Õhtune idüll

Siis kui me korraks Diipi mured ära unustame, muutub meie maja korraks nagu pildikeseks raamatust,  milles räägitakse lihtsate inimeste rahulikust elust maal looduse rüpes.
See tähendab, et mina vedelen juba voodis ja võitlen unega, silmad vajuvad plaks ja plaks kinni, Ida aga vaatab voodist vastu suurte silmadega nagu öökull. "Ei, sa ei saa rohkem süüa," pahandan ma, "sulle ei mahu ju enam, ma nägin, kuidas sa piima välja ajasid ja üleüldse ma ei ole mingi rootsi laud."
Appi lendab hoolitsev isalõvi, kes Idakese sülle võtab, et piimakõõksud välja lasta. "Emme ei saa sinuga hakkama," seletab ta Idale, "aga küll on hea, et sul selline tubli isa on." Noogutab siis minu poole ja lisab rahulolevalt, et vaata kuidas Ida issi süles rahulikuks jääb.
Rahulik Ida pannakse voodisse. Marek kiigutab hälli. Ma tunnen, et näen juba isegi und. Kohe saab paar tundi magada. Ja siis teeb Ida uuesti silmad lahti. Nagu öökull. Ja näitab tekki ja rusikaid suhu toppides, kui väga ta ikka veel näljane on.
"Kuule, jää nüüd magama!" kamandab Marek. Ida ei tee teist nägugi, vaid imeb talle suurte silmadega otsa vaadates oma rusikat. Marek kiigutab hälli ja lausub siis: "Ma tahaks ära magama minna."
"Mina tahaks ka," vastan ma, aga ajan end mõnusast soojast voodist üles. Marek läheb magama. Mina pakin rootsi laua jälle lahti.
Mõne aja pärast on kõik vaikne ja rahulik. Mõnus! Ja siis algab uuesti vaikne nutulalin. Kaks tundi on jube kiiresti kadunud:)