Blondiproov proua Kobakäpale

Kuna Janek hindas eile mu meistritöö trepi kallal "okeiks", arvas ta, et ma peaksin selle ka lõpule viima, lubas veel hommikuks valge värvi välja otsida, sest seda pidi meil kodus olemagi olema. Hommikul ootaski mind garderoobis pott valge värviga ja ohates (mul pole ju püsivust selliseid asju lõpetada, selleks on üldjuhul ikka olemas hr Abikaasa, et minu algatatud projektid lõpule viia) asusin asja kallale. Olgu siis nii - trepp saab värvitud! Isegi kui pidin selleks ohverdama "8 lihtsat reeglit", "Jimi maailma", "Will&Grace'i", "Kaks ja pool meest"...
Kõige pealt nägin ma hirmsat vaeva, et värvipott lahti kangutada. Pärast kahte murtud otsaga kahvlit ja ühte murtud küünt elasin ma sellel jalgupidi otsas, samal ajal kaant ära kangutades. Olin üsna veendunud, et järgmiseks on terve elutuba kaetud valge värviga. Seda viimast siiski ei juhtunud ja lõpuks andis ka kaas järgi. Värvimine võis alata!
Aga valge värvi asemel vaatas mulle vastu midagi, mis meenutas tapeediliimi. Pärast mõningat segamist, meenutas see siiski ka valget värvi. Igaks juhuks proovisin esimese pintslitõmbe sellisesse kohta, kus see väga välja ei paista või halba ei tee. Juhuks kui ikkagi on tapeediliim. Vist ikkagi oli värv, aga pärast esimese trepiastme värvimist, sai selgeks, et päris õige see asi ikka ei ole. Vaadates eilset valget pinda ja tänast - siis olid need nagu öö ja päev. Trepiaste olekski nagu valkja tapeediliimiga üle võõbatud. Ja tilkus ka teine nagu nohune nina. Igaks juhuks ma rohkem ei värvinud. Mina ei tea, kas Janek oli selle värvi mulle jätnud blondiprooviks või polnud see siiski valge värv, aga võimalike suuremate kahjude ära hoidmiseks viskasin pintsli selleks korraks nurka ja asusin "Meeleheitel koduperenaisi" vaatama. Seda ma vähemalt oskan!

Proua kobakäpp

Nüüd ma tean, miks Janek ei lase mul kodus suurt midagi teha. Sellel on kaks põhjust:
1) ma lihtsalt ei oska midagi teha
2) kõik, mis ma teen, peab ta hiljem üle tegema. Järelikult on lihtsam lasta mul diivanil niisama ilus olla ja ise kõik algusest peale ära teha - kokku võttes on nii ju poole vähem tööd. Täna näiteks tuli mul hirmus tahtmine treppi värvida. Eile küsisin veel Janekilt luba ja minu üllatuseks ta lubaski! Eks ta tahtis, et ta töötu kunstiinimesest abikaasa end kasulikuna tunneks, kuigi sisemas ta pidi teadma, et ega see heaga lõppeda ei saa. Nojah...ma loodan, et ta on nii taibukas ja ostab koju tulles valget värvi, sest õhtul ootab teda trepi (üle) värvimine! Ja põranda puhastamine!(Hmmm...aga see andis mulle suurepärase idee! Kui ma tahan, et ta kodus remonti teeks, siis tuleb mul vaid alustada ja see tuksi keerata, nii ei jää tal muud üle kui töö korralikult lõpetada. Huvitav, kus meil tapeediliim on?)
Kui nüüd järgi mõelda, siis tõepoolest KÕIK, mis ma käsile võtan, lõpeb sellega, et Janek peab selle kas lõpetama või üle tegema. Kui ma tahtsin Hugole kaelarihma õmmelda, ei saanud ma pärast pika võitlust õmblusmasinaga sellega hakkama enne kui Janek selle minu eest ära tegi. Kui ma hoovis muru niitsin, läks see ka viltu ja kuigi Janek ütles, et "täitsa hästi sai", istus ta järgmisel hommikul murutraktoril ja niitis üle minu "täitsa hästi" niidetud õue. Kui ma lilli istutada tahtsin ja poest koormate kaupa lilli kohale vedasin, pidi Janek selle lõpetama, sest poole peal ma enam ei jaksanud. Või hakkas mingi seriaal? Isegi kui ma leiba küpsetada tahtsin, suutsin ma sellest sepiku teha, sest suutsin ära unustada esimeses või teises klassis õpitu. Mis jahust tehakse leiba? Rukki? Õige! Aga mis jahu kasutasin mina? Nisu? Õige! Okei, see viimane "õnnetus" oli tegelikult hea õnnetus, sest "saib" tuli veel parem kui planeeritud leib. Aga ikkagi...ma peaksin õppima ja meelde jätma, et pole mõtet proovida, leppida mõttega, et minus ei peitu kadumaläinud meistrimees. Samas aga ei saa ma midagi parata, et mu käed hakkavad sügelema, kui näen, et saan midagi nässu keerata. Alustades ma ju alati mõtlen, et "seekord äkki" ja tahan ka head teha, kasulik olla, abiks olla, lõpetades aga alati, et "küll on hea, et on olemas Janek, kes selle korda teeb".
Küll on hea, et ma vähemalt ilus olen:D

Ahjaa, ühe asja olen ma siiski õigesti ka teinud. Pulma-aastapäevaks kinkisin ma Janekile maali ja katkise pildiraami, mille ta ise saab korda teha enne kui ma seda ise remontida oleks püüdnud. Tark otsus!

Kaltsukaetikett

Mida teha reedesel päeval kui oled jälle kord sattunud Tartusse ja su seltsilisteks on rahakotiga Vanaema ja autoga Tilluke Delisa? Kui pakkusite, et läksime kaltsukatuurile, olete õigel teel, sest just seda me kolmekesi tegime. KÕIK kaltsukad said läbi kammitud, eesmärgiga leida Onu Eevaldile teksad, mille asemel saime siiski vaid ühe kleidi, ühe kampsuni, ühe pihikseeliku, ühe laudlinikutekomplekti ja ühe kohvri (!). Kaltsukad on lahedad!
Aga kuni tänaseni ei teadnud ma, et katsukaid ei tohi kaltsukateks kutsuda. Olime jõudnud järjekordsesse kaltsukasse, kus hinnad olid veidike kallimad ja ma julgesin vanaemale öelda, et huvitav miks, et kaltsukas nagu kaltsukas ikka. Järgmisel hetkel pöördus minu poole matsakas müüjanna, kes mind oma pilguga kõige pealt tappa üritas ja kui see ei õnnestunud, nähvas: "Selle nimi on eesti keeles komisjonipood!" Aaahhh? Mis asja? Rohkem selles poes mina olla ei tahtnud. Kõik teavad, et need poed on kaltsukad, miks ma siis pean seda "komisjonipoeks" kutsuma? Olin kurjast müüjannast sokeeritud ja porisesin omaette, aga piisavalt kõvasti, edasi, kuni Tilluke Delisa mind küünarnukiga müksas ja "Tasa" ütles.
"Mis tasa-tasa?" torisesin ma kingpoolilikult. Järgmisena tegi etteheite mulle keegi suvaline poekülastaja, kes pead raputas ja mulle sosistas: "No miks te siis peate niimoodi kommenteerima?" Aaahhh? Kommenteerima mida? Ma ütlesin lihtsalt, et see on kaltsupood. Kõik! Ma ei teadnud, et see on ebaviisakas. Nüüd tean.
Aga ebaviisakas on teiste omavahelist jutuajamist ka pealt kuulata...

Oh for God's sakes, Bree, you're a woman, manipulate him. That's what we do!

Pean üles tunnistama, et ma ei pidanud oma eilsest lubadusest kinni. Lubasin, et hakkan Janeki kallal vigisema ülehomme, aga sain hakkama juba samal õhtul. Aga no kuulge, see ei ole ju normaalne, kuidas mehed telekakanaleid klõpsutavad, see ajab iga normaalse naise hulluks. On ilmselge, et 85% kanalite pealt ei tule niikuinii midagi mõistlikku, seega on alati valid, kas halva või veel halvema (või Sony Entertainment:))) vahel. Klõpsimine ei too saateid juurde! Lõpuks jäi valik "Meeleheitel koduperenaiste" kuuenda hooaja korduse peale. "Ma olen seda juba näinud," vigisesin mina. "Aga mina seda osa ei ole," vastas Janek ja asus seriaali vaatama, tehes siis korraga avastuse. "Miks me selle ära vaatasime, kui nüüd sügisest hakkab see kindlasti eesti peal ka jooksma?" küsis ta.
"Ma tean, et hakkab, aga siis ma ei pea seda enam vaatama, sul peaks olema hea meel, et üks seriaal jälle vähem vaadata," vastasin ma. Ja kujutate ette, mida vastas tema?
"Aga mina ei ole ju kõiki osasid näinud!"
Mis mõttes? Viis hooaega olen ma kuulanud, et vaatan liiga palju seriaale ja näinud krimpsus nägu kui jälle "Meeleheitel koduperenaiste" aeg on. Mis tuleb nüüd välja? Ta on salaja nautinud kõigi viie hooaja vaatamist! Ehk siis...kui mina mõtlesin, et teen mehele "tema saadeteks" esmaspäeva õhtul ruumi ja vaatan oma sarja juba ette ära, siis oli see täiesti mõttetu, sest hoolimata sellest hakkame me esmaspäeva õhtuti "Meeleheitel koduperenaisi" vaatama. Janek tahab:)
"Näe sina!" kilkas ta järgmisel hetkel (kui Gabrielle Solis oma mehele sarkastilise märkuse tegi)
"Miks mina pean just tema olema?" ei olnud ma nõus.
Janek mõtles. "Lynette sa ei saa olla, sul pole nii palju lapsi. Noh, siis Bree võid ka olla."
Sellega polnud mina nõus. Bree on liiga kombekas. "Miks ma ei või see kena olla, see suurte silmadega?" küsisin ma. "Susan. Tema on ka nagu mina, pea kogu aeg laiali otsas"
Janek raputas pead. "Mkm. Temas ei ole seda õelust" vastas ta ja vaatas seriaali edasi, lisades siis mõne hetke pärast "Näed, sa oled täitsa Gabrielle. Ta võib ka nunnu olla ja armas, aga järgmisel hetkel on selline..." Ilmselt pidi vastu tugitooli löömist väljendama minu (ja Gabrielle'i) tumedamat, õelamat poolt.

Ps: Väga palju hooaegu "Ameerika Supermodelle" olen ma Janeki torisemist kuulanud, et miks ma juba ette ära vaatan, kes välja kukub, kes võidab jne jne. 11. hooaega vaadates olin unustanud võitja varem välja selgitada. Nüüd siis lõpuks vaatasin järgi! Ma eeldan, et tegelikult tahab Janek ka seda teada, vigisemisest hoolimata (tegin järelduse "Meeleheitel koduperenaiste" viginast) ja ma siis ütlen, kes võidab. McKey! Või ei tahtnud ta seda teada? Sellisel juhul sry, tumedam, õelam pool lõi välja:)

L'amour

Ärkan ülesse. Silmad veel unesegused, juuksed harali, trepil koperdan kassi otsa, torisen veidike, sest ilm on hall ja nukralt sügisene. Torisen veel veidike. Moe pärast lihtsalt. Omaette. Ja siis avastan, et keegi on minu jaoks laua katnud. Mulle pannkooke teinud ja kohvi valmis pannud. Vara. Enne tööle minekut. Korraga ei tahagi enam toriseda. Ja ilm pole ka enam hall ega nukralt sügisene. Ilus on hoopis.
Kas pole armas? Sellistel hetkedel saan ma aru, kui palju mul tegelikult vedanud on, et mu kõrval inimene, kes kannatab ära kõik mu torisemised, porisemised ja tujutsemised. (See ei tähenda aga, et ma oma tujutsemised ja torisemised ära jätaks, hiljemalt ülehomseks on mul kindlasti meelest läinud, et peaksin rahul olema ja leian kindlasti mõne põhjuse vigisemiseks:))
Ilusat aastapäeva meile!

"All right, let's not panic. I'll make the money by selling one of my livers. I can get by with one"

Eelmisel neljapäeval kuulsin ma pealt kahte jutuajamist, mis mind hämmastama panid. Esimene neist lõppes sellega, et üksteisele sooviti "head vabariigi aastapäeva!" - noh, põhimõtteliselt ei olnud see ju vale, aga ikkagi pani see mind imestama. Teine neist oli aga hoopis hullem, sest üks vestluse osapooltest ei teadnud, miks 20. august "punane päev" on - "mis püha meil siis on?" küsis ta teiselt. Mida....
Järgmiseks sattusin ma kokku inimestega, kel polnud õrna aimugi, mis asi "Pisuhänd" või "Kuulsuse narrid" olla võiks. Tahtsin küsida, et kas te koolis olete käinud?
Edasi sai mulle selgeks, et kõigi jaoks ei olegi elementaarne teada filmiklassikat - teate ise, Noor pensionär, Mehed ei nuta, Siin me oleme... See poleks minu jaoks ehk nii ehmatav olnud, kui tegu poleks olnud minuga samas vanuses inimestega. Kus te üles kasvasite, tahtsin ma küsida. "Ei tea, kas neid filme saaks kusagilt osta ka või?" küsiti mult. Nojah...
Lisaks sellele tean ma ka inimest, kes mulle uhkusega tunnistas, et tema "Kevadet" ja "Suve" näinud pole, sest tema arvates on eesti filmid nii depressiivsed. "Ma ei suuda kunagi meelde jätta kumb on Toots ja kumb on Kiir" ütles ta. Okei...
Siis kohtusin ma inimesega, kes Nevski katedraalist polnud kuulnud ja küsis, et mis kirik see kuplitega on. "Kaarli kirik või?" Aaaarrrggghhh...
Ma ei saa aru, kust need inimesed pärit on? Kus nad elavad? Olgu, mulle ei tulnud ka eile meelde, mis aastal Jüriöö ülestõus oli - see oli siis, kui tahtsin Janeki ees eputada, et mingil põhjusel tean ma, kuna toimus esimene laulupidu, kuna rajati Tartu Ülikool, kuna oli Põhjasõda, kuna oli Jüriöö ülestõus... - aga ma ei pakuks, et Jüriöö ülestõus oli "kunagi 1700" nagu ma ka ühe tuttava tuttava tuttava suust kuulnud olen.
Üht-teist võiks ju koolist siiski külge jääda. Elust võiks ju teada natuke rohkem kui "Power Hit Radio" playlist'i ja järgmise vahupeo toimumist. Või peaks "Reporter" näitama ka veidike teisi uudiseid kui 10cm pikkune miniseelik? Või äkki olen ma ise siiski rumal? Võib-olla ei olegi enam rohkem vaja kui sul on 10cm pikkune seelik või sul õnnestub mõnele kontserdile salaja aia alt sisse pugeda, "Viru Valge" kotis kaasas? Sest kellega sa ikka räägid Eesti taasiseseisvumisest, "Pisuhännast" või Jüriöö ülestõusust? Piisab kui saad sõbralt küsida, et "Kuule, Tallinnas mingit pidu ka on vä? Ma lendaks kohale!" Milleks raisata aega enda harimisele, silmaringi laiendamisele? Mis kasu sellest on?
Vaadake mind...ma võin küll teada, kuna toimus esimene laulupidu ja miks 20. august "punane päev" on, aga ikka olen töötu:D

Spunk leitud!

Suur aitäh stiletto-kuningannadele, aga nüüd olen ma tõelises hädas. Kuidas valida välja parim esi-ja tagakaas? Aidake...