Saturday, January 4, 2014

DIIP avamispidu


Diip sai eile sõprade ja  sugulaste seltsis ametlikult peoga avatud. Peoga, mis sai läbi täpselt kl 11, ei tantsinud keegi laual ega räusanud tänaval, kuid ometi käis meie uus sõber meile märkust tegemas, et muusika on liiga valjusti. Nojah, eks see klaverimuusika on üks kole asi tõesti, teinekord teame paremini ja teeme peo trance'i saatel. Sellel stiilil on ehk rohkem austajaid. Oh, seda sappi mu sees, eksju? Või vaimukust?
Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin hoopis tänada kõiki meie sõpru, kõiki, kes on meile toeks olnud ja meid aidanud. Ma olen ütlemata õnnelik, et meil sellised sõbrad on. Ja kui palju vahvaid uusi ja unustatud vanu sõpru Diip meie igapäevaellu on toonud! Võtame kasvõi King Coffee Service´i Jaanuse. Ma ei mäleta, kuidas ta meie otsa "koperdas" või meie tema otsa, aga ilma liialdamata on ta üks siiramaid ja lahedamaid inimesi, kellega me tänu Diibile tutvunud oleme. Ta on osake Diibi perekonnast, ilma temata poleks Diip diip. Ja noh, nii head kohvi me ilmselt ka ei pakuks.
Või siis "Anonüümne kommentaator", kellega ma puutusin kokku aastaid tagasi, siis kui ma veel noor ja ilus olin ja olin alles keskkooli lõpetanud. Nii tore, et ta nö tagasi on. Ja Toni, tänu kellele nii mõnigi probleem on saanud kiirema lahenduse kui me omaette pusides oleksime eales suutnud. Lisaks sellele on ta ka ütlemata äge kuju.
Eluterved "Soo tänava emmed" vajavad ka äramärkimist. Mulle meeldivad inimesed, kes on vajadusel nõus mu last hoidma;)
Neid inimesi on veel ja veel ja veel ja veel. Ärge solvuge, kui ma teid nimepidi ei nimeta, ma lihtsalt ei tea kaua Britt Ida Loviisa magada suvatseb, nii et eepost ei julge seepärast kirjutama hakata. Seekord.
Eraldi tahan ma muidugi teha siira kummarduse meie köögipoolele ja teenindajatele. Nende pühendumus on imetlusväärne. Vahepeal on mul mulje, et nad ei käigi kodus, et nad elavadki Diibis, et Diip ongi nende elu. Nad on alati 101% olemas.

See kõik on nii ütlemata vahva! Aitäh teile!










www.efkaphoto.com

2 comments:

  1. Aiäth, et mu kutsusid. Me ei ole ju tõesti ammu-ammu suheldnud ja eilne pidu väljavalitud seltskonnale pani korraks isegi kukalt kratsima, et millega ma sellise au osaliseks olen saanud:) Kodust välja tulles valdas väike kõhedus, et üksinda ja võõras seltskonnas, kuid kohapeal olid kõik nii ägedad ja toredad inimesed, et mul oli isegi tunne nagu oleksin kõikidega juba varem kohtunud:)
    Ja muidugi, ei saa jätta mainimata, et mind meelitati kodust välja võileibadega. Kuid see, mis seal ees ootas, oli sootuks midagi muud, kui võileiva pidu:) Minu uusaasta lubadus alustada dieediga lükkus taas edasi, kuna ilma liialdama - kõik toidud olid nii pagana head, et neile EI öelda oleks olnud puhas patt :)Mis puudutad teie "sõpra", siis tal ikka väga tõsine probleem. Ehk peaksite talle abi pakkuma ja teatud arsti juurde viima ;) Ma istusin ju kohe klaver kõrval lauas. See oli mõnus vaikne taustamuusika. Keegi ei pidanud kellegist üle rääkima vms. või oli ta lihtsalt kade, et teda sellisele peole ei kutsutud ....

    Edu teile võitluses "sõbraga". Teil on suur toetajaskond, nii et äge andke alla! Diip on äge!

    "Anonüümne kommentaator"

    ReplyDelete
  2. "Anonüümne kommentaator" on mind oma kommentaaridega nii palju innustanud ja toetanud, et kutsumata jätmine oleks olnud puhas patt. Ma olen nendest palju tuge saanud:) Ka võitluses "sõbraga". Eks me kutsuks temagi peole, aga kuidas sa kutsud, kui teda kõik juba distantsilt häirib, koha peal oleks tal lausa piin olla, ei taha ju halba kellelegi;)
    Aga Diibi päris sõbrad ongi sellised ägedad ja toredad, nagu üks suur pere.

    ReplyDelete