Kas teie olete käinud Kuigatsis?

Või siis hakkame pihta hoopis kaugemalt – kas teie teate, kus on Kuigatsi? Mina nüüd tean ja olen käinud ka, sest õhtusöök kuuele oli oma otsaga jõudnud just sellisesse Eestimaa paika. Olin endale eelmisel õhtul pähe võtnud, et kui seiklus, siis seiklus ja otsustasin kohale sõita rongiga. Õhtul hakkasin ikkagi mõtlema, et aga mis siis kui...et kui sõidan õigest kohast mööda, et kui sõbranna vastu ei tule, et kui... Janek oli nõus, et läheme ikkagi koos ja oma ustava auto Ruudolfiga.

Kuigatsisse jõudes võttis meid oma hoovil vastu sõbranna ja tema mees, kes muigas, et ta ei uskunud sekundiks ka, et Maria rongiga tuleb ja küsis, et kuhu siis tuleb rist teha, et me tõepoolest neile külla jõudsime. Huvitav, miks kõlab nii ebausutavalt, et Maria võiks rongiga kohale sõita – rongisõit on ju vahva, oleksin saanud kolm tundi segamatult kirjutada, samal ajal kui rongi rattad ragisevad? Aga olgu...sõbranna maja ja mehed jätsime pärast tervitusveiniklaasi omapäi ja suundusime õhtusöögile, mis minu jaoks kujunes tõeliseks elamuseks.
Esiteks, arvan ma, et ma polegi nii „päris-maal“ käinud. Ärge saage mu’st valesti aru – Ussipesa ei ole ka just kõige linnalikum paik maailmas, aga ma mõtlen sellist „päris-maad“ – saate aru küll, mida ma mõtlen? Loomulikult pani ilmateade „päiksepaistelise ja kuuma“ ilmaennustusega puusse ja mingil hetkel (kui täis veinipudelid ja lillevaasid laualt lendu hakkasid tõusma) oli mul tunne, et ka aiamajake, kus me istusime lendab kohe-kohe õhku. Püüdsime siis vapralt nii nõusid, veine kui majakest paigal hoida, tegelikult oli üsna koomiline, et 40kilone sõbranna õde ja 57kilone Maria arvasid, et suudaksid majakest paigal hoida. Järgmisel hetkel oli mul tunne, et kohe-kohe hakkavad õhus lehmad lendama ja ega ma palju ei eksinudki. Okei, lehmad küll ei lennanud, aga tuletõrje tuli siiski kohale kutsuda, sest metsikud tuuleiilid suutsid teha natukene pahandust elektriliinidega. Särtsakas algus õhtusöögile!
Võõrustaja sai aru, et targem oleks kuhugi ulualla kolida enne kui järgmine tuuleiil meidki kuhugi nelja tuule poole keerutab ja kattis kibekiirelt laua suitsusauna eesruumis. See oli juba eksootika! Olin natuke isegi tuulele tänulik, et saime võimaluse natuke aega suitsusaunas veeta. Ma ei mäleta, et ma oleks oma elus varem suitsusaunaga nii lähedalt tutvust teinud...ja ma ei tea, kas ka suitsusaun mängis maitselamuses oma rolli, aga kunagi pole keedetud põldoad ja õlu nii hästi maitsenud. Edasi lasi ilm meid jälle õue kolida ja jällegi jumal tänatud, sest järgmine eelroog tuli meil lõkke peal küpsetada. Siidinäpuna hoidsin siiski igaks juhuks eemale ja nautisin seda, kuidas eelroog mulle lauale kanti. Maitses hea! Ja suurima maitseelamusena tulid lõpuks lõkkel küpsetatud pannkoogid, kõrvale värske piparmünditee. Siidinäpuna hoidsin algul jälle eemale, aga lõpuks mõtlesin, et kuna veel võiks tulla võimalus lõkkel süüa teha. Oleksin pidanud seda hetke pildistada laskma, sest ei Janek ega sõbranna mees ei suutnud pärast uskuda, et Maria ise (okei, pärast mõningat mässamist taignaga ja kärsitust ootamisel) sellega hakkama sai. Aga vot sain! Igatahes...tahaksin õhtusöögi korraldajat tänada meeldejääva ja teistsuguse kogemuse eest! Ahjaa, lubasin sõbrannale veel, et kirjutan blogisse ka kärbestest, kes meid kogu õhtusöögi ajal ahistasid. Lubadus on lubadus – kärpseid ei olnud ültse palju:)
Kui arvate, et seiklus siinkohal lõppes, siis eksite. Kuidagi oli vaja ju ka sõbranna juurde tagasi saada ja külavahel taksosid just väga palju ei liigu, seega ei jäänud meil muud üle kui võtta ette 5km jalgsimatk tagasi ööbimiskohta. Mulle on alati meeldinud jalutada, aga tänu Ruudolfile ja autojuhilubadele olen järjest mugavamaks muutunud ja jalutamise asemel on palju lihtsam istuda autosse, et punktis A punkti B saada. Nüüd aga olime sunnitud jalutama ja jällegi – jumal tänatud, sest õhtune/öine jalutuskäik mööda maanteed, läbi mahajäetud mõisapargi oli elamus missugune. Sõbranna tegi enne kohale jõudmist veel väikese kõrvalpõike, et tutvustada mulle oma lapsepõlvemängumaid. Kas neist kenadest paikadest veel kellegi lapsepõlvemängumaad saavad...
Ja loomulikult ei oleks mina mina kui ma enne sõbranna juurde jõudmist ei oleks Janekile väikest vingerpussi mänginud. Olime just jõudnud maja taha aeda, kui Janek helistas. Hiilisime vaikselt lähemale ja mängisin telefonis, et olen natuke liiga palju napsutanud ja ei saa kuidagi koju tulla, ei jaksa... „Kuule, ma saan päris kurjaks,“ pahandas Janek, hääles kerge armukadedus, justkui tõepoolest oleks meil sõbrannaga võinud pähe tulla teepeal ka ööklubist läbi astuda. Justkui seal oleks mõni ööklubi olnud, kuigi kui mõelda, Valga ei olnud vist kuigi kaugel, mõned kümned kilomeetrid. „Ähh, ma sain tegelt kohe aru, et te tegite nalja,“ ütles Janek kui meid majanurga tagant lähenemas nägi. Jaa-jah!

Enne hommikust ärasõitu tegime ka päevavalguses väikese jalutuskäigu mõisapargis ja tiigi ääres, et näha maailma kõige suurmaid tigusid ja mõtiskleda, et kuidas oleks olnud „vanasti“ elada. Igatahes oli minu – vatis ja roosamannas kasvanud ja elava printsessi – jaoks see 24h niivõrd teistsugune, meeldejääv, üllatav... Ja ma mõtlen, kui ma käiks tööl (eriti veel Suures Ja Tähtsas Ettevõttes), kas mul oleks siis võimalust keset töönädalat niiviisi aeg maha võtta, kas ma viitsiks üldse sellist „reisi“ ette võtta, kas ma oskaks hinnata kõike seda, mis mind ümbritseb, kas mul oleks selleks aega? Või oleks ma lihtsalt liiga väsinud ja kibe?

Järgmisteks lähiaja seiklusteks ootab meid ees „burksi-müük“ , Prangli saar, Spungi esikaane pildistamine. Ja võib-olla siis ka isapoolse vanaema külastamine?

(Pildimaterjal õhtusöögist lisandub veits hiljem.)

Isa ema

Sõitsime eile mööda isapoolse vanaema kodukohast. Esimese hooga hakkas südames magus-valusalt kipitama ja meelde tulid lapsepõlvemängumaa võlud, meenusid jänesepuurid, puuriidad, punasesõstrapõõsad, „kanakuut“-kasvuhoone ja kollased aiatoolid, punane telefon, mingil põhjusel aukartustäratav elutuba, veider naabrimees, kirikunõlv, kiigemägi... Nii palju mälestusi . Näitasin Janekile vanaema maja eemalt, südames mingi kummaline uhkusetunne oma juurte üle. Osa minust mõtles, et peaks uksele koputama ja vanaema üllatama. Viimasest kohtumisest on siiski möödas (liiga?) palju aastaid. Siis aga mõtlesin, et kuidas nii - kuidas ma koputan uksele ja ütlen, et tere, siin ma olen, sinu lapselaps? Ei, ei..ja üleüldse, mul on ju ... (Uhke iseloom olevat muide pärit isapoolselt vanaisalt).
Nii me siis piilusimegi salamisi vanaema maja, ära sõites südames ikka seesama magus-valus kripeldus...

VÄGA kaua lubatud retsept Heilyle

...Siin ta siis lõpuks on:
PÕHI: 125g võid
1dl suhkrut
(vahustada
+ 1 muna
3dl jahu
1tl küpsetuspulbrit

TÄIDIS:
2 pakki kohupiima v ricottat
2dl hapukoort
1 dl vahukoort (vahustatud)
2 muna (vahustatud)
3 spl tärklist

Mina olen lisanud vastavalt tujule kas õunu, rabarberit, metsmaasikaid, vaarikaid või siis peale teinud kirsikastme

175 kraadi juures ahjus 30-40 min
(aga ka parima tahtmise juures ei ole tulemus nagu pildil:))

Esimest raamatut kirjutades...

...mõtisklesin, et miks on nii, et vanemad tunnevad meeletut vajadust rääkida oma lastest ja nendega tuttavate ees eputada. Ikka stiilis, et minu tütar teeb nii ja on seal ja minu poeg lõpetas selle kooli ja töötab seal või et minu vanemal tütrel on kaks last ja neli kassi ja maja ja.... Et miks ei võiks olla hoopis nii, et lapsed kiitlevad oma vanematega? Nädalavahetusel jõudsin ma huvitavale järeldusele:
1) minu emal on vedanud, et tal on vähemalt üks tütar (tilluke Delisa loomulikult), kellega oma tuttavate ees eputada, sest (blogist järeldudes?) on vanem tütar suht mõttetu mutrike:)
2) mina saangi oma vanematega uhkustada, sest nädalavahetusel ühes seltskonnas viibides avastasin ma, et mul on maailma kõige kenam ema ja teises seltskonnas viibides avastasin ma, et mul on maailma kõige targem ema.
Nüüd ma murran pead selle üle, kust tuleb minu "ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang"...

Mis juhtub siis...

...kui Tilluke Delisa külla tuleb?
Siis avastab Maria elu väljaspool metsa ja leiab korraga, et talle on ilmtingimata vaja: uusi värvilisi kõrvarõngaid, lipsuga peavõru, uut kleiti, uut pluusi, siniseid papusid, rahakotti, käevõrusid, pealuuga juukseklambreid, pruuni vööd, värvilist salli:)
Ilma Tillukese Delisata poleks Maria teadnud, et tal nii paljudest asjadest puudus oli!
Ja kõik see sai alguse sellest, et Maria ja Delisa pidid minema poodi, et osta Õllesummeri jaoks kõigile müüjatele ja grillmeistritele ühesugused pluusid...

Karjuv tagumik

Üks korralik suveüritus ei lõppe kunagi ilma karusellisõiduta, eriti veel siis, kui oled ainuke, kes pole julgenud „okserattal“ sõita. Ega siis teistest ei saa halvem olla! Ikka tuleb kõik järgi teha, mida teised ees teevad. Nii ka mina! Janekit mul ära moosida ei õnnestunud, tema keeldus kategooriliselt tulemast atraktsioonile, mis eeldab keerutamist, pöörlemist ja pea alaspidi rippumist kinnitatuna kuhugi tooli külge. Tilluke Delisa ja Joel mingil põhjusel teist korda sinna minna ei tahtnud, aga kinnitasid ühest suust, et „okseratas“ pole üldse hull. Nii ei jäänud mul muud üle kui onupoega ära moosima hakata. Pärast kolme-nelja tunnist keelitamist ja natuke kõhklemist seisimegi „okseratta“ järjekorras. Tilluke Delisa jäi vaatama, kuidas me end tooli külge kinnitada lasime ja esimesi tiire tegema hakkasime.

Esimene tiir oli lahe – jalad taeva poole, pea alaspidi, kõhus õõnes tunne, adrenaliin, põnevus, elevus! Kiljumist rohkem kui elu eest! Ja siis see juhtuski! Ma ei tulnud ju selle pealegi, et sellisele atraktsioonile EI tasu minna lühikeses kleidis. Ma ei osanud aimatagi, et ühel hetkel tiirutan ma karusellil kleit üle pea, tagumik paljas. Püüdsin kiljumise, karjumise, röökimise, punastamise ja meeleheitlikult torudest kinni hoidmise vahel kleiti kohendada! Lootusetu! Juba jälle kerkisid jalad taeva kohale, pea jäi kleidi alla peitu ja meie taga istuvale neljale turistile avanes jällegi kord vaatepilt mu paljast tagumikust! „Heia Eesti, heia Eesti!“ hüüete saatel rippusin vapralt edasi – siiski meeleheitlikult röökides.

Lõpuks ometi karusell peatus. Olin piinarattalt pääsenud. Vähemalt nii ma arvasin. Aga oi kuidas ma eksisin! Selgus, et kinnitus, mis pidi mind „okse-piinarattal“ turvaliselt kinni hoidma, oli lahti. Ma olin kogu see aeg, mil ma palja tagumikuga pea alaspidi rippunud olin, täiesti ebaturvaliselt lahtise kinnitusega olnud. Jumal tänatud, et ma sellest aru ei olnud saanud! Naeratav kuldhambaga mees kinnitas mind uuesti turvaliselt tooli külge ja juba järgmisel hetkel keerlesin ma jälle (tagumik paljas loomulikult!) maa ja taeva vahel. Ikka meeleheitlikult karjudes! Piinlikkusest? Põnevusest? Hirmust? Ma ei tea... Kuna ma nüüd olin juba targem, sain üsna ruttu aru, et rippusin korraga jällegi pea alaspidi täiesti ebaturvaliselt lahtise kinnitusega. Karjumine muutus meeleheitlikumaks. Jälle kord karusell peatus ja kuldhambaga naeratav mees tahtis mind uuesti turvaliselt kinnitada. No way! mõtlesin ma ja pugesin kõige väiksemast pilust, mida ma üldse kunagi näinud olen, jalgade värinal, karusellilt maha. Sellest sõidust mulle aitas! Silme ette tuli tivoli-stseen „Lõpp-punkti“ filmist. Loomulikult ei õnnestunud mul sellest maailma kõige väiksemast pilust karusellilt maha hüppamine elegantselt, ühel hetkel oli pool mu kehast karusellist väljas, pool veel karusellil. Kujutasin juba ette, et kohe-kohe jätkub sõit nii, et pool röökivast minust on karusellil, pool karusellilt väljas. Mõelda vaid, kuidas lühike kleit siis veel lehvida oleks saanud ja kuidas mu paljas tagumik oleks nelja turisti asemel olnud nähtav kogu õllesummeri rahvamassile. Õnneks see stsenaarium jäi siiski mu kõige hullemaks unenäoks. Edasist sõitu sain pealt vaadata oma tavapärases loomulikus asendis – jalad kindlalt maa peal, kleit õigetpidi seljas!
„Patšemu võ ne skasali, što ne nada...“ tegin ma kuldhambaga mehele etteheitva märkuse ja kuna mu venekeele sõnavara sel hetkel otsa sai, püüdsin kätega žestikuleerides, karusellile ja oma kleidile osutades edasi seletada, „lühikese kleidiga sellele karusellile ronida?“ Kuldhambaga mees naeris ja küsis, et mis siis viga oli? „Eta ne krasiva...“ purssisin edasi. Kuldhambaga mehe naeratus läks veel laiemaks ja imalamaks. „A kto skasal što ne krasivaja?“ irvitas ta. Kujutasin ette kui palju naiivseid karjuvaid tagumikke ta oma tööpostil „nautida“ saab.

„Noh, Sven, oli piinlik ka kui paljas Maria su kõrval röökis?“ noris tilluke Delisa pärast sõitu onupoja kallal. Onupoeg jäi viisakaks ja vastas, et võib-olla siis oleks olnud, kui mõni tuttav oleks kuulnud-näinud. Nii armas temast! (kuigi ta kindlasti ise mõtles, et selle hullumeelse sugulasega ei lähe ta enam KUNAGI kuhugi) Kui hirm ja mure tillukese Delisa näolt kadus, ei jätnud ta kasutamata võimalust, et kõigile mahlakalt jutustada, et samal ajal kui teised naised õrnalt kiljusid, kostus sellest valjult üle rongalik krääksumine ja õhu ahmimine, mis otseloomulikult pääses valla minu suust.

Millegi pärast saan ma korraga aru, kust tuleb ütlus elu nagu karusellil...

Üllatus!

Kui te kunagi soovite kellelegi üllatust teha, siis siit väike soovitus. Uurige varakult järgi, kas sel ajahetkel üllatatav ka olemas on või on tal juba teised plaanid tehtud, sest muidu võib hea mõte hoopis halvasti välja kukkuda. Jube soe soovitus on kaasata keegi lähedane ka vandenõusse, kes üllatatava õigel ajal õigesse kohta toimetaks ja naba välja venitades leiaks põhjusi, miks üllatatav ei tohi sel ajal mitte midagi muud teha! Üllatatav ise ei saa ju seda teha, kui ta ei tea, et teda üllatada kavatsetakse.
Nii minulikult (järjekordselt) planeerisin kõige paremat, aga välja kukkus ikka nii nagu alati! Oleksime pidanud olema targemad ja üllatatavat oma salaplaanidest teavitama. Ta oleks alati saanud üllatust teeselda...

(kolmel-neljal korral, mil ma olen püüdnud midagi sarnast korraldada, on ettevõtmine vett vedama läinud. Peaksin tegema vist omad järeldused. Aga filmides tundub see kõik alati nii lihtne ja romantiline ja armas!!!)