Ja kui siis jutu käigus selgub, et kõige pealt käisin aastakese vahetusõpilasena keskkoolis, siis õppisin aasta høgskole`s kunstiajalugu ning lõpuks ka Oslo ülikoolis kolm kuud põhjamaade kirjandust, lähevad nende silmad veel suuremaks, aga rohkem ei ütle nad midagi.
Kas põhjus on selles:
- et kõik, kes natuke Eestist eemal on olnud, peaksid ilmtingimata olema töötanud maasikakorjaja, kalkunikitkuja, ehitaja või pesutriikijana?
või
- näen ma nii rumal välja, et on imekspandav, et ma üldse koolis olen käinud?
Ma mäletan ka, et kunagi ammu, kui ma kandsin veel vaid miniseelikuid ja übekõrgeid kontsi ning mu huuled olid alati punaseks värvitud, vaadati mind samamoodi. Ülikooli sisseastumiskatsetel näiteks. Ja pärast arutati, et huvitav, kes küll võiks olla see Eveliis, kes kõige parema tulemuse sai. Loomulikult ei tulnud keegi selle pealegi, et mind välja pakkuda. Alles hiljem, kui nimed ja näod kokku viidi, vaadati mind jälle suurte silmadega. Tartus ülikoolis käies oleks ma ilmselt pidanud kandma hoopis suurt salli ja maani lohisevat märssi, et sisse sulanduda:D
Lisaks sellele mäletan ma veel üht vestlust, kui hakkasin töö juures rääkima ühest ülikooli loengust. Selle peale vaatas meesterahvas, kellega ma vestlesin, mulle sügavalt silma ja küsis: "Sa oled koolis käinud?"
Jah, kujutage ette, ma olen koolis käinud:) Aga miks see nii on, et see kõiki (okei, väike minulik liialdus) imestama paneb? Samal ajal kui internetist on leida inimesi, kes räägivad, et neid huvitab kunst ja kirjandus ning kui küsida, et kes on siis lemmikud, vastavad nad: "Ei noh, selles mõttes, et mulle endale meeldib joonistada ja kirjutada."
No comments:
Post a Comment