Uued võimalused

Kõigile neile, kes kartsid, et "mutrikesele" ei pakuta mitte kunagi enam uut tööd ja neile, kes lootsid, et "seesugusele" ei pakuta enam kunagi tööd, on mul üks uudis. Viimase nädala jooksul on "mutrike" saanud kaks tööpakkumist. Üks neist ühe eelmise tööandja poolt, kes mõtles, et tähtsate inimeste vahel sibliv naiivne mutrike oleks "teretulnud tagasi". Polegi vist ikka päris nii, et kõik "järjekindlalt minust lahti tahavad saada":)
Ja teine tööpakkumine tuli sama ootamatult - luges inimene blogi, tekkis huvi, ostis raamatu ja kirjutas meili, kutsus töövestlusele ja tund aega hiljem pakus tööd:)
Nüüd peab "mutrike" mõtlema, mida teha? Mida valida? Kas minna tagasi tuttavasse keskkonda? Võtta vastu uus väljakutse? Või hoopis pühenduda hetkel kirjutamisele? (Et see "esimene menuromaan" siiski valmis kirjutada;))
Huvitav, kas pole...

...

Käisin eelmisel pühapäeval ühel sünnipäeval ja see pani mind mõtlema inimsuhete ja saatuse peale. On võtnud liigagi kaua aega, et jõuda arusaamisele, mida ma elus tegelikult hindan ja tahan. See on võtnud aega lausa 29 aastat. Ma olen jõudnud arusaamisele, et maine mammona ei olegi kõige tähtsam. Siinkohal pean siiski tunnistama, et aeg-ajalt on mul siiski vastupandamatu kirg soetada endale uusi kingi, riideid, parfüüme, kreeme, klaase, vaase, potte, kotte, aga ma olen saanud aru, et rahulolu ei peitu mitte üüratus garderoobis, vaid inimestes, kes mind ümbritsevad. Nad kõik on mulle midagi õpetanud ja aidanud mul leida elule siht ning eesmärk.
Alustame kasvõi tädi Lolast. Terve elu on mul ja minu perel olnud Välismaal sugulased, keda igal aastal külastada. Iga-aastasest külaskäigust tillukesse Rootsi külla, millest me muidu ei teaks mitte kui midagi, on saanud traditsioon. Ma olen sealseid vaatamisväärsusi näinud kümneid kordi, kuid ometi kisub mind sinna igakord tagasi. Mul on fotoalbumis täpselt ühes ja samas kohas tehtud fotod ajast, mil olin 10-,14-,18-,20-,24-,27- ja 29-aastane. Ma olen seal käinud ema ja vanaemaga, vanaema ja vanatädiga, ema ja õega, vanatädi ja onuga, onupojaga, Janekiga, isegi ühe endise kavaleriga. Sellel tillukesel Rootsi külal on meie jaoks eriline tähendus. Nii ka viimane kord – olgugi et müüdud oli maja, mis oli meile omaks saanud, asemel oli nüüd korter ja iginoor Lola oli vanemaks ja pimedamaks jäänud, olid ikka alles asjad, mis kunagi ei muutu. Vähemalt mõnda aega. Rootsi sõites oli mul ja emal peas ainult üks mõte – poed ja allahindlused! Pärast seda, kui Lola natuke nukralt küsis: “Kas te ei võiks mulle seda ühte õhtupoolikut kinkida, minuga istuda ja veini juua?“, saime mõlemad aru, et poed ei ole midagi väärt selle kõrval, mida pakkus meile tädi Lola. Siiras heameel ja soov sugulastega aega veeta. Mul on kahju, et ta on meie viimane side Rootsi sugulastega, kellele külla minna ja kes sind alati avasüli ootavad. Loomulikult on meil ka teisi sugulasi, kes meid vastu võtaksid ja öömaja pakuksid, kuid selles puuduks seesama siirus ja heameel. Võib-olla ma eksin, ja ma väga loodan, aga ma usun, et lolaliku siiruse asemel võtaks meid tulevikus vastu kohustuslik viisakus „ida-euroopa sugulaste“ ees. Ja ma ei usu, et me leiaks ühestki teisest välismaa sugulaste kodust eest seinale maalitud Eesti vapi või uhkelt kapil seisva Eesti lipu – aga see ongi just see, mis on senised külaskäigud muutunud eriliselt soojaks. Mul on kahju, kui need külaskäigud ühel päeval kaovad, kuid samas teeb mind õnnelikuks, et mul on olnud õnn nii eriliste inimestega nii palju aega koos veeta. Nad on mulle õpetanud olema uhke nii enda kui oma päritolu üle.

(Ja kui ma veel saaks kätte vanaonu päevikud, mida ta pidas ajal, kui Eestist põgenes, on kindel, et mu kauaoodatud bestselleriks oleks aines olemas).

Pühapäevasel sünnipäeval nautisin ma teistlaadi perekondlike suhteid. Mul ei ole kunagi olnud õiget vanaisa ja seepärast hindan ma väga, et mulle on antud võimalus tunda Janeki vanaisa. Olgugi, et vanadus on teinud oma töö ja võtnud temalt mälu, on ta üks elurõõmsamaid ja vaimukamaid inimesi, keda ma olen kohanud. Ta ei tea, mis aasta on või miks me oleme kokku kogunenud, aga ta teab, kuna ta on sündinud -1924- ja ta teab endise arstina ikka veel haiguste ladinakeelseid nimetusi, põhjuseid, ravimeetmeid. Ta elab ajas, mil ta oli õnnelik, ega tea midagi hetke probleemidest ja muredest. Janekil on arvatavasti õigus, kui ta ütles, et vanaisa mälu on kadunud sellepärast, et ta on elu aeg tööd rüganud, nüüd on tema aeg puhata. Ja just sellepärast teab ta selgelt kõike, mis on juhtunud, aga ei tea kübetki sellest, mis hetkel maailmas sünnib. Kõige selle juures on ta äärmiselt armastusväärne ja soe inimene. Ta on mulle õpetanud olema elurõõmus ja mitte keskenduma probleemidele, vaid nautima hetke.

Pühapäevasel sünnipäeval sattusime ka rääkima sellest, miks mõned asjad elus juhtuvad ja mõned inimesed meie eluteele satuvad. Miski ei ole juhuslik. Ja tõepoolest ei ole. Vaatame siis tagasi. Ma teadsin üsna noorest east alates, et minust saab ajakirjanik, kuid viimasel hetkel hakkasin ma kartma ülikooli sisseastumiseksameid ja langetasin teise valiku. Minust sai norra filoloog. Ilma norra keeleta ei oleks ma sattunud nendele töökohtadele, mis tõukasid mind tagant tegema esimesi arglikke katsetusi unistuse täitmiseks – saada kirjanikuks. Just need töökohad on aidanud kaasa sellele, et hakkasin endasse rohkem uskuma ja teadsin, et ma olen rohkemaks võimeline. Ma ei ütle, et mu esimesed kirjanduslikud katsed on kõige õnnestunumad, kuid see on algus. Võib-olla algus millelegi suurele? Ilma norra keele ja nende töökohtadeta ei oleks ma kohtunud Janekiga, kes on mul aidanud leida iseenda. Ta on mulle õpetanud olema julge ja aus, enda ja oma väärtuste eest seisma. Ilma temata ajaks ma siiani taga suuremat palganumbrit ja ilusamaid kingi ega teaks, et on olemas ka teised väärtused. Uskuge või mitte, aga üle pika aja tunnen ma end elusana, sest ma olen enda eest seisnud ja mitte laskunud end elu peavoolul kaasa vedada. Ma olen mina ise!

Nüüd peaksin ma endalt küsima, mida on mulle õpetanud Suur Ja Tähtis Ettevõte? Lihtne vastus oleks - ei midagi, aga see oleks vale. Suur Ja Tähtis Ettevõte on mulle õpetanud palju. Ma olen sattunud kokku inimestega, kelle sarnaseks ma kunagi ei taha muutuda. Nad on olnud mulle peegelpildiks ja näidanud mulle kõike seda, milline ma ehk ise mõnel eluetapil olen olnud. Ja alles nüüd saan ma aru, et ma ei pidanudki Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest ise lahkuma, sest see oleks tähendanud, et ma annan alla; see kõik pidigi nii lõppema – et me kõik õpiks midagi. Suur Ja Tähtis Ettevõte ei sattunud minu teele vaid selleks, et mina midagi õpiksin, vaid et ka nemad midagi õpiksid. Kas nad seda ka tegid, sellele ei oska mina vastata.

Ühest asjast on mul siiski kahju. Mul on kahju, et tänu „sõjale“ Suure Ja Tähtsa Ettevõttega kaotasin ma ka palju sõpru. Ärge saage mu’st valesti aru – mitte mu endised kolleegid ja sõbrad ei hoia minust eemale, vaid ma ise teen seda Mingil põhjusel kardan ma, et minuga läbisaamine ei tuleks neile Suures Ja Tähtsas Ettevõttes kasuks. Ma tunnen Tatraveskeid liiga hästi, et seda karta. Mul on kahju, et ma ei tea, millega nad tegelevad, kuidas neil läheb, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma soovin neist hetkel eemale hoida. Võib-olla on mu käitumine põhjendamatu...

Pühapäevane sünnipäev pani mind paljudele asjadele mõtlema, paljudele asjadele värske pilguga vaatama.

PS: Homsest lähen tillukesele „puhkusele“ , mis tähendab ka pausi blogimises...saavad Tatraveskid ka natuke rohkem tööle keskenduda;)

Spungihuvilistele lisa

/.../
Austusavaldusena Gustav Ernesaksa „Tormide rannale“ tegime olematu, aga kuulsa kõrtsi trepil lahti teise 2005. aasta pinot gris pudeli. Kus siis veel jalga puhata ja keelt kasta kui mitte kõrtsis, mis sellest, et kujuteldavas. Juba vanal ajal oli tarbekäikudel (vooris olles, veskile sõites, kaubaretkel, linnasõidul) kõrts peatuskohaks mistahes nädalapäeval. Ja ei olnud see midagi vaid meeste kogunemiskohaks, mitmel pool oli ka naistel kombeks kõrtsis tantsimas käia – antiikne ööklubi. Ma kujutan ette küll, kuidas neid naisi vaadati, kes oma reha ja voki nurka viskasid ning selle asemel antiikses ööklubis diskotasid. Huvitav, mis muusika saatel - Appsaid, innsaid aut, šhiis livin la vida loka, šhiil pušš änd pull juu daun, livin la vida loca’t ei osanud siis veel keegi karta. Isegi reinlender ja polka leiutati hiljem kui vanakooli tšikid juba Pihla kõrtsis jalga keerutasid. No jah, mis neil siis üle jäi, kui arvatavasti Juhani ja Jüri kammi – või parmupilli saatel tantsu lüüa. Sa vahi neid mehi tegelikult, juba aegade hämarusest alates on nad osanud naisi oma pilli järgi tantsima panna. Ja naised on aegade hämarusest seda teinud ka, viskasid oma vokid nurka ja Juhani ning Jüri pilli järgi tantsima. Nad, rumalad, ei osanud arvatagi, et see oli vaid peibutuseks, hiljem kui juba kuu oli taevast alla toodud ja tüdrukutel põlved nõrgad, tõid Jüri ja Juhan õiged pillid välja: Pole siin mingit kõrtsis tantsimist, lapsed vaja üles kasvatada, sead sööta, hein teha, leib küpsetada – ega need tööd ennast ise ära ei tee. Mille jaoks see naine sai siis majja võetud? Ei saa sinna kõrtsi lasta, ma tean küll, kuidas see naabri-Juhan sind vaatab........ Vot sellised mehed on need Juhan ja Jüri! Pole siis ime, et Kai mees arvab, et naine on kodus vaid töötegemiseks, ta ju Juhani otsene järglane – õige eesti mees. Pole siis ime, et ta ootab, et naine siiani voki vuristaks, vilja teeks ja rehte peksaks – see on tal ju geenides.
„Naised, ma tegin praegu just avastuse. Ma tean, miks mehed ootavad, et naised neile kõik ette-taha ära teeks. Kõiges on süüdi Juhan oma parmupilliga!“ „Nii, Mariale enam veini ei anna, peksab juba puhta segast!“ otsustas Tiia. Oli aru saada, et teised on temaga sama meelt. Roosi katsus mu laupa: „Äkki on palavik?“ Kerle aga teadis vastust, tema teadis, mis minuga juhtus. Ma olin raudselt nakatunud puukborrelioosi, raudselt. Ja nüüd hakkas see välja lööma: kõigepealt sonimine, siis palavik, siis jääb uimaseks ja siis annab otsad. Ei no tere-tore, selline reisikaaslane. Nii egoistlik. Üldse teiste peale ei mõtle, mis reis see on, kui ühel on puukborrelioos ja kohe-kohe otsi andmas: „No mida me suga nüüd peale hakkame? See on raudselt nakkav ka veel. Mina ei saa endale borrelioosi ega mingit muud nakkust lubada, minul on järgmisel nädalal Aki ja Daki ja Kakiga naisteõhtu. Mul on plaanid juba tehtud. Ei no päris hästi. Tänks täiega!“
Mis mul siis üle jäi kui kõigile oma teooria ka valjuhäälselt ette kanda. Peab ütlema, et mu oma peas kõlas see palju vaimukamalt, aga siiski mu jutul oli jumet. Ma olin millegi jälile jõudnud – võib olla isegi Spungi leidnud. Pidi see Spunk siis ka nii nigel leiutis nüüd olema – saada teada, et meeste käitumises on süüdi Juhani parmupill ja antiiksed ööklubid. See polnud nüüd küll mingi kirss-tordi-peal-tüüpi-avastus, aga mis teha, vähemalt olime me lahendanud müsteeriumi Kai mehega. Ta ei taha, et naine kogu aeg Pihla kõrtsis käib, sest mine tea, mida Naabri-Jaan plaanida võib, võib olla ka algul meelitab parmupilliga, lubab kuu ja päikese alla tuua. Sellepärast ta naise kodus tööle panebki, sellepärast ta ütlebki et hakklihakaste ja kotlet pole miski söök, need saavad liiga kiiresti valmis ja naine võiks jälle Pihla kõrtsi minna. Naisele tuleb selgeks teha, et üks õige õhtusöök on vähemalt neljakäiguline ja soovitavalt kulub toidu tegemiseks nii palju tunde, et naine on pärast seda Pihla kõrtsi jaoks liiga väsinud. Ei pea silma peal hoidma ja muret tundma. Igaks juhuks jätab ta enda järele koristamata ka, peidab diivani alla sokke ja laua alla tühje õllepudeleid – juhuks kui naisel peaks söök liiga ruttu valmis saama, et oleks uus tegevus kohe varnast võtta. Hoolitsev eesti mees – sisustab kõik naise vaba aja, nii et naine ise ei pea üldse oma pead vaevama, mida järgmiseks teha. Kui neljakäiguline õhtusöök tehtud ja naine ikka veel väsinud pole, siis tuleb kokku korjata mehe sokid ja koristada ära tühjad õllepudelid, edasi võib naine näiteks aknaid pesta, pesu triikida, põrandaid pesta. Naabri-Jaani pärast ei pea mees niiviisi muretsema.

Elu nagu zoopargis

Terve eilne päev ei suutnud ma aru saada, miks kaks toonekurge meie maja ründavad ja oma pesa asemel maja esise elektriposti olid vallutanud. Hugo (kes eile veel kodus oli) ei jõudnud ära haukuda ja mina ära imestada, mille kuradi pärast nad siin passivad. Selguse tõi õhtul töölt tulnud Janek, kes olles minust kordi taiplikum, sai maas vedelevaid oksahunnikuid nähes kohe aru, et kured olid otsustanud elektriposti otsa uue pesa teha. „Ei, see ei lähe mitte,“ kiljatasin mina. Ma ju kardan linde, eriti kui nad on suured ja liiga lähedal. Kaugemalt – seal kus nad muidu pesitsesid – on neid kena vaadata, aga otse majaukse ees tundus loodus liiga lähedale tulevat. Janek oli minuga nõus: „Kui nad juba nii kobalt oksi veavad, siis pole imestada, kui nad ka lõunasöögiks kohale veetud usse hakkavad maja ette maha puistama.“ Ja justkui selle jutu kinnituseks leidsime oksahunnikust ka ühe ussi (õnneks, küll surnud, aga ikkagi ussi!) – see oli suur nagu boamadu. „Mina enam majast välja EI tule!“ teatasin ma kategooriliselt ja Janek asus pilvepiiril asuva pesa vundamendiga võitlusesse. „Minge tehke endale natuke kaugemale pesa,“ ajasime me kurepaari eemale. Õhtuks saime maja ette vaikuse.
Hommikul, kui olin kotid kokku pakkinud, et sõita Lõuna-Eestisse järjekordsele „Õhtusöögile kuuele“, olid kured jälle uute okstega platsis. Janek lubas õhtul midagi välja mõelda ja mina mõtlesin õõvastusega, mis meid ees ootab, kui tagasi tuleme. Rumalalt pakkusin välja, et ma võin ju koju ka jääda ja püüda neid eemale ajada ja pesa ehitust takistada, nii kaua kuni Janek töölt tuleb ja „kurepesa ehitust takistava atribuudi“ välja mõtleb. „Jah, see oleks hea küll, „ ütles Janek ja nii oligi otsustanud, et „õhtusöök kuuele“ Lõuna-Eestis jääb täna ära. Just sel hetkel kui istusin tugitooli, et vaadata „Südameasja“ kuulsin maja eest kure nokkade plaginat. Kured kohal ja sättisid uut vundamenti paika. Ei seganud neid ei plaksutamine, potikaante ja õllepurkidest tehtud vidinaga kolistamine, karjumine (oleksin võinud endal hääle ära karjuda ilma et nad ennast liigutanudki oleks). Mu tegevus segas siiski nii palju, et suurema osa ehitusmaterjalist puistasid nad maha.
Õnneks tuli lõuna ajal korraks koju ka Janek. „Tee midagi, ma lähen hulluks,“ anusin ma meeleheitlikult, „nad on kaks ühe vastu!“
„Aga kolista nende purkidega,“ pakkus Janek välja, mille peale ma turtsatasin, et olen „Südameasjadest“ alates püüdnud neid lärmiga eemale peletada, aga ei midagi. „Nad lihtsalt vahivad mind kurjalt, nokad ähvardavalt minu poole,“ piuksusin ma, mõeldes õudusega Alfred Hitchcocki „Lindude“ peale. Janekil ei jäänudki muud üle, kui oma lõuna ohverdada ja püüda käepäraste vahenditega midagi ette võtta. Ilma korraliku redelita oli suhteliselt võimatu minu õllepurkidest tehtud vidinat posti otsa saada, et see ehk linnud loobuma paneks. Jumal tänatud, et Janekil oli nii palju loovust, et mingi ime läbi see siiski posti otsa sai. Janek läks tööle tagasi ja mina jäin valvesse. Tundus, et see siiski aitas ja kurepaar hakkas otsima mõnd teist pesakohta. Igaks juhuks loobusin ma ka ülejäänud pärastlõunaste seriaalide vaatamisest ja jäin õue kurevahile. Tundub, et kured andsid alla ! Terve selle aja, mis ma peenraid ja majaääri rohisin (mida mul muud ikka õues teha oli!), nad tagasi ei tulnud.
Mul ei ole midagi kurgede vastu, kui nad püsivad ilusasti ohutus kauguses majast paarisaja meetri kaugusel puu otsas, aga nii lähedale, et nende lõunasöök kogemata trepiastmele pudeneb, ma neid küll ei taha. Veel rohkem kui puuke ja linde ja šampuse avamist kardan ma usse. Mul tulevad külmavärinad peale paljast mõttest, et peaksin maja ees Rästik Ruudolfiga kohtuma. Loodus olgu ikka majast natuke eemal! Ja pealegi on ju teada, et toonekured toovad lapsi...
Lõuna-Eesti ja „õhtusöök kuule“ jäi küll seekord ära, aga samas jätkub tänu kureperele traditsioon pidada jaanipäeva Ussisilmal:)

"Mis sul viga on?"

Jumal tänatud, et Keila Kaubamajas on nii vähe raamatuid müügil, sest vastasel juhul oleksin ma sealt lahkunud raamatuga, mida otsima/ostma läksin ja poleks täiesti kogematu sattunud Roone Roosti raamatu otsa. Ma oleks paljust ilma jäänud. Ja sellest oleks hiiglama kahju olnud.
Raamat algab sissejuhatusega: "Iga inimene vajab mingit väljundit. kes kirjutab bussipeatustesse Mendid on vitupead", kes kirjutab raamatu. Mina tegin midagi vahepealset." Ei teinud midagi vahepealset, kirjutas hoopiski viimase aja ühe naljakaima raamatu. Sellega tegi autor mulle muidugi ka pisikese karuteene. Iga kord kui ma kõva häälega itsitama hakkasin, mõne koha peal lausa nii kõvasti, et pisarad tulid silmist, küsisid teised:"Mis seal nüüd oli? Aga nüüd?" Nii lõppes see kõik sellega, et pidin raamatut teistele terve reisi vältel kõva häälega ette lugema. Aga teised said ka naerda. Kõvasti. Uskumatul kombel isegi minu ema, kes muidu punastab juba siis, kui keegi "persse" ütleb ja krimpsutab nina, kui kuuleb kusagilt ropendamist.
Mulle ka ei meeldi labasus, aga võib-olla ongi põhjus, miks selle raamatu kõnepruuk meid hoopis naerma ajab, et see ei mõju labasena. Isegi "nahhui mul seda vaja oli?" kõlab selles raamatus hoopis vaimukalt ja ei mul ega emal ei olnud piinlik seda vanaemale edasi rääkida. Mulle meeldis ka Ruitlase "Naine" ja ajas naerma ka, aga kõva häälega ma seda ette poleks lugenud.
Selles raamatus on kirjas kõik need mõtted, mida me kõik tegelikult mõtleme, aga kunagi välja ei julge öelda. Tegelt ka! Ja võib-olla ka seetõttu see raamat nii väga meeldibki. Muidugi ma ei saa midagi parata, et mulle tundus vahepeal nagu ma oleksin selle raamatu ise kirjutanud. Midagi meenutas nii väga mind! Ema arvas ka, et Roone Roosti stiil meenutas minu oma, aga temale iseloomulikult lisas ka, et midagi on natukene paremini. Kui ma muidu ütleks, et see on lihtsalt emalik kriitika, millega ma olen üles kasvanud ja harjunud(matemaatika kontrolltöös polnud "4" kunagi piisav, oleks saanud paremini, inglise keele eksamil ei piisanud isegi 96st punktist sajast jne jne), siis seekord ma pean nõustuma: Roone Roost on vaimukam kui mina.
Igatahes, mina küll ei nõustu kriitikaga, et nüüd kui iga netikommentaator võib raamatu kirjutada, hakkavad ilmuma rooneroostilikud (ja johannamariaprangelikud) teosed, mis lugemismeelele ei paku mingit naudingut. Pakuvad küll. Lugege ja veenduge ise.

Svenska spesialiteet

Mida teeb Mutrike, kelle on liiga palju vaba aega? Kui tahtsite pakkuda, et läheb ema ja vanaemaga Rootsi, siis on see tõepoolest õige vastus. Ja kui reisile läheb kolm generatsiooni blonde, siis ei saagi kõik minna nii nagu peaks.
"Kus te olete?" küsib Mutrike telefoni teel emalt. Selle asemel, et vastata lühidalt, KUS nad on, andis ema telefoni edasi vanaemale ja SELLE ASEMEL, et minuga rääkida, rääkisid nad hoopis omavahel.
"Küsi kas siin on esimene tund parkimist tasuta?" karjus ema vanaemale.
"Me oleme siin, kus esimene tund parkimist on tasuta," kordas vanaema läbi telefoni mulle.
"Aga mina küsin ainult, KUS te olete?" küsisin mina uuesti.
"Mitte parkimine pole tasuta, aga sa küsi, kas on tasuta?" kordab ema vanaemale.
"Siin, kus parkimine on tasuta," kordas vanaema läbi telefoni mulle.
"Aga, KUS te olete?" küsin ma uuesti ja kui ma jälle kord kuulen, kuidas ema ja vanaema omavahel edasi jagelevad, annan alla. Lihtsam on püüda neid loogika järgi leida. Veerand tundi hiljem on nad leitud, Rimi parklast. Ja reis võib alata.

Tädi Lolal oli õigus, kui ta laeva kohta paat ütles. Paadil pole suurt midagi teha, kui lõhnapoes lõhnasid proovida ja oodata, kuni rootsi lauas omletti saaks süüa. Omlett jäi ära - sest mingil kummalisel kombel tahetakse selle eest 500 krooni per nägu. Milline idioot maksab laevasööklas 500 krooni õhtusöögi eest? Minu arvates on ka menüü vähemalt viimased 15 aastat muutmata...
Selle asemel olime me hoopis nii idioodid, et otsustasime süüa 140 krooni eest kiirkartuliputru ja 80 krooni eest baguetti, mis oli arvatavasti letis seisnud esimesest merereisist alates... See oli tõesti tark otsus!
Õnneks päästab meid igavlemisest uni ja Rootsi jõuab kohale rutem kui oleks loota osanud. Ja ma jumaldan kõike, mis on seotud Rootsiga. Okei, MITTE KÕIKE. Pigem vaid IKEA'd. Pole korda kui me suudaksime sealt niisama mööda sõita. Nii ka seekord. Olgugi, et me ei leia õiget mahasõitu ja tiirutane juba viimased 20 minutit ühel ja samal E4 teejupil. Me ei anna alla enne kui oleme iKEA'sse jõudnud.
"Kas siit saab Ikkesse?" küsib vanaema, kui järjekordselt ühel ja samal teejupil tagasi oleme. "Ikkesse, ikkesse, " itsitame me vanaema üle. Küll on hea, kui sul on selline vanaema, kes laseb enda üle naerda.
Seekord piirduski shoping vaid IKEAga. Kiirkorras H&M-st läbi jooksmine, et üks allahinnatud kleit osta, ei klassifitseeru shopingu alla, see on pigem mõnitamine. Nii palju allahinnatud asju jäi ju veel poodi. ICA'st polarbröd ja spiskummini ja apelsinmarmeladi ostmine ei lähe ka õige shopingu alla. Kes see ikka enam toidupoes shoppab.

Aga pole hullu...ega's Lola juures ka paha pole. Ma saan üsna palju targemaks.
Näiteks sain ma teada, et minus elab edasi Karlsonite jonn. Ma ei teagi, kas selle üle uhke olla või mitte. Pigem siiski uhke, et kannan edasi suguvõsa-geene. Ja eks selles, et ma kunagi lapsena end keset üht Rootsi parki pikali viskasin, jonnima hakkasin ja enne ei jätnud kui olin saanud veel ühe Barbie, (ja seda iga kord kui Rootsis käime, mulle ikka meelde tuletatakse, kuigi sellest on möödas vähemalt 20 aastat)on vähemalt osaliselt süüdi Karlsoni jonn.
Muideks ka nüüd luges emme mulle enne reisi sõnad peale: reisi teen ma sulle välja, aga see on ka kõik.
"Ma ei tahagi midagi muud," vastasin mina.
"Ma nii igaks juhuks ütlen, kui sa peaks poes jonnima hakkama!"

Ma ei hakanud seekord poes jonnima. Kuigi ei saa öelda, et ma siiski poleks proovinud. Ja natukene mossitanud, et ema siiski ümber mõtles ja mulle kehakreemi ei ostnud. Oleks võinud ju!

Aga hoolimata sellest, et shopata ei saanud ja ema seekord jonnile ei allunud ,oli lõbus. Lola juures on mingil põhjusel alati lõbus. Ma ei kujuta ette, et vanuritega võiks muidu lõbus olla(Vanurid on lõbusad vaid juhul kui nad on kas Vanaema, Tädi Lola või Emme- küll on hea, et tal on puhkus ja ta blogi EI loe hetkel), aga Lola juures on lõbus. Selline teistmoodi lõbus. Istud ja kuulad ja meenutad ja mõtled ja ütled ja oled ja...
Võib-olla Tillukesel Svenil - lapsenäoga kuid mehemõõtu onupojal - ei olnud nii lõbus. Eriti kui talle õhtusöögi kõrvale piima pakuti, samal ajal kui teised veini jõid. Sven arvas, et ta võiks juua longerot, aga Lola teab paremini, mida toidu kõrvale juuakse. Longero pole ju toidukõrvale joomise jook. Pakkuda on kas veini või õlut! Ja kui neid ei joo, siis tuleb juua piima. Kas teie teadsite, et longerot ei sobi toidu kõrvale juua, vaid see passib pärast teleka vaatamise kõrvale? Kui te enne ei teadnud, siis nüüd olete targemad!

Üks huvitav fenomen on selliste reiside juures veel. IGA KORD, kui emmele öelda, et pööra siit paremale, sõidab ta otse või teisele poole. IGA KORD! Kui on võimalik valida vale tee, siis tema valib vale tee. IGA KORD!

Ja siis veel IGA KORD, kui ma olen Janekist eemal ja olen sunnitud temaga telefoni teel suhtlema, läheme me tülli.
"Sa oled iga kord telefoni teel nii ükskõikne," heidab ta mulle alati ette. Aga mina ei ole üskõikne. Mina näitangi hoolivust välja sellega, et ma üleüldse helistab, et küsida , kuidas päev läks ja head ööd soovida. Pikemad telefonijutud mind ei huvita. Ei ole vaja telefoni otsas IGA ÕHTU 10-30 minutit rippuda AINULT selle pärast, et me oleme üksteisest eemal.
"Kas ma tohin nüüd kõne lõpetada, natuke netis olla ja siis magama minna," küsin mina.
"Kas nett on tähtsam, kui minuga telefonis rääkimine?" jonnib teisel pool toru tema.
"Ma lihtsalt tahan natuke netis olla, kirjutada ja siis magama minna," jonnin mina.
"Okei, head ööd!" ütleb teisel pool pahur hääl. Mina ei ütle midagi ja viskan toru ära. Kolm minutit hiljem saan sõnumi:" kas sa häbened teiste kuuldes mulle head ööd soovida ja öelda, et kallis oled?"
Saadan sõnumi vastu. Sõnumite saatmine meeldib mulle veel vähem kui telefoniga rääkimine. Saan sõnumi vastu. Ei pea enam vastu. Helistan ja kuulen teisel pool toru torinat. Seletan veelkord, et ma ei viitsi rääkida 10 minutit vaid põhjusel, et oleme üksteisest eemal. Ei viitsi,aga selleks et Janek ei jonniks hakkan laulma:" head ööd, autod kõik magavad juba, minagi magama jään..." Enne seda olen ma ta peale ka häält tõstnud, nii et lapsenäoga aga mehemõõtu Sven vaatab imelikult, et mis asja... "Ära kunagi võta endale naist!" ütlen talle lihtsalt selgituseks.

Tagasiteel bingot ei mängita. Nett on aeglane. Tegelikult võiks juba kodus olla.
Siis ei pea vähemalt telefoniga rääkima.

Spunk

Kuna nädalavahetusel midagi kirjutamisväärset juhtunud pole, siis selle asemel hoopis Spungin veits. Nats jätan vahele ka...muidu pole ju raamatul hiljem mõtet;)

/.../
Jumal tänatud, et Tiiale hakkas lõpuks see rõhutud meeleolu närvidele käima ja ta tegi ettepaneku 2005 aasta pinot gris´l kork avada. Me oleme ju siiski reisil! See peaks lõbus olema! „Me ju ometigi tulime spunki otsima,“ andis ta kerge tiialiku sarkasmiga teada.
Jah, see spunk, mida me otsima tulime. Teaks siis keegi meist, mis kujul või milline see kuradima spunk välja võiks näha. On siis üldse võimalik oma spunk leida? Minus tärkas kerge ebausk kogu missiooni ees, kuid teistele ma seda välja ei näidanud. Oleks ikka väga piinlik olnud öelda, et kallid kaasreisilised, mul pole tegelikult õrna aimugi, miks ma teid kõiki siia kokku ajasin. Nemad ei pea teadma, et ma isegi ei tea, mida me taga ajame, miks mul korraga tekkis mõte meid kõiki autosse kupatada ja padavai teadmatuse suunas minema ajada.
Mulle hakkas tegelikult üha rohkem tunduma, et vahet ei ole, miks me siin koos oleme. Tähtis on see, et me oleme koos. Tõepoolest, ma ei mäleta, kuna me viimati niisama kõik kokku saime. Selles on kõiges süüdi mehed. Enne nende tekkimist oli meil aega üksteise jaoks, me pläkutasime telefoni teel, me suhtlesime tundide viisi Skype’is ja MSN-is, me käisime lounge’ides ja ööklubides, me jagasime oma muresid ja rõõme, olgu nad nii pisikesed kui tahes: „ kas sa kujutad ette, ma olen 2000 grammi juurde võtnud!“
„Isver, kuidas nii palju, ma olen aastaga vaid 2 kilo juurde võtnud, kuidas sa siis lausa 2000g juurde võtsid?“
Või siis rõõmud:
„Saad sa aru, ma lõpuks ometi leidsin selle kleidi nende kingade juurde! Ma olen nii õnnelik!“
Aga nüüd saame me kokku nagu õiged eestlased ikka, vaid pulmades, heal juhul ka sünnipäevadel ja õnneks veel mitte matustel. Ja siis kui pole pikka aega kohtunud, siis ei ole aega kõiki neid eluolulisi rõõme ja muresid jagada, koos veedetav aeg on nii lühike, et siis on aega vaid kõige tähtsama informatsiooni jagamiseks:
„Ah, et sinu laps on juba aastane!“
„Ei, mul ei ole veel lapsi. Aga varsti peaks selle peale mõtlema hakkama.....vist“
„Ausalt ka vä? Temal ka laps? Issand ma poleks kunagi uskunud. Päriselt vä?“
„Oo, sul on uued kardinad- kust said?“
„Ah need vanad? Need oleks vaja juba välja vahetada, üldse ei sobi selle uue kummutiga.“
„No jah, me pole ju nii ammu kohtunud, ei teagi enam, mis on uus ja mis vana...“

/.../

Mul oli hea meel, et Roosi ja Tiia olid meie seltskonnas natuke „kogenumad ja küpsemas eas“ kui ülejäänud 80% meie reisiseltskonnast. Ma ei teadnud ka Reigi õpetajast ja siin sündinud süngest armastusloost mitte kui midagi. Kui Roosi ja Tiia poleks meid „nooruse naiivsuse“ käes vaevlevaid noori harinud, mõtleks ma siiani, et mis kuradi filmist ja luikedest ja jumal teab millest need kaks teel Hiiumaale rääkisid.

/.../

Üheks Tiia sünnipäevaks sai ta kingiks Roosade Akende plaadi, niisama vahemärkuseks tuleb mainida, et ega Tiia pole miski suhkrust ja maasikavahust plikake, tema armastab ikka sellist „tõelist muusikat“. Niisiis Roosad Aknad. Mina ja Maarja, noored ja rohelised, polnud sellisest asjast kuulnudki ja meid oli tarvis harida ja meile õpetada eesti muusikalugu. Nii me siis umbes 2.17 paiku seal olime – mina, Maarja, Janek, Tiia, Roosi, harjavarrega takti koputavad naabrid, Roosad Aknad ja Majakonski luule: „Послушайте! Ведь, если звезды зажигают - значит - это кому-нибудь нужно? Значит - кто-то хочет, чтобы они были? Значит - кто-то называет эти плевочки жемчужиной? Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, et neid kellelgi on tarvis? Siis tähendab, neid keegi tõesti vajab ning nimetab neid süljepiisku pärliteks? Eks?!“
Aa, see oli hoopis Rosta Aknad ja Majakovski! Seepärast ongi hea, et meie seltskonnas on esindatud kõik vanusegrupid. Ma juba kujutan ette, kuidas me Kerle ja Maarja ja Kaiga oleks ülitargalt hiljem seletanud, kui punk ansambel on Roosad Aknad: „No issand jumal, kuidas te ei tea Roosasid Aknaid. No teate, see mingi naljakas vend loeb oma luuletusi. Majakonski või mis ta nimi oligi. Ei tea siis vä?“

Vaid Tiia ja Roosi elutarkus ja tahe meid õpetada päästis meid sellest võimalikust piinlikust momendist. Samuti ka siin Hiiumaal: ei olnud me kuulnud Reigi õpetajast ja tema kinnisideest luikede vastu, ei teadnud me suurt Sternbergidest ega Näkimadalatest, rääkimata siis veel Pihla kõrtsist, mida isegi enam ei olnud, mis aja jooksul lagunes ja 1915. aastal üldsegi lammutati. Andsime ülejäänud seltskonnaga Tiiale ja Roosile suurepärase võimaluse end kõige targematena tunda.