Teine sünnipäev

Kas see on rumal,
Kes usub, et on olemas jumal
Et meid ümbritsevad inglid
Ja päkapikud toovad kingid?

Aga kui meid ümbritsevadki inglid
Ja päkapikud toovad kingid
Ja kuskilt jälgib meid jumal
Siis ta ei ole ju rumal

(Veste Palgi)


Kuigi Britt Ida pole veel ühe kuu vanusekski saanud, on täna küll päev, mil me mõlemad võime tähistada oma teist sünnipäeva ja tänada oma kaitseinglit. On ime, et me avariist, mille eile üle elasime,  eluga pääsesime. Mitte et me terveks jäime, vaid sõna otseses mõttes ellu jäime, sest veidike suuremal kiirusel (ja kui vaadata selliste avariide statistikat) lõppevad need üsna suure tõenäosusega tihti väga kurvalt. 

Ma olen siiamaani veel šokis ja ei suuda uskuda  kui õnneliku õnnetusega tegu oli, et kõige rängemalt sai kannatada vaid meie truu Opel Ruudolf (kellel ilmselt lasub mingi needus) ja me oleme nüüd Britt Idaga jalamehed. Ma olen alati mõelnud, et kuidas inimesed ütlevad, et see oli ju vaid tehnika, sest mul on alati tunne, et see on ju nii suur rahaline kahju, nüüd saan ma aru, kui õige see ütlus on. Ei ole vaid sõnakõlks, et " jumal tänatud, et meiega kõik korras on!"  See on tõesti kõige tähtsam, muu pole üldse oluline.

Pean veel südamerahustuseks kusagilt kuidagi uurima, kas kõik on ikka korras ka teise auto juhiga, kuid üle kõige olen  ma õnnelik, et Britt Ida, kes samuti oma turvahälliga pisikese lennu tegi, terve on. On isegi kole mõelda, mis oleks võinud juhtuda...

Ma sain teada, milline on jōud, mis paneb emasid liigutama kui ohus on su oma laps. Just eile naersin ma sõbrannale, et vahepeal unustan ma ära, et Britt Ida päriselt olemas on, et vaatan magavat last ja môtlen kui ilus nuku, et ta ei ole ju päris. Ja siis ta teeb silmad lahti ja kägiseb ning ma môtlen, et oota, mis, polegi uni?  Enam ma ei unusta, et Britt Ida päriselt olemas on.

Õnnetusest endast mäletan ma vaid, kuidas sekundi murdosa jooksul teine auto mulle täie hooga külje pealt sisse sõitis, kuidas ma tee ääres olevad postid ja teeviidad maha sõitsin ja järgmisel hetkel nägin, et auto kapoti alt tuleb suitsu ning juhipoolne uks on kinni kiilunud. Ma jõudsin mõelda tuhat mõtet ja justkui pooluimas paludes, et turvavöö ja teised uksed lahti tuleks, ronisin neljakäpukil kõrvalistuja ukseni, sealt välja, peas vaid üks mõte, Britt Ida autost välja saada ja et temaga kõik korras oleks. Seda, et ma ise turvapadjaga vastu vahtimist sain, ei saanud ma aru enne kui juba kiirabi kohal oli ja meid üle vaatas. 

Lisaks veel olen ma tänulik pealtnägijaile, kes meie pärast muret tundsin ja eriti tänulik olen ma ühele härrasmehele, kes meil oma autos lasi kiirabi saabumist oodata ning mind kogu selle aja rahustas. Ilmselt ta küll mu blogisse ei satu, aga tänada tahan ma teda sellegipoolest. Ja teise auto juhti, kes oleks võinud sõimama ja sajatama hakata, kuid olukorrast hoolimata, suutis olla mõistev ja rahulik. 

Ohh, öelge siis veel, et see on rumal, kes usub, et meid ümbritsevad (kaitse)inglid.