I work all night, I work all day, to pay the bills I have to pay. Ain't it sad...

Ma olen peaaegu täiskasvanu, käin vaikselt juba kolmekümnendaid, aga oma emale jään ma ikka lapseks. Lapseks, kellele võib peksa anda lausa.
Juhtus selline kahetsuväärne asi, et mul oli kiiruga kiiruga vaja üks arve ära maksta, mida olin edasi lükanud, aga nüüd tuli ähvardav kiri, et kui kohe ei, siis...
Mis mul siis ikka üle jäi kui alandlikult emmele helistada ja abi paluda. see et ma olen 30-aastane ja pean emmelt ikka abi paluma, on hoopis teine teema. Muidu emme aitas hädast välja - ta ei oleks ju emme, kui ta ei aitaks:)
Aga... mis siis järgnes. Emme helistas ütles, et "tead, laps, ma oleks sulle päeval täitsa peksa tahtnud anda!", "kas sa ometi õpid ka?" Ahh, mida? Mina? Mille eest? Misasja? Emme oli sõiduvees: "Sina ikka kulutad üle mõistuse, täitsa arutult. Sa pead ikka maapeale tulema?"
Mina ei kuluta ÜLDSE üle mõistuse, kust ta seda võtab? Aga emme ei andnud alla: "SA TEAD ISE KA, et sa kulutad liiga palju, ära üldse vaidlegi!"
Ega ei saa vaielda ka, kui just oli abi vaja olnud. Jäin siis vaikides nõusse, et ma kulutan liiga palju. Kuigi ma ei saa sellega kuidagi nõus olla, sest
1) mul ei ole poolsaapaid, lillasid
2)mul ei ole peosaapaid, tikk-kontsaga
3)mul ei ole talvevarustust käpikute-sallide-kübarate kujul
4)ma ei ole AMMU maniküüris käinud
5)ma isegi ei mäleta, mis pediküür on
6)ma pole massaažis käinud
7) ja mis kõige hullem - juba suvest saati värvin ma ISE oma juukseid.

Ma olen nende asjadeta hakkama saanud - ma ei kuluta nende peale. Viimati ostsin ma endale kõigest:
1) pikad sügissaapad, madala tallaga
2) pruuni kampsuni, et retuusidega käia
3) lilla vöö, mis pruuni kampsuni peale sobib
4) pruunid velvetid, hugo boss - need olid NII alla hinnatud
5) roosa kampsuni, hugo boss - see oli NII alla hinnatud
6) DKNY lõhna - kammoooon, ilma lõhnata ei ole ju elu! niigi Crystal Noir jäi ostmata....esialgu
7) kõrvarõngad, kuldsed + mustad - 2 oli ühe hinnaga!
8) roosa telefonikorpuse - 100 krooni ei ole tänapäeval mingi raha


NEID OLI MULLE LIHTSALT VAJA! Ega ma siis niisama lihtsalt neid ei ostnud, naljatilk!

Rongivaatus

Rongidepood on huvitavad nahtused
niipalju liipreid ja vilkuvaid tulukesi
peatujatele minejatele tulijatele
kuid lopuks on vaid kaks paralleelset liiprit
paar roostetavat roobast
peatujatele minejatele tulijatele
Keegi peab kusagilt neid ronge vaatama
et lihtreisijad ei hukkuks kohale joudmata

Tanel Jan Palgi "Rongivaatus"
Foto: Silver Häelm

Pssst! Veel üks saladus!

See, kui kiiresti levib Suures ja Tähtsas Ettevõttes Informatsioon, on lausa imekspandav. Ma usun, et ka kõige käbedamad uudisteagentuurid jäävad jänni. Meie read jäävad jälle ühe normaalse inimese võrra hõredamaks. Ei, seekord ei koondata, üks vaevatud hing leidis lõpuks pääsetee Suurest Mustast August. Lucky bastard! Ja igavene egoist, üldse ei mõtle, et normaalseid inimesi ei ole siin varnast võtta. Jälle üks vähem! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, pigem sellest KUI kiiresti ja kuidas info liigub. Täpset kella ma tõepoolest ei vaadanud, aga umbes nii see kõik toimus:
Enne lõunat: Härra A ja B istuvad ühes toas, seega on loomulik, et härra A andis oma plaanidest härra B-le teada. Kogemata tegi härra B oma suu lahti Tatraveski nr 1 kuuldes ja pall hakkas veerema, igas suunas.
Kell 12:30 tuli härra A lõunalt meie kontoritiiba, et Tähtsatele Inimestele teada anda, et kavatseb lahkuda. Mutrike sai ka teada, sest härra A oli juba varem Mutrikestele teada andnud, et tal on esmaspäeval üks jutt. Mutrike lootis viimase hetkeni, et ehk teatab peatsest abiellumisest või lastesaamisest, aga ok, Mutrike võttis info endale teadmiseks.
Kell 12:40 oli härra A Tähtsatele Inimestele oma otsuse teatavaks teinud.
SAMAL AJAL helises Mutrikese kolleegi lauatelefon, helistajaks Tatraveski nr 1 TEISEST KONTORI TIIVAST. Mutrikese kolleeg oli köögis, Tatraveski ei saanud jagada informatsiooni, mis ei tahtnud kuidagi vaka all püsida.
Kell 12:43 tormas ähmis Tatraveski Mutrikese kolleegi juurde küsimusega: "Kas see vastab tõele, mis ma kuulsin? Sa ei teagi veel? Kuidas nii?
Ahah, ei siis ma ei räägi ka midagi, MINA ei taha kuulujutte levitada. Ei, ma siis ka ei räägi! Ah hea küll, härra A läheb meilt ära! Võib olla see ei ole tõsi, aga mina niiviisi kuulsin!"
Kell 12:50 teadsid kõik, aga igal pool tunti huvi, et ei tea, kes veel teab? Kas kõik teavad? Kes veel teab? Kes? Kes? Raiu või tükkideks ei ütle! No kuulge, igaüks teab!
Kell 13:00 otsustasid Tähtsad Inimesed seda informatsiooni natukest aega salajas hoida.
Ülejäänud päeva arutas iga Tatraveski oma toas salaja.
Tööpäeva lõpu lähenedes helises Mutrikese kolleegi telefon uuesti. Teisel pool toru südantlõhestavalt nuttev Tatraveski nr 1: " Miks mind süüdistatakse kuulujuttude levitamises? Mida mina teinud olen?"
Tööpäeva lõpuni oli draamat rohkem kui rubla eest.
TO BE CONTINUED?
I hope not.

Raamat peidab endas kullast maja

Kui horoskoop ikka nii lubab, siis tuleb seda uskuda ja härjal sarvist haarata! Haarasingi.
Spungi-raamat on jõudnud 111lk-ni ja tundub, et Tanel Jani saadetud inspiratsioonist oli ikka kasu. Loominguline madalseis läks üle vähemalt hetkeks.
Ja teine - mu tõeline lemmikprojekt - edeneb ka päris hästi. Nüüd tuleb vaid pöidlad pihus hoida ja loota, et mu projekti geniaalsust mõistavad ka teised peale minu. Aga projekti ennast ma avaldada ei taha....veel... Aga avaldan ühe tillukese killukese.
Pöidlad pihku!

Grinch, kes varastab jõule

Jõulud hakkavad lähenema ja Grinch hiilib vaikselt aga sihikindlalt jälle kord meie maja poole. Ma ei saa aru, miks Grinch just meid nii palavalt armastab. Kas tal endal juba igav ei hakka, leidku mingi teine pere. Mingu naabrite juurde või kuhugi kaugemale...Aga kolmas jõul ja ikka koputab meie uksele, lisaks sellele lähevad ta üllatused aina kulukamaks. Krt täpe on ju, tehku odavamaid kingitusi...
Esimestel jõuludel viis Grinch mu pangakontolt 12 000 krooni, läks tegelikult 60 000 jahtima, aga pidi leppima sellise saagiga. Nende jõulude ajal ma tegelikult seljatasin Grinchi ja sain oma raha tagasi - võib olla ta sellepärast kannabki mu peale siiani vimma?
Teistel jõuludel sai Grinch endale 17 000. Kuigi jälle päris endale ta seda ei saanud - pidi Eesti Energiale loovutama.

See aasta hakkasin juba mõtlema, et no huvitav, millega Grinch meid nüüd üllatab. Vaikselt hakkas ta endast märke näitama juba mõned kuud tagasi, viies kaasa pliidi ja pesumasina, kuid me saime need tagasi. In your face, Grinch! Ja nüüd tundub, et ta on kadedusest rohelisem kui kunagi varem. Just siis kui Maria plaanis teha suuuuuuuuuri investeeringuid kaminasse ja kodusoojusesse, tuli Grinch ja röövis meilt Ruudolfi, lõhkus teise ära ja jättis tee äärde seisma. Vähe sellest, Grinch tahtis alguses 26 000 krooni. Poole peal leebus ja nõuab nüüd 18 000. Aga Ruudolf on meie laps, meil on Ruudolfit vaja, kasvõi Suurde ja Tähtsasse Ettevõttesse sõitmiseks...
Vaatame siis nüüd, kas Grinch strikes again ja viib jälle jõulud. Või õnnestub meil teda kuidagi pehmeks rääkida.

Kolmandad jõulud - no äkki aitab?!

Kuulekuse mais ja tõrksuse kartulid

Jälle on möödunud üks imeline päev, kus selgus, et Mutrike ei saa oma tööga hakkama. Keegi seda otse küll ei öelnud, aga Mutrike sai ise aru, et see oli kivi tema kapsaaeda. Mitu nädalat tagasi sai Mutrike kliendilt tellimuse, klient soovis, et tellimusse lisatakse ka mõned reklaamlehed. Mutrike saatis kohusetundlikult kõigile Olulistele ja Asjasse Puutuvatele Inimestele selle info laiali - isegi kirjavahetuse, mis tõestaks, et Mutrike on seda teinud, hoidis targalt alles. Mutrike kirjutab, et ta lisab tellimusse karbi reklaamlehti. Peale selle võib Mutrike pea anda, et ta seda ka tegi.

Rohkem Mutrike tellimust ei puutunud, tema oli endast kõik teinud. Ometigi läksid reklaamlehed eile kõigil meelest. Viimasel hetkel helistas klient ja tuletas seda Kellelegi Usaldusväärsele meelde. Jumal tänatud! Sest Mutrike oli unustanud...

Samal ajal kui Keegi Usaldusväärne reklaamlehtedega tegeles, sattus Mutrike rääkima Tähtsa ja Asjasse Pühendatud Inimeseha, kes küsis, kus Keegi Usaldusväärne on, kas ta äkki tegeleb reklaamlehtedega? Oh jah, muidugi...Krt! Mutrike vandus end maapõhja, enda arvates oli ta kõik teinud, aga ikka läks nii nagu alati. Järgmisel hetkel said kokku Keegi Usaldusväärne ja Tähtis ja Asjasse Pühendatud Inimene, nüüd avaldas Tähtis Inimene arvamust, et võib-olla ta midagi oli reklaamlehtedest kuulnud, et ehk oli sellest juttu, aga täpselt ei mäleta. Kuidas kurat sa siis oskasid minu käest nende kohta küsida? Telepaatilised võimed?

Mutrike võiks pea anda, et lisaks laialisaadetud infole pani ta selle info ka tellimusse, aga tõestada ta seda ei saa, tellimusega tegeleb peale Mutrikese veel PALJU inimesi, kes sealt infot hangivad, kõike võib juhtuda...aga "süüdi" kuigi keegi seda otse ei ütle on ikka Mutrike. Tähtis Inimene lihtsalt naeratas kaastundlikult Mutrikesele ja ütles: "Tegijal ikka juhtub...seekord ei olnud see ju midagi väga hullu!"

Ei olnud jah, ja lahenduse sai asi ka enne kui hilja, aga miks on jälle Mutrike see, kes hakkama ei saa. Jälle see rumal Mutrike. Tark Mutrike oleks endale meelespea pannud, laost kõik asjad kokku korjanud ja tubli töölisena need kaubaauto juurde vinnanud. Nüüd pidi Keegi Teine tema töö ära tegema.

Mutrike ei taha enam kuulekas mais olla, ta tunneb, et temast on saamas tõrges kartul. Mutrike tahaks Tähtsatele ja Asjasse Pühendatud Inimestele öelda, mis ta arvab, aga nad, sigudikud, on kõik lapseootel. Ja neid tuleb säästa. Peale selle kasvab Suures ja Tähtsas ettevõttes suures jaos vaid Kuulekuse Mais, mis kasvab sirgete ridadena, tehes rohimise lihtsaks. Seepärast ei ole ka probleemi.

Vahel aga kasvavad selles ka tõrksuse kartulid, mis paisuvad ja koguvad jõudu nähtamatult maa all.

Aga koguvad jõudu milleks?

Tanel Janile

Alati on kedagi vaja süüdistada...Täna süüdistan ma Tanel Jani. Tema oli see, kes lubas pangega inspiratsiooni saata, ju siis saatiski, sest öösel ei saanud ma magama jääda - peas keerlesid mõtted, mis oli kindlasti vaja kirja panna. Ükskõik kui palju ma ka lambaid ei üritanud lugeda, ikka ketrasid mõtted üle ja ajasid lambalugemise sassi. Mis mul siis muud üle jäi kui keset ööd alla diivanile kobistada, end teki sisse keerata ja kirjutama hakata. Isegi arvuti tahtis mu'st rohkem magada ja 40 minuti pärast loobus minuga koostööst. Nii ma siis lebasin diivanil, vaatasin lakke ja mõtlesin.
Aga inspiratsioon tuli...ja selle üle on mul tegelikult hea meel. Mis sellest, et une arvelt.
Kunsti nimel ju võib!