Britt Idat magama kussutades sirvisin ma vaba käega vanu albume, kust ma leidsin ka ühe aastate taguse pildi Britt- Idast. Ei, ma ei peksa segast. Ma leidsin pildi sellest Britt-Idast, kelle järgi meie Britt Ida on nime saanud.
Mul on nii kahju, et neil ei õnnestu enam kohtuda, aga mul on hea meel, et ma olen "oma Norra" jaoks üht teist kirja pannud, mida meie Britt Idale kunagi ette lugeda. Et ta teaks kui ägedad Britt Idad on!
Camilla ema Britt-Ida oli aga nii
eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda
ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlboro Light’i“,
jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl
tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu
mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada.
Juba esimesel
kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad,
sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja
südamlikkust. Britt-Idas oli särtsakust,
sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani
kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab
olema temaga kohtunud. Mul on hea meel, et lisaks minule on see au olnud ka mu
emal, õel ja onul, kes täpselt nagu mina, ei unusta Britt-Idat mitte kunagi.
Päev enne lille julaftenit,
23.detsembrit, tuli Britt-Ida mulle Lillehammerisse oma päevinäinud halli värvi
Toyotaga järele ja pidurite kriuksudes asusime me Haugeni poole teele.
„Näed, vaata,“ ütles Britt-Ida kui
olime Øyerisse jõudnud ja suunas mu tähelepanu vasakut kätt jäävatele lumistele
mäenõlvadele, „see tõrvikuga jooksev mees oli Lillehammeri olümpiamängude
sümboliks.“ Tõepoolest, ühele mäenõlvale
oli mahavõetud metsas joonistunud tõrvikuga jooksva mehe kujutis. Uskumatu, et
keegi millegi sellise peale tulnud oli.
„Kult*,“
noogutasin ma kaasa.
„On küll, aga tead sa*, sellega oli ka
üks igati suur peavalu,“ jätkas Britt-Ida ja muheles omaette.
Tegin suured silmad.
„Jah, sa vaata, kuhu poole see mees
jookseb?“
Mu silmad läksid veel suuremaks. Ma ei
saanud aru. Britt-Ida sai sellest aru ja selgitas edasi.
„No vaata, Lillehammer jääb ju teisele
poole, meile selja taha, eks?“ Noogutasin.
„Aga tõrvikuga mees jookseb teisele
poole, Lillehammerist eemale.“
Kompasin ikka pimeduses. Mis vahet
seal on, kummale poole mees jookseb? Korraks jõudsin arvata, et lihtsalt mu
norra keele oskus veab mind alt.
„No, vaata, olümpiamängud toimusid ju
Lillehammeris, aga tõrvikuga mees ei jookse mitte Lillehammeri suunas, vaid
sealt ära ja Lillehammeri inimestele käis see au pihta, tead sa, et kutt
niimoodi valele poole jooksma pandi.“
Pööritasin silmi. Britt-Ida noogutas.
„Ma ei saa aru, mis vahet seal on?“
julgesin ma lõpuks siiski oma arvamuse välja öelda.
„Ega olegi, aga neile käis lihtsalt au
pihta, tead sa, sest nii jäi mulje, et Lillehammer polegi ehk olümpiamängude
keskus ja Hafjell, kus slaalomivõistlused toimusid ja kuhu poole mees jookseb,
on olulisem keskus,“ selgitas Britt-ida mulle lillehammerlaste solvumise
tagamaid.
Ma ei osanud selle peale midagi öelda.
„Ah, tead sa,“ alustas Britt-Ida, lõi
siis käega ja jättis oma lause lõpetamata. Ma ei julgenud küsida ka, mida ta
öelda tahtis.
Lobisedes ja pidurite krigina saatel olime me
jõudnud lumisele ja kitsale teele, mis paistis viivat mäe tippu, mis
tundus olevat sama kõrge kui Suur-Munamägi, ainult järsem.
„Kuhu me nüüd sõidame?“ küsisin ma veidike
hirmunult, kui sain aru, et Britt-Ida hakkab oma päevinäinud autoga Munamäe
tippu sõitma.
„Haugenisse ikka,“ muhelese Britt-Ida.
„Sinna?“ küsisin ma veel rohkem hirmunult,
„autoga?“
Britt-Ida vaid naeratas, noogutas julgustavalt ja
juba järgmisel hetkel vuras päevinäinud hall Toyota mäest üles. Kui minu jaoks
oli see kõige ekstreemsem kogemus terves mu senises elus, siis ei Britt-Ida ega
tema Toyota ei lasknud kõrgest ja lumisest mäenõlvast ning kitsast teest end heidutada. Mõne minuti
pärast olime me jõudnud „Munamäe tippu“, kust avanes kõige maalilisem vaade,
mida mu silmad kunagi näinud olid.
Kõige kõrgemas tipus seisis suitseva korstnaga
kahekordne siniste aknaruutude ja sinise esiuksega beež maja. Ümberringi oli
vaid mets, lumi, tee, mida mööda me olime üles sõitnud tundus veelgi kitsam ja
järsem, kaugelt paistis valele poole jooksev tõrvikuga mees. Väljas hakkas
hämarduma, selges taevas särasid eredad tähed ja meid ümbritses täielik vaikus.
Mitte ühtegi häält, mitte ühtegi inimest, lihtsalt meie ja meid ümbritsev
metsik loodus. Ma olin jõudnud tõelisesse talvisesse norra muinasjuttu.
Ma ei tea, miks ma olin endale ette kujutanud, et
Haugeni majapidamine on päevinäinud ja räsitud nagu vana hall Toyota, aga
kuidas ma eksisin. Mind ootas ees tõeline nukumaja. See kõik oli nii ilus, et
mul oli tunne, et ma näen und. Britt-Ida ja Camilla juhatasid mind
keldrikorrusel asuvasse roosilise tapeedi ja valge vanaaegse mööbliga
magamistuppa. Ma oleks tahtnud sellesse tuppa igavesti jääda. Kui ma
lapsepõlves olin nukumajast unistanud, siis nüüd oli mu unistus täide läinud –
ma ööbisin elusuuruses nukumajas. Haugeni maja valged seinad, vanaaegne mööbel,
pitslinikud ja – kardinad, suur valge kamin, kus praksusid puud, klaver,
messingist nipsasjad, igal pool põlevad küünlad ja aknast paistev pilkane
pimedus on mu meeltesse nii sügavale sööbinud, et ma võiksin ka praegu 16
aastat hiljem kirjeldada igat pisematki detaili selles maja, tundes siiani
ninas köögist levivat koogilõhna ja erilist vana maja hõngu. Ma ei olnud oma
elus kunagi midagi nii kaunist näinud. Õhtu veetsime me kolmekesi suure köögilaua taga lauamänge
mängides.
****
Enamus nädalavahetusi veetsin ma
Lillehammeris Britti ja Arne, Knuti ja Kari juures, ka Haugenis Britt-Ida ja
Camilla juures ei jätnud ma käimata. Nad olid oma siniste ukse-ja aknaraamidega
beeži nukumaja maha müünud ja kolinud kõrval asuvasse abihoonesse.
Otseloomulikult kujutasin ma vaimusilmas ette, et abihoone on midagi kuuri
sarnast, kus Camilla ja Britt-Ida nüüd kitsikuses elavad, täpselt nagu ma olin
esimesel korral päevinäinud Toyota järgi arvanud, et ka Haugen on päevinäinud
ja kulunud. Ma oleksin pidanud perekond Berg Hansenit juba nii hästi tundma, et
mitte eelarvamustesse küüsi langeda. Abihoone, kuhu Britt-Ida ja Camilla end sisse olid seadnud,
oli tilluke punakaspruun kahekordne majake, mille veidike luitunud palgid
reetsid maja väärika vanuse ning aknast lehvivad pitskardinad vihjasid, kuidas
ma oma eelarvamuses eksinud olin. Britt-Ida ja Camilla uus kodu nende siniste
aknaraamidega maja tillem ja veelgi hubasem koopia, seda seestpoolt nähes
teadsin ma, et kunagi tahan ma endale täpselt samasugust pitskardinate ja
baldahhiinvoodiga kodu.
****
„Jah, aga seniks kuni me kunagi nii
kaugele jõuame, piisab mulle siinsetest mägedest ka,“ tõi onu meid maapeale
tagasi. „Need on piisavalt kõrged.“ Et talle tõestada, mida põhja poole edasi, isegi kui seda oli
vaid 20 kilomeetrit Øyerini, muutuvad mäed veelgi võimsamaks, tegime me enne
Stockholmi poole suundumist kõrvalepõike Haugenisse. Britt-Ida ootas meid
uksel.
„Merry
christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile keset südasuve edasi hilinenud
jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mis sellest, et viis kuud
hiljem, kuid mu unistus oli täide läinud – ka ema ja õde said Haugeni jõuludest
osa.
„And
merry christmas to you too, „Liisu,“ naeris ta ning pistis mulle sulle
suure koti.
„Hva
er det for nå?”* küsisin ma ja jäin vastuse saamiseks
Camillale otsa vaatama.
”Kust mina tean,” vastas
Camilla itsitades. Mul ei jäänud muud üle kui pakk lahti rebida. Seal sees olid
kõige ehtsamad kransekake vormid.
Keset suvist soojust seisin ma jõulukink süles Haugeni sinise uksega maja
trepil olles kingist niivõrd liigutatud, et ei saanud sõnagi suust. Samal ajal
kui mina ikka veel end kokku kogusin, kattis Britt-Ida haugenlikult lookas
jõululaua. Isegi seitset erinevat sorti koogid olid olemas.
”Britt-Ida, mul ei ole
sõnu,” laususin ma hüvasti jättes, pisarad põskedel voolamas.
”Minul on, minul on,”
hüüdis õde ning lisas “jäi liiker mäi I
Norge”.* Ta oli terve õhtu püüdlikult seda naljakat lauset pähe õppinud. ”Ja takk
for oss,” lisasid ema ja onu ühest suust teise naljaka lause.* Britt-Ida ja
Camilla jäid meile ukse pealt järele lehvitama kui me, kransekake-vormid süles ja autopagasnik ääreni minu kola täis,
nende hoovilt autoga minema vurasime. ”Minor
Earth, Major Sky...” kõlas taustaks maailmakuulsa Norra bändi A-Ha uus
plaat.
No comments:
Post a Comment