Eestis on nii palju andekaid inimesi

Kui ma pühapäeva varahommikul kella ühe paiku silmad lahti tegin ja end diivanile teleka ette vedasin, käis minu õnnetuseks "Eesti talent". Olen siiani teadlikult seda saadet vältinud, sest sellised saated ei tõota kunagi head. Täna aga ei leidnud ma endas jaksu kanalit vahetada ja noh natuke uudishimu oli ju ka. Et äkki ikka tõesti on tilluke Eestimaa täis tõsiandekaid inimesi. Aga jälle kord oli mul õigus. Ja ma mõtlen, miks inimesed ometi sinna ronivad end lolliks tegema. Kõrge enesehinnang ja julgus on hea, aga oma oskusi ja talenti tuleks ikka osata adekvaatselt enne hinnata. Eminemi saatel räppimine EI ole talent. Seda oskan mina ka. Rulluiskudega üle laua hüppamine EI ole talent. Kui piisavalt harjutada, saaks mina ka sellega hakkama. Jne jne jne.
Tantsivad ja laulvad lapsed on kindlasti armas vaatepilt ning ma usun, et nad tõesti on andekad. Teatrilaval. Etendustes. Aga "talendiotsingu" saates on mul neist kahju. Selles mõttes, et kuidas sa ütled "ei" 12-aastasele kenale tütarlapsele, olgugi et ta tegelikult isegi viisist mööda laulab. Ja nii saavadki edasi kõik "lapsstaarid". See on ju tegelikult nende petmine. Lapsstaaridele on teised võistlused. Laulukarussell. Koolitants. Jne jne jne. Aga lasta neil uskuda, et neist saavad "Eesti talendid" on lihtsalt julm.
Ehk siis teiste sõnadega. Kui te tegelikult andekad pole, aga peate ilmtingimata saatesse ronima end eksponeerima, siis vaadake vähemalt kasvõi juutuubist, milliste etteastetega teised televaatajate ja kohtunike südameid on võitnud. Äkki saate inspiratsiooni?

Küüslauk

Heaperenaiseliku võõrustajana mõtlesin eile külalisi kostitada lavaššipitsaga. Kuna mu kurk on natuke kähe ja et toidul ikka sügiseselt mõnusat maitset oleks, otsustasin lisada ka veidike küüslauku. Rõhk sõnal veidike. Seega ainult ÜHE küüslauguküüne tavapärase kolme-nelja asemel. Loomulikult ilmnes tõsiasi, et mu külalised ei olnud kõige suuremad küüslaugu sõbrad, aga kuna ma küüslauguga seekord ju ei liialdanud, siis arvasin, et ega nad ära ei sure.
Nojah, ma ei tea, mis imeküüslauguküüs see oli, aga isegi minule (suure küüslauguaustajana) tundus, et toidus oli üle kõige muu tunda just küüslauku. Aga külalised olid viisakad, sõid toidu vaikides ära. Ilmselt lõhnavad nad ka praegu veel küüslaugu järele, sest Janek, kes hilistel öötundidel koju laekus (seekord mitte peolt, vaid töölt!) ja end minu kõrvale kerra keeras, ütles hommikul, et ta oleks nagu Proua Küüslauguga koos maganud. Mine või teise tuppa magama. Ja tundis küüslaugu seekord mittemeeldivaid aroome ka veel hommikul. Kirtsutas nina ja naeris mu üle. Huvitav, kas ta pidi hommikul tegelikult ka tööle minema või oli see ettekääne oma küüslauguse naise käest pääseda:D
Aga...mul on oma külalistest lausa kahju. Esimene kord kui nad meile ööseks jäid, suutis Skype neile üllatuse valmistada ja nad (viisakad nagu nad on) magasid kassipissise teki all. Seekord üritasin mina neid küüslaugu tappa. Huvitav, millega mina ja mu loompere suudame neid järgmine kord üllatada? Pole siis ime, et nad nii harva külas käivad. Nagu šokiturism:)
Nüüd aga mõtlen ma kuidas küüslauguaroomist vabaneda. Kas on mingi imenipp olemas, salarelv küüslaugu vastu? Või pean ma õhtusel sünnipäeval igaksjuhuks teistest inimestest mitme meetri kaugusel istuma? Lausa teises toas? Jääb vaid loota, et Roosi, Tiia ja Maarja on ka viisakad ja mind välja ei viska.
Oleks ma teadnud, et see küüslauk nii riukalik võib olla...

Kiusupunnid

Kuulsin täna hommikul uudist, et Eestis kurdab töökiusamise üle 6% töötajatest. Mul on olnud au selle 6% sisse kuuluda ja kui veel ausam olla, siis ma tahaks öelda, et järelikult tunnen ma kõiki neid 6% töötajatest. Kuidas on siis võimalik, et vaid nii väike arv inimesi sellise probleemi üle kurdab? Kas mina olengi lihtsalt sattunud nendesse kõige hullematesse kohtadesse, kus töötegemise asemel tegeletakse kiusamisega või ma lihtsalt kujutasin endale kõike ette või...?
Ma ise usun, et tegelikult on asi üldse selles, et kuna kiusamine on nii nõme sõna, siis paljud ei julgegi seda tunnistada. Kes see ikka tahab tunnistada, et on üks neist, kes hommikuti pead pidi wc-potti uputatakse või kelle aluspüksid üle pea tõmmatakse. Aga kiusamine ei tähenda ainult seda. Kiusamine tähendab ka seda kui sind hommikul pealaest jalatallani üle mõõdetakse ja kommenteeritakse, et issake, kas see ongi siis mood või et issakene, alumised ripsmed täitsa värvimata või et issake, juuksejuured juba välja kasvanud. Või siis püütakse oma ebakompetentsuse varjamiseks teisi mustata. Või siis pillutakse lausekilde, et kui ei meeldi, mine minema, süüdistatakse masus ja tuhandes muus surmapatus, mis ei ole kuidagi sinust tingitud. Või siis tehakse sinu kulul nalja, et "selliseid naiivseid ja rumalaid" on meil teisigi olnud, mis sellest, et oled kiusupunnidest kordades arukam ja just seepärast nad su kallal närivadki. Ma võiks veel pikalt jätkata... Mul on kõrvad ja silmad olemas, ma kuulen ja näen...
Kõige rohkem on mul aga kahju sellest, et sellisest kiusamisest ja mõjust (ka töötulemustele) ei räägita ja seepärast ei peeta seda ka probleemiks. Aga selles ei ole süüdi keegi teine kui just need samad inimesed, kes seda päevast päeva välja kannatavad. Hirmus, et kui ma midagi ütlen, saan kinga. Ja töökohta tuleb ju hoida! See on üks loll suhtumine. Ei ole vaja kannatada ja kinni hoida millestki, mis seda väärt ei ole. Maailm on pakkumisi ja uusi väljakutseid täis. Ja uskuge mind, headel inimestel võimalustest puudust ei tule.
Siinkohal tahaks ma tänada Suurt ja Tähtsat Ettevõtet, sest ilma nende abita ja teistsuguse suhtumisega ei oleks ma täna see, kes ma olen. Jõudnud sinna, kuhu olen. Minusse usutakse, minuga arvestatakse, mind nähakse ja kuuldakse. Ma ei ole enam nähtamatu mutrike. Minu edasine käekäik sõltub nüüd vaid minust endast, minu visadusest ja sihikindlusest!

Ökovanaema laste keskel

Kui ühel ilusal päeval telefon helises ja keegi meeldiva häälega naisterahvas Johanna Maria Prangeli raamatukokku lastele raamatuid ette lugema kutsus, ei osanud ma päris täpselt ettegi kujutada, mida see tähendab. Kogemused lastega tegelemisega on ju minimaalsed või väga kauaajatagused, sest isegi Tilluke Delisa on vahepeal suureks kasvanud, onupojad, tädipojad ja teised tillukesed sugulased samuti. Sellest hoolimata olin kutsest meelitatud.
Eile hommikul kui mulle vaatas vastu 30 elavaloomulist last, tundsin kerget hirmu. Pean tunnistama, et üheks hetkeks tundus see kõik palju hullem kui ükskõik, milline tööintervjuu, ärikohtumine, tõsine vestlus....Mis saab siis kui lapsed mind tomatitega pilduma hakkavad? Ära ei saanud enam ka joosta. Öelda, et teate, kallid siinviibijad, aga ma ikka ei julge lastega tegeleda. Niisiis oli julge hundi rind rasvane ja Johanna Maria Prangel asus lastega dialoogi.
Hirm oli ilmaasjata. Mis sellest, et osaliselt ülemeelikud ja paigalpüsimatud, olid lapsed siirad ja vastuvõtlikud, suhtlemisaldid ja sõbralikud. Tomatitega ei pildunud keegi. Hoopis naljakas oli. Lõbus ka. Kui poiste seas printsid peale ei läinud, tuli alustuseks printsessile hoopis üks robot konna seest välja suudelda/lugeda. Moodsad ajad! Kes ütleb, et tänapäeval konna suudeldes sealt hoopis põmaki! robot välja ei ilmu. Mina ei ole viimasel ajal konni musitanud.
Igatahes enam Johanna Maria lapsi ei karda:) Ja hoopis tänab Saue vallaraamatukogu kutse eest!

Vanadus

Kui ma enne kahtlesin selles, et hakkan vist vanaks jääma, siis nüüdseks pole enam midagi kahelda. On selgemast selgem, et ma olengi vanaks saanud. Ei, mul ei ole veel sünnipäeva olnud. Selleni, mis mind "neljakümnendaid käima" paneb, on veel viis kuud aega. Lihtsalt ma avastasin, milline on viimasel ajal minu jaoks täiuslik laupäevaõhtu.
Värske õunapirukas. Katsetasin uut retsepti ühest kokaraamatust, kust mul siiani pole mitte ükski toit välja tulnud, ja üllatus-üllatus seekord kook õnnestus. Üle maja leviv magus kaneeli- ja fariinisuhkrulõhn. Küünlad. Hämar valgus. Sugulased, kes lihtsalt korraks läbi astusid, et vaadata, kuidas metsas elatakse. Soe pleed. Vein. Ja "Hercule Poirot". Tundub, et rohkem polegi vaja. Ja öelge mulle siis, et see pole ligihiiliv vanadus? Varem oleks ma öelnud, et õige nädalavahetusega käib kaasas P-I-D-U!
Aga Janek, küsite te ehk? Kas teda polegi täiuslikule pildile vaja? Ega ta halba ei teeks, kuid kui mees tahab õues käia, kes saab seda keelata. Ja milleks? Eks mul on väike omakasu ka sees. Kui Janek varajastel hommikutundidel laekub, saan ma ta'lt nõuda, et just tema peab (ilmtingimata täna) põrandad ja nõud ära pesema. Noh nii, tasuks õues käimise eest;) Ja huvitaval kombel ei nõua ta, et ma kanaleid vahetaks, et ta saaks vormeleid vaadata. Vaatab ilma suurima torinata hoopis koos minuga Sony Enterntainmenti...Puhas luksus!
Elu nagu lill. Mis sellest, et hakkan vanaks jääma. Kas järgmiseks haaran kätte kudumisvardad:D

Tagasiside

Olen "spungiraamatu" kohta saanud tagasisidet kahelt mehelt, kes selle raamatu otsustasid läbi lugeda. Esimene neist arvas, et raamatut oli liiga lihtne lugeda, sest tema ootas minult midagi sügavamat, midagi, mis paneks kaasa mõtlema. Ehk siis liiga naistekas.
Teine neist leidis, et raamatut on mehel liiga raske lugeda, sest naiste omavahelisest lobast on raske aru saada ja seda jälgida. Tema leidis, et kõige kaasahaaravamad olid hoopis need kohad, mida ma ise pidasin kõige igavamateks, liiga heietavateks. Ütles kah, et liiga naistekas.
Samas jällegi paar naist, kes raamatu läbi lugesid, ütlesid, et neid pani lugu muigama, mõne koha peal lausa kõva häälega naerma. Lisaks olen ma veel kuulnud solvumist ja vihastumist.
Meestelt saadud tagasiside põhjal võiks ju öelda, et järelikult on raamat läinud "õigesse auku", sest "Spunki otsides" ongi pesueht naistekas, mõeldud lihtsaks meelelahutuseks, kergeks lugemiseks. Samas jälle mõtlen, et võib-olla saigi lugu liiga naistekas, võib-olla oleks pidanud sisse tooma ka rohkem meeste lugusid? Mida mehed samal ajal kodus teevad? Ma võiks ju kirjutada ka ühe meesteka? Aga kust ma tean, mida mehed siis kodus teevad, kui naised ära on? Millised on meeste koosviibimised? Mehed, andke teada:)
Igatahes on kõik arvamused teretulnud ja oodatud, et järgmine raamat ikka veel parem saaks!

MIDA MA VÕLGNEN OMA EMALE

Mu ema õpetas mind HINDAMA HÄSTI TEHTUD TÖÖD:

„Kui te tahate üksteist ära tappa, siis tehke seda väljas. Ma just lõpetasin koristamise“.

Mu ema õpetas mulle RELIGIOONI :

„Sa parem palveta, et see plekk vaiba pealt välja tuleks“.

Mu ema õpetas mulle LOOGIKAT :

„Et millepärast või? Aga just sellepärast, et ma nii ütlesin“.

Mu ema õpetas mulle VEELGI ENAM LOOGIKAT :

„Kui sa nüüd kukud kiige pealt maha ja murrad oma kaela, siis sa koos minuga poodi ei tule“.

Mu ema õpetas mulle ETTENÄGELIKKUST :

„Kui sa õnnetusse satud, siis vaata, et sul alati puhas aluspesu seljas oleks!“.

Mu ema õpetas mulle IROONIAT :

„Nuta aga edasi, küll sa siis näed, mis ma sinuga teen – sa veel karjud mul käes“.

Mu ema õpetas mulle IMETEGUSID:

„Pane suu kinni ja söö oma toit ära“.

Mu ema õpetas mulle KONDIVÄÄNAMIST :

„No vaata seda porilaiku oma kukla peal!“

Mu ema õpetas mulle ILMAVAATLUST :

„Su tuba näeb välja, nagu oleks sealt tornaado üle käinud“.

Mu ema õpetas mulle VASTUPIDAVUST :

„Sa istud siin laua taga niikaua, kuni kapsas on söödud“.

Mu ema õpetas mulle KAHEPALGELISUST :

„Ma olen seda sulle juba miljon korda rääkinud, et ära kunagi liialda!“.

Mu ema õpetas mulle OOTUSÄREVUST :

„Oota ainult, millal me koju jõuame, ja siis ma alles näitan sulle….“.

Mu ema õpetas mulle MEDITSIINI :

„Kui sa ei lõpeta silmadega kõõritamist, siis nad jäävadki pöörlema nagu karusell “.

Mu ema õpetas mulle HUUMORIT :

„Kui see muruniiduk lõikab nüüd sul varbad otsast, siis ära tule mulle kaebama“.

Mu ema õpetas mulle GENEETIKAT :

„Sa oled täpselt nagu su isa“.

Mu ema ema õpetas mulle TARKUST :

„Kui sa saad sama vanaks, kui mina olen, alles siis sa saad sellest aru“.

Mu ema õpetas mulle SELGELTNÄGEMIST :

„Pane see kampsun selga. Kas sa arvad, et ma ei tea, millal sul külm on“.

Mu ema õpetas mind RASKUSTEGA TOIME TULEMA :

„Mida sa ometi mõtlesid? Vasta mulle, kui ma sinuga räägin! …. Ära räägi mulle vastu!“

Mu ema õpetas mulle KANNATUST :

„Muidugi võid sa seda teha. Kohe siis, kui oled 18 täis ja lähed omaette elama“.

Mu ema õpetas mulle DIPLOMAATIAT :

„Ma ei taha teada, kumb teist alustas, te ju mõlemad kaklesite“.

Mu ema õpetas mulle JAGAMIST :

„Mängige selle asjaga ilusasti või ma võtan selle teie mõlema käest korraga ära“.

Mu ema õpetas mulle VIISAKAID KOMBEID :

„Kasuta kahvlit! Kui ma näen, et sa jälle sööd kätega, siis ma topin need sulle kurku kinni!“.

Mu ema õpetas mulle KADEDUST :

„Maailmas on miljoneid lapsi, kelle on vähem vedanud kui teil, sest neil ei ole nii häid vanemaid kui teil on“.

Mu ema õpetas mulle SAAMIST :

„Sa alles saad, kui me koju jõuame“.

Mu ema õpetas mulle TULEVIKU PEALE MÕTLEMIST :

„Kui sa seda kontrolltööd ära ei tee, siis sa ei saa mitte iialgi tööle!“.

Mu ema õpetas mulle TÄISKASVANUKS SAAMIST :

„Kui sa ei söö juurvilju, siis sa ei kasva kunagi suureks“.

Mu ema õpetas mulle ÕIGLUST :

„Kunagi on sul omal lapsed ja ma loodan, et nad tulevad täpselt sinu moodi“.

Aga üle kõige õpetas mu ema mulle ARMASTUST :

„Sa tead ju, et mida iganes sa ka ei teeks või mis iganes ka ei juhtuks, ma olen alati koos sinuga ja toetan sind, sest ma armastan sind“.