Saturday, November 23, 2013

Tusatuju



Britt Ida oli eile ôhtul jonnitujus. Ma ei saanud teda kuidagi magama, Marek tuli päeva päästma, mille peale ma ärritusin. Ses môttes, et kas ma siis ise ei saagi lapsega hakkama, et teda tuleb kogu aeg mu käest päästa, et Aasta Ema tiitlist ma ilmselt unistada ei vôi, isegi Jamie Oliveri "Super Mum" tass tuleks mult ära vôtta. Ma olin tusatujus ja pahur, mulle tundus, et Marek heitis mulle ette, et ma ei oska lapsega hakkama saada. 

Nutvat Britt Idat tuli lohutama ka emme. Lôpuks jäigi nii, et kui Britt Ida veidi rahunes, jäi ta emme juurde, et me Marekiga saaksime veidi magada. Iga kord kui kuulsin altkorruselt lapse nutuhäält, môtlesin ma, et mis ema ma olen? Teised saavad üksi hakkama, aga mul on vaja nii palju abikäsi. Emaks sobimatu ûhesônaga, jôudsin ma järeldusele. 

Ma raiusin Marekile, et pole väsinud ja keeldusin magama minemast, samal ajal jôudsid mu môtted jälle avariini ning ma tundsin jälle süümekaid. Et kuidas ma ometi niimoodi sain lapse elu ohtu seada, et kas meil seda kôike veel vaja oli. Ja ma nutsin. Jälle. 

Lôpuks ei jäänud Marekil muud üle kui mind nagu last teki alla toppida. Silmad kinni ja magama, käsutas ta. Marss! Ja ta lohutas mind unele, selga silitades, just nagu väikest last. Kaisukaru pani ka kaissu. 

Ma jäin magama. Britt Ida samuti. Kôik oli  jälle korras. Ma loodan, et ma suudan varsti selle jubeda ônnetuse unustada. Kôik läks ju lôppkokkuvôttes hästi.

Haiglast sain ma ka teada, et teise auto juht haiglasse jäämist ei vajanud, aga ma ei saa kusagilt tema kontakti, et otse küsida, kuidas ta end tunneb. Tahaks kindel olla. Rahulikum oleks olla.


6 comments:

  1. Kulla Eveliis! Teil Mareki ja Britt Idaga on nii ilus elu! Loen Su blogi ja tunnen vahel valget kadedust... :) Elus ikka juhtub, mõnikord juhtub kohe väga ja hullusti. Aga kõigest saab üle ja elu läheb edasi. Sina saad ka üle. Oled väsinud, Sul on palju uusi kohustusi ja restoraniga seotu võtab tuju ära... Aga see kõik möödub ja loksub kord paika :) Ja pea ikka meeles, teil ON ilus elu :)
    VE

    ReplyDelete
    Replies
    1. Enamus ajast môtlen isegi, et on jah tôesti ilus:)

      Delete
  2. Sellisest mehest, nagu Marek, on palju abi - mina tean, sest mu mees pidi samamoodi käituma. Sest keegi peab Sulle meelde tuletama, et kõik, mis Sa teed, teed Sa õigesti. Sina oled oma lapsele kõige parem ema, see on raudpoltkindel - isegi kui Sa ise nii ei tunne hetkel. Britt Ida valis just Sinu oma emaks - järelikult oli see parim valik.
    Mina arvasin ka, et peab üksi hakkama saama - tükk aega läks, enne kui aru sain, et EGA IKKA EI PEA KÜLL. Eriti kui lapsel on olemas nii hea ja osavõtlik isa. Ja endale on ka aega vaja - ja seda Marek (ja teised) ka õnneks vist võimaldavad.
    Tänu sellele, et ma sellest siiski aru sain ja isa lapsega algusest peale palju tegeles - meie lapsel ei ole vahet, kas emme v issi (no hästi natukene olen vist mina olulisem - a ma olen temaga ka päevad läbi koos eks) - ja tead kui hea on seda vaadata.
    Ja nutt on hea - siis ei jää see enda sisse. Need nutuhood leevenevad natukese aja pärast, usu mind - hormoonid loksuvad paika, harjud olukorraga jne. Et see natuke aega tuleb üle elada lihtsalt. Mina pisardasin iga asja peale - nii paks ja kole, vihkasin seda, et ma ei saanud enam spontaanselt asju, mida enne sain, rinnapartiid ma lausa vihkasin füüsiliselt (eriti öösel üksinda üleval istudes ja last söötes, kui oli aega igast vastikuid mõtteid mõlgutada - lõpuks ma lahendasin selle nii, et lugesin telefonist Briti kõmu-uudiseid selle asemel, siis ei pidanud mõtlema), jne.
    Ja ausalt - ma tõesti tean, mida Sa tunned ja seepärast võin öelda, et Sa ei ole ainus - kui see kuidagi lohutab:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks ta ikka lohutab, et teisedki saamatud on olnud, et pole ma päris ainuke "sobimatu";)

      Delete
  3. Minu arust on just tore, kui on ümber inimesi, kes aitavad ja toetavad. Palju kurvem, kui poleks kedagi.....ja kindlasti ei pea üksi hakkama saama. Varsti roomab sul mööda maad üks 6 kuune ja siis mõtled, et nii tore aeg oli see, kui ta pisike beebi oli. Ole tubli ja loodan, et Diipis asjad ka lahenevad ning varsti saab seal süüa peeneid ja erilisi toite. Toidugurmaan ootab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Küll me üsna pea teid Diipi külla kutsume:) ja Ida jätan vôib-olla isegi kellelegi hoida, kasutan lôpuks ära, et on kedagi ära kasutada;)

      Delete