Thursday, January 1, 2015

Abikaasa jättis peole tulemata ja armuke ei teinud välja. Tore õhtusöök tõesti.


Kas teil ei ole nii, et kui kohe kuidagi pole tuju peole minna, sest juuksed ei ole õigesti ja riided ei mahu selga ja sada tuhat muud häda on ka, siis juhtub hoopis nii, et tuleb üle ootuste äge pidu. Minul igatahes on üsna tihti nii. Ei saa öelda, et mul eile väga peotuju oli, sest kui ma lõpuks olin ikkagi juuksuri poolt tehtud soengu lahti harutanud ja endale midagi selga leidnud, hakkas Mareki auto tee peal otsi andma ja me pidime koju tagasi keerama, et mitte tee peale jääda. Me pidime lootma minu Mondeo-Matile, kes tegelikult on juba otsad andnud ja ei taha sugugi edasi liikuda. Truu tööloomana viis ta meid siiski linna ja tõi ka tagasi, kuigi teel koju (mida lähemale me kodule jõudsime) hoidsime me hinge kinni, et me ikka koju jõuaksime. Jõudsime.
Ühesõnaga kogu eilne õhtu ei alanud just lootustandvalt, kuid täna ütlen ma, et käisin maailma kõige ägedamal õhtusöögil. Tahaks öelda, et õhtusöögil, mille ma ise korraldasin, kuid ma pean suure kummarduse tegema Mariannile, kes  mõrvamüsteeriumi välja pakkus ja niivõrd fantastilise loo välja mõtles.
Ma pean tunnistama, et eks ma natukene kartsin seda üritust, sest 1) ei teadnud ma, mida mõrvamüsteerium täpselt tähendab ja 2) ma ei suutnud uskuda, et eestlane sellise mängu kaasa võiks minna.
Ja kujutage siis ette. Ühel ilusal hetkel kui eelroog oli just lauda toodud kukkus Marek heast peast üht meie külalist solvama, sest temast oli tolleks hetkeks saanud Christo, kes oma vana sõpra ja äripartnerit Beni kogu südamest põlgas. Ben oli ühtlasi ka minu armuke. Mul oli hea meel, et minu abikaasa Thomas õhtusöögile tulemata jättis, sest nii lootsin ma Beniga rohkem aega veeta, kuid nagu õhtu käigus selgus ei olnud Ben just kõige parem armuke. Peole olid sattunud ka tema abikaasa, tema eksabikaasa, tema lapsed ja keegi noor luuludes naine, kes kujutas ette, et Beniga ise abielluma hakkab ning valis nende viiele lapsele nimesid. Ma olin Benis nii pettunud, sest kõige tipuks lasi see lontrus end ära tappa ja ma ei jõudnudki talle öelda, et ootan meie ühist last. Tore õhtusöök tõesti! Kaks teist inimest koksati veel maha. Mis mul siis üle jäi kui vaid nutta ja halada, kuidas keegi minust ei hooli ja kui koledas maailma me ikkagi elame.
Vahepeal pidin ma igaks juhuks vabandama kui ma jälle mõnes lauas nutmas käisin, et ma tegelikult ei ole nii hull, kuigi Marek arvas, et nutmine tuleb mul nii ehtsalt välja, sest noh eks ma ikka kodus omajagu harjutan ka. Inimesed läksid kõik nii rollidesse sisse, et aegajalt pidime me kõik igaks juhuks küsima, kas me räägime päriselt inimese endaga või rolliga, keda ta mängib.
Igatahes oli see suurepärane peomõte. Täiesti võõrad inimesed suhtlesid omavahel nagu ammused tuttavad, kes olidki ühisele õhtusöögile kogunenud. Väiksema seltskonnaga võib see mäng muidugi veelgi põnevam olla, sest siis on lihtsam jälgida, kes kellega seotud on ja miks keegi võiks tahta kedagi maha lüüa, kuid ka 36 inimesega sai suurepärase loo.

Ja mis te arvate, mis kell lõppes meie õhtu? See lõppes kell kuus hommikul! Ma ei suuda uskuda, et me niikaua vastu pidasime ja et teenindajad meid juba lihtsalt välja ei visanud. Mina oleks meid välja visanud, aga nemad pidasid viisakalt vastu ja ühinesid meie tagasihoidliku varahommikuse dineega. Ma ei teagi, kas sellest peaks tegema kaugeleulatuvad järeldused, et meie uus aasta saabki olema selline piduderohke? Ma ei tahaks. Ma ei jaksa, ma olen selleks liiga vana. Aastas korra - paar võib, aga mitte rohkem.
Tegelikult oleksime me ka varem lõpetanud, aga mis te siis arvate, et taksosid oli kella kahe ajal saada. See tundus lootusetu missioon. Ja jäigi lootusetuks missiooniks. Ma pean tänama meie majanaabreid, kes meile öömaja pakkusid, see oli neist nii armas, muidu oleks me pidanud Diibi diivanil magama. Samas on mul ka natuke kahju, et me nende juures ööbisime, sest neil oli niiiiiiiiiiii ilus kodu. Ma olin (olen natuke veel siiani) kade! Keegi tark ütles, et natuke kadedust on edasiviiv jõud.

Ahjaa... Ida oli täna öösel maganud poole üheksani ja ärganud vaid kaks korda, korraks. Kui suur on tõenäosus, et ta täna sama teeb?





















3 comments:

  1. Tundub huvitav. Kui järgmisel aastal sarnane idee teoks saab, siis kujutan ennast ka osalejana ette. Lahe.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See oli tõesti tore ettevõtmine, mida isegi hea meelega veel kordaks:)

      Delete