Kus inimkatsed, kus toidukatsed

Diipi kaasa meid Britt Idaga eile ei võetud. Nii me siis tegelesime nende White Noise inimkatsetega. 

Ütleme siis nii, et õhtul suutis see veider sahin nutva Britt Ida magama panna mul süles, istusime arvutis ja kuulasime sahinat ning järgmisel hetkel magas äsja karjuv Britt Ida nagu ingel. Kuni ma ta sülest maha panin. Siis ei aidanud enam midagi. 

Järgmisena proovisin ma telefoni äppist tulevat tilu-lilu. Jällegi, süles hoides rahustas see tšiki maha, nii et ta vajus õndsasse unne, käed üle pea ja puha, aga nagu ma teda liigutasin, noh et jooks teed või käis wc-s või...

oli lärm lahti. 

Kuna kell hakkas lähenema üheksale ja näha oli, et Britt Ida tahtis juba magada, otsustasin ma ta päriselt magama panna. Mähe sai vahetatud, süüa sai antud, lapse silmad vajusid kinni ja siis algas põrgulärm, mis ei lakanud. 

Ma teadsin, et varsti peaks koju jõudma ka Marek ja seepärast püüdsin ma teha kõik, et laps enne magama saada. Et ta jälle ei tuleks ja ei leiaks mind stressis. Loomulikult see ei õnnestunud ning selleks hetkeks kui Marek koju jõudis olingi ma stressis. Ma teadsin, et ta ütleb mulle, et pean rahulik olema, aga andke mulle andeks, kui  kolm õhtut järjest neli tundi last süles kussutada ja rahulik olla, siis viiendaks tunniks tuleb tõepoolest ahastus. Nägu ei ole naerul ja väsimus teeb oma töö. Ma pean päev otsa kenasti vastu, sest mingid hetked annab Britt Ida ikka hinge tõmbamiseks ka, aga hilisõhtuks olen ma tõepoolest surmväsinud ja pahur. Mis ei tähenda, et ma last aknast alla hakkaksin viskama või midagi muud sarnast, ma lihtsalt olen äärmiselt kergesti ärrituv. 

Enivei...katsetasime siis jälle White Noise'i. Eks ma tahtsin Marekile näidata ka, kuidas see toimib. My ass!

Britt Ida karjus nagu ratta peal, mul endal tahtis silm vägisi kinni vajuda, imerohi ei töötanud absoluutselt. Mingit vahet ei olnud. Või noh, kui ma ta sülle võtsin ja süüa andsin ning White Noise samal ajal taustaks käis, siis ta kukkus küll ära, aga see oli ka kõik. Nagu ta voodisse enda kõrvale panime, püüdes teda siit ja sealt patsutada ja kussutada ja masseerida, läks nutt edasi. Ilmselt tegi tema inimkatseid meie peal, katsetades meie taluvuse piire. Ma ei teagi, kuidas ta lõpuks ära vajus, aga kella poole ühe ajal me siiski magama jäime, vähemalt ma mäletan, et siis vaatasin ma viimati kella. 

(Kas keegi oskab soovitada veel mingeid tõhusaid medikamente peale Espumisani ja Linex Baby? Võib olla saame me kõik siis natuke rohkem magada. Oma menüü olen ma ka üle vaadanud ja ma ei suuda nuputada, mis selles kasinas menüüs võiks gaase tekitada. Ma ei tea, mida ma sööma peaksin!)

Nii palju siis inimkatsetest. 

Samal ajal kui meie igasugu tilu-lilu katsetasime, katsetasid, proovisid ja timmisid poisid Diipi köögis jälle uusi roogasid. Katsed toiduga on ilmselgelt palju lõbusamad. Ja maitsvamad. Juba pildilt vaadates viivad need road keele alla, kas pole? Mul endal õnnestus Britt Ida jonnimise vaheajal maitsta ära küülikuleeme kõrvale pakutav porganipirukas ja magustoiduks ammustada pool tükki šokolaadikooki (mida ma ilmselt ka poleks tohtinud süüa, jah?). Ma ei ole väga suur šokolaadikookide fänn, aga see kook oli üle prahi. Toidud, nagu ma Mareki jutust aru sain, olid ka üle mõistuse maitsvad ja kaunid. Seda viimast kinnitavad allolevad pildid. 

Juba varsti (igaks juhuks sülitan kolm korda üle õla) saame me seda kõike ka teile pakkuda. Avada oma uksed, aknad ja südamed. Eile kusjuures sai Marek kolm kõne laua broneerimise sooviga ja mina kaks meili. Äge! Aga veel ägedam oleks kui me saaks need broneeringud juba ka vastu võtta.