Diip laupäeval

Samal ajal kui Marek ja Hiie asjalikud olid ning raamatupidamist üle vaatasid, põõnas Ida piimase näoga oma uue roosa teki all (Ikka Heilylt, või siis Heily emalt Hiielt seekord, aga noh sama, heas mõttes hullu, pere käest ikka) ja mina sättisin lastenurka. Vaikselt hakkab ka see ilmet võtma:)

Kusjuures täna on mul jälle jaks tagasi. Eile õhtuks tundsin ma sellist väsimust, et jõudsin Britt Ida ära toita ja rohkem enam ei jaksand. Nii ma istusingi voodis, laps süles, nagu hunnik õnnetust. Õnneks päästis Marek olukorra ja võttis Britt Ida enda juurde ning lasi mul tervelt neli pikka tundi magada. Ärkasin selle peale, et Marek mind üles ajas, sest kell oli kaks ja Britt Ida tahtis süüa. Te ei kujuta ette, kuidas eile see uni ära kulus. Ja järjest rohkem olen ma veendunud, et üksi mina lapsega hakkama ei saaks. Hea on kui abikäed on varnast võtta. Tädi Merle ja Marek on sel nädalal nii suureks abiks olnud. Vana(vana)ema ja tädi Marian võiks ka lähemal elada.