Apocalyptica "Hall of The Mountain King" (official full length live video)

Ei teagi, miks, aga täna läks kuidagi eriti peale. Lihtsalt vist selline üldine norra vaimustus, mis vahepeal hääbuma hakkas, on tagasi.

Johanna Maria on hoos!

Kõige pealt sain täna kätte kauaoodatud raamatu - mis iseenesest juba rõõmustas mind piisavalt (http://www.apollo.ee/product.php/1993214).
Sellega ei olnud aga head uudised veel kaugeltki mitte lõppenud.
Kõige pealt sain kirja ühelt oma Norra perelt, kes tahtis mulle teada anda, et peaksin hakkama (kasvõi hobi korras) giidindusega tegelema, sest kui ma eelmisel korral aasta tagasi nende reisiseltskonnale Tallinna tutvustasin, oli see nende arvates Tallinna-külastuse üks meeldejäävamaid ja meeldivamaid hetki. Jällegi tunnen ma end mingil põhjusel vägagi kõrvust tõstetud, kui minu kiitmisega niiviisi jätkatakse, võin ma varsti nina püsti käies komistada ja kukkuda;)
Ja lisaks sellele oli mu meilboksis üllatusi veelgi! Minu Ibseni idee ja programm oli väga paljudele muljet avaldanud. Juba lähiajal on mul kavas nii mõnedki kohtumised, et erinevaid võimalusi lähemalt arutada ja oma ideed tutvustada. Jään nüüd vist mõneks ajaks ööseks ka pöidlaid+varbaid pihus hoidma, et kõik sujuks!
Kui nüüd veel töö ka leiaks, siis ei oskaks enam midagi soovida.

Allolev video on vaid väikeseks vihjeks, eelmänguks, maitseprooviks sellest, mis toimuma hakkab;)

object style="background-image:url(http://i2.ytimg.com/vi/9V8_01PBRE0/hqdefault.jpg)" width="425" height="344">

"Spunki otsides" lõpuks poes

Kaua oodatud, kaunikene homsest ka poelettidel:) Nüüd ei jää muud üle kui pöidlad pihku ja loota vaid kõige paremat!

Kuidas taltsutada koera?

Tegelikult peaks ju küsimus olema, kuidas taltsutada meest;) Aga seda muret mul ei ole, küll aga on mul probleeme oma aristokraatliku Le Craanziga. Eile mängisime õues palli ja korraga nagu multifilmikoer kelle jalad koha peal ringi käivad startis Hugo nii kiirelt, et ma ei jõudnud isegi silma pilgutada. Koos palliga (järjekordne mänguasi on nüüd siis kadunud). Ja nii kogu aeg. Ta võib vabalt meiega koos tunde õues olla, aga siis ühel ilusal hetkel leiab ta, et on aeg minema joosta. Pigem hiilida, sest ta teab, et EI tohi aiast välja minna. Nii ta leiabki kõige uskumatud võimalused aiast plehku panemiseks.
Olen püüdnud teda õpetada, ennast harida, lugenud raamatuid, käinud temaga koolis, katsetanud ühe ja teisega. Mõneks ajaks kõik toimib ja siis on tarkus nagu peast pühitud. Talvel käisime me temaga isegi jalutusrihmaga metsa vahel jalutamas, et ta ära ei jookseks. Hommikul ja õhtul. See ei tundunud ka õige ja kasutegur oli ka väike. Ikka leidis ta võimaluse ära joosta, sest ega me siis kogu aeg ka teda jalutusrihma otsas ei hoia. Suurema osa ajast on ta koos minuga toas. Ka siis on ta toas, kui me ise kodust ära oleme. Kõik on ilus ja vahva ning siis jälle...stardib, hiilib, otsib võimalusi:(
Ma võiks talle kohe järgi minna, aga kutsuge mind argpüksiks, kuid pimedas metsas ei julge ma üksi liikuda. Autoga ka ei lähe järgi, sest ma ehmataks end küll surnuks, kui siin metsas elades keegi öösel minu hoovi satuks. Kolistaks natuke ja sõidaks ära. Uksekella ju ka öösel/varahommikul ei lase, et ärge muretsege, need oleme vaid meie, teie naabrid. Viimasel ajal on Hugol uus komme viimase pissitamise ajal õhtuhämaruses plehku panna, sest siis me ju ei märka, kuhu ta läheb - kas hüppab üle aia või kribistab end ahvi kombel üle murdunud puu või kaob mõne muu augu kaudu, mille peale me isegi ei tule. Hugo on väga leidlik koer. Ise olen näinud teda ka aiavärava alt välja pugemas.
Leidsime ainukese lahendusena, et nüüd tuleb koer vist ketti panna. Kuidas me muidu hoiame teda küla terroriseerimast. Aga mis kasu sellest on? Tegu on ju suuresti toakoeraga. Ega ma siis teda ketti ei pane, kui õhtul pissitama lähen? Või? jalutusrihmaga mina ka pimedas jalutada ei julge - jumal teab, mis või kes siin metsas elada võivad. Karud? Kunksmoorid?
Elektrikarjus oleks ka muidugi väga hea idee, kui me ei elaks miljonihektarisuuruses aias, mille varustamine elektrikarjusega meid lihtsalt pankrotti viiks:(
Ja ma ei teagi mida teha:( Mõtlen, et kui mina näeks koera, kes pidevalt ringi hulgub, siis eeldaks esimese asjana, et ju siis kodus on midagi, mis koerale ei meeldi...see oleks ju esimene loogiline järeldus. Aga palju on koeri, kes magab oma isiklikul lambanahal ja keda söödetakse viinerite ja hakklihaga, sest ta on ju minu armas lontu-pontu...
Võib-olla on ta aga mees-mees, kellele selline hellitamine ei meeldi ja ta seetõttu ära jookseb? Siis peaks ehk tõesti ketti panema? Või panema Hugole kaelarihma külge kirja, et "kui mind oma aias näete, ajage mind palun ära, mis sellest et olen nii armas"?
Igatahes lähen ma nüüd hommikusele katsetusele, taskus juustutükk ja poolik viiner, igaks juhuks. Loodetavasti ei pea ma talle hommikumantlis metsa järgi jooksma, sest hüüdmine enam ei aita, kui peaksin liiga hilja avastama, et tal teised plaanid peas on. Siis ta lihtsalt ei kuula kedagi.
Minust targemad koeraomanikud - aidake!

JÄRG
Mis te arvate, mitu sekundit läks aega enne kui Hugo startis? Kui pakkusite, kaks-kolm, on teil õigus. Ei aidanud järgi jooksimine, hõikamine ega ka teisele poole jooksmine nagu targad raamatud õpetavad. Mis mul siis üle jäi kui hommikumantel seljast visata, kribinal riidesse, kummikud varba otsa ja koerale läbi metsa järgi. Naabrite juures ta oligi (oleks võinud oma palli ka kaasa haarata), nagu mind nägi, liputas saba ja pani kodu poole jooksu. Nii kaua kuni mina metsast järgi rühkisin, oli tema juba kodutrepil ja vaatas mulle otsa sellise näoga, et ma pole ju kusagil käinudki või et kaua ma pean ootama, et tuppa saada. Olgu, olles kodune, ei ole nii raske riidesse panna ja koer koju karjatada. Võib ju ka olla, et talle tundub, et ma liigutan end liiga vähe ja aitab mul trenni teha? Aga kui ma käiks tööl, siis ma ei saaks ju läbi metsa koerale järgi liduda - jääks igal hommikul hiljaks ja vabandaks, et teate ma pidin uuesti riideid vahetama, koerale järgi minema ja ta koju tooma? Ja kas ma jäängi siis elu lõpuni tal järel käima?
Kohv läks ka külmaks, "Südameasjad" jäid vaatamata, aga vähemalt koer on kodus - pikutab oma vaibakesel ja mõtleb "Järgmise korrani!"

Edasi!

Nädalavahetusel oli mul plaanitud suhelda ühe juristiga, et üks otsus edasi kaevata (teate ju küll milline!), tänaseks olen ma aga selle plaani maha matnud. Ma ei taha! Ma ei viitsi! Ja ma ei jaksa! Mulle ei tundu see enam oluline. Mina sain oma õppetunni ega kahetse midagi. Mis siis sellest, et mingid Tatraveskid mind saamatuks ja ebasobivaks ja jumal-teab-veel-kelleks-pidasid/peavad. Nende arvamus ei loe mulle midagi, sest need, kes mind tunnevad ja kelle arvamust ma ka oluliseks pean, nemad teavad, milline ma tegelikult olen. Tsiteerides elavaid klassikuid: "Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes" On aeg liikuda edasi! Avastada uusi võimalusi! Täita unistusi! Olla õnnelik!
Miks ma kõigest ühe lühikese nädalavahetusega oma meelt muutsin, mõtlete te kindlasti. Vastus on väga lihtne. Meil kõigil on oma mured, probleemid, hirmud, kartused, lootused, ootused. Kahjuks oskame me kõike näha vaid liiga enda vaatevinklist ja meie oma mured tunduvad alati kõige suuremad, kõige tähtsamad maailmas. Liiga tihti ütleme me liiga palju, selle asemel, et mõista ja vajadusel lihtsalt vaikides toeks olla. Ja me mõtleme liiga palju sellele, mis teised arvata võivad. Me eeldame ja tekitame endale eeldamisega lisaprobleeme, lisastressi, lisapingeid. Me haavume teiste juttude ja oletuste põhjal. Me keerame võlli üle, sest me ise saame asjadest valesti aru. Me arvustame teisi ilma, et ise oleksime enne peeglisse vaadanud.
Ma mõistsin nädalavahetusel, et minu mured ei ole tegelikult mingid mured, vaid pseudoprobleemid. Ümberringi on palju koledamaid probleeme, mida me oleme valinud mitte märgata. Me oleme vältinud neid murtud tiivaga metsparte. Mina olen keskendunud vaid oma probleemidele, end isegi ehk haletsenud, selle asemel, et märgata teisi, olla tänulik, neile kes mind toetavad, olla ise toeks, mõista... Ja aidata siis kui abi tahetakse mitte toppida oma nina teiste eludesse, sest nii põnev on ju...
Nädalavahetus avas mu silmad ja ma luban, et püüan edasipidi olla mõistvam ja toetavam,sest nagu üks teine elav klassik ütles: "Tänu toetusele on katsumused vaid nohu. Ravime ära!"

Soe taaskohtumine

Kaksteist aastat (või kolmteist?)on möödas sellest kui ma esimest korda Norra sattusin ja vahetusõpilasena esimest korda oma perekondadega kohtusin. Seitse aastat (või isegi rohkem?) on möödas sellest kui ma viimati ühe perekonnaga kohtusin. Lihtsalt pole trehvanud. Täna oli mul jälle kord võimalus nendega kohtuda. Mingil põhjusel kartsin, et norra keel, mida ma mõnda aega pole aktiivselt kasutanud, on rooste läinud ja ma ei suuda oma mõtteid väljendada, et lihtsalt vaatan otsa ja naeratan totakalt, sest sõnad ei tule suust välja.
Ilmaasjata kartsin! Kuigi ma ise tunnen, et vaikselt hakkab keeleoskusele lisanduma aksent, polnud meil mingit probleemi rääkida eurost, majanduslangusest, vanalinnast, koertest-kassidest-meestest, raamatutest, kirjutamisest...Ja meenutada vanu aegu - hämmastav kui palju inimesed mäletavad! Küsisin, et kuidas te kõiki neid pisiasju, mida ma korda olen saatnud, mäletada suudate. "Sa jätsid meisse väga sügava mulje," tuli vastus nii kiirelt nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas.
17-aastasena olin ma arvatavasti nii avastamisrõõmu ja uudishimu täis, et mina ei suuda kõiki detaile Norras elatud ajast meenutada, kuid samas pean minagi ütlema, et ka see perekond jättis minusse sügava mulje. Võib-olla on see osalt nende "süü", et ma kirjutama hakkasin? Nemad ju tutvustasid mind kirjanike ja teiste loomeinimestega. Just nii nagu on mu teise perekonna "süü", et mu huvideks on kunst ja kunstiajalugu.
Aga tänase taaskohtumise juures polnud kõige olulisem see, et mu norra keel ei olnud roostes ja "tegi ära" giididele, kes keelt igapäevaselt kasutavad, vaid see soe tunne, mis südamesse puges kui sind kõige suuremate kallistustega vastu võetakse. Terve bussitäis endisi norra parlamendisaadikuid vaatas taaskohtumist pealt naeratades nagu oleks nad terve elu mind tundnud, nagu ma oleks Baltikumi kõige suurem vaatamisväärsus. "See on meie tütar!" tutvustati mind uhkusega trobikonnale norrakatele. Kõik noogutasid tunnustavalt. Ah, et sina oledki see, kellest me nii palju kuulnud oleme! Ah sina oledki see, kes... Ah, sina... Kuulsime, et sa oled kirjanik? Me oleme sinust nii palju head kuulnud! Kas te teate kui uhke tunne on sellise kiituse osaliseks saada? Natuke piinlik ka ja kohmetuma pani ka, aga rohkem oli ikkagi uhke!
Lahkuminek oli veelgi intensiivsem kui taaskohtumine. Kallistamine ei tahtnud kuidagi lõppeda. Tundsin kuidas pisarad hakkasid silmist jooksma. Aga tugevad tüdrukud ju ei nuta:) Oleks nii väga tahtnud, et see koosveedetud aeg oleks pikem olnud. "Meil on plaanis järgmisel Rotary koosviibimisel sinust väike ettekanne teha, et kõik teaksid, milline meeldiv noor daam sinust sirgunud on!" öeldi mulle. Minust? Tundsin end kui kellegi tähtsa ja olulise, kellegi suurena, kes on midagi elus ära teinud, korda saatnud, saavutanud! Ja noor daam? Mina? Alles nad meenutasid, kuidas ma suusatama õppides rohkem kukkusin kui edasi liikusin ja kartuleid keeta ei osanud:)
Mingil põhjusel tabas mind õhtul nostalgiline nukrameelsus. Ühte luban ma aga küll - Norras hakkan ma käima tihemini! See on ju praktiliselt siinsamas...
Ja kui palju on neid õnnelikke, kes saavad öelda, et neil on kolm perekonda? Mu peale võiks ju lausa kade olla;)

"Anger and intolerance are the twin enemies of correct understanding”

Mingi aeg tagasi juhtusin telekast nägema kaht ajukeeniusest (nimelt kirjutasin K-ga, et rõhutada selliste "ettevõtjate" ajumahtu, kuna mu korrektoril tekkis paaniline hirm, et ma ei teagi, kuidas geenius tglt kirjutatakse, siis igaksjuhuks lisan selgituse:D) "ehitajat-ettevõtjat". Poole peal hakkas millegi pärast endal piinlik, aga sundisin end lõpuni vaatama, et näha kui piinlikuks asi veel minna saab. Kuigi natuke naljakas oli ka. Et tegu oli "Võsareporteri" saatega, siis sain aru, miks nende peale eetriaega raisati. Saate formaat ongi selline!
Eile aga sattusin nägema "Reporterist" (mis peaks vist olema uudistesaade vms) lõiku mingitest "rahvuslastest", kes end poliitikamaastikule tahtsid murda või jumal teab, mida nad tegelikult saavutada tahtsid. Ma ei saanud üldse aru, miks nende peale eetriaega raisati, mis nende sõnum oli, mida selle lõiguga meile öelda taheti? Vähe sellest, et nad kohe algusest peale minu arvates täielikku jama ajasid ja ise ka õieti ei teadnud, mida nad saavutada tahavad, vihastas mind ka selle loo homofoobiline lõik - kui nemad peaks ma-ei-tea-kuhu valituks osutuma, siis homod (vabandust, ma ei tea, mis see "poliitiliselt korrektne" väljend on) unustagu kõik oma soovid, tahtmised, õigused, lootused, ootused. Igaveseks! Olgu, ma olen ehk nii palju nõus, et võib-olla tõesti pole kirjude lippudega vehkides vaja oma seksuaalsust väljendada, aga sellegi poolest ei tule homosid luku taha panna ja eluks ajaks ära peita, et nad "normaalsete" inimeste eksisteerimist ei segaks. Kas nemad ei olegi inimesed? Kas nad ei tohi ise otsustada, kellel nad käest kinni hoiavad? Miks nad peavad linnas liikudes kartma, et mõni põmmpea neile lihtsalt selga sõidab, "sest nad on ju pederastid"?
Minu jaoks on käest kinnihoidvatest samasoolistest inimestest palju õõvastavam vaatepilt inimesed, kes plätudega sokke kannavad. Aga neid ei keela keegi ära, kuigi see on ka kole vaatepilt. Vähemalt minu arvates. Samas jälle ma ei lähe soki-plätu inimestele kallale, sest see vaatepilt häirib mind. Ma ehk naeran nende üle ja vangutan pead, aga keegi ei käse mul kotkapilgul neid jälgida, ma võin vabalt pea kõrvale keerata ja imetleda kellegi teise moekamaid jalavarje.
Lisaks sellele mõtlen ma, et järelikult võib mingil hetkel meist igaüks tänaval peksa saada - sest me teeme midagi "valesti". Rääkimata siis nendest kordadest, kui ma olen mõnel sõbrannal käest kinni hoidnud, ju on siis mind ka lesbiks peetud või lausa nendest kordadest kui minu enda tuttavad täiesti hetero-mehed naljaviluks on üksteisel ümbert kinni hoidnud. Vedas neil, et nad homode pähe peksa ei saanud.
Sellistele põmmpeadele, kes homode peksmise pärast vahistati, tuleks endale üks korralik keretäis anda. Lihtsalt selle eest, et nad põmmpead on. Kas see oleks õiglane? Mu meelest on nokatsi ja kleeplindiga ülespoole teibitud ninadega põmmpead palju hullem vaatepilt kui homod, aga ka nendest ei lase ma end häirida. Ma teen nagu ei näeks neid. Nagu neid poleks olemas. Minu jaoks. Las nad siis omas maailmas olla rahulikult lahedad edasi. Las igaüks olla meist selline nagu ise tahab.
Paar mu väga lähedast sõpra on muideks homod. Ma julgen öelda, et mul on väga uhke tunne nende sõber olla. Tegu on tõeliselt intelligentsete ja arukate, laia silmaringi ja rikka mõttemaailmaga noorte meestega. Ja mul on tõeliselt kahju, et leidub mingi osa inimesi, kes nendest lugu ei pea või neile peksa tahaks anda vaid sellepärast, et nad on teistsugused.

Aga võib-olla peaksin mina ka end mõne idiootse avaldusega kuhugi "Reporterisse" sokutama, kes teab võib-olla mõjuks raamatumüügile nii hästi, et ma ei jõuaks uusi raamatuid juurde trükkida?