Meil käisid eile külalised. Tädi Mari ja tädi Kadi ehk diivanil said kokku kaks titemammat, üks neljakuuse ja teine kahenädalse titega, ja üks "tavaline" (st veel titeta) inimene.
Mingil hetkel läks kõht tühjaks tädi Mari titel ja paljad tissid ründasid tädi Kadit paremalt. Järgmisel hetkel läks kõht tühjaks Britt Idalt ja paljad tissid ründasid tädi Kadit vasakult. Nii ta siis istus seal kahe vahelduva eduga poolpalja titemamma vahel ja nuputas, kuidas ta sellest traumeerivast kogemusest üle saab:D
Sellest lähtuvalt hakkasin ma juurdlema ka avaliku imetamise teemal (millest viimasel ajal on mujal blogides juttu olnud). Ütlen ausalt, et veel kaks nädalat tagasi ei oleks ma uskunud, et suudan niimoodi "avalikult" oma kodus diivanilgi last toita (nüüd tundub see muidugi täitsa loomulik, kui seltskonnas pole muidugi meesterahvaid või päris võõraid. Aga miks päris võõrad üldse mu kodus peaks olema? Aa, noh näiteks mingi remondimees või kaminaehitaja), nii et päris avalikult toitmine oleks mu jaoks vägagi võõristav. Mis sellest, et lapsel läheb kõht tühjaks ja tal on samasugune õigus süüa saada just siis nagu mulgi on õigus kabanoss hambus ringi jalutada. Mina avalikult imetada ei suudaks. Loodan, et ei teki vajadust ka. Ja kui tekib no eks ma siis söön oma sõnu. Nagu ma siin juba piisavalt neid söönud olen. Et ei hakka last sülle tirima kui ta "trihnub" (vanavanaema õpetas uue sõna), et ei käi vahepeal kontrollimas, kas laps ikka hingab, et ei jälgi mingit söömisrutiini jne. Hetkel igatahes piirdub minu avalik imetamine kodus diivanil toitmisega. See on piisavalt avalik.
Ja naersime me tädi Mari üle, mis me naersime, et on ikka kanaema, muudkui asjatab ja sebib ja muretseb, tõenäosus, et ma ise olen samasugune, on üsna suur. Seega kihlveos võitsid need, kes sünnitusjärgse depressiooni asemel pakkusid, et muutun kanaemaks. Tädi Kadi arvas, et kuni tädi Mari tasemeni kanaema olla on okei, sealt edasi on juba õhukesel jääl kõndimine.
* ma ei tea, kuidas tädi Maridel vahet teha, st et inimesed saaksid aru, kellest ma räägin. Kui ma räägin lapsega tädi Marist, siis on selge, et räägin sõbranna Marist, kui ma aga räägin lihtsalt tädi Marist ilma lisanditeta, ei saa keegi aru, kellest ma räägin. Sest Britt Idal on kaks tädi Mari. Üks neist minu sõbranna Mari ja teine päris tädi Mari (=siiani blogis tuntud kui Tilluke Delisa). Pean vist harjutama päris tädi Mari tema päris nimega kutsuma. Tädi Marian. Siis on selge, kes on tädi Mari ja kes tädi Marian:)
Mingil hetkel läks kõht tühjaks tädi Mari titel ja paljad tissid ründasid tädi Kadit paremalt. Järgmisel hetkel läks kõht tühjaks Britt Idalt ja paljad tissid ründasid tädi Kadit vasakult. Nii ta siis istus seal kahe vahelduva eduga poolpalja titemamma vahel ja nuputas, kuidas ta sellest traumeerivast kogemusest üle saab:D
Sellest lähtuvalt hakkasin ma juurdlema ka avaliku imetamise teemal (millest viimasel ajal on mujal blogides juttu olnud). Ütlen ausalt, et veel kaks nädalat tagasi ei oleks ma uskunud, et suudan niimoodi "avalikult" oma kodus diivanilgi last toita (nüüd tundub see muidugi täitsa loomulik, kui seltskonnas pole muidugi meesterahvaid või päris võõraid. Aga miks päris võõrad üldse mu kodus peaks olema? Aa, noh näiteks mingi remondimees või kaminaehitaja), nii et päris avalikult toitmine oleks mu jaoks vägagi võõristav. Mis sellest, et lapsel läheb kõht tühjaks ja tal on samasugune õigus süüa saada just siis nagu mulgi on õigus kabanoss hambus ringi jalutada. Mina avalikult imetada ei suudaks. Loodan, et ei teki vajadust ka. Ja kui tekib no eks ma siis söön oma sõnu. Nagu ma siin juba piisavalt neid söönud olen. Et ei hakka last sülle tirima kui ta "trihnub" (vanavanaema õpetas uue sõna), et ei käi vahepeal kontrollimas, kas laps ikka hingab, et ei jälgi mingit söömisrutiini jne. Hetkel igatahes piirdub minu avalik imetamine kodus diivanil toitmisega. See on piisavalt avalik.
Ja naersime me tädi Mari üle, mis me naersime, et on ikka kanaema, muudkui asjatab ja sebib ja muretseb, tõenäosus, et ma ise olen samasugune, on üsna suur. Seega kihlveos võitsid need, kes sünnitusjärgse depressiooni asemel pakkusid, et muutun kanaemaks. Tädi Kadi arvas, et kuni tädi Mari tasemeni kanaema olla on okei, sealt edasi on juba õhukesel jääl kõndimine.
* ma ei tea, kuidas tädi Maridel vahet teha, st et inimesed saaksid aru, kellest ma räägin. Kui ma räägin lapsega tädi Marist, siis on selge, et räägin sõbranna Marist, kui ma aga räägin lihtsalt tädi Marist ilma lisanditeta, ei saa keegi aru, kellest ma räägin. Sest Britt Idal on kaks tädi Mari. Üks neist minu sõbranna Mari ja teine päris tädi Mari (=siiani blogis tuntud kui Tilluke Delisa). Pean vist harjutama päris tädi Mari tema päris nimega kutsuma. Tädi Marian. Siis on selge, kes on tädi Mari ja kes tädi Marian:)
Juba mõne aja pärast on lihtne toita nii, et mingi riietusese katab kogu tegevuse ära. Siis, kui laps juba ise voolikuotsast kinni saab (noh, paremini). Kuigi tegelikult on alati inimesi, keda ka selline tegevus seltskonnas häirib. Nojah, nii või naa ei pea juba mõne kuu pärast ennast toitmiseks laiali laotama, piisab istumisest, laps süles, pluusi all :)
ReplyDeleteSee on ok, kui varjatualikult toita, poolpaljalt "puhvet lahti" istuda ja toita tundub mu jaoks liiga veider:)}
ReplyDeleteIda on nii armas, peaaegu sama armas, kui minu tupsu:)
ReplyDeleteSuur Mari ja väike Mari :)
ReplyDeleteKes oleks arvanud, et titega tädi Mari niipalju sahmerdab, ega suuda otsustada, kas äratab lapse üles, või ei, sest süsteemi järgi võiks nagu äratada, aga laps tahab äkki magada? :) Süsteem peaks ju olema lollikindel :)
No ja kui tädi Mari tase veel talutav on, siis on hästi :)
Süsteem on oluline, me ka üritane tekitada, a Britt Ida on vist kunstiinimene nagu ema, süsteem ei kipu tekkima;)
DeleteAga minu Mari ja mina Mariann :(???
ReplyDeleteJa mingu ikka veel keerulisemaks :)
ReplyDeleteKuda neid Marisid korraga nii palju mu ellu on sattunud:D
ReplyDelete