Hoidisme lihtsalt pöidlad pihus, et Britt Idal oleks parem päev ja ta laseks meil oma toimetusi toimetada. Õnneks oligi laps mõistlik ja nii me läbi eilse päeva tuiskasimegi, turvahäll igal pool kaasas.
Sel ajal kui mina kohtusin Jörgeniga, et valida välja sobivad pildid, pidas Marek koosolekut projekteerijaga, kes viimased vajalikud dokumendid korda ajab. Samal ajal paigaldati kööki viimaseid seadmeid, kohale jõudis klaas eeskoja paigaldamiseks, kassasüsteem leidis letil oma koha, viimaseks kohtumiseks jäi kohtumine ürituste korraldajaga, kel ruume vaja. Kõik need kohtumised ja tegevused toimusid põhimõtteliselt ühel ajal.
Vahepeal jõudsime veel läbi joosta Mareki õe sünnipäevalt.
Koju jõudes keerasin mina igaks juhuks Britt Idaga koos magama, sülitasin küll kolm korda üle õla, ei või ju teada, kuna gaasid meid jälle piinama tulevad. 40 minutit iluund päästis päeva. Marek seevastu oli koju jõudes nagu elav laip. Püüdis küll veel ka paberitööd teha, et ka raamatupidamine ja muud sellised olulised asjad saaks jonksu aetud, kuid temagi jõud lõppes kella üheksa ajal.
Oli üks hullumeelne päev! Produktiivne, aga hullumeelne. Täis häid ja halbu uudiseid. Halbade uudiste seas ka see, et meid ootab ilmselt siiski ees uus viivitus. Miinimum kaks nädalat. Ma enam ei tea, mida paluda või loota või teha, et see oleks viimased kaks nädalat ja ei muutuks pikemaks viivituseks. Sest ilma naljata varsti me neid viivitusi enam üle ei ela.
Mul oleks hea meel, kui mõni jurist minuga meili teel (eveliis@diipresto.eu) ühendust võtaks, tahaksin paaris asjas nõu pidada. Et mitte midagi valesti teha, aga et ka viivitustest tingitud miinus enam suuremaks ei läheks. Et me ellu jääks:)
No comments:
Post a Comment