Ja iga kord kui ma kuulen sõnu "korteriühistu", "ventilatsioon", "luba", "projekt", "muudatus"... no põhimõtteliselt ma jääkski neid sõnu üles loetlema... hakkan ma nutma. Täiesti kontrollimatult. Räägin inimesega juttu ja juba tönnin. Kirjutan meili ja juba tönnin. Mõtlen ja juba tönnin. Stressitase on nii kõrgele tõusnud, et jube raske on sellega hakkama saada.
Me oleks ju pidanud juba reedel restorani uksed avama, aga nagu näha oleme me ikka samas kohas. Nokk kinni, saba lahti. Ja mitte midagi ei muutu. Sest asjade kulg ei sõltu enam vaid meist.
Ma näen, kuidas me tühistame broneeringuid, maksame tarnijatele ja muude asjade ning teenuste eest, aga uksed pole ikka avatud. Meil oleks pool novembrit/detsembrit restoran broneeritud, aga me peame lihtsalt kõik ära ütlema, sest me ei saa riskida inimeste ürituste kihva keeramisega. Ja see teeb meele kurvaks. Hirm tuleb ka.
Me püüame olla positiivsed ja mõelda õnnelike mõtteid, Marek püüab mind probleemidest eemale hoida, sest ta teab, milline on minu reaktsioon, ja pealegi peaksin ma keskenduma Idale, kui ma aga iga asja peale tönnin, siis mis ema ma olen. Nii istumegi me vaikuses ja nagu nõeltel, mõlemad ärritunud ja plahvatusohtlikud, kuid teineteise ja lapse pärast püüame me olla rahulikud. Või vähemalt teeselda. Ohh, kui see olukord veel kaua kestab, siis....
Ma tahan nii väga, et restoran oleks juba avatud! Et kõik see kole stressirohke periood oleks juba möödas. Et ma olen Diipi pärast mures, siis ajavad mind marru ka titemammad, kes igast nurgast mind ahistavad, et kas "tibu" kakab piisavalt, miks ma juba pole arstil käinud last näitamas, kas kaaluiive on normaalne ja nii edasi... Dziisus! Ma ei jaksa hetkel ainult titemuredega tegeleda. Britt Ida Loviisa on täiesti normaalne laps. Mõni päev magab nagu ingel ja on puhas rõõm vaadata, teisel päeval ei lase ta aga sekunditki hingata ja tahab vaid süles/rinna otsas olla. Täitsa tavaline laps. Meie jaoks muidugi maailma kõige ilusam laps, aga maailm ei keerle ju ainult ümber piima-, kaka- ja okseteemade nüüdsest. Või keerleb?
Pai!
ReplyDeleteoeh, loen ja täitsa kahju hakkab - aga aidata ei oska kuidagi. Sest ega selle pisikese konnaga ka ju lihtne pole, ja siis väline stress ka veel. Ole lihtsalt ettevaatlik, et see Su enda tervisele mõjuma ei hakka.
ReplyDeleteMa niiii väga loodan, et saate Diipi mured kiirelt lahendatud ja nii Sina kui Marek saate rahulikumalt Idaga tegeleda:)
(ja ei, ei keerle elu AINULT okse- ja kakajuttude ümber - aga ei ole Sul neist ka pääsu - inimesed võiksid lihtsalt väheke mõelda, kellelt ja kuidas küsida:))
Mulle siiski tundub, et on mingi ports naisi, kelle elu ühtäkki keerleb vaid ümber lapse ja nad teavad KÔIKE, mis ja kuidas peab, iga väiksemagi kôrvalekalde puhul tekib neil paanika. Kasvôi kui julgeksin öelda, et Idal on nahk pärast vanni kuiv, leiaksid nemad, et see on ühe vôi teise haiguse tunnus, et miks ma pole juba arstile helistanud...
DeleteMa nii hoian pöialt, et saaksite avada!!!! Ma ajaks ennast ise vist ka Tallinna kohale kunagi, et näha seda kohta. Ausõna. Aga stress ja pisarad on ikka lapse sünni järgselt, sest siis lihtsalt ajavad asjad rohkem nutma.
ReplyDeleteÄkki on siiski võimalus, et just sel nädalal läheb kõik korda ja saate avada?
Mao aasta ongi raske, ma ise ka loen juba kuid, aga ikkagi - ettevõtlikkuse aasta, tõelised asjad jäävad püsima, seega kui see kõik kunagi läbi, siis läheb juba lihtsamalt.
Me ise hoiame ka pöidlaid ja varbaid...sest kõik muu sujub nii ideaalselt. Kokku on saadud suurepärane tiim, vahva menüü, hea veinikaart, kaunid nõud, tore sisekujundus, täna valivad poisid teenindajatele rõivaid...Ja siis vaid need kaks "pisiasja" - üks neist puhas inimeste jonn:S
DeleteMa ka loodan, et kõik kiirelt laheneb - siis saan oma pisipreili kaenlasse võtta ja Sinuga koos selle latte-tassi ära juua:)
ReplyDeleteMa seda ei hakka isegi küsima, et kas teil on lastetoolid - nukumaja on tõestuseks, et laste peale on mõeldud rohkem kui enamuses kohtades:)
Selle latte teeks ära küll:) ja lastele on meil päris palju môeldud;)
DeleteElan ise kohvik-restorani peal, ehk siis kuidagi on võimalik saada need load korda, aga jah, kui need load seisavad "jonnivate" inimeste taga, siis on kindlasti väga-väga keeruline. Minu on ainuke kaebus see, et jõulupidude ajal kostab bass meie korrusele välja. Toidulõhnu pole tundnud. Parkimine on probleem. Aga selle eest on võimalus põhimõtteliselt sussidega latte järgi lipata või sööma minna, kui tõesti tite kõrvalt süüa teha ei jaksa :) Kõik saab korda, peab saama! Tahaks ka juba uudistama tulla.
ReplyDeleteKõige kurvem selle loo juures on, et need inimesed on tegelikult meile loa andnud, aga nüüd kiusu või ma ei tea mis pahameele pärast ei anna allkirja ühele lisadokumendile, enne kui oleme esitanud sada tuhat muud dokumenti, mida tegelikult on vaja esitada linnaosa valitsusele. Linnaosa valitsus ei võta meid aga jutule (nende samade dokumentide ja lubadega) enne kui inimesed on oma allkirja andnud. Ja nii me olemegi nokk kinni saba lahti olukorras.
DeleteOleme kinnitanud, et ei kavatse avada trance-ööklubi, vaid korraliku restorani, mis vastab kõigile meile tehtud ettekirjutustele, aga ikka ei midagi. Enne tõestage, et restoran meid ei sega, siis me lubame selle avada, saame vastuseks. Kuidas me seda tõestame kui restoran avatud pole? Tuleb ju nutt peale:S
Ja ise veel lootsime, et pakume ka elanikele lisaväärtust, et saavad sussidega iga kell latte järgi lipata:)
Sellepärast ma igaks juhuks püüan mitte midagi küsida :P
ReplyDeleteLoll, ma ei pidanud üldse selliseid küsimusi silmas;)
ReplyDelete