Gaasivaludega kostus meie magamistoast järgmine dialoog:
- Me ju lubasime, et meie voodis ta ei maga?
- Vahel ju ikka võib (ütles Marek). Ja noh, ma mõtlesin, et meie vahel.
Juba järgmisel hetkel magas Britt Ida meie vahel.
Eile, pärast avariid, võtsin ma ta lapsetoas enda kaissu, kostus järgmine dialoog:
- Pane ta ikka oma voodisse magama, saad ise ka korralikult magada! (Ütles vanaema, Britt Ida oma)
- Ei-ei, mul pole häda midagi, me magame nii.
Nii me magasimegi, mina kõveras voodi äärekesel, Britt Ida õndsalt keset voodit.
Eile tahtis vanaema temaga allkorrusel koos magada, et meie saaksime puhata, aga lõppkokkuvõttes magas laps neli tundi Mareki teki all ( ja mingil põhjusel magas Marek krõnksus tema kõrval teki peal), ülejäänud öö magas ta minu kõrval. Skype on hakanud koos meiega magama.
Ei tea, kas sellest lapsest võiks üks hellik saada;)
Mina arvan, et süles hoidmine ja kaisus tudumine ning üldse nunnutamine, küll last ei riku. Pigem vastupidi, veidi suuremana ei ripu ta süles (vastupidiselt nendele lastele, kes "omalajal" vähe lähedust said nautida). Beebieas palju nunnutatud lastest kasvavad hoopis iseseisvad ja tragid lapsed.
ReplyDeleteSain ka kunagi noomida, et hoian last palju süles ja appi magab kaisus. Teine laps magabki beebina kaisus ja esimene läks ka meie voodist enne ära, kui koolis käima hakkas (paljud hirmutasid, a`la magab Teil kaisus ülikoolini) ning ammu enne uut beebit. Läks siis, kui tundis, et on valmis ja mingit oma voodisse harjutamist ei olnud.