopis ambitsioonikamad plaanid:) Kui aasta jooksul meelest ära ei lähe muidugi.

Jõulutervitustega Ussipesast,
Johanna Maria
(kes suundub nüüd kibekiirelt koristama ja liha sulatama, sest muidu mees tuleb töölt koju ja vaatab, et mida kuradit see naine siin hommikotsa teinud on. Seleta siis, et saatsin elektroonilisi jõulukinke laiali:D)

Vihjeks loomaomanikele

Näed sa siis, siin ma jälle olen, kuigi lubasin, et blogihooaeg sai läbi. Ju ma lihtsalt ei saa vaiki olla. Tegelikult oleks veel väga palju TARKA öelda, eriti viimaste päevade uudiste valguses (ma pole kunagi varem vist poliitikas toimuvat sellise põnevusega jälginud), kuid ma ei viitsi sellest rääkida, las teised räägivad, ma vahelduseks kuulan. Lihtsalt loodan, et tuleb üks ilus jõulukink;)
Aga...
...ilmselt tundis Hugo oma koeravaistuga, et temast ei ole viimasel ajal piisavalt kirjutatud ja leidis, et on viimane aeg selleks põhjus anda. Niisiis. Nagu ma juba kirjutasin sai tornkook valmis tehtud, või pigem selle koostisosad. Kuna 2x18 rõngast pooled ei tulnud sellised nagu pidid, otsustasin koju jõulumeeleolu loomiseks valmistada ühe sellise säästuvariandi, et las seisab laual ja on oma vildakuses ilus. Kook sai laual seista vähem kui 24h, sest...
kui kodus on kolm looma, kelle teiseks nimeks tundub olevat Nälg, siis juhtus see, mis juhtuma pidi. Tiimitöö tulemusena vaatas meile õhtul koju saabudes vastu vaid tühi taldrik ja suhkru-ning mandlimassist läikiv põrand (ma olen kindel, et kassid aitasid laual taldrikut kinni hoida, et see eest ära ei läheks, samal ajal graatsiliselt kooki limpsides ja teiselt poolt käpad laual tühjendas elegantselt taldrikupealset Hugo). Koos ajasid nad endale põhimõtteliselt sisse pool kilo suhkrut (pole siis ime, et õhtusel ja hommikusel jalutuskäigul Hugo tšakrad nii lahti olid)!
Ma ei osanud isegi vihastada, sest tegelikult oli see vahejuhtum lausa natuke naljakas. Olgu see mulle õppetunniks. Hea on, et ma ülejäänud koogirõngad olin taibanud külmkappi jätta, muidu oleks ühel jõulukingil kriips peal.
Huvitav, kas ma pasteedi taipasin täna hommikul külmkappi panna? Või saab loompere veel ühe tillukese jõulugurmee pidada?
(Ja meie muretsesime vaid sellepärast, et ei tea, kas kuusk ka toas püsti püsib, või leiavad loomad - ikka ühise nõu ja jõuga - et see on neile mängimiseks tuppa toodud. Siiani on seisnud. Igaks juhuks sülitan kolm korda üle õla - ptüi, ptüi, ptüi.)

Christmas at my house is always at least six or seven times more pleasant than anywhere else. We start drinking early...

...And while everyone else is seeing only one Santa Claus, we'll be seeing six or seven. (W. C. Fields)

Tornkook sai valmis tehtud (kuigi ikka veel ei võtnud ma õppust, miks kokaraamatus oli kirjas, et vormid VÄGA hästi võiga määrida; kolmas kord oleks ehk juba targem, aga vist enam ei viitsi. Sõltub ka sellest, kas Keilas supermarketites on mandleid müüa või mitte). Pasteet ka (kaua see säilib üldse?). Kuusk sai läbi lume metsast tuppa tiritud (nii et pärast istusime tükk aega Janekiga majatrepil, hing paelaga kaelas, sportlikud nagu me oleme. kuigi mina ju olen juba 2 kuud (!!!)trennis käinud). Hugo sai korraks ära kaotatud (no ei olnud võimalik rihmaga temaga metsas jalutada). Vaibad said tolmu- ja Hugokarvavabaks, diivan kassikarvavabaks imetud. Olemasolevad kingid said ära pakitud (kasutades 100% taaskasutust ja loovust, nii et isegi Janek sattus hasarti ja hakkas pärlite leidmiseks majas leiduvaid jõulukaunistusi kääridega purustama). Telekast sai vaadatud kummalisi jõulufilme (see on ju nagu traditsioon, et jõulude ajal peab halbu jõulufilme vaatama).

Ehk siis teiste sõnadega nii palju kui üldse võimalik, on jõulutunne majja toodud. Ja kuna ma olen sellest aastast tegelikult tsips väsinud, siis võtan ma ka blogimises aja maha (igaks juhuks annan teada, et pärast ei peaks etteheiteid kuulma, et "miks blogis midagi uut pole". Hooaeg sai läbi. Just nagu telesaadetega.)
Kuna uus hooaeg algab - ma veel ei tea. Kõik sõltub ju sellest, kas mul on midagi TARKA sel aastal veel öelda või mitte (hmmm, aga mul on ju ALATI midagi tarka öelda?)
Siiski igaks juhuks soovin aga kõigile pühasid ette ära!

"Oh look, yet another Christmas TV special! How touching to have the meaning of Christmas brought to us by cola, fast food, and beer... Who'd have ever guessed that product consumption, popular entertainment, and spirituality would mix so harmoniously?" (Bill Watterson, Calvin & Hobbes)

ILUSAID PÜHI!

Kokandusgeenius

Eile alustasin esimeste jõulukinkide meisterdamisega ehk siis võtsin kogu julguse kokku ja asusin tegema kooki, mida pole julgenud teha umbes 10 aastat, kuigi vormid on olemas olnud ja kange isu ka. Põhjus on ehk selles, et esimest korda, kui ma 10 aastat tagasi seda kooki iseseisvalt tegema asusin, lõppes see sellise katastroofiga, et kogu ahi oli kõrbenud munavalgevahu ja suhkru segu paksult täis ja koogi söömise asemel tuli mul hullu vaeva näha ahju ja vormide puhastamisega. Seepärast olin ma kuni eilseni koogitegemist edasi lükanud.
Seekord läks paremini. Ahi jäi puhtaks ja koogirõngad tundusid ka kenad olevat. Alles siis kui neid vormist välja üritasin saada, sain aru, miks retseptis oli rõhutatud, et vorme tuleb VÄGA hoolikalt võitada. Koogitegu lõppes seekord sellega, et 18 valmistatud rõngast 7 sain kätte tervelt, nii nagu vaja. Positiivne on muidugi see, et sain julguse katsetada tagasi ja nädalavahetusel proovin uue koguse teha. (Muide ega selle koogi tegu pole naljaasi, kokku võtab see kolm päeva! aukartustäratav kook, kas pole?)
Õhtu jätkus sellega, et asusin valmistama porrusuppi, mille retsept ja pilt netis niiiiiii ahvatlev tundus. Tundus, et sellega ei anna küll puusse panna. Aga võta näpust! Kui supi olulisteks koostisosadeks on ka puljong ja leib, siis oleks olnud üsna taibukas enne alustamist veenduda, et külmkapis vajalikud asjad ka olemas on. Loomulikult olid ootamatult otsa saanud nii puljong kui leib. Tuli katsetada. Püüda millegagi asendada. Asendasingi. Ja tegelikult tuleb tunnistada, et tulemus tuli katse-eksituse meetodil üsna meeldiv, kuid kindlasti mitte see, mis ta tulema pidi.
Esialgu oli mul kuri plaan ka supitegu nädalavahetusel ja õigete toorainetega katsetada, kuid kahtlustan, et Janek, kes eriti suppe ei armasta, ei oleks sellest just kõige suuremas vaimustuses. Mees tahab ju aeg-ajalt ka "päris süüa", mitte mingite kulinaarsete katsetuste ja suppide ohver olla:)
Kas pasteeti saab kuidagi ilma hakklihamasina jm sarnaste masinateta teha? Kohviveskiga näiteks:D (Mandleid ju sai sellega purustada, mis sellest et auru välja ajas, turtsus ja ähvardas otsi anda)

Tibulinnud, tupsununnud, titemammad ja kassiemmed

Oh seda jõuluaegset õelust, mis mu'st välja pressib. Ma olen näinud tuttvaid ja tuttavate tuttavaid, kelle suhtlusportaalide kontod on täis lapsepilte. Igas asendis. Igas liigutuses. Tund aega vanemana. Veel tund aega vanemana. Laulmas. Tantsimas. Kõndimas. Istumas. Magamas. Söömas. Seismas. Strateegiliste mõõtmete jms-ga. Olgu...mina kui lastekauge inimene ei saa sellest aru, miks iga tunni tagant on vaja uued 72 pilti "minu musist, tibulinnust, nunnust" kõigile vaatamiseks üles riputada, aga ma olen selle fenomeniga leppinud. (Kes teab, milliseks ma ise kunagi muutun? Ei tahaks ju jälle hakata oma sõnu sööma, et MINA küll mitte kunagi midagi sellist ei tee ja siis olen ise samasugune, et otse sünnituslaualt läbi mobiili laen juba "tibulinnu" pilte üles.) Ju siis "titemammade" ringkonnas on see lihtsalt väga oluline, et nähtav olla, pildil püsida. Võib olla neil ei ole piisavalt palju sõpru ja sugulasi, keda oma albumitega päriselus ahistada ja seepärast on see nii populaarne tegevus? Võib-olla käib emmedel omavahel võistlus, et kellel on ilusam titt? Mina ei tea...
Küll aga tean ma kassiomanikuna (parandus: kahe kassi), et minu sotsiaalvõrgustike kontod ei kiha kassipiltidest ja minu tuttavateks ei ole eranditult VAID kassiomanikud. Ma armastan oma kasse ja tegelikult kõiki teisi kasse ka, nii et ma võiks vabalt olla see kasse piimaga toitev veider vanadaam "Naksitrallidest", kes upuks kasside alla, aga ma ei kujuta ette kui ma tegelikult ka reaalselt, päriselus suhtleks vaid inimestega, kellel on kassid, kassidest. Avastasin täna puhtjuhuslikult ühe no-nimetame-teda-siis-tuttavaks (või pigem inimeseks, keda ma olude sunnil tean), kelle suhtlusringkonnaks on vaid inimesed, kellel on kassid. Nende albumites pole "tibulinnud" isegi mitte enam tited, vaid kassid. Igas asendis. Söömas. Magamas. Lipsuga. Lipsuta. (ja see ületab ammu selle armsa/naljaka piiri, kuidas tavalised kassiomanikud oma kasse eksponeerivad.) Ja kõik need inimesed on mingil veidral põhjusel vaid omavahel tuttavad. Mitte ühtegi "ringist väljas olevat tavainimest". Imelikul kombel pole selles rinkonnas (peale selle mu natuke tuttava enda)ka mitte ühtegi eestimaist sõpra. Mul hakkas korraga lausa hirmus. Nagu mingi sekt. Kas need inimesed üldse reaalselt ongi olemas? Kas neil päriselus ka sõpru-tuttavaid on? Ja ma pean silmas kahejalgseid sõpru. Või ongi nad üksikud kassimammad, kes on populaarsed vaid internetis?
See seletaks muidugi nii mõndagi. (Sealt ka need anonüümsed sapipritsijad kommentaariumites. Need samad, kes kunagi mingis naistekas leidsid, et "10 kassi 35m2suuruses korteris, nelja inimese kodus, on täiesti mõistlik ja inimesed vaatavad asju tihti liiga oma mätta otsast". Need samad, kes terve maailma peale tigedad ja kadedad on. Või oot! Äkki need polegi nemad, kes kommenteerivad, vaid nende neljajalgsed käsutäitjad?)
EBAREAALNE!